Kuningas Oidipus lühiülevaade (2)

"Kuningas Oidipus " on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast , loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe , nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased .
Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.
Jutt käib noorest kuningast , kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta.
Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.
Küsimused - kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? - pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Raamat sisaldab traagilist irooniat.
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees.
Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning onnende päästmise nimel kõigeks valmis.
Kuuldes ennustajalt, etriigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima , needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.
Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam . Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.
Teose stiil on poeetiline , kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge , sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.
Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea raamat. Kohati oli veidi raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline lõpplahendus. Siiski arvan, et teos on väärt, et teda atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks peetakse.
SOPHOKLES
"Kuningas Oidipus"
Populaarseim Sophoklese draama on "Kuningas Oidipus", traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatu eeskuju; seda enam hämmastab meid teade, et võistlusel ta sai ainult teise auhinna .
Tragöödia eellugu on järgmine. Teebai kuninga Laios on röövinud Pelops'ilt tema noore poja Chrysippos'e; selle kuriteo eest ta neetakse Hera poolt surma saama oma poja käe läbi. Laios kuuleb seda Delfi oraaklilt; tem abielu Iokaste'ga jääb kaua lastetuks; kui aga tal sünnib poeg Oidipus, ta saadab selle ustava orjaga Kitaironi mägedele, kuhu käsib jätta maimukese surema. Kuid ori halastab lapsele ja annab ta Korintose karjuse hoolde, kes viib ta oma lastetule kuningale Polybos 'ele, kus Oidipus kasvab üles Korintose printsina. Saades täisealiseks Oidipusel tekib kahtlus oma päritolu kohta. Delfi oraakel , kelle poole ta pöördub selle asjas, teatab , et tal on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Oidipus otsustab nüüd Korintose hoopis maha jätta, pidades sealset kuningapaari oma vanemaiks, ja asub teele Teebai suunas. Teekonnal satub ta aga tülli kitsustikus viie saatja seltsis talle vastusõitva raugaga, kelle kutsar nõuab Oidipuselt teelt kõrvalehoidmist. Asi areneb lööminguks, mille tagajärjel meie noor kangelane surmab rauga ühes ta kaaslastega peale ühe, kes pääseb põgenema. Too rauk oli Laios, põgenenud ori aga sama, kes viis kord sündinud Oidipuse Kitaironile. Jõudes Teebaisse,Oidipus päästab linna kurja Sfinksi käest, kes asudes linna läheduses, esitas möödaminejaile mõistatusi, mille mittelahendajad ta sõi ära. Tasuks selle heateo eest saab Oidipus Teebai kuningatrooni ja lesestunud Iokaste käe. Seega on ennustus täitunud. Möödub 15 aastat õnnelikku abielu, mille kestel Iokaste sünnitas Oidipusele 4 last: Laiose surm on ikka alles tasumata. Viimaks jumalad saadavad Teebaisse katku, mis paneb linlasi mõtlema oma unustatud kohustusele kadunud kuninga vastu. Siin alles algab Sophoklese tragöödia sündmustik.
Oidipus teeb kõik, et leida Laiose mõrtsukas ja teda nuheldes päästa armastatud kodulinn katku küüsist. Mida enam ta aga juurdleb mõrva saladuse kallal, seda tihedamini tõmbub tõenduste ja süüdistuste raudne ahel tema enda ümber koomale, kuni kohutav roim kogu oma jälkuses on viimaks alasti meie silmade ees. Ei suuda taluda olukorra koledust Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu süüdlane Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
"Trahhiinlannad"
"Trahhiinlannad" on ainus Sophoklese säilinud tragöödia, milles naiselik armastus on tegevuse juhtivaks jõuks. Herakles on lõpetanud oma viimase vägiteo, vallutades Oichalia linna; nüüd ta tuleb tagasi oma naise Deianeira juurde, kes märkab murega, et Heraklese poolt talle läkitatud vangitaride hulgas on ka Oichalia kuningatütar Iole, kelle vastu Herakles pole ükskõikne. Deianeira ei tunne viha mehe vastu, ta tahab ainult võita uuesti Heaklese armastuse. Selleks otstarbeks saadab ta mehele mantli, mis läbi immutatud Heraklese poolt mürgise noolege tapetud kentauri verest ja mis kentauri enda sõnade järgi pidi taastama kustuva armastuse. Mürk nakatab Heraklese; võimetuna taluma tekkinud piinu ta laseb enda põletada tuleriidal. Deianeira aga, märgates oma saatuslikku eksitust, lõpetab elu enesetapmisega.
***
Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe mehe, kes sõnumi koju tõi. Juhtumit polnud tol ajal võimalik hoolikalt uurida, kuna Teeba oli sel ajal suurte segaduste keerises. ( Hamilton , 1975)
Ümbruskonda terroriseeris hirmuäratav koletis , sfinks, kellel oli lõvi keha, kotka tiivad, naise rind ja nägu. Ta luuras teelisi ja esitas neile, kelle kinni püüdis, mõsitatuse, lubades kõiki, kes ülesande ära lahendavad, vabaks lasta. Kuna ükski ei osanud õigesti vastata, hävitas hirmus olevus inimesi, kuni linn jäi lõpuks piiramisolukorda: seitse suurt linnaväravat, mis olid teebalaste uhkuseks jäid suletuks ning näljahäda hakkas linnarahvast piinama . (Hamilton, 1975)
Sel ajal ilmus nuheldud maale ülijulge ja -arukas võõras, kelle nimi oli Oidipus ja kelle lahkumise põhjuseks oli Delfi oraakli ennustus, et temast saab isatapja. Oidipus oli maha jätnud kodulinna Korintose, kus teda peeti kuningas Polybose pojaks. Kuna Oidipus oli kodutu inimene, kellele tema rahutu elu kuigi palju ei tähendanud, otsustas ta sfinksi üles otsida ja püüda tolle mõistatust lahendada. Koletis esitas Oidipusele järgmise mõistatuse: “Missugune olevus käib hommikuti neljal jalal, lõuna ajal kahel ja õhtul kolmel jalal?” – “Inimene,” vastas Oidipus. Vastus oli õige. Seletamatul põhjusel tappis sfinks enese kohe ja teebalased olidki hädast pääsenud. Tänulikud linlased kuulutasid Oidipuse oma kuningaks ja ta abiellus kadunud kuninga lese Iokastega. Palju aastaid elasid nad õnnelikult. (Hamilton, 1975)
Kui aga Oidipuse ja Iokaste kaks poega olid meheikka jõudnud, tabas Teebat hirmus nuhtlus . Kogu maal suri ohtralt inimesi, lõppesid karjad ja metsloomad ning ikaldusid viljapõllud. Kõik need, kes polnud veel hinge heitnud, seisid näljasurmaga silm silma vastu. Kuningas Oidipus saatis nüüd Iokaste venna Kreoni Delfisse jumalalt abi paluma. Kreon pöördus tagasi Apolloni kuulutusega, et katk lõpeb ühel tingimusel: tuleb karistada seda, kes tappis kuningas Laiose. Oidipus tundis kergendust, sest oli kindel, et leiab üles mõrvari(d). (Hamilton, 1975)
Kuningas laskis kohale kutsuda ka Teiresiase, vana pimeda ennustustarga, keda Teebas kõige enam austati, ja küsis tollelt, kas too võiks nõu anda, kuidas süüdlast leida. Üllataval kombel ei tahtnud rauk esialgu vastatagi, mistõttu Oidipus sai pahaseks ja hakkas esimest süüdistama osavõtus mõrvas. Seepeale ägestus ennustaja ja üle ta huulte langesid sõnad: “... selle maa su oma roim on reostanud.” Oidipus arvas , et rauk on arust ära, ja keelas tal edaspidi tema silme ette sattumise . (Hamilton, 1975)
Ka Iokaste suhtus ettekuulutusse põlglikult ja jutustas oma abikaasale, kuidas Delfi oraakel oli ette kuulutanud, et Laios sureb oma poja käe läbi, ja kuidas nad Laiosega olid otsustanud selle vältimiseks lapse surma saata. Lõpuks kuulutas Iokaste võidurõõmsalt, et Laiose tapsid röövlid kolme maantee risti peal. Oidipus küsis seepeale, kui palju endise kuninga surmast aega on möödunud, ja Iokaste vastas, et teade toodi veidi enne Oidipuse saabumist. Kuningas päris, kui palju oli Laiosel mehi kaasas, ning kuulnud , et viis, kellest kõik peale ühe tapeti, ütles Oidipus, et peab seda meest nägema. Nüüd tahtis Iokaste kuulda, mis koorem tema abikaasat vaevab, ning Oidipus jutustas, et oli käinud Delfi oraakli juures enne Teebasse tulekut, kuna keegi purjus mees oli öelnud talle näkku, et ta polevat Polybose poeg. Oraakli käest ei olnud ta küll saanud vastust oma küsimusele, kuid kuulis midagi hoopis hirmsamat: “ma emaga heitvat ühte – hõim sest sündivat, kes kõige rahva silmis jälk on vaadata – ja isa, kes kord mu soetas, saatvat surma ma.” Oidipus jätkas, et seepeale võttis ta nõuks Korintosest kaugele hoida. Oma teel jõudis ta paika, kus vürst Iokaste jutu järgi oli hukkunud ja kus talle vastu sõitis vanker , kus oli kokku viis meest. Need olid tahtnud teda teelt kõrvale ajada ja rauk oli löönud teda astlaga. Vihahoos oli Oidipus tülitajad tapnud . Iokaste lohutas seepeale teda öeldes, et ainus ellujäänu oli rääkinud röövlitest, mitte röövlist. (Hamilton, 1975)
Kohale jõudis sõnumitooja Korintosest, et teatada kuningas Polybose surmast. Teate ära kuulanud hüüdis Iokaste: “Oo, kus küll te viibite, kõik taevaended? Eks ju läinud Oidipus maapakku, kartes tappa meest, kes surnud nüüd oma loomulikku surma, jättes süüst ta priiks.” Sõnumitooja muigas kuuldu peale paljuteadvalt ja ütles Oidipusele: “Ei voola surnud vürsti verd sus tilkagi . Tea, et ta sai su kingiks kord mu enda käest.” “Su andis mulle keegi teine karjane ... Nii öeldi, et tal Laios olla käskijaks.” (Hamilton, 1975)
Iokaste näos peegeldus hirm. Ta lausus Oidipusele, et ei maksa kõike, mis on öeldud, uurida, kuid Oidipus ei saanud selgusetuks jätta oma sünnilugu. Meeleheitele aetuna tormas kuninganna paleesse. (Hamilton, 1975)
Samal ajal jõudis kohale keegi rauk. Oidipus sai teada, et too rauk oligi see karjane, kes Oidipuse sõnumitoojale kinkis . Vanamees ei tahtnud kuninga küsimustele kuidagi vastata. Ta lausus: “Ära – hoidku taevas – rohkem uuri, käskija!” “Sa kõik võid teada saada lossis enda naise käest.” Lõpuks kinnitas rauk, et ta sai lapse Iokastelt surma saatmiseks, sest halb enne, et ta isale saavat mõrvariks, teinud hirmu. (Hamilton, 1975)
Viimaks oli kuningas kõigest aru saanud. Tema, Oidipus, oli tapnud oma isa, abiellunud oma isa naise, emaga. Teda ei saanud enam keegi aidata, samuti tema naist ja ema, nende lapsi. Kõik olid neetud. (Hamilton, 1975)
Pöörane Oidipus otsis lossis oma naist. Ta leidis otsitu viimase kambrist surnuna. Tõde kuuldes oli Iokaste murdunud ja enese surmanud. Surnu kõrval seistes torkas Oidipus enesel silmad peast, et jääda igavesse pimedusse. Pilkane maailm oli talle pelgupaigaks. (Hamilton, 1975)
***
1. Kokkuvõte raamatust "Kuningas Oidipus"
Oidipus – Teeba kuningas
Iokaste – Oidipuse naine ja ema
Kreon – Oidipuse nõunik
Laios – Oidipuse isa
Oidipuse isa oli saanud ettekuulutuse, et Oidipus tapab täiskasvanuks saades oma isa ja abiellub oma emaga. Selle vältimiseks andnis ta Oidipuse karjasele, et ta Oidipuse tapaks.Karjane aga halastas lapsele ja jättis Oidipuse ellu.
Täiskasvanuks saades sai Oidipusest Teeba kuningas. Tema riigis oli aga katk.
Kuna keegi ei osanud katku ravida, saatis Oidipus oma nõuniku Kreoni Delfi linna
küsima, kuidas linna päästa. Proiboselt vastas, et Teebas elab Laiose tapja. Katku peatamiseks tuleb aga mõrvar maalt välja saata.
Treiseias ütles Oidipusele, et Oidipus ongi Laiose mõrvar tapja ja ta saadeti karistuseks linnast välja. Oidipus saatis minema ka Kreoni, kes olevat nimetanud Oidipust mõrvariks.
Mõni aeg hiljem rääkis Oidipuse abikaasa Iokaste Oidipusele, et Oidipus ikkagi oli Laiose tapnud, teadmate kellega on tegu. See oli juhtunud ühel maanteel toimunud kokkupõrkes. Oidupus rääkis karjasega, kes ütles Oidipusele, et Laios oli tema isa ja Iokaste oli tema ema.
Seega oli ettekuulutus läinud täide.
Uudisest mõistuse kaotanud Oidipus torkas endal silmad peast välja ja lasi end maalt välja saata. Enne seda palus ta Kreonil oma tütarde eest hooltseda, keda enam keegi ei sallinud. Meeleheites Iokaste poos end üles.
2. "Kuningas Oidipus"
Tegevus toimub Teeba linnas Kreon läks tooma teadet taevavõimu Phoibose käest. Phoibus käskis maalt välja saata Laiose tapja. Kuningas Oidipus paneb mõrvalile needuse peale ning ütleb, et sellise julma teo eest tuleb mõrvarit nuhelda.
3 Jumalat: Athena ( kronioni tütar), Aathemis ( kaitseb maad) ja Apolon (suur vibukütt)
Laiose loss, naine ja maa on peale Laiose tapmist kuningas Oidipuse oma. Koor kahtlustab, et rändurid tapsid kuninga. Teiresias teab, kes tappis, kuid ei taha rääkida vaid hoopis põgeneb. Sellest tekib suur tüli Oidipuse ja Teiresiase avehl.
Kuningas Oidipusel tekib kahtlus, et Teresias o Kreona tahtel võltsi juttu rääkinud. Kreono ja kuningas Oidipus lähevad kõvasti tülli. Neid tuleb suure tüli käigus lepitama kuningas Oidipuse naine Iokaste ja püüab ümber rääkida Oidipust, et see ei laseks Kreoni tappa reetmise eest.
Iokas hakkas rääkima, kuidas Laiose tapeti. Ta hukati 3 maantee ristipeal. See juhtus veidi ennem kui Oidipus troonile sai lossis.
Laiose kirjeldus- Suurt kasvu mees, juuksed hallikaks tõmbumas. Meenutas mitmes suhtes Oidipust.
Laios läks 5 mehega ainsa vankriga. Ainult üks teener pääses eluga, kes peale seda, kui Oidipus troonile pääses palus Laiose naisel, et lubaks ta ära Teba linnast.
Oidipse isa on Pólybos, vürst Korintoses ja ema Merópe Dorisest.
Oidipust austasid kõik inimesed seal linnas kus ta elas koos oma vanematega. Võõral peol üks purju jäänud mees pilkas OIdipust, et ta olla ainult võõraspoeg. hiljem meenus Oidipusele see veel tihti . Et vanemad ei saaks teada, läks ta vargsi siiis oraakli juurde Delfis. Vastama seal Phoibos jättis talle , hoopis hirmsama mulje. Ta lausus, et Oidipus heitvadt ühte emaga ja isa kes kord Oidipuse soetab saatvat surma ta. Seda kuuldes otsustas Oidipus kaugele hoida Korintosest. Taevatähti jälgides peopaika ta otsis, kus iialgi ennustatud kartma ei peaks. Sel teel ta jõudis siis sinna, kus käskija olla hukkunud. Ta oli seal paigas, kus 3 maanteed ristusid. VAstu sõitis vanker, veetud traavlitest, ees oli käskjalg, istmel- kirjeldatud mees. NAd said kokku. Püüdsid teelt Oidipust tõrjuda nii vankrijuht kui raukki jõudu pruukides. Oidipus lõi raevuhooga sattunult kutsarit, sel hetkel , kui ta tahtis mööduda just vankrist, haaras astla pihku rauk ja kähku täiehooga lõi teda vastu pead. Kättemaksust selle eest ta rännumehelt nõnda ränga hoobi sai ta selga siis, et kukkus vankrist otsemaid ja kõik ta tappis. Oidipus tahab, et kiirelt tulex see teener teeba lossi, et selgust saada, kas ta tõesti tappis Laiose või olid need siiski rändurid nagu algul ta rääkis.
Iokaste palvetab ja palub abi raukade käest et nad ta meest aitaksid.
saadik tuleb Oidipust otsima, et teatada teadet Korintosest, et sealne rahvas valis Oidipuse valdjaks Istmosel. Hallpea Polybos on surnud.
Oidipus kardab nüüd ennustuse täitumist, et ta emaga heitvat ühte ning ta mõrvariks ta isale saavat.
Saadik leidis kunagi kaljujärsakult lapse. liikmekohtadelt jalgade olid augud, kus nöörid sees olid , mille saadik välja kiskus. Sellest tuleneski ta nimi Oidipus.
Keegi teine krjus andis saadikule Oidipuse
Arvatakse, et see karjus oli mees, kellest rääkisid nad ennemgi, kes pääses ainsana surmast võitluses. Iokates et taha, et Oidipuse sünnilugu ja põlvnemine välja tuleks.
Karjus tuleb OIdipuse juurde. Oidipus uurib et kas ta muiste Laoist osjas.(JAh) Oidipus uurib lapse kohta, kui karjane vaikib ning salgab maha seda teemat. Oidipus annab teenritele käsu ta kinni võtta ja käsi väänata, kuid siis hakkab ta rääkima, et leidis lapse.
Karjane räägib et Oidipus on Laiose poeg kelle ta Laoise naise käest sai. Karjasele anti laps, et ta surma saata. Lossist ilmub teataja , kes teatab, et auväärne käskijanna on endalt elu võtnud sulgedes end magamistuppa. poos end üles. Oidips torkab endal silmad peast välja ja jääb pimedaks .
Oidipuse 2 palvet Kreonole et ta tapsetakse ning viidakse sinna kus ta algselt surema pidi. ning et Kreon ta 2 tütart enda hoole ja armastuse alla võtaks. pojad pidid ise hakkama saama. oidipus jätab lastega hüvasti
***
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on kuningas Oidipus. Ta on heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine.
Kreon on kuninganna vend, kuninga sõber ja abiline, ta on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus.
Kuninganna Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Pime ennustaja Teiresias hoolib oma kuningast ja püüab teda tõest säästa, kuid on sunnitud tõtt rääkima.
Kuningas Oidipuse kasuisa Kotintose vürst Polybos ja kasuema Merope lapsendasid Oidipuse, kuna olid lastetud. Siiski jätkus neil halastust ja armastust võõra hüljatud lapse vastu.
Karjane, kelle kohustuseks oli vastsündinud laps surma saata. Kaastunde tõttu andis ta lapse kasvatada, mitte ei jätnud teda surema.
Jumalaid iseloomustati kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba.
Kokkuvõte
Teeba kuningas Laios, kohutatud ennustusest, mille järgi ta pidi surema poja käe, andis käsu äsjasündinud pojal jalad läbi pista ja jätta ta Kithaironi mäele. Posikese lapsendas Korintose lastetu kuningas Polybos ja andis talle nimeks Oidipus (“paistetanud jalgadega”). Oidipus ei teadnud midagi oma päritolust, aga kui üks korüntoslane purjus olekus nimetas teda Polybose arvatavaks (ebatõenäoliseks) pojaks, pöördus ta seletuse saamiseks Delfi oraakli poole. Oraakel ei andnud otsest vastust, kuid teatas, et Oidipusele on määratud tappa isa ja abielluda emaga. Et vältida nende kohutavate roimade võimalust, otsustas Oidipus Korintosesse mitte tagasi minna ja suundus Teebasse. Teel tekkis tal juhuslikul kohtumisel tüli tundmatu vanamehega, kelle ta ägedushoos tappis — see vanamees oligi Laios. Seejärel vabastas Oidipus Teeba tiivulisest koletist Sfinxist ja saj tasuks selle eest Teeba kuningaks, abiellus Laiose lese Iokastega, oma emaga, kellega tal sündisid lapsed, ja valitses mitu aastat rahulikult Teebas.
Tragöödia algab rituaalse rongkäiguga. Teeba noormehed ja raugad paluvad Oidipust päästa linn seal levivast katkust. Selgub , et tark kuningas on juba ise saatnud oma naisevenna Kreoni Delfisse oraakli juurde ja tagasijõudnud Kreon toob oraakli vastuse: katku põhjuseks on “roojus”, Laiose mõrvari viibimine Teebas. Oidipus asub energiliselt tundmatu mõrvari otsinguile. Selgub, et tapmise ainsaks pealtnägejaks oli ori, kes nüüd hoiab mägedes kuninga karja. Oidipus käsib ta kohale tuua. Vahepeal pöördub Oidipus ennustaja Teiresiase poole palvega avaldada mõrvari nimi. Teiresias tahab esiti kuningat säästa, ent Oidipus etteheidetest ärritatuna heidab talle näkku süüdistuse: “Tapja oled sina!” Oidipusele tundub süüdistus niivõrd uskumatu, et ta peab seda oma naisevenna Kreoni sepitsuseks: ta oletab, et Kreon kavatseb Teiresiase abiga Teeba kuningaks saada ja on hankinud vale oraakli. Kreon tõrjub süüdistuse rahulikult tagasi, kuid usk ennustajasse on kõigutatud. Iokaste püüab kõigutada usku ka oraaklitesse endisse. Et Oidipust rahustada, jutustab ta tema arvates teostumata jäänud oraaklist, mis oli antud Laiosele, ja sellest, kuidas palju aastaid hiljem Laios tapeti röövlite poolt kolme tee ristmel. Aga just see jutustus tekitab Oidipuses rahutust, sest tuleb tal meelde, et kord ta tappis ise samasugusel kohal kellegi auväärse mehe. Tal tekib kahtlus, kas polnud tema poolt tapetud mees Teeba kuningas. Iokaste rahustab teda, viidates karjase sõnadele, et röövleid oli mitu (aga Oidipus oli üksi). Siis saadab Oidipus selle tunnistaja järele. Korintosest ilmub saadik sõnumiga Korintose kuninga surmast. Oidipus võidurõõmutseb: isa tapmise ennustus ei täitunud. Siiski teeb teda rahutuks oraakli sõnumi teine pool, mis ähvardab ema naimisega. Kuid sõnumitooja, soovides hajutada tema kartusi, avaldab Oidipusele, et ta pole Polybose ja tema naise poeg: sõnumitooja oli palju aastaid tagasi saanud Kithaironil ühelt Laiose mägikarjaselt läbitorgatud jalgadega imiku ja andis selle edasi Korintose kuningale Polybosele — see oligi Oidipus... Iokastele selgub nüüd kogu tõde ja ta lahkub lavalt ahastava hüüatusega. Oidipus jätkab uurimist . Laiose tapmise tunnistaja osutub samaks karjuseks, kes kunagi andis korintoslastele lapsukese, halastades vastsündinule. Selgub ka, et teade Laiose kallale tunginud röövlisalgast oli vale. Oidipus saab teada, et tema on Laiose poeg, isa tapja ja ema mees. Sügava kaastunnega suhtub koor Oidipuse saatusesse , mõtiskledes inimõnne ebakindlusest ja kõike nägeva aja kohtumõistmisest. Pärast teadustaja jutustust, kes räägib Iokaste enesetapust ja Oidipuse enesepimestamisest, ilmub Oidipus veel kord, neab oma õnnetut elu, nõuab enda pagendamist ning lahkub oma tütardest.
***
„Kuningas Oidipus“
Kirjandusteose analüüs
„Kuningas Oidipus“ on kirjutatud Sophoklese, ühe kuulsaima Antiik – Kreeka tragöödiakirjaniku poolt. Sophokles sündis Ateena lähedal Kolonoses. Kokku kirjutas ta 123 teost, millest on säilinud 7 tragöödiat. „Kuningas Oidipust“ loetakse kirjaniku populaarseimaks draamaks.
„Kuningas Oidipus“ on kirjutatud umbes 429-425 a. e.Kr. Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose kirjutamisel on kasutatud Vana – Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta. Sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Vili närbub põldudel ja loomad surevad.
Autor tahab oma teoses öelda lugejale, et igale inimesele on kindel saatus ette määratud ja seda ei saa muuta. Mina sellega päris ei nõustu, sest ma arvan, et igal inimesel on ise võimalik mingil määral oma saatust mõjutada.
See teos õpetas mulle, et alati ei tuleks süüdlast otsida teiste inimeste hulgast, vaid vahel ka oma tegusid vaadata.
„Sest mu hingepiin ei vaeva nii mind kui mu rahva kannatus.“ See tsitaat väljendab seda, et kuningas Oidipus on oma rahva nimel valmis kõigeks ja et ta muretseb rahva pärast rohkem, kui enda pärast. „Kui käes on mul need märgid, ärgu juhtugu, et selgusetuks jätan enda sünniloo.“ See tsitaat väljendab Oidipuse järjekindlust ja seda, et ta ei jäta asju, või tegemisi pooleli .
Toon siin mõned mind mõtlema panevad tsitaadid. “See hea on ammust aega mind ju piinanud.“ Selles kajastub Oidipuse tahtmine teada saada, kes tappis Laiose. Järgmine tsitaat „Kel teoks on julgust , see ei kohku öeldu ees.“ ütleb, et kes julgeb teha halba, see ei tohi ka selle ees kohkuda, mis talle öeldakse.
„Kuningas Oidipuse“ peategelaseks on kuningas Oidipus, kes on kasulapsena üles kasvanud võõras peres, ilma et ta ise seda teadis, et ta oli kasulaps . Kui ta kuuleb ennustajalt, et ta tapab kunagi oma isa ja abiellub emaga, lahkub ta vanemate juurest, et hoida ära ennustuse täitumist. Teel ta aga tapabki oma päris isa ja abiellub oma emaga ja saab kuningaks teadmata, et nad tema päris vanemad on. Üks ennustaja räägib talle, et ta peab leidma endise kuninga tapja, kelle kohale ta oli asunud , et linnast kaoks laastav katk. Oidipus hakkabki mõrvarit otsima, kuni lõpuks saab teada, et tema ise ongi see mõrvar. Selle tagajärjel tuleb välja, et kuningas kelle kohale ta oli asunud ja kelle ta oli tapnud oligi tema päris isa ning naine kellega ta oli abiellunud oli tema tegelik ema. Ta mõistis, et ettekuulutus oli täide läinud. Kui Oidipuse ema sellest kuulis, siis poos ta end ülesse. Seda näinud Oidipus torkas ennast pimedaks ja lasi end maapakku saata.
Oma iseloomult on kuningas Oidipus tegelikult heasoovlik ja abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise tappiski Laiose.
Teose stiil on poeetiline. Raamat on kirjutatud luule vormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Teose traagilise lõpu kujundavadki just koori hädakaebed ja meeleheide.
***
Sophokles „Kuningas Oidipus”
Jutt käib noorest kuningast, kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta. Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda oma riiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.
Küsimused: kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? - pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Minu arvates sisaldab see raamat väga traagilist irooniat.
Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees. Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning on nende päästmise nimel kõigeks valmis.
Kuuldes ennustajalt, etriigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Selline juhtum toob minus esile näiteks külmavärinaid. Väga ebamaine ja minu arvates ka veidike utoopiline. Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku. Minu arvates poleks ta pidanud enesetappu tegema, kuna ta oleks võinud juhtunule otse näkku vaadata ja probleemi veidikenegi lahendada või leevendada.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.
Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.
Kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.
Kõige huvitavam on nüüd minu jaoks see nii-öelda Oidipuse kompleks , mille kohaselt poistel võib esineda alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma emaga.
Mulle meeldis see raamat, sest see on väga erinev kõigist eelnevatest raamatutest, mida ma lugenud olen. Veidike raske oli raamatu sisust aru saada. Selle tegi raskeks teose ülesehitus. Värsstekst.
Merlin Ivask 10a