Kuiningas Oidipus - Sophokles (0)

Kuningas  Oidipus
Sophokles
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese 
(496-406.a. e.m.a.) poolt. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja 
sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise  ainestiku  
ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas 
inimesed hukkuvad vahel  saatuse  poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis 
võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures  võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate  tahe , nende 
poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased.
Käesoleva loo on Edith  Hamilton võtnud Sophoklese samanimelisest näidendist, välja arvatud 
sfinksi  mõsitatud, millele Sophokles vaid  kaudselt  vihjab.
Teeba  kuningas Laios kuulus Kadmose järeltulijate kolmandasse põlve. Ta abiellus kauge sugulase
Iokastega.   Nende   valitsemise   ajal   hakkas   Delfi   Apolloni    oraakel    etendama   juhtivat   osa
perekonnaõnnes.
Apollon  oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata,
kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida
sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu  olend  pidi peagi surema.
Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal
tulevikku ette näha. Kuningas  tapeti  aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema
surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et  Laiose  tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe mehe, kes
sõnumi koju tõi. Juhtumit polnud tol ajal võimalik hoolikalt uurida, kuna Teeba oli sel ajal suurte
segaduste keerises.
Ümbruskonda terroriseeris hirmuäratav  koletis ,  sfinks , kellel oli lõvi keha, kotka tiivad, naise  rind
ja nägu. Ta luuras teelisi ja esitas neile, kelle kinni püüdis, mõsitatuse, lubades kõiki, kes ülesande
ära lahendavad, vabaks lasta. Kuna ükski ei osanud õigesti vastata, hävitas  hirmus   olevus  inimesi,
kuni linn jäi lõpuks piiramisolukorda:  seitse  suurt linnaväravat, mis olid teebalaste uhkuseks jäid
suletuks ning näljahäda hakkas linnarahvast  piinama .
Sel ajal ilmus nuheldud maale ülijulge ja -arukas võõras, kelle nimi oli Oidipus ja kelle lahkumise
põhjuseks oli Delfi  oraakli   ennustus , et temast saab isatapja. Oidipus oli maha jätnud kodulinna
Korintose, kus teda peeti kuningas Polybose pojaks. Kuna Oidipus oli kodutu inimene, kellele tema
rahutu    elu   kuigi   palju   ei   tähendanud,   otsustas   ta   sfinksi   üles   otsida   ja   püüda   tolle   mõistatust
lahendada. Koletis esitas  Oidipusele  järgmise mõistatuse: “Missugune olevus käib  hommikuti   neljal
jalal,   lõuna   ajal   kahel   ja   õhtul   kolmel   jalal?”   –   “Inimene,”   vastas   Oidipus.   Vastus   oli   õige.
Seletamatul   põhjusel   tappis   sfinks  enese   kohe   ja   teebalased   olidki   hädast   pääsenud.  Tänulikud
linlased kuulutasid Oidipuse oma kuningaks ja ta abiellus kadunud kuninga  lese  Iokastega. Palju
aastaid elasid nad õnnelikult.
Kui aga Oidipuse ja Iokaste kaks  poega  olid meheikka jõudnud, tabas Teebat hirmus  nuhtlus . Kogu
maal suri ohtralt inimesi, lõppesid karjad ja  metsloomad  ning ikaldusid viljapõllud. Kõik need, kes
polnud veel hinge heitnud,  seisid  näljasurmaga silm silma vastu. Kuningas Oidipus saatis nüüd
Iokaste venna Kreoni Delfisse jumalalt abi paluma. Kreon pöördus tagasi Apolloni kuulutusega, et
katk   lõpeb   ühel   tingimusel:   tuleb    karistada    seda,   kes   tappis   kuningas   Laiose.   Oidipus   tundis
kergendust, sest oli kindel, et leiab üles mõrvari(d).
Kuningas  laskis  kohale kutsuda ka Teiresiase, vana pimeda ennustustarga, keda  Teebas  kõige enam
austati, ja küsis tollelt, kas too võiks nõu anda, kuidas süüdlast leida. Üllataval kombel ei tahtnud
rauk    esialgu   vastatagi,   mistõttu   Oidipus   sai   pahaseks   ja   hakkas   esimest   süüdistama   osavõtus
mõrvas.  Seepeale  ägestus ennustaja ja üle ta  huulte   langesid  sõnad: “... selle maa su oma roim on
reostanud.” Oidipus  arvas , et rauk on arust ära, ja keelas tal edaspidi tema silme ette  sattumise . 
Ka Iokaste suhtus ettekuulutusse põlglikult ja jutustas oma abikaasale, kuidas Delfi oraakel oli ette
kuulutanud,   et   Laios   sureb   oma   poja   käe   läbi,   ja   kuidas   nad   Laiosega   olid   otsustanud   selle
vältimiseks lapse surma saata. Lõpuks kuulutas Iokaste võidurõõmsalt, et Laiose  tapsid  röövlid
kolme   maantee   risti   peal.   Oidipus   küsis   seepeale,   kui   palju   endise   kuninga   surmast   aega   on
möödunud, ja Iokaste vastas, et teade toodi veidi enne Oidipuse saabumist. Kuningas päris, kui
palju oli Laiosel mehi kaasas, ning  kuulnud , et viis, kellest kõik peale ühe tapeti, ütles Oidipus, et
peab seda meest nägema. Nüüd tahtis Iokaste kuulda, mis  koorem  tema abikaasat vaevab, ning
Oidipus jutustas, et oli käinud Delfi oraakli juures enne Teebasse tulekut, kuna keegi  purjus  mees
oli öelnud talle näkku, et ta polevat Polybose poeg. Oraakli käest ei olnud ta küll saanud vastust
oma   küsimusele,   kuid    kuulis    midagi   hoopis   hirmsamat:   “ma   emaga   heitvat   ühte   –   hõim   sest
sündivat, kes kõige rahva  silmis  jälk on vaadata – ja isa, kes kord mu soetas, saatvat surma ma.”
Oidipus jätkas, et seepeale võttis ta nõuks Korintosest kaugele hoida. Oma teel jõudis ta paika, kus
vürst Iokaste jutu järgi oli  hukkunud  ja kus talle vastu sõitis  vanker , kus oli kokku viis meest. Need
olid tahtnud teda teelt kõrvale ajada ja rauk oli löönud teda astlaga. Vihahoos oli Oidipus tülitajad
tapnud .   Iokaste   lohutas   seepeale   teda   öeldes,   et   ainus   ellujäänu   oli   rääkinud   röövlitest,   mitte
röövlist.
Kohale jõudis sõnumitooja Korintosest, et  teatada  kuningas Polybose surmast. Teate ära kuulanud
hüüdis Iokaste: “Oo, kus küll te viibite, kõik taevaended? Eks ju läinud Oidipus maapakku, kartes
tappa meest, kes surnud nüüd oma loomulikku surma, jättes süüst ta priiks.” Sõnumitooja muigas
kuuldu peale paljuteadvalt ja ütles Oidipusele: “Ei voola surnud vürsti verd sus  tilkagi . Tea, et ta sai
su  kingiks  kord mu enda käest.” “Su andis mulle keegi teine  karjane ... Nii öeldi, et tal Laios olla
käskijaks.”
Iokaste näos  peegeldus  hirm. Ta  lausus  Oidipusele, et ei maksa kõike, mis on öeldud, uurida, kuid
Oidipus   ei   saanud   selgusetuks   jätta   oma   sünnilugu.   Meeleheitele   aetuna   tormas   kuninganna
paleesse. 
Samal ajal jõudis kohale keegi rauk. Oidipus sai teada, et too rauk oligi see karjane, kes Oidipuse
sõnumitoojale  kinkis .  Vanamees  ei tahtnud kuninga küsimustele kuidagi vastata. Ta lausus: “Ära –
hoidku taevas – rohkem uuri, käskija!” “Sa kõik võid teada saada lossis enda naise käest.” Lõpuks
kinnitas rauk, et ta sai lapse Iokastelt surma saatmiseks, sest halb enne, et ta  isale  saavat mõrvariks,
teinud hirmu. 
Viimaks oli kuningas kõigest aru saanud. Tema, Oidipus, oli tapnud oma isa, abiellunud oma isa
naise, emaga. Teda ei saanud enam keegi aidata, samuti tema naist ja ema, nende lapsi. Kõik olid
neetud. 
Pöörane Oidipus otsis lossis oma naist. Ta leidis otsitu viimase kambrist surnuna. Tõde kuuldes oli
Iokaste murdunud ja enese surmanud. Surnu kõrval seistes torkas Oidipus enesel silmad peast, et
jääda igavesse pimedusse. Pilkane  maailm oli talle pelgupaigaks. 
Oidipus – peategelane, kuningas, isa Laios, ema lokaste. Iseloomult on mees heasoovlik ning 
abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid 
mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Kreon - Oidipuse sõber ja  abiline  on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et 
mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti. Iokaste vend. Viisaka ja austava 
kõnega, nõunik
Laios - Teeba kuningas Laios kuulus Kadmose järeltulijate kolmandasse põlve. Oidipuse isa, 
Iokaste mees. Suri Oidipuse käe läbi.
Iokaste - naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4
last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.  Armastatud .
Sfinks - elutses linna lähedal kaljul, hirmus koletis Sfinks. See oli pooliti lõvi, pooliti naine. Igale 
möödakäijale esitas Sfinks mõistatuse ja kes seda ära ei mõistatanud, selle tappis ta. 
Jumalad -  iseloomustati raamatus kui  tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad 
saata rahvale nii head kui halba. 
Hera  – jumalanna, oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on
kõikide inimeste saatuste taga.taevakuninganna, Kronose ja  Rhea  tütar, Zeusi, Demeteri, Hadese, 
Hestia ja Poseidoni õde ning Zeusi naine. 
Tsiresias – ennustaja, tunnistab , et linnas on endise kuninga Laiose mõrvar ning katk lahkub  alles 
mõrvari tabamise järel. Tsiresias teab, et mõrvar on Oidipus ise. Pime oraakel Teiresias ennustas 
juba vara, et Oidipus tapab oma isa. Samamoodi ennustas ta kuidas katkust lahti saadakse.
Saadik – Korintosesaadik lktuli Teebasse ja ütles Oidipusele, et ta isa  Polybos  on surnud. 
Karjane – Viis lapse Oidipuse Korintose kuningale 
Koor – põhiliselt koor selgitab ja komenteerib juhtunut
Teose stiil on poeetiline , kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge , sündmuseid kirjeldab 
ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.
Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea raamat. Kohati oli veidi 
raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline 
lõpplahendus. Siiski arvan, et teos on väärt, et teda atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks 
peetakse.
Teeba kuninga Laios on röövinud Pelops'ilt tema noore poja Chrysippos'e; selle kuriteo eest ta 
neetakse Hera poolt surma saama oma poja käe läbi. Laios  kuuleb seda Delfi oraaklilt; tema abielu 
Iokaste'ga jääb kaua lastetuks; kui aga tal sünnib poeg Oidipus, ta  saadab  selle ustava orjaga 
Kitaironi mägedele, kuhu käsib jätta maimukese surema. Kuid ori halastab lapsele ja annab ta 
Korintose  karjuse  hoolde, kes viib ta oma lastetule kuningale Polybos'ele, kus Oidipus kasvab üles 
Korintose printsina.  Saades  täisealiseks Oidipusel tekib  kahtlus  oma päritolu kohta. Delfi oraakel, 
kelle poole ta pöördub selle asjas, teatab , et tal on määratud tappa oma isa ja  abielluda  emaga. 
Oidipus otsustab nüüd Korintose hoopis maha jätta, pidades sealset kuningapaari oma vanemaiks, ja
asub teele Teebai suunas. Teekonnal satub ta aga tülli kitsustikus viie  saatja  seltsis talle vastusõitva 
raugaga, kelle kutsar nõuab Oidipuselt  teelt kõrvalehoidmist. Asi areneb lööminguks, mille 
tagajärjel meie noor kangelane surmab rauga ühes ta kaaslastega peale ühe, kes pääseb põgenema. 
Too rauk oli Laios, põgenenud ori aga sama, kes viis kord sündinud Oidipuse Kitaironile. Jõudes 
Teebaisse,Oidipus päästab linna kurja Sfinksi käest, kes  asudes  linna läheduses, esitas 
möödaminejaile mõistatusi, mille mittelahendajad ta sõi ära.  Tasuks  selle heateo eest saab Oidipus 
Teebai kuningatrooni ja lesestunud Iokaste käe. Seega on ennustus täitunud. Möödub 15 aastat 
õnnelikku abielu, mille kestel Iokaste sünnitas Oidipusele 4 last: Laiose surm on ikka alles 
tasumata. Viimaks jumalad  saadavad  Teebaisse katku, mis paneb linlasi mõtlema oma unustatud 
kohustusele kadunud kuninga vastu. Siin alles algab Sophoklese tragöödia sündmustik.
Oidipus teeb kõik, et leida Laiose mõrtsukas ja teda nuheldes päästa armastatud kodulinn katku 
küüsist. Mida enam ta aga juurdleb mõrva  saladuse  kallal, seda tihedamini tõmbub tõenduste ja 
süüdistuste  raudne  ahel tema enda ümber koomale, kuni kohutav roim kogu oma jälkuses on 
viimaks alasti meie silmade ees. Ei suuda taluda olukorra koledust Iokaste, kes lõpetab oma elu 
silmuses, kuna süütu süüdlane Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna 
maapakku.