Ludwig II (0)

Rapla Vesiroosi Gümnaasium
LUDWIG II
Baieri hull kuningas
( referaat)
Marion Soomre
11. B klass
Rapla, 2010.
WITELSBACHIDE DÜNASTIA
Katoliiklikul laulatusel 12. oktoobril1842 Müncheni Kõikide Pühakute õukonnakirikus vahetasid kolmekümne ühe aastane Maximilian ja seitsmeteistkümneaastane Marie sõrmused. Sel kombel saigi teoks, et nende poeg Ludwig II, kes näis näis otsekui baierluse lihakssaamine, tuli ilmale segeverelisena, pooleldi baierlasena.
Baieri vanaisa, kuningas Ludwig I-st see ei häirinud. Ta tervitas witelsbachlase ja hohenzolleri abiellumist kui kahe saksa dünastia liitumist.
Ludwig II sündis 25. augustil 1845, pool tundi pärast südaööd, Müncheni lähedal Nymphenburgi lossis.
Mõned päevad oli lapse nimi hoopis Otto, siis palus vanaisa, et ta nimetataks Ludwigiks, sest ta oli sündinud Ludwigi päeval, tema sünnipäeval; sellest ajast peale oli ta Ludwig.
KUNINGA RIIK JA AMETNIKE IMPEERIUM
Ludwig II polnud nõus monarhi võimu piiramisega leppima, pidi aga alla andma ja lõi endale unistusteriigi, kus ta võis tunda end piiramatu monarhina.
Ametnikud ja ministrid olid esmajoones riikluse kandjad ning alles teises järjekorras kuninga teenrid. Kui neil tuli nende kahe vahel valida, pidid nad otsustama esimese kasuks, ja seda sai ka Ludwig II omal nahal tunda.
Seadusandlik initsiatiiv jäi kuningale .
Kuninga isikus samastas Baieri rahvas ennast Baieri riigiga. Monarhi ehitistes arvati monarhiat edasi kestvat. See oli sõna otseses mõttes pealisehitis, sest kuningliku hiilguse ja monarhistliku poeesia all seisis kaine ja proosaline alusehitis, ministrite- ja ametnikeriik.
VALGE- SININE ROMANTIKA
Revolutsiooniaastal 1848 lisandusid bürokraatia ettekirjutustele demokraatia nõudmised. Kuningas oli nüüd mõlemalt poolt nurka surutud, allutatud ametnike kontrollile ja rahva järelvalvele, muudetud konstitutsioonilise riigi vangiks.
Maximilian II sai 1848. aastal kolmekümne seitsme aastaselt kuningaks ning Ludwig kolmeaastaselt kroonprintsiks. See ei olnud hea enne, et isa tõusis troonile ja poeg sai troonipärijaks revolutsiooni märgi all.
Sotsiaalpoliitika jäi üksnes sotsiaalhoolekande tasemele . Heategevus oli üheks kuninga tegevusalaks, millesse ta mattis nii mõndagi oma eravarast. Vabatahtlikuks vaestehoolekandeks rajas ta Püha Johannese Ühingu, Nürnbergile annetas ta kuningamaja, kus asusid odavad korterid töölistele. Neuberghausenisse ehitas ta Maximiliani hooldekodu riigiametnike orvuks jäänud lastele.
LUIGERÜÜTEL
Ludwig nägi ema rohkem suvepuhkuste ajal kui Münchenis, kus ema suhtles pojaga küll sagedamini kui isa, kuid mitte küllalt sagedasti ja mitte piisavalt intensiivselt, ning ammugi mitte vajaliku tähelepanuga. Marie ei ilmutanud vähimatki mõistmist Ludwigi fantaasialendude vastu, millesse poiss juba õige pea ümbritsevast maailmast eraldus . Kui ta hakkas unistama ja tahtis, et ema ta unistustest osa saaks, kainestas Marie teda oma jahmunud pilgu, mõne kuiva sõna või koguni pilkava naeruga. See haavas poissi ja aitas kaasa sellele, et ta ümbritses ennast soomuskestaga.
Kroonpirintsina pidi Ludwig palju alla neelama, kuningana seevastu ütles ta kõik südame pealt ära. Reedetud kiindumus muutus varjamatuks vastumeelsuseks. Lõpuks nimetas ta oma ema veel vaid „ preisi sünnitusmasinaks“.
Ludwigil ilmes juba kasvueas mitmeid tervisehädasid: ta kannatas tihti pea- ja hambavalude all, tal esines hallutsinatsioone ja ta väitis, et kuuleb hääli. Samasugused probleemid olid ka ta vennal Ottol, kes pandi alles väga noores vanuses vaimuhaiglasse.
Juba varakul eemaldus ta teistest, vältis kontakte, kohkus puudutustest tagasi.
Ludwig ei saanud oma noorema venna Ottoga hästi läbi. Igas asjas esimesele, kes nõudles kõiges liidrikohta ja eelisõigusi, jäi kõigepealt ette tema kolm aastat noorem vend, Otto.
Ludwig oli kaheksateist , abituriendi ja stuudiumi alustaja eas, kui temast sai kuningas. Nõnda ei jäänudki talle võimalust näidata, kas ta oleks tõelistest ülikooliõpingutest hoolinudki. Haridustee jäi katki, anded edendamata, teadmised kokku võtmata, mõttealged edasi arendamata- haridus jäi katkeliseks, mõtlemine korrastamata.
Ludwig kandis kogu oma elu jooksul meelsamini tsiviilriideid.
„ Ludwig kuulas suure huviga , kui ma jutustasin talle piiblilugusid,“ meenutas ema, „ tundis rõõmu teatrietendustest, armastas pilte ja muud taolist, kuulas hea meelega, kui talle ette loeti.“ Seejärel hakkas ta ise lugema, rõõmuga ja palju, ema hinnangu järgi ülearu palju, tema maitse jaoks liiga eksitavat ja liiga meelelahutuslikku.
Sinine oli Ludwigi lemmikvärv.
Schwansteini lossi, kuhu Ludwig oli äsja kolinud ja kus teda ümbritsesid kõikvõimalikus kunstipärases vormis luiged , oli algselt nimetatud Hoheschwangau lossiks.
Richard Wagner oli pannud helisema Ludwigi romantilised keeled. Ludwig oli romantik , kes otsis oma ideaalriiki kaugemalt kui rahvusriigist, laskis ennast teel juhtida Wagneril. Olgu kuidas on, Wagneri muusika avaldas talle „tõeliselt deemonlikku mõju“.
„MINA, KUNINGAS“
Ludwigi näos ei olnud märgata jälgegi osavõtlikkusest, kui ta seisis surivoodi ees, kus lamas tema isa, mees, kes oli temast vähe hoolinud ja keda ta vaevalt taga leinas.
Kõigepealt võitis uus vürst, Ludwig, rahvahulgad enda poole oma iluga : tal olid ebatavaliselt väljendusrikkad silmad ning tema figuur mõjus univormis esinduslikult, lausa kuninglikult.
Ludwig oli hea vestleja ja hea kuulaja .
Teatris käis Ludwig tihti, ta elas alati etendustele kogu hingest kaasa, ta armastas teatrit.
Ludwig hakkas aina sagedamini vältima kirjutuslauda ning ettekannetetuba, ütles ära audiensidest, jättis maha oma pea- ja residentslinna, ei võtnud ette suuri reise , mis oleksid täiendanud ta teadmisi maailmast, vaid ratsutas mägismaal, ronis mõgedesse, sulges ennast oma lemmiklossidesse- Hohenschwangausse või Bergi lossi Starnbergi järve ääres.
Ludwig II-l ei olnud poliitilist talenti, ta ei tundud poliitika vastu huvi. Tal oli ülearu palju endaga tegemist, et tal jätkunuks aega ja tahtmist teiste probleemidega tegelda, ta oli egoist , mitte altruist.
Kuna ta juba kuningas pidi olema, siis tahtis ta olla piiramatu võimuga kuningas, kelle tahe oleks seaduseks.
Riigivõim oli kontsentreeritud ministrite kabinettidesse ja kuninga eestuppa, mitte kuninga salongi. Ludwig II-le, kes lähtus sellest, et tema on majas peremees , ei jäänud see kuigi kauaks saladuseks. Monarh , kes armastas rõhutada: „Mina, kuningas!“ pidi õige pea jõudma äratundmisele, et teised lasksid tal küll kuningat mängida, kuid mitte kuningas olla. Nii muutusid talle riigiasjad, mis polnud nagunii tema asjad, „ riigilabasusteks“, millest ta soovis ennast targu säästa.
SIEGFRIED JA WOTAN
Ludwig II andis Wagnerile mõista, et hoolimata tema noorest east ( olles alles 19 aastane) oli Wagner tema rõõmude ainus allikas, tema sõber, kes läks talle südamesse rohkem, kui keegi teine, tema parim õpetaja ja kasvataja.
Ludwigil oli Wagneri lavastustes suur roll. Ilma temata poleks lavastusest iialgi asja saanud, ta aitas kaasa kogu oma energiaga.
Ludwig II soovis Münchenit ümber ehitada, jätta pea- ja residentslinnale oma arhitektuurne pitser. Kui see plaaan ei jõudnud kavandamisjärgust kaugemale. Ta ei suutnud raha kokku saada: viis miljonit kuldnat teatrimaja eest koos luksustänava ja Isari sillaga.
Tänu Richard Wagnerile ja Ludwig II-le muutus senine kujutava kunsti keskus München nüüd ka muusikametropoliks.
Wagner üritas kuningat ära kasutada- ta tahtis koos kuningaga ja kuninga kaudu ka riiki pöörata. Kuningas tegi seda, mida ta polnud iialgi varem teinud- ta otsis nõu ja abi oma emalt, oma vanaonult Karlilt ja München- Freisingi peapiiskopilt. Wagner peab minema, kuulis ta igalt poolt ühehäälselt.
Ludwig saatis oma peaminister von der Pfordtenile kirja: „ Minu otsus on kindel- R. Wagner peab Baierist lahkuma . Ma näitan oma ustavale rahvale, et tema usaldus, tema armastus on minu jaoks kõigest muust üle.“
Vaeval oli Wagner ära sõitnud, kui Ludwigit haaras kahetsus ja ta võttis nõuks meister tagasi paluda , esmajoones iseenda pärast: „Oo igavesti igatsetu, luba mulle, et Sa tuled, sest ainult siis saan ma elada, muidu kidun ma olematuks , saan rõõmutult hukka!“
Edaspidi vältis ta neid- ministreid ja ametnikke. Münchenit ja münchenlasi. Üha enam keeldus ta oma kohuseid täitmast. Kuningas hakkas peitma ennast oma üksindusse.
See oli absurdne, peaaegu ebaloomulik . Kahekümneaastane kuningas, vaevalt kahe aasta eest kuningaks saanud, sarnanes liblikaga, kes oli ühtäkki tiivad laiali löönud, laperdanud maailma ning soovis juba esimese tuulehoo saabudes taas nukuks moonduda, ennast kookonisse mähkida.
LUDWIGI SADOVÁ
Müncheni Residentsis seadis Ludwig endale sisse loodepoolse nurgahoone ülemise korruse. Seal ta siis elas üsna kitsastes oludes, kuid ikkagi kõrgel ja kaugel eemal, otsekui kindlusetornis.
Eluruumidest viis vääntaimedesse kasvanud aiarada talveaeda, Ludwigi paradiisi . Ballisaali katusel kõrgus klaasist ja rauast paviljon , lai ja raske, nii et kogu ehitis oli ohtlikult üle koormatud. Ent Ludwigile tundus see lausa eeterlik, õhuline ja kerge, otsekui õhupall, milles võis taevasse hõljuda.
Eluruumidest viis koridor õukonnateatrisse, mida majaisand sageli ja õhinal kasutas. Sel teekonnal ei soovinud ta mitte kedagi kohata- sandarmid olid paigutatud oma positsioonidele nii, et mitte ükski hingeline ei võinud kuninga teele sattuda ega tema häälestumist teatrinaudingule häirida.
Ludwigi kuninglikuks meelelahutuseks oli hüpata hobuse selga ja ratsutada mägedesse, kus elas vabadus ja kus ta otsis üksindust.
Ta ei viibinud kunagi meelsasti inimeste seas, võõraste seas juba ammugi mitte. Väljaspool valge- siniseid piire poleks ta ennast hästi tundnud , igatahes mitte nendes maades, mis kujutasid tema arvates ohtu ta iseseisvusele, eelkõige Preisimaal ja Austrias. Nõnda ei jõudnudki ta eales Viini või Berliini. Ja Itaalias kartis ta bandiite. Kui ta kord juba mõnele reisile asumiseks südame rindu võttis, siis ainult selleks, et raamatutes loetule ja kujutlustes läbielatule kinnitust leida.
Preisimaa ja Austria vahel oli puhkemas sõda ja Baieri pidi otsustama, kas tal tuleks ülepea sõtta astuda, ja kui, siis kelle poolel.
Kuningas Ludwig II oli jalga lasknud! Muidugimõista ei tulnud otsus langetada mitte temal , vaid ministritel ja maapäeval. Aga kuningal oli tarvis see dokumenteerida ja pitseerida, rahvale selle kohta vastust anda ja see koos rahvaga ellu viia.
1886 . aasta sõda ta ei tahtnud. Sõjad pelutasid teda, Ludwig II-st, kelles oli nii palju Luigerüütlit ja üldse mitte, tõepoolest kübetki sõdurit.
9. mail andis kuningas teada, et ta tahab troonist loobuda , kuigi see oli mõttesse tulnud rohkem valust, mis oli tingitud lahusolekust Wagneriga, kui armastusest rahu vastu. Lahusolekuvalu püüdis ta leevendada visiidiga Tribschenisse ning seejärel viibimisega idüllilistes mägedes. Sõja lähenedes põgenes ta koos Thurni ja Taxise vürstist tiibadjutandi ja ratsasulase Völkiga Starnbergi järve Roosisaarele.
Terve sõja aja oli Ludwig kuskil eemal peidus, 10. novembril 1886 algas ja 10. detsembril lõppes ringsõit. Kuninga auks korraldati balle ja rongkäike. Kahekümne ühe aastane kuningas oli populaarseks saanud- meeste poolt austatud ja naiste poolt armastatud .
Ballidel, mis tema auks korraldati, oli ta olnud ka ballikuningas, võluv, rüütellik ja galantne, täiuslik kavaler.
NAISED JA SÕBRAD
Paljude naiste jaoks oli ta südametekuningas, see kroonisäras noor, esinduslik , nägus mees, keda ümbritses imelisuse oreool ja saladuslikkuse aura .
Pika keha ja väikese pea ebapropotsionaalne suhe polnud eriti märgatav, sest ta silmad olid nii maagiliselt köitvad.
Ludwig oli homofiil ja homoerootik, armastas iseennast ja oma sugu. Niisugune oli tema soodumus, mida oli süvendanud tema kasvatus ja tema- platooniline- suhe Richard Wagneriga.
Kuninglik perekond ja Baieri riigiministeerium tundisd seetõttu dünastia jätkamise pärast suurt muret.
Meessoost nartsiss , Baieri Ludwig, nägi tema oma vastsel kuninga aujärjel esmakordselt 1864. aasta suvel Kissingenis, kus Elisabeth viibis tervisvetel. Naine tundis, et nad on sarnased, nägi heameelega, et Ludwig temaga kurameeris, kuid polnud sugugi kindel, kas see oli tema, kes Ludwigi neljaks nädalaks Kissingeni aheldas, või neliteist aastat vanem tsaarinna Maria Aleksandrovna.
Ludwig külastas Elisabethi veel mõned korrad , ent siis äkki ei võtnud daam oma paaži enam kuulda, keeldus andmast talle luba teda Bad Ischlis külastada, mida Ludwig oli temalt palunud ja milleks Elisabeth oli talle lootust andnud. Naine laskis keisril kuningale kirja kirjutada, milles ei seisnud sõnakestki küllakutse kohta.
1867. aasta 22. jaanuaril oli Baier kuningas Ludwig II andnud Baieri hertsoginnale Sophie ’le, Elisabethi noorimale õele abiellumistõotuse.
Algusest peale polnud tal tekkinud hetkekski kahtlust, et Sophie saab olla üksnes number kaks number ühe järel, tema suure sõbra Wagneri järel, kellega ta jääb ühte elus ja surmas.
Pulmad määrati pärast mõningast edasi- tagasi veeretamist 1867. aasta 12. oktoobrile.
Sisimas ei tahtnud Ludwig tegelikult abielluda , kuupäeva lükati edasi, kuni lõpuks pruudi vanemate ja ka pruudi kannatus katkes, ning pulmad jäeti ära.
Ta jäi poissmeheks. See vastas tema natuurile ja seda soodustas tema negatiivne areng. Ludwig arvas , et midagi hullemat ei ole maailmas olemaski kui see, et tema kõrval peaks seisma pidevalt mingisugune naine. Ta hingas kergendatult, kui kihlus Sophie’ga oli tühistatud, ja tõotas endale, et ei lase seda asja enam iialgi nii kaugele minna.
Ludwig II oli vaene mees, sest tal polnud ainsatki sõpra.
1870/ 71 SUVERÄÄNSUSE LÕPP
Ludwig II ei tahtnud sõda, ja ammugi mitte Prantsusmaaga. Riik, millele Wittelsbachid olid tänu võlgu kunigakrooni eest ja Baierimaa omariikluse eest, tähendas tema jaoks otsekui Euroopa isamaad.
1870. aasta juulis ähvardas Prantsusmaa ja Preisimaa vahel sõda puhkeda.Üha enam ja enam baierlasi ihkas rahvuslikku võitu ja ühtset rahvusriiki.
Ludwig II oli tagasi astunud, isegi kui ta veel krooni kandis. Baieri kuningas oli ennast Preisi kuninga alla heitnud. Ja näis, et koos sellega kadus ka lugupidamine enese vastu.
BAIERIMAA KEISRIRIIGIKS
Preislane oli baierlaselt palju nõudnud, kuid Ludwigile selle eest ka üht- teist andnud ning jätnud talle lootuse , et ohvrid ei suurene ja rahasummad ei vähene.
Bismarckile jäi Ludwigist nende esmakohtumise põhjal väga hea mulje.
Ministrid ei kasutanud ära mitte üksnes Ludwig II isiksuslikke omadusi, vaid ka Baieri riigi konstitutsiooni, mis oli andnud nende kätesse konkreetse võimu ja jätnud kuningale ainult abstraktse ülimuslikkuse.
Baieris realiseeris võimu mitte monarh, vaid riiklik bürokraatia- nõrga kuninga Ludwig II ajal rohkem kui kunagi varem.
Ludwig tundis hästi prantsuse ajalugu ning teadis, et revolutsiooni vältida, peab kuningas asuma koos rahvaga aadli vastu reformiliikumise etteotsa . Ta tahtis jääda pigem ministerkuningaks kui saada rahvakuningaks.
Ta pelgas kontakti rahvahulgaga, jälestas isegi oma andunud alamate „ovatsioonikisa“.
Kõik, mis puudutas pööblit, oli talle vastumeelt- rahva allaheitlikkus oma kuninga ees, veelgi enam aga valitseja miilustamine rahvaga.
Mida enam ta jälitusmaania küüsi langes- seda peeti paranoia sümptomiks- , seda suuremaks muutus tema hirm sotsialistide ja anarhistide ees, kes kõik näisid talle vennad ühe mütsi all, jakobiinide mütsi all.
Nõnda siis juhtuski, et Ludwig II sülitas oma ministritele tuld ja tõrva, kaitses end maapäeva eest, kaitses end kodade konservatiivse enamuse eest, kes ei ohjeldanud Baieri valitsuse keisririigisõbralikku poliitikat, millele ta oli kõigiti vastu, ning kes hindas ja toetas ministrite riigikirikupoliitikat, millega ta oli kõigiti nõus.
Ludwig II, kes soovis avalikkuse ees esineda kui kuningas Jumala armust , olla seega lülitatud ka usklike ja kirikutruude riigialamate palvetesse, oli omaenda seisukohal, mis kattus suures osas riikluse kandjate orientatsiooniga.
Nii Ludwig II kui ka tema valitsus pidasid eksimatuse dogmat riigile ohtlikuks. Kõige meelsamini oleks kuningas vallandanud iseennast, jätnud maha oma maa, kus tal valitseda ja juhtida ei lastud , ning otsinud uue, Baierist võimalikult kaugel.
LOOBUMINE JA VÄLJAPÄÄS
Ludwigi nägu oli muutunud plassiks, kirgedest märgistatuks, see oli pundunud nagu käsn, mis oli imenud endasse ülearu palju ja liiga erinevat. Ta silmad olid muutunud häguseks, pilk tardunuks. Pärast seda, kui ta oli hamba hamba järel kaotanud, oli ta suu sisse langenud; kunsthambad ei tulnud tema puhul kõne allagi. Ta oli muutunud tüsedaks, ta sõi palju ja kugistas kiiresti, ta jõi aina rohkem. Tema käed olid hakanud värisema, tema kõnnak muutunud närviliseks.
Elu realiteetidega oli ta olnud kohe algusest peale vaenujalal. Ükski 19. sajandi ajastu faktidest ja faktoritest ei vastanud Ludwigi maailmapildile, kõik need rääkisid vastu tema arusaamadele monarhia olemusest ja monarhia ülesannetest.
Kuna ta tundis ennast oma ametis subjektiivselt võimetuna ja objektiivselt käis see tal üle jõu, hakkas ta otsima sobivamat ja muidugi mõista migavamat teed: ta hakkas loobuma oma ajastust ja iseenda ülesandest selles ning astus lõpuks kõrvale.
Ajal, mil maarahvas linnadesse siirdus, põgenes Ludwig linnast maale. Loodust, mis talle sobis, mis tiivustas ta unelmaid ja tuli kasuks ta eelistustele, sellist loodust armastas ta üle kõige, samuti ka loomi- luiki, kes kandsid ta Lohengrini võlumaailma, või paabulinde, kes ta ees oma sabad lahti lõid. Ning hobuseid, kelle turjal suutis ta olla üle ruumist ja, nagu ta lootis, jätta selja taha aja.
Öö oli aeg, mil kuninga unistused ärkasid, tõusid horisondile ja saavutasid seniidi - et hommikuahetatuses taas hääbuda. Öösiti tegi ta väljasõite, käis jalutamas, luges ja kirjutas, laskis fantaasial ringi hulkuda. Seejärel magas ta poole päevani, lootuses, et suudab öiseid unistusi päevase unega pikendada.
Tema lemmiktaevakehaks oli kuu. Lapsena oli ta kuud joonistanud, noorukina heasoovlikku malbet hõbedast kuud jumaldanud, kuningana laskis ta endale kuu ilmumist kuulutada.
Ludwig II uskus nimemaagiasse, ka ehituslust paistis Ludwig II ja Louis XIV ühisjooneks olevat, erinevuseks oli see, et Ludwigile ei meeldinud jahil käia.
Liilia oli tema jaoks „ puhtuse ja rikkumatuse“ sümbol. Liilia oli püha lill kuninglikule romantikule , kes ei otsinud ideaali mitte Saksamaa loodusest, vaid Prantsuse ajaloost.
Tema kuninglikkuseihaluse teiseks sümboliks oli päike. See oli tema jaoks Louis XIV atribuut, see säras Prantsuse ja nüüd ka Baieri lossides, kus Ludwig II püüdis ennast oma eeskuju hiilgusega soojendada .
Baieri kuningat häirisid saksameelsed, natsionalistlikud allusioonid.
Ludwig pelgas ka reisimist .
Lugemine asendas talle nägemist, lektüür kogemusi. Tema fantaasia toitus lugemisest saadud kogemustest, tema maailmapilt kujunes välja lugemispalade kildudest, tema maailmatundmine ei olnud pärit elus enesest, vaid ammutatud raamatutest ja piirdus teoreetiliste teadmistega.
Näitemängude kirjutamine pidi toimuma tema ütlemiste järgi, ka olemasolevad näidendid tuli tema näpunäidete järgi ümber töötada.
Wagneri teostest olevat ta ammutanud alati kõige suuremat vaimustust, ültes Ludwig Nachbauerile seitsmekümnendatel aastatel, kui meistri ja jüngri isiklikud suhted olid silmatorkavalt jahenenud.
PAOPAIGAD JA UNELMATELOSSID
Linderhof oli esimene loss, mille ta ehitas, mille valmimisele ta kaasa elas, kus ta sagedasti ja pikalt peatus .
Ehitamine oli kuningate lõbu, seda enam Witelsbachide lõbu. Nemad ei määranud teiste monarhide kombel mitte üksnes ehitiste paika ja otstarvet, vaid ka nende stiili.
Ludwig II ei soovinud ehitada Münchenis. Teda tõmbas linnast välja, eemale sellest vastumeelse 19. sajandi kontsentraadist, välja maale, loodusesse , mägedesse, kus elas tema arusaamist mööda vabadus, kus ta võis tegutseda ja ehitada nii, nagu tema tahtis.
Ta ei vajanud mitte üksnes paopaiku, vaid ka unelmatelosse. Ta tõmbus paljustki eemale, aga leidus sedagi, mis teda melitas- ruumid, kus ta unistused said konkreetse kuju ja muutusid reaasuseks.
Ludwig II-st lummasid ka Idamaad , nii nende toredus kui võim ja vägi. Ta luges vastavasisulisi raamatuid, armastas idamaiseid pilte, ostis kangaid Tunisest ja vaipu Pärsiast, nautis Massenet’ ooperit „ Lahore kuningas“ ning India muinasjututükki „Urvasi“, mille tarvis ta tellis liikuvad dekoratsioonid.
Roomalsed ja prantsuse rüütlid hindasid paabulindu praetult, täidetult ja koos trüflitega- nõnda ka Ludwig. Kuid kõige enam hindas ta paabulindu kui orientaalset suurusjärki kuninglikkuse vapilindu. Ta ihaldas endale nõnda suuri ja tugevaid paabulinde, kes oleksid jaksanud teda koos väikese vankriga vedada. Lõpuks unistas ta sellest, kuidas paabulinnutiibadest kantud lennumasinaga üle mägede liuelda.
Romantika, mida kuningas vaimusilmas ette kujutas, oli ühteaegu retrospektiivne ja kreatiivne.
Nii piltides kui ka sisearhitektuuris tuli selgelt esile Ludwigi soovitud stiililine mitmekesisus gootikast kuni romantikani. Tema nõue kajastada minevikku autentselt ja detailitruult ei olnud vahepeal muutunud- see oli tema jaoks romantilise kirgastumise realistlik eeltingimus.
Kõrvalekaldumisi oma ettekujutustest ei lasknud Ludwig läbi. Eluruumid pidid vastama kuni pisima detailini tema maitsele ja vajadustele.
Ludwigit haarasid lunastusmõtted. Mida enam ta ennast pattulangenuna kujutles, seda enam igatses ta Messia järele. Kuna ta usk Kristusesse oli nõrgenenud, otsis ta uut õnnistegijat ja uskus olevat selle leidnud Parzivalis. Releigioon ja kunst said tema jaoks uheks. Selleski osas jäi Ludwig, kes ihkas olevikust tagasi möödanikku oma aja, pseudoreligioonide ajastu vangiks.
Ludwig tahtis igale poole ehitada losse , mistõttu hakkas ta rahast puudu tulema .
Harmooniale saksa rahvaga ei omistanud Ludwig II mitte mingisugust tähtsust, aga ka mitte harmooniale prantsuse rahvaga, nagu saksa natsionalistid talle ette heitsid.
Kuningale ei saanud iialgi küll, ikka jäi talle ilust ja hiilgusest väheks.
Ajalooline allikas oli tema jaoks ülitähtis- kui ajalukku sukeldumise lähtepunkt ja kui kirgastumise pidepunkt.
Ehitusel nõudis Ludwig ehtsaid materjale, ta läks väga endast välja, kui avastas, et midagi oli asendatud imitatsiooniga.
Nüüdseks oli ehitamine tema jaoks kõik. Kui ta ei saanud enam ehitada, siis polnud ta olemasolul enam eesmärki ega elul mõtet.
Lossid ehitas ta üksnes enda tarbeks, need olid kodudeks tema unistustele, sinna sai ta pageda, seal tahtis ta oma sajandist isoleerida, seal soovis ta elada oma muinasjutumaal.
Seni kuni ta elas, tahtis ta pidada oma unelmatelossid üksnes endale. Ja kui teda enam ei peaks olema, tuli need õhku lasta.
HULL?
Kõige meelsamini elas ta oma lossides küünlavalguse paistel. See summutas värve ja mahendas vorme. Ludwig pelgas päeva, mille kirgas heledus tõi kõik halastamatult päevavalgele, nii liialdused interjööris kui ka tema enda isiku inetud ebakõlad ja tema isiksuse ebaadekvaatsuse. Ta igatses ööd, mis mähkis kõik oma musta pehmesse mantlisse ning oli hakanud tema vaimus hämardama.
Aina rohkem ja rohkem hakkas tema enese valitud üksindus ja enese loodud iseleeritus teda piinama .
Tema kuju oli muutunud vormituks, kehaliselt oli ta igati vormist ja normist väljas. Juba oli asi nii kaugel, et ta ei suutnud enam hobusegi selga ronida. Tema tervislik seisund, mis polnud iialgi kõige parem olnud, muutus üha halvemaks.
Ludwig elas aina ebaterislikumat elu, neelas roogi, mida ta magu välja ei kannatanud, kallas endale sisse alkohoolseid jooke. Ta käis ikka rohkem alla, ta jättis hooletusse oma garderoobi, hulkus pikka aega pärast ärkamist öösärgis ringi, ja olles mõnelt väljasõidult tagasi tulnud, heitis koos saabastega voodisse.
Sagenesid meelepetted. Ta nägi nägemusi, ta arvas kuulvat helisid, mida tallmeister Hornig enda kinnitusel päris kindlasti ei kuulnud .
Tujud vaheldusid üha kiiremini. Veel nüüdki võis ta olla vahetevahel rõõmsameelne ja rahulik, peaaegu tasakaalukas. Kuid aina sagedamini ja aina järsemalt hakkas meeleolu pöördeid tegema, ta ärritus, läks endast välja, temas võtsid võimust raevupuhangud ja vihasööstud.
Ludwig II jäi ikka üksildasemaks. 1883. aastal siirdus Joseph Kainz Berliini. Samal aastal suri Veneetsias Richard Wagner.
Ta pöördus 29. augustil 1885 taas finantsminister Riedeli poole: „Minu kuninglik tahe on, et Minu poolt ette võetud ehitised saaksid Minu vastavasisuliste korralduste kohaselt edasi ehitatud ja lõpetatud. Neid Minu plaane pärsib aga tõsiselt Minu kabinetikassa ebasoodne seis. Ma teen Teile ülesandeks, härra minister, astuda vajalikke samme rahaasjade korrastamiseks, härra minister ja toetada nõnda Minu ettevõtmisi.“
Ludwigil tuli oma losside ehitamine ja kujundamine vähemalt nii kauaks peatada, kui ta senised võlad on tagasi makstud.
Ta üritas siiski igalt poolt laenu saada, aga talle ei antud. Kuningas oli juba meeleheites, milles hakati süüdistama väljakujunenud vaimuhaiguse ilminguid.
Gudden, kes ravis vaimuhaiget printsi Ottot, pidi nüüd ka hakkama tegelema ka tema venna, kuningaga.
Kuningas kannatas paranoia all, ta tuli kuulutada parandamatuks ja arvestada tema vaimsete võimete edasise kahanemisega , ta vaba taha oli täielikult välistatud ning tema võimed riiki juhtida olid pärsitud ja see pärsitus kestis terve eluaja. See tulenes pärilikust soodumusest, seda turgutas ta kasvatus, selle arengut kiirendasid ta eluviis ja elukogemused, vaimsed ja hingelised mõjutused, mille hulka loeti ka Wagneri muusika , sest see võis mõjuda inimajule narkootiliselt.
SURM JÄRVES
Kuningas palus, et talle muretsetaks mürki. Põgenemistee oli juba ära lõigatud. Sandarmid, kes olid teda kaitsnud, asendati uutega, kes teda valvasid. Ta peas keerlesid paljud erinevad enesetapumõtted.
Lõpuks õnnestus tal surra: kuningas kasutas jalutuskäiku pahaaimamatu hulluarstiga selleks et leida surm järves; ta läks Guddeniga, kes oli talle vette järgnenud ja püüdnud teda tagasi hoida, käsitsi kokku, täies jõus neljakümneaastane kuningas oli nõdra kuuekümneaastase tohtri vee alla surunud ja uputanud; seejärel suri ka Ludwig ise, tõenäoliselt mitte uppumissurma, vaid- kähmlusest kuumaks aetud , samas kui veetemperatuur oli ainult kaksteist kraadi- südameataki tagajärjel.
See on tegelikult vaid rekonstrueeritud oletus , tema surm on jäänud mõistatuseks tänapäevani.
Eluajal mitte eriti populaarne Ludwig II oli saanud surnuna rahvakangelaseks.
Surnukeha jättis üllatavalt rahuliku mulje. Kuninga põrm seati Bergis lihtsale suriraamile ja kaeti kaelani sinise siidtekiga kinni.
Öösel vastu 15. juunit 1886 toodi surnud kuningas tema pea- ja residentslinna, kus ta oli elavana nii vastumeelselt viibinud.
Kui tänapäevalgi on olemas veel Baieri riiklik eneseuhkus, siis on selles oma osa ka Ludwig II-l, täpsemalt öeldes austusel, mida baierlased tema vastu tundisd- rohkem pärast surma kui eluajal.
Baieri mägismaa rahvale oli ta meeldinud juba eluajal. Nagu nemad, nii armastas ka see kuningas maad ja pelgas linna, armastas mägesid ja järvi. Kuna ta ei olnud jahimees , ei teinud ta laantes ega nurmedel kellelegi kurja, ehitas losse, mis andis paljudele tööd ja leiba ning tiivustas nende fantaasiat.
Baieri kuningast Ludwig II-st sai otsekui usukultuse märter, kes on väärt õnnistust ja austamist.
Mida enam võttis võimust materialism , seda enam hakkas köitma kuningas Ludwig II. Hallimaks ja süngemaks muutunud aja inimesed imetlesid ja kadestasid muinasjutukuningat, kellel jätkus mitte üksnes fantaasiat, vaid ka võimalusi, et rajada omaenese muinasjutumaa.
Tänapäeval tullakse kogu maailmast- külastama Neuschwansteini, Linderhofi ja Herrenchiemsee losse, otsima ilusamat ja paremat aega, otsima Baierit, õnnetu kuningaga õnnistatud maad.
11