LOOMADE UURIMUSTÖÖ 2013 (0)

Tartu Forseliuse Gümnaasium
Loomad
Uurimistöö
Koostaja : Lidia Brovarets
Juhendaja : Ester Ojavee
Tartu 2013

Sisukord

SISSEJUHATUS

Ma valisin loomade teema sellepärast, et ma tundsin huvi loomadest ja et nendest rohkem teada saada. Esimeses peatükis räägin ma loomade tutvustusest. Teises peatükis räägin ma

KES ON LOOMAD?

Praeguseks on määratletud peaaegu 2 miljonit loomaliiki ja veel rohkem on neid, mis ootavad avastamist. Seega on loomad kõige mitmekesisem nähtus meie planeedil. Nad on üle miljardi aasta kohastunud nende ümber muutuva maailmaga ja ellujäämisvõitluses välja arendanud hulgaliselt erinevaid elulaade. Üheks äärmuseks loomade seas on kiiresti liikuvad kiskjad , nagu haid , suured kassilised ja röövlinnud. Teiseks äärmuseks on loomariigi jäänuste silmatorkamatud sorteerijad ja läbisõelujad, kes elavad nähtamatult mullas või sügaval merepõhjas. Koos moodustavad nad loomariigi – tohutu elusolendite kogumi, keda seob ühine bioloogia ja kellele kuulub maapealses elus juhtroll.

LOOMADE ISELOOMUSTUS

Loomi on muudest eluvormidest harilikult kerge eristada, sest suurem osa neist suudab liikuda . Ent kuigi see reegel kehtib enamiku maa peal elavate loomade kohta, ei puuduta see paljusid veeasukaid. Siin elavad paljud loomad täiskasvanuks saanuna ühes kohas ja mõnel neist on hõljuvad kombitsad ,  mis muudavad nad taimede sarnaseks. Usaldatavam meetod loomade määramiseks on nende põhilised bioloogilised omadused: loomade keha koosneb paljudest rakkudest, neil on närvid ja lihased, mille abil nad reageerivad ümbritsevale maailmale. Kõige olulisem on see, et nad saavad vajalikku energiat toidust.
Loomad on teiste eluvormidega võrreldes palju keerukamad ja reageerimisvõimelisemad. Ka lihtsaimad loomad reageerivad kiiresti ümbruskonna muutustele, tõukudes eemale võimalikust ohust või haarates toitu. Arenenud närvisüsteemiga loomad võivad minna palju kaugemale: nad suudavad kogemustest õppida, mis on ainult loomariigile omane võime

LOOMADE MÕÕTMED

Maailma suurimad loomad kiusvaalad võivad kasvada 25 m pikkuseks ja kaaluda 120 tonni. Skaala teises otsas on  mikroskoopilised organismid – rotiferad ja loimurid (ainult 0,05 mm pikad) – ning submikroskoopilised putukad (umbes 0,2 mm pikad). Need loomad on nii tillukesed, et nende kaal on tähtsusetu. Ometi on nende kehas kõik vajalikud elundkonnad .
Erinevad kehamõõtmed võimaldavad loomadel elada erineval viisil. Vaaladel on väha looduslikke vaenlasi ja sama kehtib ka suurimate maismaaloomade elevantide kohta. Nende massiivne keha on väga suur energiatootja , sest nad tarbivad palju toitu. Ent neil kulub küpsuse saavutamiseks palju aega, mis tähendab, et järelkasvuni jõutakse aeglaselt. Putukad seevastu on paljudele loomadele kerge saak ja nende väike keha tähendab, et nad pole nii energiasuutlikud kui suured loomad. Ent kuna nad sigivad soodsates tingimustes kiiresti, võib nende arv ülikiires tempos kasvada.

TIBATILLIKESED LOOMAD

Mikroskoopilised loimurid (Tardigrada) liiguvad tillukestel jalgadel. Nende käitumine on sama keerukas kui neist tuhandeid kordi suurematel loomadel.

OKEAANHIIGLASED

Küürvaal sööstab merest välja. Nii suured loomad peavad elama vees, sest vesi kannab suurema osa nende keharaskusest.

SELGROOGSED JA SELGROOTUD LOOMAD

Peaaegu kõik maailma suurimad ja tuttavaimad loomad on selgroogsed. Nende hulka kuuluvad kiireimad loomad maal, vees ja õhus ning samuti maailma intelligentseimad liigid, kellest üks – Homo sapiens – on viimati mainitud aspektist üsna silmapaistev .
Kõik selgroogsed on omavahel suguluses, mille pikkus ulatub miljonitesse aastatesse. Ent kuigi selgroogsed on mitmeski suhtes loomariigis juhtival kohal, moodustavad nad tänapäeval tuntud liikidest tillukese vähemuse (alla 3% maailma loomastikust). Enamik liike on selgrootud (üle 97%).
Erinevalt selgrootsetest on selgrootutel loomadel sageli omavahel vähe ühist, välja arvatud selgroo puudumine. Suurim selgrootu , hiidkalmaar võib olla üle 16 meetri pikk, kuid ta on väga erandlik . Suurem osa selgrootuid on tillukesed ja paljud elavad ligipääsmatuis elupaikades, mis seletab miks neid ikka veel selgroogsetega võrreldes nii kehvasti tuntakse.

PÜSISOOJASED JA KÕIGUSOOJASED LOOMAD

Enamik loomi on kõigusoojased (ehk ekotermilised), mis tähendab, et nende kehatemperatuur sõltub ümbruskonna temperatuurist.  Linnud ja imetajad on püsisoojased (ehk endotermilised), mis tähendab, et nende keha genereerib ise soojust ja säilitab alalist sisetemperatuuri, hoolimata välistingimustest.
Kehatemperatuuri erinevused avaldavad mõju loomade eluviisile, sest looma keha funktsioneerib soojana paremini. Kõigusoojased loomad, nagu roomajad , kahepaiksed ja putukad, toimivad soojas väga väledalt, aga temperatuuri langedes nende kehategevus aeglustub. Nad saavad päikesepaistel koguda veidi lisasoojust, aga kui temperatuur langeb alla 10C, töötavad nende lihased nii aeglaselt, et neil on raske liikuda. Linde ja imetajaid selline temperatuurimuutus aga peaaegu üldse ei häiri. Nende siseküte ja hea soojusisolatsioon võimaldavad neil jääda aktiivseks ka siis, kui temperatuur langeb allapoole külmumispunkti.

SOOJUSREGULATSIOON

Päikese käes peesitav liblikas neelab endasse päikesesoojust. Päikesepaistel või varjus viibimisega saavad liblikad ja teised kõigusoojased loomad kehatemperatuuri reguleerida. Siiski on neil raske toime tulla äärmustega, eriti kõva pakasega .

ÜKSIKLOOMAD JA KOLOONIAD

Selgroogsed toimivad kehaliselt omaette üksustena, ka siis, kui nad elavad peredena või suuremates rühmades. Selgrootute maailmas pole haruldane, et loomad on alaliselt omavahel ühendatud, moodustades kobaraid või kolooniaid . Kolooniad näivad sageli üksikute loomadena ja käituvad vastavalt. Enamik neist on staatilised, aga mõned – eriti need, kes elavad meres – võivad liikuda.
Kolooniatena elavate liikide hulka kuulub osa maailma tähelepanuväärsemaid selgrootuid.
Näiteks tulirullid moodustavad katseklaasikujulisi kolooniaid, mis on niisuured, et sukelduja mahub sinna sisse ujuma. Aga ökoloogia suhtes on kõige olulisemad rahusid ehitavad korallid, kelle keerulised rajatised pakuvad pelgupaika teistele loomadele. Korallrahus on iga koloonia liikmed harilikult identsed. Aga mõnel kolooniatena elaval liigil on eri ülesandega liikmeil erinev kuju. Näiteks meremeestelt “Portugali sõjalaevukese” nime saanud meripõis – soojadel meredel hõljuv kõrvetav ainuõõsne – näeb välja nagu meduus, aga koosneb erldi loomadest, polüüpidest, kes toitu püüavad, seda seedivad või kellel on sigimisfunktsioon. Need hõljuvad hiiglasuure gaasiga täidetud polüübi all, mis toimib koloonia ujukina.

EVOLUTSIOON

Nagu kõik teised elusolendid , teevad ka loomad iga uue põlvkonnaga läbi muudatusi. Tavaliselt on need nii pisikesed, et neid on väga raske märgata, kuid tuhandete või miljonite aastatega võivad need loomad välimuse täiesti teistsuguseks muuta. Seda muutumisprotsessi nimetatakse evolutsiooniks. See lubab loomadel kasutada uusi võimalusi ning kohastuda muutustega, mis nende ümber maailmas toimuvad. Evolutsioon toimib seniste omaduste teisenemise kaudu,  harilikult ülipisikeste nihetena. Seetõttu kujutab iga loom endast elavat evolutsioonisalve, mis aitab meil näha erinevate liikide omavahelist sugulust.

LOOMADE KOHASTUMINE

Evolutsiooni teeb võimalikuks loomade omaduste varieerumine, mille põhjuseks on loomade omavaheline võistlus piiratud ressursside, näiteks eluruumi ja toidu eest. Selles konkurentsis osutuvad ühed omadused teistest kasulikumaks, mistõttu nende omanikud elavad paremini ja saavad rohkem järglasi.

ÜMBRUSEGA KOKKUSULAMIN

Suuremal osal kakulistest on pruun sulestik, mis aitab neil puutüvedesse peituda. Aga puudeta arktilises tundras elav lumekakk on peaaegu valge.
Vähem kasulike omadustega loomad peavad taluma rohkem raskusi ja neil on halvemad paljunemisvõimalused. Seepärast surevad kõige vähem edukad loomad lõpuks välja, samal ajal kui “võidukate” omaduste kandjad ulatuslikult levivad. Niisugust väljasuremisprotsessi nimetatakse looduslikuks valikuks. Looduslik valik käib kogu aeg, nähtamatult välja valides kõiki pisivariante, mis ilmnevad loomade paljunemisel. Näiteks vajavad paljud loomad ellujäämiseks kaitsevärvust.
Looduslik valik tagab, et igasugune makseeringu paranemine – põgusad värvid, mustri või ka looma käitumise muudatused – antakse järgmisele põlvkonnale edasi, suurendades ellujäämise ja seega ka järglaste saamise võimaluse. Kaitsevärvuse taolised kohastumused kestavad  vaid niikaua , kui nad on kasulikud. Kui looma elulaad muutub, muutub ka evolutsiooni suund.  Seda on korduvalt juhtunud lindudega: mõned liigid on õppinud lendama ja kaotanud uuesti lennuvõime, kui nad on läinud üle maapealsele elule.

LIIGID JA LIIKIDE TEKE

Liik on loomarühm, mis võib omavahel paarituda ja mis tavalises olukorras ei paaritu ühegi teise rühmaga. Liikide teke on evolutsiooniprotsess, mis kujundab uusi liike.
LIIGI TEKE

Apolloliblikas on väga varieeruv liik. Paljud vormid on seotud põhjapoolkera kindlate piirkondadega. Kuna liblikas elab tihti mägedes, on selle eri vormide elupaigad eraldatud. Aja jooksul võivad neist vormidest areneda uued liigid.
See toimub tavaliselt olemasoleva liigi jagunemisel kaheks või enamaks üksteisest eraldatud grupiks, keda lahutavad kas füüsilised tõkked, nagu meri või mäed, või siis muutunud käitumine. Kui need rühmad on piisavalt kaua isoleeritud, arenevad igaühel oma iseloomulikud kohastumistunnused ja nad muutuvad nii erinevaks, et ei saa enam teineteisega järglasi.
Liikide teket on raske vaadelda, sest see toimub nii aeglaselt, kuid selle märke täheldab hõlpsasti. Paljudel loomadel – liblikatest mageveekaladeni – esineb selgeid regionaalseid erijooni. Aja jooksul võivad need kohalikud vormid ehk alamliigid muutuda täiesti iseseisvateks liikideks.

VÄLJASUREMINE

Väljasuremine on evolutsiooni loomulik joon, sest mõned liigid löövad läbi, teised mitte. Elu algusest Maa peal on umbeskaudu 99 % liike välja surnud ja vähemalt viiel korral on tohutu hulk liike surnud välja suhteliselt lühikese ajaga . Viimane neist massilistest väljasuremistest toimus 65 miljoni aasta eest ja pühkis minema dinosaurused ning paljud muud eluvormid. Ent sellistest katastroofidest olenemata on elavate liikide üldarv seni kulgenud tõusujoones. Tänapäeval kasvab väljasurevate liikide hulk kiiresti, kuna inimene on sekkunud looduslikesse ökosüsteemidesse.

KADUVAD LIIGID

Kesk-Ameerika mägismaal elav kuldkärnkonn on üks liike, kelle ilmne väljasuremine on kindlaks tehtud. Tavaliselt koeb ta metsaalustes lompides, kuid 1990. aastate algusest on liik jäljetult kadundu.
Eriti ohustatud on inimahvid, troopikalinnud ja paljud kahepaiksed. Hoomatavas tulevikus see langustendents jätkub, kuna evolutsioon loob uusi liike märksa aeglasemalt, kui on praegune väljasuremistempo.

KONVERGENTS

Omavahel suguluses mitteolevate loomade juures kohtab väga silmatorkavaid sarnasusi . Näiteks hai ja delfiin on põhiomadustelt väga erinevad, kuid mõlemal on voolujooneline keha ja püstine seljauim – kehakuju, mis annab neile vees nii kiirust kui ka tasakaalu -, muttidel ja kukkurmuttidel on aga terve rida maa all elamiseks kohastumisel kujunenud ühisjooni. Väga sarnased on ka taandurid ja pimelikud, kuigi esimesed on roomajad ja viimased üpris iseäralikud kahepaiksed. Niisugused sarnasused juhtuvad evolutsiooni konvergentsist, kus looduslik valik tingib samasuguseid kohastumusi teatud eluviisiga , vormides ümber kehaosi või koguni looma tervikuna , kuni nad on väliselt täiesti ühtemoodi. Konvergents on põhjuseks paljudele hämmastavatele sarnasustele loomariigis. See võib raskendada evolutsioonikäigu uurimist , mistõttu loomade liigitus tihti muutubki.

LOOMADE PARTBERLUS

Miljonite aastate kestel on loomadel arenenud keerulised partnelussuhted omavahel ja muude eluvormidega. Ühes tavalises partnerlusvormis, mida nimetatakse mutualismiks või sümbioosiks, saavad mõlemad liigid niisugusest elukorraldusest kasu. Näiteks pühvlilinnud ja suurimetajaid või korallid ja mikroskoopilised vetikad.

NII HEA KUI HALBA

Pühvlilinnud söövad puuke ja muid parasiite, kes elavad suurte loomade nahal, kuid nad toituvad ka haavade verest – harjumus, millest nende peremeestel pole sugugi kasu.
Paljud partnerlussuhted on lõdvad, aga mõned, näiteks tolmeldavate putukate ja taimede vahel, on nii välja arenenud, et kumbki partner ei suuda teiseta ellu jääda. Vastupidiseks näiteks on kommensalism , nagu imikala ja tema peremehe suhted, kus üks liik saab kasu, teine aga ei kasu ega kahju.
Partnerlus võib näida vastastikuse abine, kuid kumbki partner lähtub ainuüksi oma huvidest. Kui üks partner suudab tasakaalu enda kasuks pöörata, laseb looduslik valik tal seda teha. Lõpptulemuseks on parasitism, kus üks loom, mugiline, elab teise peal või sees, täiesti peremeesorganismi arvel.

BIOGEOGRAAFIA

Loomade tänapäevane levik on paljude tegurite kombineerumise tulemus. Nende seas on mandrite triivimine ja vulkaanide aktiivsus, mis maakera pinda pidevalt muudavad. Loomarühmi mitmeks lahutades ja täiesti uusi elupaiku luues on need geoloogilised protsessid loomastikku sügavalt mõjutanud. Üht olulisemat tagajärge on võimalik näha kaugetel saartel, nagu Austraalia ja Madagaskar, mis olid muust maailmast miljoneid aastaid eraldatud. Kuni inimeste saabumiseni elasid sealsed maismaloomad täielikus erakluses, ilma väliskonkurentide mõjuta. Tagajärjeks on suur hulk kohalikke liike, nagu kängurud ja leemurid, keda ei leidu kuskil mujal peale nende kodupaiga.
Loomad lahutatakse üksteisest, kui mandrid eralduvad ja teineteisest eemale triivivad, ja nad tuuakse kokku, kui mandrid liituvad. Loomade levik annab neist sündmustest tunnistust veel väga pika aja pärast. Näiteks Austraalaasia ja Kagu- Aasia said juba ammu lähedasteks naabriteks, kuid nende loomastik jäi täiesti erinevaks. Seda lahutab “Wallace’i joon”, nähtamatu piir, mis mängib mandrite ühinemiskohta.

LOOMAD TALVEL

Talv. Maapind on külmunud ja lume all ning ellujäämine muutub kõikidele loomadele tõeliseks väljakutseks. Mida teevad loomad väljas külma käes? Kuidas nad toituvad ja kust leiavad varjupaiga?

Osa neist on ka talvel aktiivsed, teised aga jäävad talveunne või taliuinakusse. Talveuni on justkui säästurežiimil elamine. Juba sügisel poevad loomad puuõõnsustesse, koobastesse, pesadesse ja teistesse kohtadesse , mis pakuvad külma eest kaitset. Pesas sulevad nad silmad ning langevad unesarnasesse seisundisse. Nende kehatemperatuur langeb 9−1kraadile, hingamine ja südametöö aeglustavad. Energia saamiseks põletab keha rasva, mida loom on enne talve algust kogunud .
Talveund magavad kahepaiksed, roomajad ja nahkhiired. Imetajad teevad taliuinakut: ka nemad poevad talvekorterisse puhkama , kuid nende kehatemperatuur ei lange kuigi palju ning ka hingamissagedus ei vähene. Samuti võib imetaja iga hetk oma uinaku katkestada, kui soovib midagi süüa.
Nüüd saame teada, kuidas tegutsevad sel ajal hirv, metskits , metssiga , rebane , kobras , kodukakk , hiireviu, rähn, jäälind ja teised. Liikide juures on pildid ka loomade jälgedest ja muudest märkidest, näiteks räppetombust või väljaheitest, mille järgi looma ära tunda. Iga liigi kohta saab ka üldisemat teavet: milline on looma toitumistava, mis on tema välimuses iseloomulikku, kuidas ta pesitseb ja palju muud.
Kärbil on talvel valge kasukas , mis märtsis muutub punakaspruuniks

MIDA SÖÖVAD LOOMAD?

Loomad söövad väga erinevat toitu. Näiteks mõni toitub vaid üht liiki taimedest ,
teine võib aga süüa peaaegu kõike: nii taimi, teisi loomi kui ka loomakorjuseid.
Selle põhjal, mida loomad peamiselt söövad, jagunevad nad
taim-, loom- ja segatoidulisteks. Osa loomi toitub surnud orgaanilisest ainest.
Toidust, mida loom sööb, sõltub tema seedeelundkonna ehitus, näiteks
hammaste ja mao ehitus ning soolestiku pikkus. Hammaste kuju ja suuruse
põhjal saame järeldada, mida loom sööb.

EESTI IMETAJAD

Eestis elab 65 liiki imetajaid. Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga . Erinevatest imetajate rühmadest saate ülevaate Eesti imetajate süstemaatilisest nimestikust.
Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda.
Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru . Haruldased ei ole ka rebane ning kährik. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid.
Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast , avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega . See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid ( mutt , vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane.
Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg -hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed käsitiivaliste liigid (habelendlane, suurkõrv, suur- nahkhiir jt.). Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes.
Talvise külmaperioodil talvitub enamik Eesti imetajaid siin. Üksikud liigid - peamiselt käsitiivalised (su635urvidevlane, pargi-nahkhiir jt.) - lahkuvad sel perioodil soojema kliimaga piirkondadesse.
Eestlased on küttinud imetajaid juba ammustest aegadest alates. Imetajaid kütitakse, et saada nende liha (metskits, põder, metssiga) või karusnahka ( naarits , rebane, kährik, ilves). Jahipidamisega piiratakse ka põllumeestele ja karjakasvatajatele olulist kahju tekitavate liikide (metssiga, hunt) arvukust.
Kährik ja rebane võivad levitada nii koduloomadele kui ka inimesele ohtlikku haigust - metsamarutaudi. Ka inimasulatesse tungivad koduhiir ning rändrott kannavad edasi mitmeid nakkushaigusi.
Imetajate peamine tähtsus tuleneb aga nende olulisest rollist enamikus ökosüsteemides. Imetajad on esindatud tarbijatena (konsumentidena) pea kõigis toiduahelates. Putuktoidulised piiravad paljude selgrootute arvukust. Rohusööjad imetajad on omakorda toiduks kiskjalistele. Viimased hävitavad eelkõige haigeid ning vähemelujõulisi isendeid.
Lisaks sellele on imetajad Eesti looduse mitmekesistajad pakkudes lisaks otsesele kasule ka esteetilist naudingut.
Inimtegevuse mõju otsene mõju Eesti imetajatele seondub eelkõige jahindusega. Jahipidamist reguleeritakse seadustega. Jahimehed aitavad rebaste ja kährikute laskmisega tõkestada ka metsamarutaudi levikut. Varasematel perioodidel on Läänemeres kütitud hülgeid (hallhüljes, viigerhüljes), selle tõttu ongi nende arvukus nüüdseks ajaks oluliselt vähenenud ning nad on võetud looduskaitse alla.
Looduskaitse ja jahindusega tegelevad inimesed on toonud Eesti aladele ka uusi (ondatra, kährik) ning taastanud väljasurnud (kobras, punahirv ) imetajaliike. Toiduvaestel paksu lumekoorikuga talvedel on aeg-ajalt tegeletud ka metsloomade (metskits, punahirv, metssiga) lisatoitmisega.
Suurte põlismetsade vähenemine Eestis on kaasa toonud mõnede imetajaliikide katastroofilise vähenemise (lagrits, lendorav ). Ulatuslikud kuivendustööd on oluliselt vähendanud naaritsa ja saarma arvukust.
Eestis on 21 imetajate liiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused imetajad Eestis.

MILLISED TALVITUSVIISID ON ISELOOMULIKUD EESTIS ELAVATELE IMETAJATELE?

Mõned imetajad magavad talvel talveund ( nt. siil , nahkhiir). Osa imetajaid teeb aga talveuinakut (nt. karu, mäger, kährikkoer). Mõned imetajad muudavad talveks oma värvi ( nt. nirk , jänes). Hiired ning rotid aga tulevad inimeste juurde. Palju imetajaid veedavad talve karjas (nt. hunt, sõralised, metssiga). Hobused, lambad ja lehmad ning veised on talvel laudas, olles seal inimese hoole all. Osa imetajatest poegib talvel ( nt. viigerhüljes, karu). Mõned nahkhiire liigid rändavad talveks lõuna poole. Talveuinak on püsisoojaste loomade puhkeseisund toiduvaese ja külma aastaaja üleelamiseks. Talveuinaku ajal on ainevahetus intensiivsem kui talveune korral. Ebasoodus aeg elatakse üle talletatud rasvavaru varal ( nt. pruunkaru, mäger, kährik).
Tarduni on sügava une taoline üldfüsioloogiline seisund, mille puhul organismi ainevahetus on aeglustunud ja kehatemperatuur alanenud (mitte alla 200 C). Tarduni on kohastumus , mis võimaldab üle elada lühiajalist ilmastiku halvenemist ja sellega kaasnevat toidupuudust, mis esineb nahkhiirtel ja karihiirtel. Tõeline talveuni on omapärane füsioloogiline seisund, mille puhul looma kehatemperatuur tugevasti langeb (nt. unilasel 3,50 , siilil 1,8 , pähklinäpil 3,0 , videvlasel 0,1°-ni) elutegevus vaibub miinimumini. Sooltoru tühjeneb ja tõmbub kokku, südame tegevus aeglustub kuni 10 kordselt, hingamine tasaneb väga tugevasti, jne. Loomad otsivad nüüd üles soojemad peiduurkad (kuid mitte soojad !) ja veedavad seal talveund " magades " mitmeid kuid. Elutegevus toimub selle toiduvaru arvel, mis nad suvel oma kehasse on kogunud. Madal temperatuur üksinda talveund esile ei kutsu: terve rida imetajaid, isegi väikesed imetajad nagu näiteks karihiired, elavad kaugel põhjas, isegi arktilistel aladel ja ei maga siiski talveund. Mitte kõikide imetajate juures ei ole talveuni täielik. Nii on see näiteks karul, mägral, kährikkoeral jt.
Uni on siis kergem, kehatemperatuur ei lange ja soojade ilmadega tulevad nad oma peidupaikadest välja jalutama , toitu siiski mitmed ei tarvita. Näiteks orav oma toiduvarusid talveks pessa ei kogu, kuid soetab neid mitmele poole pesa ümbrusse, kas puuõõntesse või puujuurte vahele, talletades sinna pähkleid, tõrusid. On leitud ka kuivanud kuuseokste vahele ülesriputatud seeni. Ka mutt ei jää talveks talveunne, vaid jätkad aktiivset tegevust, uuristades isegi uusi urge. Talveks koguvat ta endale toiduvarusid, tassides selleks kokku sadu vihmausse.