Maadeavastamised (0)

Loo Keskkool

MAADEAVASTAMINE

Referaat

Autor: Kauri Vaab

8b

Loo 2006

Sissejuhatus

Teadmiste kogumine teiste maade ja rahvaste kohta on sama vana kui inimkond . Geograafilisi uurimisi käivitasid enamasti majanduslikud huvid,millele on lisandunud inimeste teadlik soov maailmapilti laiendada ja seiklusjanu rahuldada. Tänapäeval on väga vähe piirkondi, mida saaks avastada . Ometi ei ole geograafilised avastused otsa saanud, muutunud on vaid nende olemus.

Maadeavastamine

Maakera tundmise ajalugu on kirju. Eurooplaste jaoks toimus maailmapildi avastamine järkjärgult, alates Vahemere ümbrusest ja hõlmates lõpuks ka Euroopas kõige kaugemal asuvaid maanurki. Sageli pole kaugus ainuke tegur, mis segab avastamist. Mandrite siseosad olid eurooplaste jaoks ohtlikud ja sageli ka läbimatud.
Esimesed, kes paistsid silma oma maailma avastamisega,on babüloonlased, kes IV aastatuhandel e.Kr. elasid Mesopotaamia madalikul. Aastal 600 e.Kr. koostasid babüloonlased esimese säilinud maailmakaardi.
III aastatuhandel e.Kr. hakkasid koostama Vahemere äärsed inimed geograafilisi kirjeldusi. Egiptlaste peamine sõidutee oli Niiluse jõgi. Nende kõrval avastasid foiniiklased , kes jõudsid välja Atlandi ookeanile, ületades esimestena ekvaatori . Nad tegid esimestena merereisi ümber Aafrika. Arvatakse, et nad jõudsid ka Indiasse ja Kagu- Aasiasse .
Kreeka hakkas tegema avastusi u. 800 a. e.Kr. Kreeklaste geograafilised teadmised on kogutud Eratosthenese raamatusse. Raamatus väidetakse, et maa ümbermõõt on 39 500 km. See arv täpsutati alles 1800 aasta pärast, mil tõestati, et maakera ümbermõõt on 40 075 km. Teine tähtis avastaja oli Ptolemaios .
Hiljem, esimese aastatuhande lõpus paistsid oma avastusretkega silma Skandinaavia päritoluga viikingid . Nad kasutasid sõiduks viikingilaevu. Nad avastasid Islandi (795. a.), Gröönimaa (981. a.) ja Põhja-Ameerika (u. 1000. a.)
Pärast pikemat vaheaega algas 15. sajandil periood, mida kutsutakse suurte geograafiliste avastuste ajastuks. Sellele pani aluse Christoph Kolumbus. Ta purjetas üle Atlandi ookeani ja jõudis 1492. aastal Bahama saartele. Ta arvas , et oli jõudnud Indiasse. Järgmine, kes jõudis Ameerikasse oli Amerigo Vespucci ja tema järgi on Ameerika nimetud. Peale seda hakkasid maadeavastajad minema Ameerikasse Hispaaniast.
Kolumbus tahtis leida teed Indiasse. Hakati otsima teed ümber Ameerika. Selle reisi võtsid ette Fernao de Magalhaes ja Juan Sebastian . Nad tegid esimese ümbermaailma reisi aastatel 1519-1522.
Peale Ameerika avastamist hakkas sisekolonisatsioon. Prantslased jõudsid Suure järvistu piirkonda ja hiljem Mississipi orgu 17. sajandil.
Mandritest avastati kõige hiljem Antarktis, mis avastati 19. sajandil. Sinna oli raske ligi pääseda ja sellepärast oli see kaua avastamatta. Selle avastamist jagavad tagantjärele James Cook ja Saaremaal sündinud meresõitja Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen .
Pärast Ameerika avastamist püsis maadeavastajate peamine huvi Loodeväila ja Kirdeväila otsinguil. Esimesena jõudis Põhjapoolusele Robert Peary aastal 1909.
19. sajandi alguseks olid kõigi mandrite, v.a Antarktise kontuurid selged. Sisemaade viimased “valged laigud” kaotati 20 sajandil. Üheks põhjuseks, miks ei saanud neid ennem avastada, oli ohtlikkus.
Euraasia mägede ja kõrbete avastamine kestis tuhandeid aastaid. Marco Polo avastas Tiibeti juba 13. sajandil, kuid teadmine Tiibeti asukoha kohta jäi teadmatuks kauaks ajaks. 19. sajandil kaardistas sealseid mägesid George Everest. Sven Hedin uuris Sise-Aasiat. Aastatel 1894- 1897 läbis ta 19 000 km ja tegi 552 lehekülge kaarte.
Lõuna-Ameerikat uuris teadlane Alexander von Humboldt . Ta kogus rikkaliku materjali Orinoco jõgikonnast, avastas mandri läänerannikul külma Peruu hoovuse. Charles Darwin uuris Lõuna-Ameerika looduse bioloogilist mitmekesisust, pani siin aluse oma liikide tekke teooriale .
Aafrika sisemaal uuriti Niiluse jõe lätet, beduiinide kõrbelinna Timbuktu ja Nigeri jõeorgu. Timbuktusse jõudis esimesena René Caillié. David Livingstone uuris Aafrika lõunaosa.
Üksikud väiksemad piirkonnad võisid veel püsida tundmatuna, ent 20. sajandi keskpaigaks oli ettekujutus maakerast juba küllalt täiuslik. Geograafide edasised avastused selles vallas on seotud maailmamere süvikute ja kõrgmägede uurimisega. Üllatused pole siin kindlasti veel lõppenud.
Eestist pärit kuulsad maadeuurijad
Põhiliselt Vene ekspeditsioonidega on kuulsaks saanud paljud eestlased. Nad olid küll baltisakslased, kes said endale lubada paremat haridust ja jätkata karjääri riigiteenistuses.
Tuntuim Eestist pärit meresõitja on Adam Johann von Krusenstern . Ta juhatas Vene esimest ümbermaailmareisi aastatel 1803 -1806. Temaga koos ümber maailma reisinud Fabian Gottlieb von Bellingshausen sai hiljem tuntuks Antarktise avastajana ja esmakirjeldajana.
Paljud eestlased osalesid reisidel, mida Venemaa pidas esmatähtsaks. Eelkõige viidi ellu uurimisreise Põhja-Jäämerel ja Siberis . Tuntud on A.T von Middensorf Taimõri uuringud.
Eduard Toll jäi kadunudks koos oma meeskonnaga, otsides Sannikovi maad (mida tegelikult ei olnudki). Paljud eestlastest maadeuurijad on jäädvustatud maailmakaardile. Tolli nimi on antud seitsmele Põhja-Siberi paigale. Krusensterni nimi koguni kolmeteistkümnele paigale.
Kõrvuti mereteede ja maade kirjeldamisega on Eestiga seotud teadlased püüdnud lahendada ka geograafia ükskikküsimusi. K.E. von Baer tähelepanek, et põhjapoolkeral jõed uuristavad oma parempoolset kallast. J. C. Klinge sõnastas soode arengu loos lause: Järvede kinnikasvamine algab tuulealusest küljest. Seda nimetatakse Klinge seaduseks.
Geograafilised uuringud tänapäeval
Mandrid on avastatud, poolused ja kõrgeimad mäetipud vallutatud, mered risti-rästi läbi sõidetud ja sügavaimasse ookeani süvikusse laskutud. Tekib küsimus, mida teeb tänapäeva geograaf . Muidugi jätkub järest täpsemate kaartide koostamine. Põhi- töö on, aga leida uusi seoseid ja sõltuvusi looduskomponentide vahel. Üha enam tehakse selliseid uuringuid distantsilt, kasutades tehiskaaslaste ja lennukite pardal tehtud ülesvõtteid-, aerofotosid ja kosmosefotosid. 19. sajandil algul hakati tegema aerofotosid.
Kosmoselennud andsid inimestele võimaluse heita pilk Maale veelgi kaugemalt. Kosmosefotosid tehakse ka silmale nähtamatu ultraviolett - ja infrapunakiirgusega, Maad uuritakse raadiolainete ja laserkiirtega. Nii saab leida uusi maavarasid hinnata niiskust pinnases, määrata metsade raideküpsust jne. Tänapäeval on kasutusel mitmeid sateliite ja igal inimesel on võimalik tellida endale sobiv sateliidifoto. Geograafidele on väga tähtis, et sateliidifotod on teinud lihtsaks ja kiireks uute maakaartide saamise.
Selleks,et saada ülevaadet ilmast korraga kogu maailmast on saadetud kosmosesse meteoroloogiliste sateliitide süsteeme. Nende kaugus Maast on kuni 36 000 km ja nad liiguvad niisama kiiresti, kui Maa pöörleb. Need sateliidid on Maapinna suhtes paigal, taevavõlvil just nagu ühte punkti kinnitatud. Neid nimetatakse geostatsionaarseteks sateliitideks.
Sateliitide abil määratakse samuti geograafilisi kordinaate maapinnal. Selleks on kasutusel nn. Automaatne asukoha määramise süsteem, inglise keeles GPS. Laevadele, autodele, lennukitele paigutatud aparatuur annab sateliidi kutsungi korral nende täpse asukoha. Õnnetuse või häda korral eraldab sateliit selle üle terve maa, mis võimaldab kiiret abi.
Marco Polo
Veneetsia linnriigis 1254. aastal sündinud kaupmees ja maadeuurija Marco Polo saabus umbes 1275. aastal oma kahe onu Shangdusse Hubilai hoovkonda. Temast sai suurkhaani lemmik ja ta saadeti mitmetele diplomaatilistele missioonidele. Ta reisis khaani asju ajades Pärsias ja Indias ning õppis soravalt rääkima mongoli ja pärsia keelt. Ta oli teravapilguline vaatleja ning tema fantastilisteks ja usutamatuteks peetud reisikirjad Il millione mõjusid innustavalt tulevastele maadeavastajatele. Christoph Kolumbuski luges seda suure huviga , eriti köitsid teda seal mainitud haruldased ja kallihinnalised vääriskivid.
Tolle aja inimeste teadmised kaugetest maadest põhinesid enamasti legendidel või ebausul. Nii arvati, et maa nimega India on muinasjutumaa, mis kubiseb aardeist ja veidratest koletistest. 
Teekond avamerel oli paljudele inimestele hirmuäratav mõte. Sel ajal pidasid inimesed Maad lapikuks (mis toetub kilpkonnale), nii et laev võis purjetada üle ääre ja põrgusse kukkuda . Teistpidi jälle, kui liiga kaugele lõunasse sõita, kõrvetaks päike ära. Ehkki haritud inimesed selliseid jutte ei uskunud, nõudis merel seilamine suurt vaprust .
Marco Polo reisides on kaheldud keskajast tänapäevani. Üks põhjus on see, et peale reisiraamatu nappide andmete pole Marcost midagi teada. Raamat ütleb, et 1271 . aastal läks Marco seitsmeteistaastasena isa Niccolo ja lell Matteoga kaasas teekonna reisil Hiinasse. Järgnenud seitseteist aastat veetsid Polod Hiinas ning 1925. aastal jõudsid nad Veneetsiasse. Varsti vangistasid veneetslastega sõdinud genovalased Marco ning ta oli paar aastat Genova vangis , kus tema kaasvang Rustichello da Pisa tema mälestuste, märkmete ja kaasatoodud dokumentide põhjal reisiloo kirja pani. Seega võib pidada Rustichellot 1298 . aastal ilmunud raamatu „Miljon“ kaasautoriks.
Mõned tänapäeva teadlased peavad Marco vangilangemise lugu ja raamatu kirjutamise viisi kaheldavaks. Igatahes näitab see raamat Marcot suurepärases valguses.Ta arvati Hubilai khaani kõrgemate nõunike hulka ja ta õpis selgeks neli keelt, teda saadeti tähtsatele diplomaatilistele ülesannetele, millest üks ulatus koguni Indiasse. Kuid sellest hoolimata ei leidu Hiina tolleaegsetes kirjalikes allikates sõnagi tema, ta isa ega onu tegevuse kohta.
 Raamat ütleb, et Marco oli kolm aastat Jangtse jõe ääres asuva suure Yangzhou linna kuberner , kuid kuberneride nimistus Marco nime pole. Peale selle sisaldab Marco Polo reisiraamat üht veel ilmsemat valet. Nimelt olevat Marco ja kahe vanema Polo tähtsust khaani silmis tõstnud see, et nende juhtimisel ehitati Sungi Dünastia viimase tugipunkti San-fan-yu vallutamiseks kolm kiviheitemasinat, millega sai lennutada 336 kilogrammi raskusi kive. See piiramine toimus 1273, aasta enne Polode Hiinasse jõudmist, ning on teada, et kiviheitemasinate ehitajad olid moslemitest insenerid .
Mahavaikimised „Miljonis“ võivad tekitada kahtlusi, kuid see ei tähendaks, et tegu oli sihiliku pettusega. Üks ajaloolane olevat hiljuti väitnud, et need valed on „niisugused, mida võis välja mõelda ainult inimene, kes teadis millest räägib.“
Marco suri Veneetsias 1324. aastal 70 aasta vanuselt. Testamendis jättis ta oma naisele ja kolmele tütrele suure rahasumma , kuid see ei olnud selline tohutu varandus , millega ta oli hoobelnud. Ka soovis ta, et peale tema surma lastaks vabaks tema mongolist teener Pietro.

Ajatabel

Mõjuvõimsas Veneetsia linnriigis sünnib Marco Polo.
Marco isa Niccolo ja onu Matteo asuvad Soldaiast teele, et uusi kaubateid otsida.
Niccolo ja Matteo kutsutakse Cathaysse kohtuma Hubilai-khaaniga.
Marco Polo reiside algus.
Kolm Polot jõuavad Hiinasse, kus Hubilai- khaan nad meelsasti vastu võtab.
Marco Polo saadab mongolite printsessi teekonnal Hormuzi.
Marco Polo naaseb Veneetsiasse.
Veneetslastega sõjajalal olevad Genovalased vangistavad Marco. Vanglas dikteerib ta kaasvangile oma reisijutustuse.
Avaldatakse „Miljon“
Marco vabaneb vanglast ja ta sõidab tagasi Veneetsiasse, kus tema raamat umbusklikult vastu võetakse.
Marco Polo sureb .
1254
1260
1262
1271
1274
1292
1295
1296
1298
1299
1324
Kokkuvõte
Maadeavastamisega tehti juba algust väga ammu .Iga rahvus on kuidagi seotud maade avastamisega. Aga kõige rohkem on olnud maade avastajaid euroopas. Kuigi kõik mandrid on avastatud, jätkub geograafide töö edasi. Nad uurivad kosmost ja loodust.
Kasutatud kirjandus

8. klassi Geograafia õpik, 2003

“Ajaloo saladused “ Tõlge Eesti entsüklopeediakirjastus, 2004

„Maailma ajalugu sõnas ja pildis “  Tõlge Sinisukk , 2003

http://www.derniko.de/speisen/pict/marco_polo.gif