Frangi riigi kuningad ja nende seotus kristliku kirikuga (0)

Lähte Ühisgümnaasium
Frangi riigi kuningad ja nende seotus
kristliku kirikuga
Referaat
Koostaja : Martin Amor
Juhendaja : Tiina Kull
Lähte 2012
Sisukord

Frangi riik
Frangi riik oli riik varakeskaegses Euroopas, mis suuresti langes kokku tänapäeva
Prantsusmaaga . See riik tekkis 476. aastal (5. sajandil) peale Lääne- Rooma riigi lagunemist, kui frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamuse Galliast. Sel ajal oli Frangi riik väga erineva rahvastikuga, seal kõneldi umbes 20 keelt. Majandussiedemed erinevate riigiosade vahel puudusid ehk toimis naturaalmajandus, mistõttu hoiti erinevaid piirkondi koos põhimõtteliselt relvajõul. Chlodowech I juhtimise ajal võtsid frangid vastu ristiusu katoliku kujul ja pandi kirja frankide õigus ehk "saali õigus". Chlodowech I ei olnud ainus Frangi riigi kuningas, vaid seda valitsesid veel ka team poeg Karl Martell , pojapoeg Pippin Lühike, pojapojapoeg Karl Suur ning Karl Suure poeg Ludvig Vaga . Sel ajal valitses tüüpiline barbarite riik ehk isa pärandas oma võimu oma poegadele , millepärast tekksid suured tülid poegade vahel. Peamiseks tülide põhjuseks oli see, kes saab endale suurema võimu. Kõik need kuningad oli seotud peale tülide ka kristliku kirikuga.
Chlodowech I
Chlodowech I oli Frangi kuningriigi rajaja, kes oli pärit Merovingide dünastiast ning oli Frangi riigi kuningas aastatel 481- 511. Ta oli Childerich I poeg. Tema valitsusajal asusid frangid Reini jõe ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Enne teda olid nad vähetähtis germaani hõim ning nad pidid taluma paljude teiste germaanide ja hunnide rüüsteretki. Tänu Chlodowech I targale poliitikale ja õigtele otsutele liitlaste suhtes sai Frangi riigist peagi väga suur ja tähtis riik. Samuti oskas ta hästi ladina keelt, mis aitas tal sõlmida suhteid Itaalia eliidi ja katoliku kirikuga. Chlodowechi katse allutada burgunde kukkus 500. aastal läbi, kuid järgnevalt purustas ta Lõuna-Gallias läänegoodid, kes suundusid Ibeeriasse. Ta vallutas 486. aastal viimase Rooma riigile kuulunud Gallia ala. Peale selle saavutas 496. aastal võidu alemannide ja 507. aastal läänegootide üle ning ühendas oma võimu alla peaaegu kogu Gallia. Ta tegi 509. aastal oma riigi pealinnaks Pariisi. Chlodowech I võttis arvatavasti 496. aastal vastu ristiusu katoliku usu vormis, mis soodustas galloromaanide ja frankide kokkusulamist ja tugevndas Chlodowech I seisundit . On võimalik, et ta oli kristlane juba varem, aga see ei ole teada. Ristiusu vastuvõtmine aitas tal oma võimu oluliselt kindlustada, sest nüüd sai ta rasketel aegadel loota rooma ülikkonna ja vaimulike toetusele. Samuti andis see otsus ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite burgundide ja läänegootide vastu. Tema ajal kirjutati üles "saali õigus". Chlodowech korraldas ka kiriku reformi, kutsudes kokku Esimese Orleansi kirikukogu , kus ta määras kindlaks Frangi riigikiriku olemuse , mis pidi ennekõike olema kuningat toetav . Chlodowech suri 511. aastal ning tema riik jagunes nelja poja vahel.
Karl Martell
Karl Martell oli eelmise majordoomuse Pippin Keskmise ja tema armukese Alpaida poeg ning Frangi riigi kuningas aastatel 715-741 ja kuulus Merovingide dünastiasse. Tema lisa nimi Martell tähendab haamrit ehk vasarat, mille ta teenis oma ohtrate sõjaliste võitude eest. Isa surma järel 714. aastal vangistas Karli võõrasema ning ametlikult nimetati Austraasia majordoomuseks Pippini lapselaps Theutoald, kes oli alles 8-aastane. Varsti algas Austraasias kodusõda ning Karl põgenes vanglast. Ta kuulutati Austraasia majordoomuseks aastal 715. 716. aastal tungisid uue Neustria väed uue kuninga Cilperich II juhtimisel Autraasiasse. Algul olid jõud Martelli kahjuks, aga järgmise aasta kevadel suutis ta neid võita ning Austraasias täielikult võimu enda kätte haarata. Peagi oli kogu võim Frangi riigis Karl Martelli käes. Järgnevalt sõdis Karl idapoolsete germaani hõimudega ning liitis enda riigiga Hollandi. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt ning 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium , välja arvatud Itaalia, kus valitsesid langobardid. Ta oli Frangi riigi kuningas, kes suutis kõik Frangi riigid ühendada. Karl Martell suri 741. aastal ning siis jagati riik tema kahe poja vahel: Karlmann sai Austraasia ning Pippin Lühike Neustria. 732.aastal tungisid Frangi riiki Hispaaniast Omaijaadide väed. Karli väed kohtusid nendega Poitiers ´ ja Tours ´i vahel, mistõttu konflikti on nimetatud nii Poitiers`, kui ka Tours`i lahinguks. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud Karli võitu on peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästeti Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite pealetungist. Kuid viimasel ajal on tähelepanu juhitud sellele, et Omajaadidel polnud sel hetkel konkreetseid vallutusplaane ja tegu oli pigem sügavale Frangi riiki ulatunud rüüsteretkega. Võimalik, et Karli 737. aastal saavutatud võit araablaste vastu oli tunduvalt otsutavama tähtsusega kui Poitiers´oam, kuid see ei saanud niivõrd tuntuks .
Pippin Lühike
Pippin Lühike oli Frangi riigi kuningas ning Karl Martelli poeg. Ta valitses Frangi riiki aastatel 741-768. Ta kuulutas end kuningaks aastal 751, kroonis end ise 752. aastal ning paavst kroonis ta 756. aastal. Ta oli Karolingide dünastia asutajaks . Esimestel valitsusaastatel oli Frangi riik jagatud kahe majordoomuse, Pippini ja ta venna Karlmanni vahel. 747. aastal loobus viimane võimust ja läks kloostrisse . Seega oli kogu võim Frangi riigis läinud Pippin Lühikese kätte. Peale Pippin Lühikese surma 768. aastal Läks võim tema poja Karl Suure kätte. Pippin saavutas osava diplomaatia ning sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ning tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta selle eest Frangi riigi kuningaks ning toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukkutamist.
Karl Suur
Karl Suur oli Frangi riigi kuningas alates 768. aastal ning Frangi keiser alates aastast 800. Ta pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurrigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Ta pidas end otseselt Rooma keisrite järeltulijaks ja nimetas end Lääne-Rooma keisriks. Ta ei olnud ainult poliitiliselt edukas, vaid ka sõjaliselt. Karl Suur liitis Frangi riigiga nii Saksamaa kuni Elbe jõeni, Põhja-Itaalia kui ka Lõuna-Prantsusmaa ning Madalmaad. Algul oli riik jagatud Karl Suure ja tema venna Karlmanni vahel, aga 771. aastal Karlmann suri ja Karl Suur sai sõjata kogu riigis võimu haarata. 772. aastal tungis Karl esimest korda sakside aladele . Ta tõi sõja põhjenduseks pikka aega kestnud omavahelised vaenused, peamiselt röövretked, millele kuningas lootis nüüd lõpu teha. Samuti tõi ta põhjenduseks selle, et saksid olid paganad, mistõttu lisandus sõjakäigule veel kristliku missiooni põhjendus. Saksid ei alistunud kergelt ning sõda venis pikale, sest peale sõdade oli vaja korda hoida ka teistes oma valdustes. Sõda Saksimaal lõppes alles 805. aastal, kui sakside alad lõplikult Frangi riigiga liideti. Sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis pani sakside vastupanule punkti. 778. aastal läks Karl esimesele sõjaretkele ka mauride vastu, kuid pidi leppima lõppkokkuvõttes ainult Barcelona krahvkonna vallutamisega. 790. aastatel purustas ta ka Pannoonias asunud avaarid. Peaaegu terve oma elu jooksul oli Karl Suur sõjaretkedel ning kaitses oma riigipiire. Kokku korrladas ta umbes 50 sõjakäiku. 772. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, et päästa langobardide haardest oma hädavajlik liitlane Rooma paavst. Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid ning võttis endale 774. aastal Langobardia kuninga tiitli , mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka Põhja-Itaalia. Nüüd tekkis tal võimalus reaalselt luua Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk- Itaaliast . See aitas tal tugevndada suhteid Rooma paavstiga. Karl Suure valitsusajal oli Frangi riik oma vägevuse tipul . Isegi Saksa-Rooma keiser pidas ennast Karl Suure järeltulijaks selleks, et saada pärandiks tema suurriik. Aastal 814 Karl Suur suri ja suurriik jäi tema pojale Ludwig Vagale.
Ludwig Vaga
Ludwig Vaga oli Frangi riigi keiser aastatel 814-840 ning oli eelmise keisri Karl Suure poeg. Ta oli sügavusklik, kuid ka oskuslik sõjaväejuht ja valdas ka romaani, germaani, ladina ja kreeka keelt. Juba oma isa Karl Suure ajal krooniti ta kaaskeisriks, kuid peale oma isa surma lasi Ludwig end uuesti kroonida Rooma paavstil. Aastal 817 kroonis ta oma poja Lothari kaaskeisriks. Juba peale Ludwigi trooniletõusu ja temapoolseid esialgseid ümberkorraldusi alustas tema onupoeg Bernhard , kes oli seni Itaalia kuningas tema vastu sõda, mille käigus tehti talle ettepanek paluda Ludwigilt armu . Armuandmiseks Ludwigi juurde minnes ta vangistati ja torgati tal 818. aastal vangistatuna silmad välja, mille tulemusena ta kahe päeva pärast suri. Peale Ludwigi poja Charlesi sündi tekkisid lahkarvamused esimesest abielust sündinud poegadega, kes kartsid alusega, et uus pärija vähendab nendepoolt päritavaid maavaldusi. Paavst Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ning liitusid Lothariga. Ludwig alistus ja ta suleti vangitsusse. Lothari poolt kokkukutsutud kogunemisel, kus oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad poja Pippin ja Baieri Ludwig, mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ennistati keisritroonile. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma 843. aastak Verduni lepinguga. Oma riigi jättis ta oma poegadele Lotharile, kes sai Kesk-Frangi riigi, Charles Paljaspeale, kes sai Lääne-Frangi riigi ning Ludwig Sakslasele, kes sai Ida-Frangi riigi.
Kasutatud kirjandus
http://www.slideshare.net/Aire68/frangi-riik
http://et.wikipedia.org/wiki/Frangi_riik
http://www.annaabi.ee
http://et.wikipedia.org/wiki/Ludwig_Vaga
http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Martell
http://et.wikipedia.org/wiki/Pippin_L%C3%BChike
http://et.wikipedia.org/wiki/Chlodovech_I
Ene 2. osa. Tallinn, kirjastus "Valgus"
9