"Kuningas Oidipus" sisukokkuvõte (1)

Kuningas Oidipus
Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe , nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased .
Jutt käib noorest kuningast , kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta.
Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees. Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning on nende päästmise nimel kõigeks valmis.
Kuuldes ennustajalt, et riigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima , needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna  maapakku.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma , kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.
Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam . Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga
Oidipus oli müütiline Teeba kuningas, Teeba kuninga Laiose ja kuninganna Iokaste poeg, kes teadmatult tappis oma isa ja abiellus oma emaga.
Kui Oidipus väikese lapsena maha jäeti, leidis ta lambakarjus, ning viis ta Korintose kuningakotta. Kuningas Polybos ja kuninganna Merope (või Periboia) kasvatasid ta üles.
Hiljem sattus Oidipus oma algse kodukoha lähedal rännates tülli oma isa, kuningas Laiosega ning tappis ta teadmata, kes ta on. Pärast seda sündmust edasi liikudes jõudis mees Teebasse, mida hoidis hirmu all Sphinx . Olles saanud oma mõistatusele õige vastuse sfinks hävis ning Oidipus määrati Teeba kuningaks. Seejärel abiellus ta oma ema, kuninganna Iokastega, samuti teadmata, kes ta on. Kui Oidipuse minevik selgeks sai, ei suutnud ta ema enam häbitunnet taluda ning sooritas enesetapu. Oidipus pidas kõike juhtunut enda süüks ning tahtmata näha edasisi kurjustegusid, pimestas mees end sõlenõelaga. Olles pimedaks jäänud, usaldas kuningas oma lapsed ning trooni Iokaste vennale Kreonile ning pagendas ise ennast Teebast. Elust eemaletõmbununa veetis Oidipus oma elu lõpuaastad tundmatu karjusena
Tragöödia eellugu on järgmine. Teebai kuningas Laios on röövinud Pelops'ilt tema noore poja Chrysippos'e; selle kuriteo eest ta neetakse Hera poolt surma saama oma poja käe läbi. Laios kuuleb seda Delfi oraaklilt; tema abielu Iokaste'ga jääb kaua lastetuks. Kui aga tal sünnib poeg Oidipus, saadab ta selle ustava orjaga Kitaironi mägedele, kuhu käsib jätta maimukese surema. Kuid ori halastab lapsele ja annab ta Korintose karjuse hoolde, kes viib ta oma lastetule kuningale Polybos'ele, kus Oidipus kasvab üles Korintose printsina. Saades täisealiseks Oidipusel tekib kahtlus oma päritolu kohta. Delfi oraakel , kelle poole ta pöördub selle asjas, teatab , et tal on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Oidipus otsustab nüüd Korintose hoopis maha jätta, pidades sealset kuningapaari oma vanemaiks, ja asub teele Teebai suunas. Teekonnal satub ta aga tülli kitsustikus viie saatja seltsis talle vastusõitva raugaga, kelle kutsar nõuab Oidipuselt teelt kõrvalehoidmist. Asi areneb lööminguks, mille tagajärjel meie noor kangelane surmab rauga ühes ta kaaslastega peale ühe, kes pääseb põgenema. Too rauk oli Laios, põgenenud ori aga sama, kes viis kord sündinud Oidipuse Kitaironile. Jõudes Teebaisse, Oidipus päästab linna kurja Sfinksi käest, kes asudes linna läheduses, esitas möödaminejaile mõistatusi, mille mittelahendajad ta sõi ära. Tasuks selle heateo eest saab Oidipus Teebai kuningatrooni ja lesestunud Iokaste käe. Seega on ennustus täitunud. Möödub 15 aastat õnnelikku abielu, mille kestel Iokaste sünnitas Oidipusele 4 last: Laiose surm on ikka alles tasumata. Viimaks jumalad saadavad Teebaisse katku, mis paneb linlasi mõtlema oma unustatud kohustusele kadunud kuninga vastu. Siin alles algab Sophoklese tragöödia sündmustik.
Oidipus teeb kõik, et leida Laiose mõrtsukas ja teda nuheldes päästa armastatud kodulinn katku küüsist. Mida enam ta aga juurdleb mõrva saladuse kallal, seda tihedamini tõmbub tõenduste ja süüdistuste raudne ahel tema enda ümber koomale, kuni kohutav roim kogu oma jälkuses on viimaks alasti meie silmade ees. Ei suuda taluda olukorra koledust Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu süüdlane Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
Boiootias ja Atikas jutustati müüti Boiootia kuninga Laiose pojast Oidipusest. Oidipus kasvas võõrsil, tundmata oma vanemaid. Kord teel Boiootia pealinna Teebaisse kohtas ta kedagi vanakest, kes ei tahtnud talle teed anda. Oidipus läks temaga tülli ja surmas riiu keskel vanakese ja tema teenrid . Pääses ainult üks teener, kes jooksis minema. See vanakene oli Oidipuse isa, kuid Oidipus ei teadnud seda ja jätkas rahulikult oma teed.
Peagi jõudis ta Teebaisse, kus tollal elutses linna lähedal kaljul hirmus koletis Sfinks. See oli pooliti lõvi, pooliti naine. Igale möödakäijale esitas Sfinks mõistatuse ja kes seda ära ei mõistatanud, selle tappis ta. Oidipus otsustas vabastada rahva sellest koletisest. Oli teada, et Sfinks hukkub, kui keegi lahendab ta mõistatuse. Kui Oidipus astus koletise juurde, siis küsis see temalt: "Kes käib hommikul nelja jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal?" Oidipus lahendas selle mõistatuse, öeldes, et see on inimene: varases lapsepõlves roomab ta, suuremaks kasvades käib ta kahel jalal, aga vanas põlves tarvitab ta keppi. Siis kukutas Sfinks end oma kaljurünkalt alla ja hukkus.
Tänulikud teebailased kutsusid Oidipuse kuningaks Laiose asemele, kelle nende arvates olid tapnud röövlid. Oidipusele anti naiseks Laiose lesk Iokaste, s.t. Oidipuse ema.
Mõne aja pärast tabas Teebaid hirmus taud, mis viis palju inimesi hauda. Muistendi järgi teatanud jumalad, et see õnnetus ei lakka enne, kui teebailased ajavad minema selle, kelle käed on rüvetatud Laiose verega. Ori, kes oli pääsenud kallaletungi puhul Laiosele, tundis Oidipuse ära ja teatas talle, et tema oligi tapnud Laiose teel Teebaisse. Meeleheites pistis Oidipus enda pimedaks ja läks maapakku.
Kõige täiuslikumaks tragöödiaks on peetud Sophoklese "Kuningas Oidipust". Oidipus püüdis vältida kuritegusid, mida Delfi oraakel oli talle kuulutanud. Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks: tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ta ei teadnud, kes olid tema tegelikud vanemad ja tappis teel tundmatu ränduri. Uude linna saabunud Oidipus valiti kuningaks ja anti naiseks eelmise kuninga lesk . Kui tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Näidendi mõte seisneb hellenitele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses.
Elas
kord üks värdjas, talle oli saatuseks , et ta tapab oma isa ning
heidab ühte oma emaga. Ta põgenes kodust, et seda mitte teha, kuigi
ta ei teadnud, et need olid ta kasuvanemad. Ning, et selle kelle ta
tappis(kolme maantee ristil ) oligi ta isa. Ning see, kellega ta
abiellus oligi tema ema. Kui ta sai teada et see mutt oli tema ema,
torkas ta endal silmad välja, ning see mutt oli kuskilt alla
hüpanud.