Richard Wagner - Referaat (0)

Wilhelm Richard Wagner , sündinud 22. mail 1813 aastal Saksamaal Leipzigis, oli saksa helilooja - romantik , dirigent , ooperite autor ja ooperiuuendaja, muusikateoreetik, - kriitik ja -kirjanik ning poliitikategelane. Erinevalt teistest suurtest ooperi heliloojatest kirjutas Wagner mõlemad nii libreto ning stsenaariumi oma töödele.
Wagner sündis 1813 aastal Leipzigis politseiametniku Carl Friedrich Wagneri üheksanda lapsena, kes 6 kuud peale Richardi sündi suri tüüfusesse. Pärast seda hakkas tema ema elama koos näitleja ja näitekirjanik Ludwig Geyeriga kellega ta abiellus 1814 aastal ning kolis uue abikaasa juurde Dresdenisse.
Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer . Ta võis hiljem kahtlustada, et Geyer oli tema bioloogiline isa, samuti seda, et too oli juut . Richard jagas oma kasuisa armastust teatri vastu ning ta on meenutanud ka kaasamängimist mõnes etenduses.
1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast klaveriõpetust. 1821 . aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8-aastane. Ta pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826 . aastal, oli tugevalt Shakespeare 'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde.
1827. aasta jõuludeks oli pere kolinud taas Leipzigisse. Aastatel 1828- 1831 sai Wagner oma esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt.
1828. aasta alguses kuulis ta esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast sai talle oluline inspiratsiooniallikas. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni 9. sümfooniast, klaverisonaate ja orkestriavamänge.
1829. nägi ta laval soprani Wilhelmine Schröder-Devrienti kellest hiljem sai Wagneri ideal muusika ning drama kokkusulamisest ooperis. Oma autobiograafias on Wagner kirjutanud “ Kui ma vaatan tagasi oma elule kui tervikule, siis ei leia ma ühtegi teist sündmust mis oleks nii sügavat muljet mulle avaldanud”.
1831. aastal asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis. Samal ajal õppis ta mõnda aega kompositsiooni Thomas -Schule kantori Theodor Weinligi juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas , et tal ei ole oma õpilasele midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose - klaverisonaadi B- duuris . 1832 . aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris.
1833. aastal suutis Wagneri vanem vend Karl Albert Richardile saada koori juhtpositsioon Würzburgis.
Samal aastal, kahekümneselt, kirjutas Wagner oma esimese täieliku ooperi “Die Feen ” (Haldjad). See ooper , mis selgelt matkis Carl Maria von Weberi stiili, lavastati alles pool sajandit hiljem kui see esilinastus Münhenis pärast helilooja surma aastal 1883. Mõned aastad töötas Wagner muusikajuhina Magdeburgi ooperiteatris, mil ta kirjutas oma teise ooperi "Das Liedesverbot", mis esietendus Magdeburgis aastal 1836.
Wilhelmine Minna Planer
24. novembril 1836. aastal abiellus Wagner näitlejanna Wilhelmine Minna Planeriga. 1837 . aasta juunis kolisid nad Riiga ning jilejm Venemaa Keriserriiki, kus Wagnerist sai muusika direktor kohalikule ooperile. Mõned nädalad hiljem jooksis Minna ära kohaliku armeeohvitseriga, kes hiljem ta hülgas. Wagner võttis ta pärast tagasi, kuid see oli vaid esimene põrutus abielule, mis ca kolmkümmend aastat hilejm lõppeb kurvastuses.
1839. aastaks oli paar suutnud endale koguda nii suure hulga võlgu ,et nad olid sunnitud Riiast põgenema. Oma põgenemise ajal võtsid nad ette tormise teekonna Londonisse – sellest reisist sai Wagner ka inspiratsiooni ooperile “ Lendav Hollandlane ”. Wagnerid veetsid 1840 ning 1841 aasta Pariisis, kus Richard suutis väheke teenida ajalehe artiklite kirjutamise pealt. Sel ajal lõpetas ta ka “Rienzi” ja “ Der Fliegande Holländer”.
Oma kolmanda ooperi “ Rienzi” lõpetas Wagner 1840. aastal. Põhiliselt tänu Meyerbeeri agentuurile oli Dresdeni Teatri Õukond, Saksimaal, nõus laskma sel teosel etenduda. Seega 1842. aastal koliski paar Dresdeni elama, kus “Rienzi” sai märkimisväärse heakskiidu. Wagner elas Dresdenis järgnevad kuus aastat, kus hiljem nimetati ta Kuningliku Saksimaa Õukonna Dirigendiks.. Sel perioodil etendusid “Lendav Hollandlale” ja “Tannhäuser”.
Wagnerite peatumise Dresdenis lõpetas Richardi kaasalöömine vasakpoolses poliitikas. Rahvuslik liikumine kogus jõudu iseseisvates Saksa Osariikides kutsudes üles konstitutsioonilist vabadust ning teiste saksa vürstiriikide liitumist üheks suureks riigiks. Richard Wagner mängis selles liikumises innukat rolli – temal käisid külas inimesed nagu August Röckel (toimetas vasakpoolsete lehte “Volksblätter”) ning Venemaa anarhist Mikhail Bakunin .
Laialt levinud rahulolematus Saksimaa riigikogu vastu jõudis tippu 1849. aasta aprillis , kui Kuningas Frederick Augustus II tühistas riiguvolikogu ning lükkas tagasi uue põhiseaduse, mille rahvas oli talle peale surunud. Puhkes Mai Ülestõus, kus Wagner mängis väikest rolli. See revolutsioon suruti koheselt maha Saksi- ning Preisimaa sõdurite poolt ning volitati revolutsionääride arrestimine. Wagner pidi põgenema – algselt Pariisi ning sealt edasi Zürichi. Röckel ja Bakunin põrusid põgenemisel läbi ning pidid väljakannatama pikka vangistust.
Wagner elas järgmised 12 asatat pageluses. Ta oli jõudnud lõetada “Lohengrini” enne Dredseni ülestõusu ning nüüd paaniliselt kirjutas oma sõbrale Franz Lisztile, et seda tema äraoleku ajal lavastataks. Ning nii ka läks – esietendus toimus Weimaris 2850. aasta augustis.
Wagner kannatas masenduse all – isoleeritud Saksa muusika maailmast, sissetulekust rääkimata. Tema naine, kellele ei meeldinud tema ooperid, mis järgnesid Rienzi’le, langes samuti sügavamasse depressiooni. Lõpuks sattusi ta erüsiipeli küüsi, mis muutis ta muusika kirjutamise palju keerukamaks.
1852. aastaks oli Wagneril valmis nelja Sõrmuse ooperi – Nibelungi sõrmus (“Reini Kuld ”, “Valküürid”, “Seigfried”, “Jumalate hukk ”) - libretod ning hakkas koheselt komponeerima 1853 . aasta novembris “Reini Kulda” ja “Valküüre” 1854. aastal. 1856 . aastal asus ta töötama Siegfriedi kallal, kuid jättis asja pooleli oma uue idee tõttu – Tristian ja Isolde .
Tristian ja Isolde kirjutamisel olid tal kaks inspiratsiooni allikat:
Esimene põhineb 1854. aastal kui tema sõber poeet Georg Herwegh tutvustas teda filosoof Arthur Schopenhauer töödele. Hiljem nimetas Wagner seda sündmust tema elu kõige olulisemaks. Üks Schopenhaueri õpetusi ütles ,et muusikal on kunstus ülim roll. Ta väitis ,et muusika on maailma olemuse kõige otsesem väljendusviis – pime, impulsiivne tahe . Paljud tolle filosoofi õpetuste aspektid jõudsid kahtlemata Wagneri järgnievatesse libretodesse. Näiteks enesest lahtiütlev poeet Hans Sachs “Die Meistersinger ’s” - arvestatud kui Wageri kõige poolehoidvamat karakterit – on olemuslikult Schopenhaueri looming. Ta kinnitas ,et headus ning lunastus järelduvad maailma hülgamise, selle vastu pöördumise ning oma enese tahte eitamisest.
Mathilde Wesendonck
Wagneri teiseks allikaks oli poeet-kirjanik Mathilde Wesendonck, siidiakupmehe Otto von Wesendoncki naine. Wagner kohtus Wesendonckidega
1852. aastal Zürichis. Otto, Wagneri muusika austaja, lasi rajada maamaja oma maale Wagneri käsul .1857. aastaks oli Wagneril Mathilde pärast pea segi.
Kuigi Mathildel olid mingisugused tunded Wagneri vastu otsustas ta oma abielu mitte ohtu seada ning informeeris oma abikaasat oma kokkupuutest Wagneriga. Sellest hoolimata inspireeris see afäär Wagnerit kirjutama Tristian ja Isoldet.
Tasakaalutu afäär leidis oma lõpu 1858. aastal, kui Minna sai küüned taha Wagneri kirjale ,mille too oli kirjutanud Mathildale. Pärast tüli lahkus Richard Zürichist üksinda Veneetsiasse. Järgmisel aastal läks ta jällegi Pariisi, et juhendada Tannhäuseri ümbertöötlemist, mis etendati tänu Printsess von Metternichi jõupingutustele. Tannhäuseri esietendus Pariisis 1861. aastal oli täielik fiasco Džoki Klubiliikmete segamise tõttu. Edasised etendused jäeti katki ning Wagner kiirustas linnast välja.
1861. aastal vabastati Wagner Saksamaal poliitilise keelu alt ja helilooja jäi Biebrichi, kus ta asus “Die Meistersinger von Nürnbergi” kallal. Hoolimata Tannhäuseri täielikust ebaõnnestumisest, võimalusest ,et “Der Ring des Nibelungen” ei saa kunagi lõpetatud ning Wagneri õnnetust isiklikust elust on see ooper kahtlemata tema päikseliseim teos. Wagneri teine naine Cosima oli hiljem kirjutanud “kui tuleviku põlvkonnad otsivad värskendust selles unikaalses teoses, las nad mõtisklevad nende pisarate üle, millest ärkasid naeratused”. 1862 . aastal lahkus ta Minnast lõplikult, kuid jätkas tema toetamist majanduslikult kuni naise surmani, 1866. aastani.
Ajavahemikul 1861 ja 1864 püüdis Wagner lavastada Veneetsias “ Triastan ja Isoldet”. Hoolimata üle 70-ne proovi jäi ooper esitamata ja kogus mainet kui “mängukõlbmatu”, mis hiljem lisandus Wagneri majanduslikele hädadele.
Wagneri õnn võttis uue pöörde 1864. aastal kui Kuningas Ludwig II asus 18. aastaselt Baieri troonile. Noor kuningas, tulihingeline Wagneri muusika austaja lapsest saati, lasti helilooja tuua Münhenisse. Ta lahendas Wagneri võlad ning planeeris ta uute ooperite lavastused . Pärast suuri raskusi peaproovis Tristan ja Isolde esietendus Münheni Rahvuslikus Teatris 10. juunil 1865. aastal – esimene etendus Wagneril peale ca 15. aastat pausi. Selle etenduse dirigent oli Hans von Bülow, kelle naine Cosima oli sünnitanud sama aasta aprillis tütre, nimeks Isolde, kes ei olnud mitte Bülowi laps vaid Wagneri oma.
Cosima Liszt von Bülow
Cosima oli Wagnerist 24 aastat noorem ning illegitiimne, krahvinna Marie d’Agoulti tütar, kes oli oma abikaasa jätnud Franz Liszti pärast. Lisztile ei meeldinud ,et ta tütar Wagneriga kohtub, hoolimata sellest ,et kaks meest olid sõbrad. See mitte nii diskreetne suhe tekitas Münhenis skandaale ja ,et asju veel hullemaks ajada Wagner sattus õukonna liikmete nn musta nimekirja, kes kahtlustasid Wagneri mõju kuninga üle. 1865. aasta detsembris oli kuningas Ludwig lõpuks sunnitud paluma heliloojal lahkuda Münhenist.
Ta veel kaalus mõtet troon jätta ning järgneda oma kangelasele pagulusse, kuid Wagner koheselt veenis teda sellist tegu siiski mitte sooritama.
Ludwig paigutas Wagneri Tribscheni villasse, Šveitsi Lucerne’ järve lähedale. “Die Meistersinger” lõpetati Tribschenis 1867. aastal ning esietendus Münhenis järgmisel aastal 21. juunil. Oktoobris veenis lõpuks Cosima oma abikaasat Hans von Bülowi lahutusele, kuid enne sai ta Wagneriga veel 2 last – tütre Eva ning poja Siegfried . Kuna Minna Wagner oli aasta varem surnud, siis võisid Cosima ning Richard abielluda . Laulatus leidis aset 25. augustil 1870. aastal. Abielu Cosimaga kestis Wagneri elu lõpuni.
Wagner, kui oli oma uue kodueluga sisse seadnud, pühendas kogu oma energia Sõrmuse tsükli lõpetamisele. Ludwigi pealkäimise tõttu esietendusid Das Rheingold ja Die Walküre Münhenis, kuid Wagner tahtis ,et kogu tsükkel etenduks uues moodsas ooperimajas.
1871. aastal otsustas ta oma uue ooperimaja koha Bayreuthi väikelinna. Wagnerid kolisid sinna tuleval aastal ning asetatigi Bayreuth Festivalimaja nurgakivi. Et fond suureneks ehitusteks selleks formuleeriti mitmes linnas “Wagnerite Ühiskonnad” ning Wagner ise hakkas Saksamaa juhtivatele kontsertidele turneesid korraldama. Kuid piisav rahastus toimus vaid siis kuningas Ludwig tuli välja abirahaga 1874. aastal. Hiljem samal aastal kolisid Wagnerid oma alatisse koju Bayreuthis, villasse mille Richard nimetas Wahnfried – rahu/vabadus väärkujutlustest/hullusest.
Festivalimaja lõpuks avati 1876, aasta augustis koos Sõrmuse tsükli esietendusega.
Peale Bayreuthi esimest festivali veetis Wagner suure hulga oma ajast Itaalias, kus ta töötas oma viimase ooperi kallal – Parsifal. Heliteos võttis aega neli aastat, mille käigus ta veel kirjutas üha enam reaktsionistlikke esseesid religiooni ning kunsti kohta.
Wagner lõpetas Parsifali 1882. aasta jaanuaris ning järgnes ka teine festival. Wagner oli selleks ajaks juba väga haige – oli kannatanud vägagi tõstiste angiini attakkide all. Kuueteistkümnenda ning viimase Parsifali etenduse ajal 29. augustil võttis ta tatkikepi dirigent Hermann Levilt ning juhendas etenduse ise lõpujoonele.
Peale festivali Wagnerite perekond reisid Veneetsiasse talveks. 13. veebruaril 1883. aastal suri Richard südamerabandusse Ca’ Vendramin Calergis – 16. sajandi palees Suurel Kanalil. Tema keha viidi tagasi Bayreuthi ning maeti Wahnfried villa aeda.
Franz Liszti meeldejääv teos “La lugubre gondola” kutsub esile mälestusi musta matusegondeli kohte, mis sõidab mööda Suurt Kanalit ning milles on Richard Wagneri jäänused.
Richard Wagneri büst Veneetsias
Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium

Referaat

Richard Wagner
Seidy Raja
11C
Tallinn 2009