Kokkuvõte Ilmar Talve raamatu kohustusliku osa kokkuvõttetest (4)

MUINASAEG
Kokkupuuted läänemeresoome hõimudega – laensõnad eri keeltest.
Läänemeresoome hõimudel aasta 1000 paiku omavahelised tihedad kontaktid – seda näitavad ühised slaavi laensõnad. Selleks ajaks ka eestlaste asula piirid üsna selgelt välja kujunenud: Narva jõgi, Peipsi ja Pihkva järved, lõunas piirneti latgalite ja liivlastega; läänes ja põhjas meri.
Aestii – läänemere idaranniku rahvaste üldnimetus.
Eesti ala rahvastik jagunes hõimualadeks Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestis, koosnedes 12. saj lõpuks 12. maakonnast.
Muinas-Eesti ühiskonnas valitses iseseisvate ja vabade taluperemeeste ülekaaluka osa tõttu suhteline võrdsus. Iga inimese asendi ja võimalused määras eeskätt tema sugukondlik ja hõimkondlik kuuluvus, sellest sõltuv majanduslik jõukus ja võim. Seega võrdsusel oli hoopis teine tähendus kui nüüdses ühiskonnas – tähtis seos ristiusu levitamisega, mis rõhutas iga inimese väärtust ja võrdsust teistega.
Enne 13. saj alguse vabadusvõitlust oli ristiusk juba ümberkaudsetel aladel tuntud, va lõunanaabritel. Kiievi vürstiriigis oli see riigiusk juba 10. saj. 11. saj pääses võidule Rootsis. Sealt edasi levik soome. 12. saj siis soomes juba vastu võetud. Seega moodustasid Eesti ja Läti ala kuni Leeduni lõunas uue aastatuhande esimesel sajandil viimase paganliku ala euroopas. Oli ka poliitiline võimutühjus, polnud riiklikku korraldust, mis oli juba idas ja läänes. Taani kuningriigi arvestatavaks jõuks muutumine. Eesti, liivi ja läti hõimudel sellist korraldust polnud – kihelkondlik korraldus, koonduti maakondlikeks üksusteks vaid välise ohu korral ning ka siis mitte kuigi üksmeelselt ja tõhusalt.
1143 – Lüübeki asutamine – esimene Saksa linn Läänemere ääres. Selle tulemusena hakkasid saksa kaupmehed Läänemerel domineerima. Eestlastel elavad suhted idaga, sest Ingerimaal ja Peipsi idapoolsel alal elas läänemeresoome hõime.
Antud alapälvis ristiusustamise misjonitöö tähelepanu, seda toetas ka Taani ja Saksamaa poolt Läänemere lõunarannikul asuvate slaavi hõimude vastu alustatud vallutussõda ja misjonitöö.
Eestlased ei olnud 13. saj alguse vallutussõja puhkedes selleks organisatoorselt valmis. Kindlustati linnuseid, tehti naabritele rüüste ja tasuretki, aga keskne võim puudus. Seni oli suudetud väliseid rüüüsteretki tõrjuda. Sisemaani eriti rüüstamise ja misjoniga ei jõutud ja seega kihelkonnavanemad ei pidanud heaks ka suuremat koostööd, kuna see põhjustab võimu jagamist ja majanduslikke koormisi. Linnuste ehitamine oli suuremaks nähtavaks ühiseks ettevõtmikseks ning sedagi ainult ühe maakonna piires. (Sarnasus viikingiaegse Skandinaaviaga, kus uue ideoloogia tõi alles kristlus (maksustamine), peale mida liitus kohalik juhtkond oma võimu säilitamiseks kirikuga. Kristlus tõi kaasa riigiideoloogia – jumalariik vs maine riik). Kirik oma kümnisega oli ka esimeseks korrapäraseks maksustajaks.
Muinas-Eesti rahvakultuur
Kaks põhitegurit: selleaegne ühiskond ja majandus, mis põhines maaviljelusel koos karjandusega. Talu – nii tootmisüksus kui sotsiaalüksus. Külavanem esindas küla kihelkonnas kui ka saraskonnas. Põlispõllud, alemaad, niidud.
Peamised elatusalad: kalastus, karjapidamine, maaviljelus ( aletamine ja põllundus). Vähema tähtsustega jahipidamine