Ludwig van Beethoven - Referaat (1)

koolinimi
Referaat
Ludwig van Beethoven
1770-1827
Autor:
Juhendaja :
õ.a.
1770. aasta detsembrikuus sündis Bonni õukonnamuusiku Beethoveni peres poeg, kellele anti nimeks Ludwig. See oli juba teine Ludwig – esimene oli sündinud kaks aastat varem ja peatselt surnud. Teise Ludwigi täpne sünnikuupäev ei ole teada, sest noil aegadel ei olnud kombeks kolmanda seisuse laste sündimise kuupäeva üles märkida. Säilinud on üksnes märge sealse Püha Remigiuse kiriku meetrikaraamatus, et 17. detsembril 1770 ristiti kirikus Ludwig Beethoven. Järelikult oli ta sündinud päev või kaks enne seda. 1774 . ja 1776. aastal nägi ilmavalgust veel kaks noort Beethovenit: Kaspar Anton Carl ja Nicolaus Johann.
Isa pani pisikese Ludwigi tegelema muusikaga: avastanud poja ebatavalise ande, käsutas ta lapse tundideks klavessiini taha. Beethoven seeniorile ei andnud rahu väikese Mozarti kuulsus ning seepärast sundis ta õnnetut poissi harjutama seitse -kaheksa tundi päevas. Mõnikord kargas talle pähe mõte, saata laps klavessiini mängima koguni öösel. Abi polnud ka kohkunud ema katseist meest ümber veenda – väsitavad öised õppetunnid jätkusid. Üksnes poisi anne ja kiindumus muusikasse, aitasid tal säärast julma kohtlemist välja kannatada ega peletanud teda muusikast igaveseks eemale.
8-aastane Beethoven andis oma esimese kontserdi Kölnis. Sellele järgnesid esinemised teistes linnades. Pärast edukaid kontserte Rotterdamis väljendas noor muusik rahulolematust hollandlastega. Nähes, et pojale ei ole enam midagi õpetada, lõpetas isa harjutustunnid .
10-aastaselt hakkas poiss uurima komponeerimise saladusi, õppides õukonna organisti Christian Gotlieb Neefe juures kontrapunkti ja generaalbassi kunsti. Neefe mõistis kohe algul, et tema andekal ja fantaasiarikkal õpilasel jääb puudu enesevalitsemisest, distsipliinist ja kultuurist. Tee, selle kõige juurde, viis läbi põhjaliku suurte heliloojate loomingu uurimise. Ühes oma artiklis on Neefe kirjutanud, et uuris koos väikese Beethoveniga Johann Sebastian Bachi prelüüdide ja fuugade kogumikku „Hästi tempereeritud klaver“. Bachi nimi oli tol ajal tuttav üksnes kitsale muusikute ringile, kes teda kõrgelt hindasid.
Beethoveni esimene teadaolev helitöö pärineb aastast 1782 – klaverivariatsioonid nüüdseks unustatud helilooja Ernst Dressleri marsi teemale. Järgmine teos – kolm klavessiinisonaati – on kirjutatud 1793.aastal, kui Beethoven oli 13-aastane. Isa harrastused nõudsid raha ning perekonna materjaalne olukord kehvenes. Puudusest ja raskest elust vaevatud ema jäi tõsiselt haigeks. Ludwig oli sunnitud endale tööd otsima ning temast sai kuurvürsti kapelli organist.
End juba helilooja ja pianistina tõestanud, tegi Beethoven lõpuks teoks oma ammuse unistuse – 1787. aastal sõitis ta Viini, et kohtuda Mozartiga. Ludwig mängis kuulsale heliloojale ette oma teoseid ning impro -viseeris. Mozart imetles nooruki julget ja rikast fantaasialendu ning tema ebatavaliselt tormakat ja hoogsat mängumaneeri. Rohkem need kaks suurt muusikut enam ei kohtunud. Samal aastal suri noore Beethoveni hell ja armastav ema ning kogu perekonna eest hoolitsemine langes noore helilooja õlule. Kahe noorema venna kasvatamine nõudis hoolt, tähelepanu ja raha. Ludwig kauples end tööle ooperiteatrisse, mängis orkestris vioolat, andis kontserte ning muusikatunde. Alanud oli karm argipäev, ränk, töine ja murederohke elu.
Neil aastatel kujunes ta välja isiksusena ja kujundas ka oma maailmavaate. Suurt rolli mängisid siinjuures Neefe soovitusel alustatud õpingud ülikoolis, mis jäid paraku lühikeseks.
Just sellel ajal (1789) leidis teisel pool Reini jõge, Prantsusmaal, aset tähtis sündmus – revolutsioon , mis ülistas vabadust, võrdsust, kõigi inimeste vendlust ning need kuninga vastu üles tõusnud rahva õilsad püüdlused leidsid Beethoveni hinges ägeda vastukaja. Prantsuse revolutsiooni ideedele jäi ta ustavaks kogu eluks. Noormees oli tulvil jõudu ja julgeid kavatsusi ning temas keev energia leidis väljapääsu uutes helitöödes ja kontserdite andmises. Kohtumine Bonnis läbisõidul viibiva Haydniga tugevdas otsust Viini kolida , et täiendada end kuulsa helilooja käe all. Pärast esimest avalikku kontserdi Viinis aastal 1795 suundus noor muusik pikale reisile – läbi Praha , Nürnbergi, Leipzigi Berliini ning kolme aasta möödudes jõudis ta tagasi Prahasse. Kontserdireisid olid talle meeldima hakanud.
Peale geniaalse mängu, äratas Ludwig tähelepanu ka oma sõltumatu ja kompromissitu iseloomuga . Järsk ja sirgjooneline noormees ei talunud vähimatki sundimist ega säästnud kõrgilt oma geniaalsust tunnetades ka kõrgeaulisi metseene. Vaatamata edukusele jäi muusika kirjutamine tema jaoks siiski kõige peamiseks. Au-väärses eas itaalia helilooja Antonio Salier suhtus noorde Beethovenisse tähelepanu ja sümpaatiaga ning viimane õppis maestro käe all mitu aastat kunsti, kuidas kirjutada õhulist ja väljendusrikast ooperimuusikat. Tema juures õppimine pakkus Ludwigile suurt rahuldust ning nende läbisaamine säilis ka pärast õpingute lõppemist.
Seega sai Beethoven õpetust Viini parimatelt muusikutelt-pedagoogidelt. Suuremad tema eelkäijatest Mozart ja Haydn olid talle loominguliseks eeskujuks uues klassikalises suunas. Johann Georg Albrechts- berger võttis temaga põhjalikult läbi kontrapunkti, mille meisterlik valdamine Beethovenile teenitult kuulsust on toonud. Emanuel Aloys Förster õpetas kvartettide komponeerimise kunsti. Ühenduses uskumatu töövõimega muutis kogu see omandatud ja läbitöötatud muusikaline kultuur Beethoveni oma ajastu harituimaks muusikuks.
Üheksakümnendate aastate keskpaigaks oli temast saanud juba täiesti väljakujunenud helilooja; 1796. aastal söandas ta lõpuks välja anda oma esimesed klaverisonaadid. Selle žanri juurde pöördus ta edaspidi korduvalt tagasi ning 32 sonaadis, mis tervikuna moodustavad kõige väärtuslikuma osa Beethoveni klaveriloomingust, peegeldub kõige täiuslikumalt tema loominguline areng ja ammendamatu leidlikkus suure instrumentaaltsükli kunstiliste võimaluste kasutamisel . Selle arengu tähisteks on kolm kõige populaarsemat sonaati – c- moll “Pateetiline”, cis-moll “Kuupaistesonaat” ja C- duur “Appasionata”.
Lüürilis-dramaatilised “Pateetiline” ja “Kuupaistesonaat” on iseloomulikud Beethoveni heliloomingu esimesele perioodile ning teise perioodi algust märgib “Appasionata” leegitsev väljendusrikkus.
Beethoveni esimese kümne Viini-aasta jooksul toimunud muusikaline areng oli äärmiselt intensiivne ja selle aja jooksul kirjutas ta üle saja erinevaid žanre esindava teose: 17 klaverisonaati, 9 sonaati viiulile ja klaverile, 3 klaverikontserti, 2 sonaati tšellole ja klaverile, muusika oma ainsaks jäänud balletile “ Prometheuse lapsed” ja palju muud. Oma esimese sümfoonia lõpetas Ludwig aastal 1800. Sellele pidi järgnema teine, kuid vahele tuli ränkade katsumuste ja isiklike üleelamiste aeg.
Beethoven oli juba mõni aasta tajunud, et ta kuulmine hakkab nõrgenema, kuid arstid ei suutnud teda aidata ning võib-olla hoopis kiirendasid haiguse arengut.
1802. aasta sügisel Heiligenstadtis Viini lähistel, kus ta arstide ettekirjutuste kohaselt peaaegu kuus kuud erakuna elas ning just seal kirjutas ta oma päikesepaistelise Teise sümfoonia D-duur, tulvil energiat ja dünaamikat. Seal ahvatles teda ka esmakordselt mõte enesetapust. Ränkade piinlemisaastate kestel toimus otsustav murrang: kriisipäevadel tema peas küpsenud Kolmas sümfoonia Es-duur alustas tema loomingus uut ajajärku, mida märgistas senisest veel vägevam fantaasialend.
Teine loomeperiood kestis ligi kümme aastat: III-st (1804) kuni VIII (1812) sümfooniani. See oli tormi-line ajajärk, millal tugevnes Beethoveni muusikas heroilis-dramaatiline temaatika ning mis iseloomustab tema III ja V c-moll sümfooniat, avamängu “ Egmont ” ja Viiendat klaverikontserti, “Appasionatat” ja ooperit “Fidelio”. Võitlusega kättevõidetud vabadus, eluheitluste dramatism, titaanlike saavutuste heroism – need on Beethoveni küpse loomingu peamised teemad.
Beethoveni muusika on alati mõjus ja aktiivne, selles kajastuvad pingelised mõtteotsingud ning sihikindla arengu loogikale allutatud ja sellest organiseeritud kontrastsete kujundite konfliktne vastandumine.
Aastatega oli Ludwig muutunud. Ta püüdis seltskonnas käimist vältida. Üldiselt lahke , meeldiv ja leebe inimene muutus raevuhoos halastamatuks koletiseks. Sageli käis ta Viinis ja selle lähedal pikkadel jalutus-käikudel. Teinekord veetis päeva koos sõpradega lokaalis istudes ja kirudes, hoolimata ohust, Viini ülemkihi ja kõigi rahva reetjate müüdavust ning ülistas sõltumatut vaba vaimu. Varsti vajas ta taoliste vestluste pida-miseks juba vihikuid, kuhu vestluskaaslased pidid oma vastused kirja panema . Kurtus progresseerus kuid sellest hoolimata andis Beethoven veel kontserte: viimast korda esines ta 1808. aastal, mängides oma Neljan-dat klaverikontserti. Dirigendina astus ta publiku ette hiljemgi, kuigi mõnikord lõppesid etteasted, kui ta oli täielikult kurdistunud, väga dramaatiliselt.
Kuulmise kaotamine ei suutnud hävitada helilooja loomeindu. Beethoveni kogetud elamuste ning heliliste varu oli põhjatu ja tahe luua meeletu, et teda valdasid kuni viimase hingetõmbeni uued, üha julgemad kunstilised ideed ja oma küpsusaastatel teostas ta neid erilise innuga.
Kõige hilisem heliloomingu stiil formeerus Beethoveni viimasel kümnel aastal. See oli veel ülevam kui enne, improvisatsiooniline, kus tunnete üle võimutses mõistlik alge. IX sümfooniat d-moll (1822-1824) peetakse Beethoveni loomingu tipuks. Ludwig oli suutnud üle olla oma rängast saatusest ja kannatus-test, säilitada vääramatu usu inimkonda ja selle helgesse tulevikku ning kanda seda usku endas kogu elu.
1826 . aasta detsembris helilooja külmetus ja jäi haigevoodisse, nii pani ta vastu veel kolm kuud.
20. märtsil, kui Viinis möllas lumetorm ja lõi välku, ajas surija end istukile ning raputas raevukalt rusikat taeva poole. Selline oli Beethoveni viimane protest armetu saatuse vastu.
Allikad

Raamat “21 maailmakuulsat heliloojat”

Õpetaja antud leht

www.google.ee