Kuningas oidipus (1)

"Kuningas Oidipus " on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast , loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet, mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe , nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased .
Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.
Jutt käib noorest kuningast , kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta. Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovib valitseda oma riiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.
Küsimused - kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? - pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Raamat sisaldab traagilist irooniat.
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees. Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning onnende päästmise nimel kõigeks valmis.
Kuuldes ennustajalt, et riigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma , kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.
Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam . Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.
Teose stiil on poeetiline , kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.
Oidipus oli müütiline Teeba kuningas, Teeba kuninga Laiose ja kuninganna Iokaste poeg, kes teadmatult tappis oma isa ja abiellus oma emaga.
Kui Oidipus väikese lapsena maha jäeti, leidis ta lambakarjus, ning viis ta Korintose kuningakotta. Kuningas Polybos ja kuninganna Merope (või Periboia) kasvatasid ta üles.
Hiljem sattus Oidipus oma algse kodukoha lähedal rännates tülli oma isa, kuningas Laiosega ning tappis ta teadmata, kes ta on. Pärast seda sündmust edasi liikudes jõudis mees Teebasse, mida hoidis hirmu all Sphinx . Olles saanud oma mõistatusele õige vastuse sfinks hävis ning Oidipus määrati Teeba kuningaks. Seejärel abiellus ta oma ema, kuninganna Iokastega, samuti teadmata, kes ta on. Kui Oidipuse minevik selgeks sai, ei suutnud ta ema enam häbitunnet taluda ning sooritas enesetapu. Oidipus pidas kõike juhtunut enda süüks ning tahtmata näha edasisi kurjustegusid, pimestas mees end sõlenõelaga. Olles pimedaks jäänud, usaldas kuningas oma lapsed ning trooni Iokaste vennale Kreonile ning pagendas ise ennast Teebast. Elust eemaletõmbununa veetis Oidipus oma elu lõpuaastad tundmatu karjusena.
Boiootias ja Atikas jutustati müüti Boiootia kuninga Laiose pojast Oidipusest. Oidipus kasvas võõrsil, tundmata oma vanemaid. Kord teel Boiootia pealinna Teebasse kohtas ta kedagi vanakest, kes ei tahtnud talle teed anda. Oidipus läks temaga tülli ja surmas riiu keskel vanakese ja tema teenrid . Pääses ainult üks teener, kes jooksis minema. See vanakene oli Oidipuse isa, kuid Oidipus ei teadnud seda ja jätkas rahulikult oma teed.
Peagi jõudis ta Teebasse, kus tollal elutses linna lähedal kaljul hirmus koletis Sfinks. See oli pooliti lõvi, pooliti naine. Igale möödakäijale esitas Sfinks mõistatuse ja kes seda ära ei mõistatanud, selle tappis ta. Oidipus otsustas vabastada rahva sellest koletisest. Oli teada, et Sfinks hukkub, kui keegi lahendab ta mõistatuse. Kui Oidipus astus koletise juurde, siis küsis see temalt: "Kes käib hommikul nelja jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal?" Oidipus lahendas selle mõistatuse, öeldes, et see on inimene: varases lapsepõlves roomab ta, suuremaks kasvades käib ta kahel jalal, aga vanas põlves tarvitab ta keppi. Siis kukutas Sfinks end oma kaljurünkalt alla ja hukkus.
Tänulikud teebalased kutsusid Oidipuse kuningaks Laiose asemele, kelle nende arvates olid tapnud röövlid. Oidipusele anti naiseks Laiose lesk Iokaste, s.t. Oidipuse ema.
Mõne aja pärast tabas Teebat hirmus taud, mis viis palju inimesi hauda. Muistendi järgi teatanud jumalad, et see õnnetus ei lakka enne, kui teebalased ajavad minema selle, kelle käed on rüvetatud Laiose verega. Ori, kes oli pääsenud kallaletungi puhul Laiosele, tundis Oidipuse ära ja teatas talle, et tema oligi tapnud Laiose teel Teebasse. Meeleheites pistis Oidipus enda pimedaks ja läks maapakku.