Mis on talveuni? (0)

Mis on talveuni ?
Talveuni ehk hibernatsioon on hrl selgroogsete loomade eriline puhkeseisund (tardumusseisund), mida iseloomustab normaalsest madalam kehatemperatuur ja ainevahetuskiirus ning aeglasem hingamine. Selgrootute loomade puhkeseisundit nimetatakse hrl diapausiks.Talveuni esineb teatud loomadel ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks, eriti talvekuil. Talveune teevad võimalikuks loomade varem talletatud rasvavarud. .Loomade talveune olulisus seisneb selles, et ebasoodsal perioodil (talvel), mil toitu napib, viiakse ainevahetuskiirus väga madalaks, säästes nõnda energiat.Talveune kestus eri loomarühmadel võib kesta tundidest-päevadest kuni mitme kuu või aastani.Sõltuvalt talveune pikkusest ja füsioloogilisest eripärast eristatakse lühiajalist talveund (ehk fakultatiivne taliuinak ), taliuinakut ja (tõelist) talveund..Talveune ajal langeb looma südamelöökide arv ja hingamissagedus nii madalale, et lõpuks on loom vaevalt elus. Ta võib küll aeg-ajalt külge keerata ja ennast sirutada, kuid päriselt ta enne üles ei ärka, kui õhusoojus kevadel tõusma hakkab. Selleks ajaks on loom kasutanud ära peaaegu kõik oma toiduvarud ja jäänud väga kõhnaks. Nüüd tuleb tal kohe alustada toiduotsinguid – kui ta midagi hamba alla ei leia, siis ta hukkub. Eestis magavad (tõelist) talveund näiteks nahkhiired, mitmed pisiimetajad ja roomajad . Suuremad imetajad (näiteks karud ja kährikud) peavad aga taliuinakut.Enamik talveund magavaid loomi ei talu, kui talvituskoha temperatuur langeb miinustesse. Sel juhul nad lihtsalt külmuvad surnuks . Tüüpiliselt langeb looma kehatemperatuur sügava talveune ajal umbes kümne kraadini. Mõne nahkhiireliigi kehatemperatuur langeb talveunes kõigest 0,1 soojakraadini. Igatahes tuleb talveunne siirduvatel loomadel hoolega valida sobivaid paiku, kus pakane liiga karmilt ei näpistaks. Mõned kahepaiksed seavad end sisse veekogude põhjamutta või kivide vahele, teised kaevuvad pinnasesse, kolmandad uinuvad koobastes ja muudes paikades, kus temperatuur püsib võimalikult ühtlane. Optimaalne, st kõige soodsam kehatemperatuur erineb siiski liigiti . Selle järgi valitakse ka talvituskoht. Kui paiga temperatuur püsib kogu magamise vältel ühtlaselt optimumi lähedal, on loomade uni pidev ning ainevahetus ja energiakulu kõige väiksem. Kõikuv temperatuur nõuab magajalt rohkem energiat. Enne talveunne jäämist koguvad loomad kehasse rasvavaru, mida kasutavad magades ja ärgates energiaallikana. Eristatakse kahte tüüpi rasvkudet: valget ja pruuni. Valge rasv kogutakse peamiselt naha alla ja siseorganite vahele. Pruun rasvkude paikneb aga lihaskiudude ja tähtsamate elundite vahetus läheduses. Just pruun rasvkude on talimagaja põhiline soojaallikas, mida vajadust mööda lagundatakse („põletatakse“), hoides niiviisi elundeid liialt jahtumast või küttes neid töölehakkamiseks vajaliku temperatuurini üles.
Mis on taliuinak?
Taliuinak on homöotermsete (püsisoojaste) loomade eriline puhkeseisund ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks.Tõelise talveune ja taliuinaku vahe on nendega seotud füsioloogiliste protsesside ulatus: nii iseloomustab talveund tunduvalt aeglasem pulss ja madalam ainevahetuskiirus, hingamissagedus ja kehatemperatuur kui taliuinaku korral. Taliuinak sarnaneb lihtsalt väga sügava unega, looma elulised näitajad taliuinaku ajal väga suurel määral ei muutu.
Eestis elavatest imetajatest teevad taliuinakut karu ja kährik. Talveuinaku ajal on ainevahetus intensiivsem kui talveune korral. Ebasoodus aeg elatakse üle talletatud rasvavaru varal ( nt. pruunkaru , mäger, kährik). Taliuinakust ärgatakse nagu tavalisest unest. Loomad on kohe võimelised aktiivselt liikuma, näiteks äratajate eest põgenema või end nende vastu kaitsma. Taliuinaku kestus oleneb oludest . Näiteks kui külm ja lumi tulevad vara, jäävad kährikud magama juba novembris. Ent kui ilmad püsivad pikalt soojad, nagu eelmise aasta lõpus, siis ei heida nii mõnigi loom magama, vaid liigub ringi. Paljud loomad ärkavad taliuinakust isegi südatalvel suuremate sulade ajal. Samuti virgutakse varajastel kevadetel tavapärasest tunduvalt varem. Võrreldes talveunega kulub taliuinakus loomadel märksa rohkem energiat. Seetõttu kasutavad nad talviseid ärkvelolekuaegu toitumiseks. Pole harvad juhtumid , kui talvel uinakust äratatud loomad rasvavarude vähesuse tõttu või muul põhjusel enam ei uinugi, vaid jäävad kevadeni ringi liikuma ja toitu otsima .
Kes eestis magavad talveund?
Talveund magavad kõik meie kahepaiksed ja roomajad. Rohukonnad ja rohelised konnad lähevad talvituma veekogude põhjamutta või kivide vahele. Mõned rohukonnad talvituvad sobivate veekogude puudusel ka vanades salvkaevudes. Kui saarmas või mink leiab veekogu põhjast talvituvate konnade kogumi, hakkab ta seal nagu sahvris vajadust mööda toidu järel käima. Nii võib ta kevadeks hävitada terve kogumi. Roomajad ja teised kahepaiksed kaevuvad paksu kõdukihi alla või külmumispiirist sügavamale pinnasesse. Teinekord sobib ka näriliseurg või muu maa-alune tühemik. Rästikutel ja nastikutel on kombeks koguneda aastaid samadesse talvekorteritesse. Kevaditi hajuvad loomad sealt isegi kuni mitme kilomeetri kaugusele, sügisel pöördutakse taas samasse talvituskohta tagasi. Imetajatest magab talveund osa meie nahkhiiri – need, kes lõunasse ei page. Nagu öeldud , taluvad neist külma kõige paremini põhja- nahkhiir ja pruun-suurkõrv. Nende talikorterites on temperatuur vaid kuni mõni kraad üle nulli . Talve alguse poole kasutavad nad puuõõnsusi, puuvirnu, väiksemaid keldreid ja seinte pragusid. Käredama külma korral koguneb neid rohkem suurematesse keldritesse ja koobastesse. Seal valivad nad magamisaseme pigem sissepääsu lähedusse, kus on neile sobivalt jahe. Lendlased seevastu valivad talvitumiseks enamasti suuremate koobaste sügavamad osad, kus temperatuur püsib paar kraadi kõrgem kui põhjanahkhiirte magamiskohas. Kuna talveunest ärkamiseks kulub nahkhiirtel ohtralt energiat, siis on olulisemates nahkhiirte talvituspaikades, nagu Piusa ja Ülgase koopad , Tallinna ümbruse Peeter Suure kindlustuse käigud jt, septembri algusest aprilli lõpuni keelatud inimestel liikuda . Juba pelgalt liikumisega kaasnev müra, rääkimata näiteks lahtisest tulest (tõrvikud) ja otsesemast häirimisest (valgustamine, puudutamine), sunnib enamjagu loomi ärkama ning oma asukohta vahetama. See seab nende elu suurde ohtu. Väga suured magajad on unilased ja kasetriibikud. Nad jäävad talveunne juba septembri lõpus või oktoobri algul ja ärkavad alles aprilli lõpus või mais. Seega magavad nad suurema osa aastast, seitse -kaheksa kuud. Nii pikaks uneks peab end väga hästi ette valmistama. Soodsatel suvedel sünnib meie unilastel – lagritsatel ja pähklinäppidel – suve lõpus sageli teine pesakond poegi, kuid enamik neist hukkub talvitudes, sest nad ei ole suutnud magamamineku ajaks endale piisavat rasvavaru koguda.Talvituskohaks otsivad või kaevavad nii unilased kui ka kasetriibik valdavalt maa sisse uru, kus pesakamber vooderdatakse peene taimse materjaliga . Ent mõned, eriti lõunapoolsematel aladel, talvituvad puuõõnsustesse rajatud pesades. Väheseid kasetriibikuid ja lagritsaid on leitud talvitumas ka väiksemates keldrites.
Kes peavad taliuinakut?
Ka mäger teeb taliuinakut. Tema sügavas urus püsib temperatuur ühtlane, teave ilmamuutuste kohta õues jõuab sinna harva. Siiski käib ta vahel suuremate suladega ka keset talve urust välja. Kuna mäger ei jäta oma jälgi lumele kuigi tihti, kiputakse seesuguseid jälgi vahel pidama ahmi omadeks. Kõige pinnapealsema uinakuga on meil kährik. Ta jääb magama vaid püsivate miinuskraadide korral, sulailmadega aga liigub neid ringi kogu talve vältel. Nii on kährikud ühed sagedasemad loomad, keda nähakse söödaplatsikaamerate salvestistel. Eriti raskete ilmastikuolude, näiteks käreda pakase ja tuisu korral, võivad mõnepäevaseid uinakuid teha ka nugised, oravad ja lendoravad. Nad põõnavad oma soojustatud pesades ja ootavad olude paranemist. Sama moodi kui taliuinakusse jääb osa loomi ootamatult saabunud näguripäevade ajal lühemaajalisse uinakusse ka teistel aastaaegadel. Kõige lihtsam on meie oludes märgata seost jahedate ja vihmaste ilmadega. Sellistes oludes lendab ringi vähe putukaid ja neist toituvatel lindudel kuluks liiga palju energiat, et kõht täis saada. Nõnda suigubki näiteks osa pääsukesi ja piiritajaid jahedate ja sombuste ilmade korral uinakusse. Niisugused energiat säästvad uinakud kestavad üldjuhul kuni paar päeva. Kui halvad olud püsivad kauem, satub uinunud lindude elu suurde ohtu. Kasetriibikute elurütm sõltub õhutemperatuurist üsna otseselt. Sooja suveilmaga tegutsevad kasetriibikud hämarikus ja öösel, nii nagu suurem osa pisiimetajaid. Kui õhutemperatuur langeb aga alla kümne soojakraadi, tõmbavad nad end kerra ja jäävad magama. Kevadel ja sügisel, kui ööd on jahedad, võib see toimuda lausa igal öösel. Kui ka päevane temperatuur jääb madalaks, põõnavad triibikud mitu ööpäeva järjest. Isegi suvel uinuvad kasetriibikud jahedamatel öödel sügavalt magama, nende kehatemperatuur langeb tunduvalt ning seetõttu võtab ärkamine isegi sooja pihku võttes mitu minutit aega. Huvitaval kombel ei varju nad säärase tukastuse ajaks sugugi alati pessa: kerratõmbunud loomi on leitud magamas näiteks teeradadelt, otsekui oleks nad jala pealt ära väsinud ja hetkeks silma looja lasknud. Sellised magavad kasetriibikud on kõigile kerge saak: jääb vaid imestada, kuidas säärase käitumisviisiga liik on evolutsiooni käigus ellu jäänud.
Kasutatud kirjandus
https://et.wikipedia.org/wiki/Taliuinak
https://et.wikipedia.org/wiki/Talveun i
https://et.wikipedia.org/wiki/Taliuinak
http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus02_2016.pdf