Kokkuvõte Ilmar Talve raamatu kohustusliku osa kokkuvõttetest (4)

MUINASAEG
Kokkupuuted läänemeresoome hõimudega – laensõnad eri keeltest.
Läänemeresoome hõimudel aasta 1000 paiku omavahelised tihedad kontaktid – seda näitavad ühised slaavi laensõnad. Selleks ajaks ka eestlaste asula piirid üsna selgelt välja kujunenud: Narva jõgi, Peipsi ja Pihkva järved, lõunas piirneti latgalite ja liivlastega; läänes ja põhjas meri.
Aestii – läänemere idaranniku rahvaste üldnimetus.
Eesti ala rahvastik jagunes hõimualadeks Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestis, koosnedes 12. saj lõpuks 12. maakonnast.
Muinas-Eesti ühiskonnas valitses iseseisvate ja vabade taluperemeeste ülekaaluka osa tõttu suhteline võrdsus. Iga inimese asendi ja võimalused määras eeskätt tema sugukondlik ja hõimkondlik kuuluvus, sellest sõltuv majanduslik jõukus ja võim. Seega võrdsusel oli hoopis teine tähendus kui nüüdses ühiskonnas – tähtis seos ristiusu levitamisega, mis rõhutas iga inimese väärtust ja võrdsust teistega.
Enne 13. saj alguse vabadusvõitlust oli ristiusk juba ümberkaudsetel aladel tuntud, va lõunanaabritel. Kiievi vürstiriigis oli see riigiusk juba 10. saj. 11. saj pääses võidule Rootsis. Sealt edasi levik soome. 12. saj siis soomes juba vastu võetud. Seega moodustasid Eesti ja Läti ala kuni Leeduni lõunas uue aastatuhande esimesel sajandil viimase paganliku ala euroopas. Oli ka poliitiline võimutühjus, polnud riiklikku korraldust, mis oli juba idas ja läänes. Taani kuningriigi arvestatavaks jõuks muutumine. Eesti, liivi ja läti hõimudel sellist korraldust polnud – kihelkondlik korraldus, koonduti maakondlikeks üksusteks vaid välise ohu korral ning ka siis mitte kuigi üksmeelselt ja tõhusalt.
1143 – Lüübeki asutamine – esimene Saksa linn Läänemere ääres. Selle tulemusena hakkasid saksa kaupmehed Läänemerel domineerima. Eestlastel elavad suhted idaga, sest Ingerimaal ja Peipsi idapoolsel alal elas läänemeresoome hõime.
Antud alapälvis ristiusustamise misjonitöö tähelepanu, seda toetas ka Taani ja Saksamaa poolt Läänemere lõunarannikul asuvate slaavi hõimude vastu alustatud vallutussõda ja misjonitöö.
Eestlased ei olnud 13. saj alguse vallutussõja puhkedes selleks organisatoorselt valmis. Kindlustati linnuseid, tehti naabritele rüüste ja tasuretki, aga keskne võim puudus. Seni oli suudetud väliseid rüüüsteretki tõrjuda. Sisemaani eriti rüüstamise ja misjoniga ei jõutud ja seega kihelkonnavanemad ei pidanud heaks ka suuremat koostööd, kuna see põhjustab võimu jagamist ja majanduslikke koormisi. Linnuste ehitamine oli suuremaks nähtavaks ühiseks ettevõtmikseks ning sedagi ainult ühe maakonna piires. (Sarnasus viikingiaegse Skandinaaviaga, kus uue ideoloogia tõi alles kristlus (maksustamine), peale mida liitus kohalik juhtkond oma võimu säilitamiseks kirikuga. Kristlus tõi kaasa riigiideoloogia – jumalariik vs maine riik). Kirik oma kümnisega oli ka esimeseks korrapäraseks maksustajaks.
Muinas-Eesti rahvakultuur
Kaks põhitegurit: selleaegne ühiskond ja majandus, mis põhines maaviljelusel koos karjandusega. Talu – nii tootmisüksus kui sotsiaalüksus. Külavanem esindas küla kihelkonnas kui ka saraskonnas. Põlispõllud, alemaad, niidud.
Peamised elatusalad: kalastus, karjapidamine, maaviljelus ( aletamine ja põllundus). Vähema tähtsustega jahipidamine , metsamesindus, kaubavahetus. 10. sajandist on siin kasvatatud ptra, nisu, kaera, rukist, hernest , põlduba, naerist, lina.
MUISTNE VABADUSVÕITLUS
1208 – 1227
Max 15 000 võitlusvõimelist meest.
KESKAEG
Vallutussõjaga toodi poliitiline ja ühiskondlik kord. Selleks ajaks polnud meil välja arenenud kiriku ja kuningavõimu alluvuses olevat haritlaskonda. Vallutajad panid maksma uue halduse ja kirikliku korralduse. Põhja-Eesti kuulus Taani kuningale, kuigi vasallid olid valdavas osas sakslased. Osa Eestit kuulus Mõõgavendade (ja seejärel Liivimaa ) ordule. 2 piiskopkonda: Saare-Lääne ja Tartu ning Tallinna linn. Piiskopkondades toetasid kohalikku võimu piiskoppide sakslastest vasallid. Keskendatud valitsusvõimu esindas selgesti ordu, kellel oli linnustes pidev rüütelvendadest ja nende abivägedest koosnev sõjavägi ning kelle ala valitsesid komtuurid ja foogtid .
Algselt: vasall – feodaali teenistuses olev sõdalane, kellele tasuks antud läänistus. Mõisaid ehitati rohkem peale Jüriöö ülestõusu.
Suurem osa siinsetest saksa soost vasallidest olid mitte rüütliseisusega aadlid vaid nende teenistuses olnud alamaadlid e ministeriaalid – Baltikumis saavutasid nad kõrgema sotsiaalse positsiooni.
Talupoega puudutav: algselt oli kohutsusteks vaid üldised, kõiki ristituid puudutavad tööd, nagu teede ja sildade korrashoid, kirikute & linnuste ehitamine. Hiliskeskajal täielik sõltuvus vasallist. Põhjuseks:

• üldine feodaalkord ja sellega seotud ühiskondlik mõtlemine.
  
• Aadel kõrgeima võimu esindaja, krikul omad privileegid ja linnakodanikel autonoomia .
  
• Talupoegade koormised polnud reguleeritud ja valitsevaks sai vasallide suva.
  
• Keskvõimu polnud olemas, kes oleks sisemist elu tasakaalustanud (nt kuningas).
  
• Võlgadesse sattumine – sunnismaisuse väljakujunemine.
  

Linnad: märkimisväärne eestlaste hulk. Hoidsid isikliku vabaduse mõtet elus. Hansa liitu kuuluvad linnad kultuuriliste uuenduste vahendajad. Teatud vastukaal feodaalsele mõtteviisile ja aadlile.
Miks kirik ei otsinud koostööd päriselanikega? Usaldamatus (eriti peale 1223 mässu, ei võetud eestlasi enam linnustesse); teine põhjus – feodalismil põhinev mõtteviis – eesti ja läti talupojad undeutsche ehk alam seisus. Vähesed tõusid sellest seisusest kõrgemale.
Haridus : kiriku kaudu teatud võimalus. Hiliskeskaegne feodaalne sunnismaisus sulges selle tee. Ainult linnaeestlaste poegadel võimalus. Nii ei tekkinudki eestis oma rahvusest preesterkonda. Eestis oli kirik koloniaalvõimuks (piiskopkonnad) ja suhtumine pärisrahvasse tõrjuv.
Päriselanikel 3 võimalust:

• uue korra omaksvõtmine ja hüvede korral sellega kaasaminek
  
• neutraalne kohanemine ja passiivne vastupanu
  
• aktiivne vastupanu, sissisõda, maalt lahkumine
  

Keskaegne dualism : vastuolu kristliku vabaduse ja sotsiaaase tõelisuse vahel üleeuroopaline. Mõndadele pakkus uus usk seletuse kõiksuse ja põhjuslikkuse kohta. Liigutav sõnum paradiisi kohta võis paljudele korda minna.
Suured muudatused nii poliitilises, ühiskondlikus kui usulik-kiriklikul tasandil. Tugevad pinged mitte ainult eestlaste ja vallutajate vaid ka eestlaste endi vahel. Uued ühiskondlikud ja õiguslikud mõisted. Keskaeg hilisema totalitarismi üks eelkäijaid – paavsti ja monarhide ühistöö vabaduste kitsendamises, ka mõttevabadus. Tänu linnadele kaalud, mõõdud, raha (kaubandus). Kõik see mõjutas rahvakultuuri . Sellele suur mõju ka kirikul (nii ristiusu kui hariduse vahendajana). Rahvakalendris kajastuv. Sünkretistlik protsess assimilatsiooni suunas.
Kirik tõi kaasa kirjaliku kultuuri, 15. saj alates trükitud tekstid. Vaimulikke koolitati toomkoolides. Ka klootrite koolid, millest tulid hiljem esimesed linnakoolid. Teaduse algete teke. Kloostrite kaudu vahendati arstimiseoskust. Haiglate, apteekide, arstide teke linnades. Kirik suurimaks kunsti vahendajaks: kirikuarhitektuur , skulptuurid , maalid. Uued linnad – ehituskunst . Muusika ja teatri algete vahendaja . Kirjanduse teket mõjutas poliitiline võim.
Uute nähtuste tähtsam vahendaja rahvakultuuri jaoks linnad oma käsitööga ja mõisaühiskond. Uus usk jõudis mingil määral assimileeruda, omaks võeti ka igapäevases elus tarvitusele tulnud ühiskondlikud-õiguslikud mõisted. Suuremad muudatused tehnikas ja käsitöös.
Kultuuri muutumise eel käib rahvastiku teisenemine, muutumine, liikuvus – seos linnade, kaubanduse, sõjakäikudega. Kultuurikontaktid – proosatraditsiooni tulek rahvaluulesse, mõned mängud ja ajaviited, muusikariistad .
ÜS: Eesti kultuur võttis vastu suure hulga uuendusi – osa assimileeriti ja seoti enda varasema rahvakultuuriga. Poliitiline ja kiriklik piir Liivi konföderatsiooni ja Venemaa vahel muutus püsivaks ja selgeks – püsivaks sajandeiks.
REFORMATSIOON ja LIIVIMAA RIIKIDE LAGUNEMINE
Olulised sündmused: Vene-Liivi sõda, mis lagundas Liivimaa konföderatsiooni; Tallinna ja Põhja-Eesti alistumine Rootsile. Rootsis oli usupuhastus juba toimunud ja niimoodi et kirik alistati kuningavõimule. Selle kaudu eestis juhised luteri kiriku organiseerimiseks. Nii lõppes kiriku otsene poliitiline võim Baltikumis. Samal ajal Poola aeg Lõuna-Eestis. Vastureformatsioon. Seega 16.saj jäi ref. Eestis suures osas teostamata.
Üldiselt reformatsioon tõi kaasa vaimse uuestiorganiseerumise. Luterliku reformatsiooni toetajaiks Baltikumis olid linnad ja linnakodanikud. Luterlik kirik tõi kirikulaulu. Jutluse keskne tähendus. Vajadus piibli tõlke järele – emakeelse kirjanduse algus. Koolid, et rahvas oskaks omapühakirja lugeda. Eesti keel sai kiriku ja koguduse keeleks
Humanismi levik. Humanism – klassikaline haridus.
ROOTSI JA POOLA AEG
Aadli opositsioon kõigi katsete vastu kirikut ja talupiegade olukorda parandada. Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad oli pidevas opositsioonis ja kaitseasendis Rootsi kesk- ja kuningavõimu suhtes. Rootsi ametnikkude talupojasõbralikkus. Karl 11. absoluutne monarhia , vastuolu aadliga, siinse talurahva toetus. Mõisate reduktsioon . Mõisnikud muutusid rentnikeks. Talupoegade olukorra reguleerimiseks: vakuraamatud, pärimisõiguse seadistamine, talupoegade kaebeõigus mõisnike peale, karistussüsteemi muutumine. Pastorite keeleoskuse rangem eksamineerimine. Koos reduktsiooniga muutus talupoegade sotsiaalpsühholoogiline olukord. Reduktsioonipoliitika kaugem siht feodaalse süsteemi lammutamine. 17. saj niisiis üleminek kapitalismile – mõisnik pidi mõisa muutma põllumajanduslikuks käitiseks. Võib käsitleda talupoegade pärisorjusest vabastamisena. Kamrealism – rootsi riigi esimeseks ülesandeks siis rahva heaolu parandamine.
Riigivõimu progressiivne kooli- ja kirikupoliitika, mida viidi ellu aadli pidevast vastuseisust hoolimata. Eesti ja läti kirjakeele teke, sündis ja kasvas emakeelne kirjandus. Kohalike trükikodade asutamine, Tartu ülikooli avamine , Forseliuse tegevus rahvakoolide õpetajate ettevalmistusel (võib olla ainulaadne selline saavutus kogu selleaegses euroopas). Rahvakoolid, eestikeelsed teosed, koduõpetus. 18. saj alguses 10% lugejaid. 17. saj teise poole areng lähendas rahvast kirikule. Talupoegade eneseteadvuse kasv tänu keele staatuse tõusule. Eesti oma haritlaskonna tekke alged .
Talupoegade eneseteadvust pidid tõstma ka Põhjasõja ajal Rootsi sõjaväes võidelnud eestlased, kellest paljud olid suisa ohvitserid . Talupojale oli taas usaldatud relvakandmine!
Kultuuri üheks ülesandeks on rahva tsiviliseerimine – see iseloomustas 17. sajandi Rootsi ühiskondlikku poliitikat ka provintsides. Moderniseerumine ja ratsionaliseerumine. Valitseja määras tsiviliseerimise kiriku tegevuse sihiks. Ühiskondlik distsiplineerimine, et liikuda kodanikuühiskonna, kapitalismi, turumajanduse ja palgatöö poole.
Rahvas saab endast TEADLIKUKS! Saadi teadlikuks, et ollakse eestlased. Iseenda olemuse tunnetus, oma koha tunnetus ühiskonnas, oma töö eesmärki, olemasolevaid võimalusi. Kes ollakse ise, kes on vaenlased, kes on sõbrad.
Aga Karl XI suri ootamatult, tema plaanid jäid teostamata, suur näljahäda ja katastroof. Põhjasõda, purustused , katk, Rootsi võimu lõppemine 1710- 1711 .
EESTI VENE IMPEERIUMIS 1710 – 1825
17. saj lõpp: rahvaarvu katastroofiline vähenemine, maa majanduslikult laastatud, Rootsi aegsed institutsioonid lakanud toimimast. Laugunenud infrastruktuur . Anarhiale lähenev madalseis. Kultuuriline pidurdus. Rüütelkonnad olid säilitanud kohalikud seadused ja omavalitsusliku autonoomia, saksa keele ja luteri kiriku – lääneliku ilme püsimine Balti kumbermagus, lääne kultuurikontaktide säilimine. Rahvaarvu kiire kasv – sõjategevus peale põhjasõda jäi Baltikumist eemale. Linnad said tagasi eesõigused ja privileegid, mis neil enne rootsi aega olid. Valitsev aadel sai taas talupoegkonna enda käsutusse – see vastas venemaal toimivale süsteemile. Majanduslik ülesehitustöö. Kultuurilised küsimused jäid seega tagaplaanile. Sellega tegelesid vaid baltisaksa luterlikud pastorid ja mõned nende hulgas olevad rootsiaegse ortodoksse luterliku kasvatuse saanud mehed. 1715 Põhjaeestikeelne Uus Testament . 1739 kogu piibel.
Pärisorjuslik mõisamajandus oli jõudnud ummikusse. Mõisnike elulaadi nõudmised olid liiga suured. Siia jõudsid aga ka Lääne-Euroopa valgustuslikud ideed – kajastusid mitmetes teostes, kus tõsteti esile pärisorjade ekspluateerimise ebaeetiline aspekt. Selline majanduslikult aegunud ja ka eetiliselt hukka mõistetud pärisorjuslik süsteem hakkas huvitama ka keskvalitsust ning 19. saj alguseks oli kohalik aadelkond üsnagi muutusteks valmis. Talupojad vabastati ilma maata – aadel tahtis ju saada maksimaalset majanduslikku kasu. Nüüd ilmuvad kunsti, muusikasse ja teatrilavale esimesi sünnipäraseid eestlasi. Tallinna kultuurielu suhteliselt elav, väiksemad linnad leppisid rändmuusikute ja näiterühmadega. Tartu ülikooli uuesti avamine 1802 – ühendus Saksa teaduseluga. Masing ja Rosenplänter. Ka Hupel.
Suurima tähendusega talurahva õiguslik vabastamine. ( Keiser Aleksander I liberaalne õhustik).
EELÄRKAMISAEG 1825 – 1860
Nikolai I autokraatlik režiim. Pärisorjuselt üleminek teorendile. Tagasilöögid põllumajanduses: ebasoodne ilmastik, loomataudid. Vähehaaval üleminek raharendile . Moonakad – said nauraalpalka. Aeglane üleminek talude päriseksostmisele. Talurahvaseadused – rahva liikumisvõime avardus . Küla ja vallakoolide arvu kasv. Akadeemlise haritlaskonna teke, ka vabakslastud talupoegade pojad said ülikooli ( Hurt ). Vaimuliku kirjanduse domineerimine kirjanduses lõppes. Seltsid. Muusikalevik rahva seas ( koorilaul ). Eraomandusliku mõtteviisi teke talupoegkonnas. Kanti filosoofia hindamine akadeemilise haritlaskonna seas.
Talupoeg ei pidanud haritlaskonna meelest enam olema vaid vajalikult määral haritud ja siiski oma seisuses püsima. Rahvuse väärtuse rõhutamine. Haritlased tahtsid olla eestlased. Rahvaluule tähtsuse adumine. Soome eeskuju eepose näol. Eeposel suur tähtsus rahvusliku ärkamise näol. Soome-ugri keeleteaduse esiletõus. Suguluse väärtustamine Soomega . Valdavaks sai teadmine, et ei olda üksi, kuulutakse suuremasse peresse, mis on võrdõiguslik teiste rahvaste rühmadega.
Endiselt baltisaksa domineerimise aeg. Haritlaskonnal suurim roll kultuuri kandajana.