Maadeavastused (0)

Tallinna Kuristiku Gümnaasium
Maadeavastused
Referaat
R.M
7.a klass
Juhendaja : Ülle Piibar
Tallinn
2015
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
MEREL SÕITMINE 4
BUSSOOL JA KOMPASS 5
VIIKINGID 6
CRISTOPH KOLUMBUS 7
MARCO POLO 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10
Sissejuhatus
Esimesteks maadeavastajateks olid tõenäoliselt Aafrikas elavate inimeste eellased. Nagu tõestavad fossiilid , elasid seal umbes viis miljonit aastat tagasi ahvisarnased olendid, kes kõndisid kahel jalal, nende aju oli ahvide omast suurem ning nad kasutasid tööriistu. Selle tõendusmaterjali põhjal usuvad teadlased, et tegu oli inimeste esivanematega.
Avastajad olid enamasti kaupmehed , kes igatsesid saada väärismetalle, vürtse ja kalliskive. Ka väepealikud, kes soovisid leida kasulikke baase võõrastes maades. Olid ka õpetlased, kes olid huvitatud teadmistest teiste inimeste, nende mõtete ja nende leiutiste kohta. Vahemeri oli suurepärane õppebaas kõigile. Meres on palju saari , mis on heaks peatuspaigaks laevadele.
Praeguseni on Aafrika ainus koht, kust selliseid fossiile on leitud. Need fossiilid viitavad sellele, et kliima oli sellel ajal soe ja päikesepaisteline, nii et taimed taimed kasvasid hästi ja toitu oli kõigile külluses. Inimkonna varajased ränded olid suuremad retked, kui kõik hilisemad reisid kokku. Ajajärkude jooksul avastati ja asustati praktiliselt kõik elamiskõlblikud piirkonnad. Esimestel teerajajatel, kellel ei olnud mingit ettekujutust sellest, kuhu nad lähevad, sest keegi polnud seal varem käinud, järgnesid peagi teised. Nende liikuma panevaks jõuks oli nii vajadus leida toitu kui ka suur uudishimu.
Inimesed liikusid ühest kohast teise parema elukota otsingul, mitte tingimata uurimise eesmärgil. Uurimiseks oli erinevaid põhjusi: uue parema elukoha otsimine ja leidmine, kauplemine , ka varastamine, kuulsusejanu, uute teadmiste hankimine ning usu levitamine. Üks asi oli kõikidel maadeuurijatel ühesugune – nad ei katkestanud sidemeid kodukohaga ja nad tõid või saatsid kodumaale uusi teadmisi teadmisi maailma kohta.
Esimeste maadeuurijate motiivid ei olnud alati õilsad. Nende hulgas oli seiklejaid, kes janunesid uusi kogemusi, sest pidasid elu kodus liialt üksluiseks ja otsisid ohtuderikast vaheldust. Misjonärid järgisid käsku viia kaugetele maadele rahvastele ristiusku. Võimunäljased vasallid aga mitmetest valitsuskondadest olid olid innukad kasvatama poliitilist mõjuvõimu ja isiklikku jõukust. Hispaanlased, kes jõhkralt anastasid asteekide impeeriumi, oli ilmekas näide ahnusest ja julmusest, mis tihtipeale iseloomustas varaseid uurimisretki.
Need olid mõjuvad motiivid ja põhjused, miks mehed ja naised võtsid ette usukumatult raskeid ja väga kulukaid retki.
Merel sõitmine
Oma merekaubandusest sõltuva majandusega olid foiniiklased muistsete Vahemerepiirkonna suurimad maadeuurijad. Alates 15. sajandist eKr kuni nende lõpliku hääbumiseni 4.sajandil eKr sooritasid foiniiklased kaubandusreise kogu Vahemere ulatuses. Nad jõudsid oma kaubareisidel väga kaugele. Nad asutasid alalised kaubanduskeskused paljudel Vahemere saartel. Selline ettevõtmine sai võimalikuks tänu puutöö ja paadiehitamise oskuste omandamisele ning maaharimissüsteemidele, mida sai uues elukohas rakendada.
Esimene teadaolev tõeliselt pikk meresõit üle Vaikse ookeani toimus umbes 1500 eKr Filipiinidelt Mariaani saartele, sellels tuli ületada 2000 km avamerd. Pärast seda oli edu Vaikse ookeani saarte asustamisel juba kindel.
Rändamine toimus kanuudel, mis olid varustatud punutud purjede ja balansiirujukiga ning valmistatud puust tehtud kiilule kinnitatud plankudest, milles olid avaused, et neid kokku siduda ning kogu konstruktsioon sõlmiti omakorda kaarepuu külge. Hiljem leiutati paremaid laevu, milleks oli karavell . Karavell on kerge laev, mis on paarkümmendmeetrit pikk ja mahutab enda peale kakskümmend meest ning nende toiduvaru. Laev loovib kergelt ja kiirelt karide vahel ja pöördub kergelt, tal on kolmnurksed purjed, mis võimaldavad sõita vastutuult palju paremini ja hoopis kiiremini kui nelinurksete purjedega laevad.
Viikingi pikklaevad olid kitsad ja need võimaldasid liikuda kas purje või aerude jõul. Kõigil viikingite laevadel oli madal süvis, nii et neid sai kergesti kaldale ajada. Kaubalaevad ehk knorrid olid lühemad ja laiemad ning neid kasutati suurte lastide vedamiseks. Merel liikus viikingilaev peamiselt suure nelinurkse purje abil, ranniku läheduses või jõgedel sõitmiseks langetati aga mast ning asuti aerutama.
Bussool ja kompass
Teaduse ja tehnika areng varustab meresõitjaid vahenditega, mis aitavad uurimistel ja unistamistel teoks saada. 4. 14.sajandil koostatud kaartidel kujutati religioosset maailmapilti, kus maa on tasapinnaline ketas, mille keskpunktiks on püha linn Jeruusalemm ning sealt kuni Euroopat, Aasiat ja Aafrikat ümbritseva ookeanimereni pole midagi avastada . Merekaarte polnud üldse olemas. 14. sajandil ilmusid portulaanid, Vahemere sadamate kaardid, mis koondasid portulaanide kujutatud andmeid ja teadmisi, mida kogusid eurooplastest ja araablastest rändurid.
Vahemerel või Põhjamerel ei läinud meremehed kunagi kaldast kaugel, neil ei olnud oma asukoha määramisel kunagi raskusi aga selleks, et avamerele minna, oli vaja mõõteriistu, mis võimaldavad oma asukohta määrata. Alates 13. sajandist kasutasid itaallased ja hispaanlased selleks bussooli. See oli Hiinlaste leiutis näitas põhjasuunda. Euroopasse tõid bussooli araablased , kes ise olid selle avastanud India sadamatest.. 15. sajandil hakkasid portugallased bussooli täiustama ja nimetasid selle kompassiks. Bussool ja kompass võimaldasid määrata suunda – kurssi- kuid mitte välja arvutada oma asukohta ookeanil.
Viikingid
Viikingid olid osavad meremehed ja laevaehitajad. Oma pikkade puust laevadega seilasid nad ka üle tormise mere. Merel liikus viikingilaev peamiselt suure nelinurkse purje abil, ranniku läheduses või jõgedel sõitmiseks langetati aga mast ning asuti aerutama. Viikingi pikklaevad olid kitsad ja need võimaldasid liikuda kas purje või aerude jõul. Kõigil viikingite laevadel oli madal süvis, nii et neid sai kergesti kaldale ajada. Kaubalaevad ehk knorrid olid lühemad ja laiemad ning neid kasutati suurte lastide vedamiseks.
Nad kasutasid tee leidmiseks seadeldist, mille keskel olev teravik mõõtis päikese kõrgust. Tüürimees sai laeva kursi planeerimiseks sakilise äärega plaadil pulka liigutada. Kuid viikingid olid enamat kui rüüstajad. Nad olid ka kavalad kaupmehed, kogenud meresõitjad, osavad käsitöölised ning laevaehitajad.
Roomlased ei vallutanud kunagi Skandinaaviat. Sõjast puutumatuna said selle piirkonna elanikest osavad põllumehed ja meresõitjad ning nende käsitöölised lõid imeilusaid ehteid ja teisi kaupu. Kõige rikkamad kohad olid üldiselt kloostrid ning viikingid rüüstasid ja põletasid need enne tagasiteele asumist maani maha. Šotimaa ja Prantsusmaa rannikute lähedal elavate inimeste jaoks muutusid suved hirmuperioodiks, mil nad horisondiltt viikingite pikklaevade nelinurkseid purjesid ootasid.
Viikingi rüüstajad röövisid kõike alates kullast ja lõpetades inimestega. Viikingid rändasid, kauplesid ja rüüstasid kogu Euroopa. Viikingid hakkasid talvituma vallutatud paikades ja rüüsteretked venisid vahel aastatepikkuseks; kulusid veel mõned aastad ning osa viikingeid , nagu näiteks need, kes olid jäänud pidama Normandiasse ja Põhja- Inglismaale , sulasid kohaliku rahva sekka ning võtsid omaks kohaliku keele. Järk – järgult hakkasid nad lõunas paikseks jääma ning seal abielluma. Nende järeltulijatest said 1100. aasta paiku põlluharijad ja käsitöölised.
Rootsi viikingid olid pigem kaupmehed kui rüüstajad. Nad müüsid merevaiku, puitu, kala ja karusnahku ning ostsid Kesk – Idast ja Lõuna – Euroopast veini, vürtse ja siidi.
Suurte maadeavastuste eelsel perioodil oli viikingitel märkimisväärne roll uute alade avastamisel, kuid teated nende retkedest ei levinud eriti, sest mõõdistamist ei tehtud ja kaarte ei koostatud.
Christoph Kolumbus
Christoph Kolumbus oli kindlalt otsustanud saada rikkaks ja kuulsaks suureks maadeuurijana. Ta ei teadnud midagi merereisidest Ameerikasse, kuid uskus, et maakera on ümmargune ning et Aasiasse on võimalik kiiremini jõuda lääne poole purjetades. Teda eksitasid tolleaegsed kaardid ja Marco Polo kirjutised . Ta avastas, et lääne suunas reisides võib üle Atlandi ookeani jõuda Maluku saarteni. Võimalus tekkis 1492. aastal. Ta oli sündinud Itaalias ja asunud elama Portugail, kuid tema tema ekspeditsiooni toetajateks osutusid Hispaania kuningas Fernando ja kuninganna Isabel, nad mõistsid, et kui leitakse lühem tee Isa – Indiasse , siis toob see neile suurt tulu. Ta alustas teed veel tundmatusse kolme väikese laeva ja 100 mehega. Tema avastatud saari nimetatakse tänaseni Lääne – India saarestikuks.
Ta pärines lihtsast kangrute perekonnast ja sai vaid alghariduse. 1475. aastal käis ta Genova Centurione Panga lähedal Chiose saarel Egeuse meres, aeg-ajalt seilas ta kalapaatides Vahemerel ning oli hõivatud mitmesuguste tegevustega.
1476. aastal läks Kolumbus Lissaboni, kus ta abiellus ning asus elama Medeirale, kus sündis ka tema poeg Diego. 1483. aastal tekkis tal plaan leida läänesuunaline otsetee Indiasse ning alustada kaubavahetust teiste maadega.
1502 . aastal saadeti Kolumbus tema viimasele merereisile. Ta randus Kesk - Ameerikas ja ta nimetas selle Costa Ricaks. Kolumbus suri 1506 .aastal, teadmata, et oli avastanud uue maailmajao. Esimeselt reisilt 1492 - 1493 tõi ta kaasa ananassi, tšilli, maisi ja kalkuni. Teiselt reisilt 1493 - 1496 on teated aedoa kohta, III reisilt 1498 - 1500 tõi Kolumbus Euroopasse tomati, IV reisil 1502 - 1504 pakuti Kolumbusele maitsmiseks kakaoube ning ta tõi neid ube Euroopasse ja tutvustas Hispaania kuningapaarile Fernando II ja Isabel I-le. Kuid teada on, et kakaod saatis Hispaaniasse ka konkistadoor Hernàn Cortés peale aastat 1519, kui ta vallutas Asteegid ja nende kuninga Montezuma. Juba suurem kogus kakaoube kommertseesmärkidel toodi Sevillasse 1585. aastal. Kolumbus tõi tubaka ja kartuli Ameerika avastusretkelt vanasse heasse Euroopasse 15.-16. sajandi vahetusel, seega ligi 500 aastat tagasi. Ühest sai õnnistus - kartuli kasutuselevõtuga kadusid sagedased näljahädad, teisest – tubakast, on kujunenud inimkonnale nuhtlus ja surmade põhjustaja.
Marco Polo
Marco Polo oli itaalia rändur ja maadeuurija . Oma esimesele (ja ühtlasi ka viimasele) suurele avastusretkele suundus ta juba 16-aastasena. Euroopasse naastes oli paljunäinud mees aga juba üle 40. Marco Polo sündis rikka Veneetsia kaupmehe perekonnas, kes toona elas Korčula saarel Dalmaatsia rannikul, mis siis veel Veneetsia riigile ei kuulunud.
Aastatel 1271 –1274 reisis ta koos onu Matteo ja isa Niccològa mööda Siiditeed Hiinasse, kus viibis kokku 17 aastat. Selle aja vältel külastas ja uuris ta paljusid Sise- Aasia ja Hiina piirkondi. Tagasi purjetas Polo ümber Kagu- ja Lõuna-Aasia, käies paljudes kohtades maal elu-oluga tutvumas ja kauplemas ning tuli viimaks Pärsia kaudu kodumaale. Ta saabus Veneetsiasse umbes 1295 , seega 24 aastat hiljem. Mitme sajandi jooksul olid tema tähelepanekud neist reisidest aluseks kartograafia ja meresõidu arengule Vaikse ja India ookeani meredel. Siiski nimetab Polo mitut olulist Hiina ühiskonna tunnust. Näiteks kirjeldab ta portselani, kivisöe kasutamist ja paberraha , mis kõik olid Euroopas 13. sajandil tundmatud.
Kokkuvõte
Esimeste maadeuurijate motiivid ei olnud alati õilsad. Nende hulgas oli seiklejaid, kes janunesid uusi kogemusi, sest pidasid elu kodus liialt üksluiseks ja otsisid ohtuderikast vaheldust. Inimesed liikusid ühest kohast teise parema elukota otsingul, mitte tingimata uurimise eesmärgil. Uurimiseks oli erinevaid põhjusi: uue parema elukoha otsimine ja leidmine, kauplemine, ka varastamine, kuulsusejanu, uute teadmiste hankimine ning usu levitamine. Üks asi oli kõikidel maadeuurijatel ühesugune – nad ei katkestanud sidemeid kodukohaga ja nad tõid või saatsid kodumaale uusi teadmisi teadmisi maailma kohta. Araablased tahtsid teada, kuidas kaugem maailm välja neäb.Ühed reisijad reisisid itta maismaad või merd pidi ning teised läksid põhja poole..
Viikingid olid suured maadeuurijad, kes läbisid oma pikkade paatidega suvekuudel tohutuid vahemaasid ning talved veetsid nad enamasti perekonna keskel Norras. Viikingi rüüstajad röövisid kõike alates kullast ja lõpetades inimestega. Viikingid rändasid, kauplesid ja rüüstasid kogu Euroopa.
Christoph Kolumbus avastas, et lääne suunas reisides võib üle Atlandi ookeani jõuda Maluku saarteni. Tema avastatud saari nimetatakse tänaseni Lääne – India saarestikuks. Ta tõi kaasa ananassi, tšilli, maisi ja kalkuni, aedoa , tomati, kakaoube, kartuli ja tubaka.
Marco Polo uuris paljusid sise-Aasia ja Hiina piirkondi. Tagasi purjetas Marco Polo ümber Kagu- ja Lõuna-Aasia, käies paljudes kohtades maal elu-oluga tutvumas ja kauplemas ning tuli viimaks Pärsia kaudu kodumaale.
Kasutatud kirjandus
„Avastusretked“ Emilie Beaumont
„ Maadeavastajad “ ENTSÜKLOPEEDIA Fernand Salentiny
„Maadeavastused“ John Man
„Meresõiduajaloo suured ekspeditsioonid“ Bernhard Kay
„Maadeuurijate ning – avastuste lugu“ Penny Clarke
“Seitsekümmend suurt reisi läbi aegade“ Robin Hanbury- Tenison
„Silmapiiri vallutades“. Suurte maadeavastajate rännakud. John Balchin