, valmistas ette külakooliõpetajaid, olulisel kohal muusika · 1823 a. Laiuse esimene laulukoor (42 kirikuviisi ning üle 20 neljahäälse koraali) · 1828 a. heatasemeline meeskoor Laiusel, oli moodustatud kihelkonnakooli õpilastest, lauldi Bachi ja Händeli loomingut fuugasid, motette · 19. saj 40. aastail lauldi Laiuse külakoolides kirikulaule noodi järgi (noodilugemisoskus) · Nieländer viis kooride kuulsuse kihelkonnast kaugemale · Sajandi teisel poolel oli juhtivaks kultuurikeskuseks Laiuse kihelkonnakool · 1054 õpilast, kes said lauluõpetust nootide järgi · 1832/33 a. segakoor Simunas · 1830 a. laulukoorid Väike-Maarjas, Saaremaal Kaarmas, Põltsamaal, eesti koguduse juures Tartus · Kooride hulga kasv · Hellenurmes ,,Betheli" nimelises koolis mitmehäälne laul · Torma pillikoor ja laulukoor; neljahäälne laul; kanti ette osi Mozarti Reekviemist; A. Jakobson
Vanad kihelkondade piirid taasmärgistati Eesti Rahva Muuseumi algatusel ja selle sajandaks sünnipäevaks. Projekt toimus koostöös Maanteametiga. Sildid on kavandatud nii, et kohalikel teedel liiklevatel inimestel tekiks ettekujutus, kuidas kihelkonnapiir maastikus kulgeb. MULGIMAA Mina valisin Mulgimaa ja selle piirkonna rahvariiete kirjeldamise sellepärast, et mu esivanemad on Hallistest ja Viljandi kihelkonnast pärit. Mulgimaa -Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Seal piirkonnas räägiti vanasti ( ka mõningal määral praegu) mulgi murrakut. Isegi Hendriku ,,Liivimaa Kroonikas ,, mainitakse Halliste(Alistekund) kihelkonda. Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-
aastal. Väravale on paigaldatud kaks nimedega tahvlit. ORAVA Orava Vabadussõja mälestussammas on Vabadussõjas või Esimeses maailmasõjas langenute auks püstitatud mälestussammas Oraval. Mälestussammas avati 15. juulil 1934. Nõukogude ajal sammas lõhuti. Sammas taasavati 15. juunil 1989. 6 AMBLA Ambla Vabadussõja mälestussammas Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Ambla kihelkonnast pärit sõdurite mälestuseks avati 27. septembril 1925. I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Ambla kihelkonnast pärit sõdurite mälestussamba kavandid tegi skulptor Anton Starkopf. Mälestussammas avati 27. septembril 1925. Sammas lõhuti 1949. aasta oktoobris ja tükid veeti Ambla jõe äärde ning inglikuju visati Soodla jõkke. Monument kujutab endast kolmel astmel ja kuubikujulisel alusel seisvat obeliski, mille otsas on inglikuju.
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Ss Zz Zz Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy) Eesti keeles on kaks suuremat murderühma põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavastiläänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise perioodi. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või
paas on osutunud veidi vastupidavamaks kui kollakas. Paetuhk on aga külmatundlik pakasega võib selles tekkida külmakergitus, mis kergitab ka kive ja muudab kevadeks kogu teepinna konarlikuks. Paas on hõlpsasti töödeldav ning aegade jooksul on sellest valmistatud ka ilusaid skulptuure. Paekivi ja kasutusalad. Paekivist Sepikoda Eesti Vabaõhumuuseumis. Sepikoda pärineb Oluva talust Kahala külast, Kuusalu kihelkonnast Ehitatud 18. sajandi alguses. Muuseumis alates 1964. Paekivi Eesti sümboolikas Halli paepinda sümboliseerib hõbedane palk Keila valla vapil Heraldilised lipukesed Paide vapil sümboliseerivad paekivi Kaarma dolokivi Lasnamäe lubjakivi Orgita dolokivi Selgase dolokivi Ungru lubjakivi Vasalemma lubjakivi
sügavusse. Ajalooline Võrumaa (saksa k Kreis Werro) keskusega Võru linnas oli kaasaegsest Võrumaast palju suurem. Ta hõlmas enamiku kaasaegsest Põlvamaast, välja arvatud viimase põhjaosas asuvad Saverna, Maaritsa, Vastse-Kuuste ja Ahja ümbruskonnad. Ajaloolise Võrumaa lääneosa hõlmas ka Hargla, Karula ja Kaagjärve ümbrusi, mis kuuluvad kaasaegse Valgamaa kooseisu. Ajaloolisse Võrumaasse kuulus 20. sajandi algul 8 kihelkonda. Ükski kaheksast kihelkonnast ei asu täies mahus kaasaegse Võrumaa alal. Kolme kihelkonna -- Urvaste, Rõuge ja Vastseliina -- keskused jäävad kaasaegse Võrumaa aladele. Urvaste kihelkonnal asub küll valdav enamik alasid kaasaegse Võrumaa aladel, kuid ta loodenurk Truuta ja Koigu mõisate ümbruses jääb kaasaegsele Valgamaale. Ka Rõuge kihelkonna valdav enamik alasid asub kaasaegsel Võrumaal, kuid ta kirdenurk Leevi mõisa ümbruskonnas jääb Põlvamaale. Vastseliina kihelkonna enamik
Hommikumeeleolu Ase surm Mäekuninga koopas Solveigi laul Peer Gynt Peer Gynt on kunagise rikka ja austatud mehe Jon Gynti poeg. Jon Gyntist sai aga joodik ning ta kaotas kogu oma raha, jättes Peeri ja ta ema Åse vaesusse. Peer tahab taastada selle, mis isa hävitas, kuid raiskab aja hoopis kiitlemisele ja õhulosside ehitamisele. Ta satub kaklusesse ja röövib pulmapäeval ära pruudi – Hægstad’i Ingridi. Peer kuulutatakse lindpriiks ja peab kihelkonnast põgenema. Oma teekonnal kohtab ta kolme armujanus piimaneidu, rohelisse riietatud tüdrukut, Dovre mägedes elava vanamehe tütart, kellega ta tahab abielluda, ning Bøygen’it (suur takistus). Solveig,keda Peer Hægstad’i pulmas kohtas ning armastama hakkas, tuleb mehele tema metsamajakesse järele, et koos temaga sinna elama jääda. Ent Peer jätab ta maha, minnes oma teed. Ta on palju aastaid ära, tegeleb mitmesuguste ametitega ja mängib
Kuigi Eesti on väike, oli rahvarõivastel rohkesti paikkondlikke erinevusi. Välja võib tuua neli suurt rühma -- Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni. Näiteks Saaremaalt on teada, et võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks.
KONRAD MÄGI Conrad Wilhelm Mäggi sündis 1878. aastal, uue kalendri kohaselt 1. novembril, Rõngus. Tema vanemateks olid Hellenurme mõisateenija Andres Mäggi ja tema naine Leena. Perekond oli haridussõbralik. Andres Mäggi õppis Võnnu kihelkonnakoolis rahvakooliõpetajaks. Enne Konrad Mäe sündi oli ta Kambja kihelkonnas õpetaja. Samast kihelkonnast pärines ka tema ema Leena Totzius. Konrad Mäel oli õge ning neli venda. Tema oli perekonnas noorimaid lapsi. Lapsepõlv oli vaheldusrikas ja muljeterohke. Aastail 1888- 1889 õppis ta Uduna ministeeriumkoolis. Edaspidi jätkus koolitee Tartus. Alguses õppis ta vene õigeusu Jüri koguduse koolis ning seejärel Tartu linnakoolis esimese klassi teiseastme õpilasena. Nende kahe kooliga Konrad Mäe esialgsed õpingud piirdusidki, kuna pee majanduslik alus ei olnud stabiilne.
Nt Maria Underi töö Ants .L oli maapaos Soomes . Avaldas ka reisikirju ( avaldas reisi muljeid) Nendel aastatel aga palju maastik maale. !913-1932 töötas Tallinnas loovkunstnikuna ja pedagoogika. Hiljemalt joonistas ta lilli. 19032 sulges aedvelje kooli sestpeale töötas ta Taeblas Kadariku talus. Kirjutas loomingu kirjas ka mälestusi. Laikmaa looming pedagoogi organiseerimisi. Olulised tööd. Maria munder Talvemaastik (Paul Raud) Kristjan Raud 1865-1943. Viru Jaagupi kihelkonnast pärit. Ta Õppis Viru Jaagupi kihelkonna koolis. Rakvere keisrikoolis ja siis Tartu reaalkoolis, 1887 lõpetas Tartu esimese õpetajate seminari. Pärast lõpetamis töötas Peterburis õpetajana. Ta läks edasi õppima kunsti ( Peterburi kunstide akadeemiasse) 1893-97. Ta täiendas veel ennast. Ta käis Münheni akadeemias ( saksamaal) 1901-1903. Ta tuli kodumaale tagasi ja töötas Tartu reaalkoolis kunstiõpetajana . 1904 Rajas oma nimelise ateljee kooli.
Georg Lurich (1876-1920) Georg Lurich sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarja alevikus kaupmehe peres. Tema vanemad olid Väike-Maarjasse tulnud Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise valla samanimelisest külast. Georg oli juba lapsena hästi tugev poiss ja väga jõuhimuline. Liigagaruses pingutas ta aga end üle, külmetas seejuures ja haigestus raskelt kopsupõletikku, mis tollal oli üsna eluohtlik haigus. Tallinna Peetri Reaalkooli asudes oli ta veel nõrk ja haiglane(ta isegi vabastati kehalise kasvatuse tundidest), kuigi tema tahe tugevaks saada oli säilinud. Mõte spordile
Maastikukaitse ja hooldus Eesti biotoopide ja nende elustiku iseseisev töö Kõrsa raba ja selle ümbrus Juhendaja: Tartu 2008 1. Piirkonna geograafiline asukoht; abiootiliste tingimuste kirjeldus Vaatlusalune piirkond asub Tori vallas ja 26 kilomeetri kaugusel Pärnu linnast. Tori vald asub Pärnumaa kirdeosas ja hõlmab enamuse ajaloolisest Tori kihelkonnast. Olles Pärnumaa piirivallaks, eraldab Tori valda Viljandimaast Vahe-Eesti metsade vöönd, mis kulgeb Lahemaast Lätimaani. Siiakanti ulatub Soomaa rahvuspark. Valla idapiir kulgebki mööda metsi ja soid, lõuna- ja põhjapiiril on maastik ka suhteliselt metsastunud, kuid märgatavalt vaheldusrikkam. Tori valla üldpindalaks on 281 km2, mis moodustab 5,87 % Pärnumaast. Territooriumist 43 % on metsamaad, 19 % sood ja rabad ning 38 % põllumaad.
Pulmad vanasti · Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. · Pruudirõivastuses oli esikohal maagiline kaitse- ja tõrjefunktsioon, sest uskumuse kohaselt oli pruut igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt eriti haavatav. Pruutpaar Karja kihelkonnast (1895) · Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike neid seletades või kommenteerides. · Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. · Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid.
Mulgimaa Tutvustus Mulgimaa ulatub läbi Viljandi-, Pärnu- ja Valgamaa alade. Mulgimaa on kultuuriajaloolineline piirkond Lõuna-Eestis, mis koosneb viiest endisest kihelkonnast: Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme. Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk lõunaeesti keele läänemurde leviala.
Peer Gynt- Peer Gynt ei suuda endale kindlaks jääda ning toimib alati nii, nagu parajasti meeldib. Peer Gynt on kunagise rikka ja austatud mehe Jon Gynti poeg. Jon Gyntist sai aga joodik ning ta kaotas kogu oma raha, jättes Peeri ja ta ema Åse vaesusse. Peer tahab taastada selle, mis isa hävitas, kuid raiskab aja hoopis kiitlemisele ja õhulosside ehitamisele. Ta satub kaklusesse ja röövib pulmapäeval ära pruudi Hægstad'i Ingridi. Peer kuulutatakse lindpriiks ja peab kihelkonnast põgenema. Oma teekonnal kohtab ta kolme armujanus piimaneidu, rohelisse riietatud tüdrukut, Dovre mägedes elava vanamehe tütart, kellega ta tahab abielluda, ning Bøygen'it (suur takistus). Solveig, keda Peer Hægstad'i pulmas kohtas ning armastama hakkas, tuleb mehele tema metsamajakesse järele, et koos temaga sinna elama jääda. Ent Peer jätab ta maha, minnes oma teed
Forselius kasutas seminaris oma aja kohta uudseid õppemeetodeid: ühe aasta jooksul õpetas ta koolmeistrikandidaadid lugema ja proovis nende pedagoogivõimeid, teisel aastal jätkas ta sobivate noormeestega õppetööd ja kutseoskuse harjutamist, arvestades sealjuures õpetamise ja kasvatamise eakohasust. Seminaris õpiti usuõpetust, kirikulaule, rehkendamist, saksa keelt ja raamatuköitmist. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Nendesr üksteist asus juba 1686. a. koolmeistrina tööle Kambjas, Kolga-Jaanis, Laiusel, Nõos, Otepääl, Pilistveres, Puhjas, Põltsamaal, Rõngus, Sangastes, Tartus (Maarja koguduse juures). Üheks suuremaks takistuseks Forseliusele oli see, et balti aadel ei soovinud lasta eestlastel
Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest
PORKUNI PREILIST Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtav olla. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära. Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda. Mõnisada aastat enne Rootsi aega elanud kindlas Porkuni lossis üks vahva sõjamees rüütlite seisusest, kes kui poissmees oma noore õega majapidamist talitanud. Rüütel pidanud kui sõjamees sagedasti lossist ära olema, mis ajal tema õde ühe noormehega sõprust sigitanud, mis kaugemale läinud, kui mõlemad ette võinud arvata. Kui preili oma olemist nii pikalt tundnud, et ta naisetanuta enam ei
1873. a toimunud remondi käigus rajati katusest vaid 10 meetrit kõrgemale küündinud puittorni asemele kivitorn, mille kogupikkus on 61,4 meetrit. Lammutati kiriku lõunaukse ees olnud sandikoda, aknaavasid laiendati allapooled, samuti raiuti tunduvalt suuremaks kooriruumi ja pikihoone vaheline võidukaar, kantsli kohale paigaldati kõlaräästas. (P. Eberhard "Mõned teated Wäike-Maarja kirikust ja kihelkonnast" Viru Praostkonna Jõulu-Leht 1926). Altariruumi põhjaseinas on suur paekivist hauaplaat 17. sajandist. 1902. a laskis Vao mõisa üks vanapreili von Rennenkampff kunstnik Ernst Friedrich von Liphartil (1847-1932) maalida uue altarimaali, mis kujutab õnnistavat Kristust. Aastatel 1941-1991, 50 aastat rasketes okupatsiooniaja tingimustes teenis kogudust August Villem Laumets. 1991-1993 oli diakoniks Teet Korsten, 1991-1996 hooldusõpetajana Enn Kivinurm ja 1996-2002 Tauno Teder
Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga. Sarnane seelik on kasutusel olnud ka Audrus ja Tõstamaal (Manninen 1927: 266). Seeliku allääre pahupoolele õmmeldi kuni 10 cm laiune linane toot. Alumine serv koos toodiga kanditi 0,7 cm laiuselt musta villase riidega. Eest jäeti seelik 20 cm laiuselt siledaks (Kaarma , Voolmaa 1981). Veel on tähelepanuväärne fakt, et ainus mandri Eestist pärit plisseerseelik ERM i kogudes on saadud Tori kihelkonnast Pärnumaalt (ERM 2375). Omandamise ajal, 1911.a, anti selle vanuseks 120130 aastat (Manninen 1927: 274). Pihtkuub ehk pikkkuub Pihtkuub tehti enamasti täisvillasest riidest. Poolvillane kuub oli vaesuse tunnus. Kangas oli harilikult toimne, harvemini labane. Pihtkuube kanti enamasti külmal ajal ja sageli veel kasuka peal, et "kasukat kokku hoida". Pihtkuub pidi seljas olema nii kirikusse minnes kui ka külla minnes (olgu talv või suvi). Vanema põlve juttude järgi on
võimu ajal aga Pärnu krahvkonda. Omaette kirikukihelkonnaks sai Tori 1634. aastal. 17. sajandi teisel poolel olid temaga mõnda aega ühendatud Häädemeeste ja Tahkuranna kihelkonnad. Orduajal Toris olnud Püha Maarja kabel purustati 16. sajandi lõpus. Hiljem rajati Torisse puitkirik ja 1852-54 selle asemele nüüdne kivikirik, mis põles 1944. aastal varemeiks, kuid mida alates 1990. aastast taas taastatakse. 1869. aastal valmis Randiväljal Tori õigeusukirik. Joonis 6. Osa Tori kihelkonnast 1839. aasta Liivimaa kaardil Kasutatud kirjandus http://www.aai.ee/~urmas/aba/abaja1a.html, http://riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=721716, http://torivald.ee/index.php?leht=ajalugu, http://www.maaamet.ee/index.php?lang_id=1&page_id=274&menu_id=113, http://www.vkg.werro.ee/ajalugu/index.html, http://www.parnupostimees.ee/010307/gfx/633045e6bd098be85_3.gif, Sepp, H., 1888-1943, Pärnumaa ajalugu, Tartu.
Vitriini taga olid huvitavad päästetud esemed (nt üks piibel). Koguduse rajaja taastas Narva eesti keelse koguduse. Neljandal korrusel oli Ingverimaa kaart. Narva oli üle saja aasta Ingverimaa pealinn (enne kui Peeter I ära hävitas kõik). 2019. aastal saab Ingveri riiklus 1000. aastaseks. Kui Narva linn oli Ingveri pealinn, siis rajati Neeva jõe suudmesse Nyeni linn. Eelmisel aastal oleks Nyeni linn saanud 400. aastaseks. Näha sai Ingverimaalt Tudori kihelkonnast pärit rahvarõivaid. Peale Eesti Vabadussõda oli selline ala nagu Eesti Ingveri, suhteliselt väike ala, Narva jõest teisele poole kuni Lauka jõeni ja seal ehitati uus kirik Kallivere kirik. Vitriini taga olev küünlajalg ja veinikann on sealt pärit. Kolmandal korrusel olid seintel pildid Narvast, mis kunagi on olnud. Aleksandri kirik on püüdnud mälestust kõikidest kirikutest hoida: pildid stendidel/seintel. Ainult, fotod hakkavad vaikselt ära pleekima
maailmasõda. Mälestusmärgi kolmas avamine toimus taasiseseisvunud Eestis võisupühal 1990.aasta. Ausamba asukohaks valiti Treieli mäe nõlv Tallinna-Tartu maantee ääres, sest samba algne asukoht jäi teeõgvenduste alla. Muudeti ka mälestusmärgi materjali ja välisilmet. Ardu lahingu mälestusmärk meenutab Tallinn-Tartu maanteel liiklejatele Vabadussõjas saavutatud tähtsat võitu. Harju-Jaani Avati arvatavasti 06.10.1935 Harju-Jaani kihelkonnast pärit meestele pühendatud mälestusmärk asus Raasikul Harju-Jaani kiriku aias. Samba püstitamise idee pärines Naiskodukaitse kohaliku organisatsiooni liikmetelt. Mälestusmärgi valmistas kujur Artur Mihkelson, samba aluse tegi insener Konik. Graniidist ausamba esiküljele raiuti 15 Vabadussõjas langenud, tagumisele küljele aga 28 Esimeses maailmasõjas hukkunud Harju-Jaani kihelkonnast pärit mehe nimed. Samba maksumuseks kujunes 800 krooni. Mälestusmärgi avapidustused olid 6
Johan Skytte – Tartu ülikooli rajamise algataja Johann Reinhold Patkul - baltisaksa aadlik, kes juhtis Liivimaa aadli vastupanu Karl XI reduktsioonile ja osales tulihingeliselt Rootsi-vastase koalitsiooni moodustamisel, mille tulemusena vallandus Põhjasõda Bengt Gottfried Forselius – eesti talupoistele mõeldud tasuta seminari asutaja, kooliõpetaja ja õpikute autor, samuti uute metoodikate kasutaja ning eesti keele reformija. Ignatsi Jaak - Kambja kihelkonnast pärit üks parimatest Forseliuse õpilastest, kelle Forselius Stockholmi kaasa võttis, et tõendada eesti poiste hiilgavaid võimeid Rootsi kuningale Johan Hornung - 1893. ilmus tema ladinakeelne eesti keelne grammatika, mis arvestas rohkem eesti keele eripära Andreas Virginius - tõlkis 1686.a. välja antud Uue Testamendi lõunaeesti keelde Christjan Kelch - oli saksa päritolu Eestimaa pastor ja kroonik, kelle ajaloolise teos
(laulev), Gizeh’ sfinks valvuritega, (tumm), Sisu kokkuvõte: Peer Gynt on kunagise rikka ja austatud mehe Jon Gynti poeg. Jon Gyntist sai aga joodik ning ta kaotas kogu oma raha, jättes Peeri ja ta ema Åse vaesusse. Peer tahab taastada selle, mis isa hävitas, kuid raiskab aja hoopis kiitlemisele ja õhulosside ehitamisele. Ta satub kaklusesse ja röövib pulmapäeval ära pruudi – Hægstad’i Ingridi. Peer kuulutatakse lindpriiks ja peab kihelkonnast põgenema. Oma teekonnal kohtab ta kolme armujanus piimaneidu, rohelisse riietatud tüdrukut, Dovre mägedes elava vanamehe tütart, kellega ta tahab abielluda, ning Bøygen’it (suur takistus). Solveig, keda Peer Hægstad’i pulmas kohtas ning armastama hakkas, tuleb mehele tema metsamajakesse järele, et koos temaga sinna elama jääda. Ent Peer jätab ta maha, minnes oma teed. Ta on palju aastaid ära, tegeleb mitmesuguste ametitega ja mängib
vastu. Kuigi Eesti on väike, oli rahvarõivastel rohkesti paikkondlikke erinevusi. Välja võib tuua neli suurt rühma -- Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni. Näiteks Saaremaalt on teada, et võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. Seoses linliku elulaadi levimisega 19
Rootsi ajal oli Narvas jumalateenistused kõikides keeltes nagu saksa, vene, rootsi, soome, eesti keeles. Kreenholm võttis kiriku ehitamise üle. Neljandal korrusel oli Ingverimaa kaart. Narva oli üle saja aasta Ingverimaa pealinn (enne kui Peeter I ära hävitas kõik). 2019. aastal saab Ingveri riiklus 1000. aastaseks. Kui Narva linn oli Ingveri pealinn, siis rajati Neeva jõe suudmesse Nyeni linn. Eelmisel aastal oleks Nyeni linn saanud 400. aastaseks. Näha sai Ingverimaalt Tudori kihelkonnast pärit rahvarõivaid. Peale Eesti Vabadussõda oli selline ala nagu Eesti Ingveri, suhteliselt väike ala, Narva jõest teisele poole kuni Lauka jõeni ja seal ehitati uus kirik Kallivere kirik. Vitriini taga olev küünlajalg ja veinikann on sealt pärit. Kolmandal korrusel olid seintel pildid Narvast, mis kunagi on olnud. Enne sõda oli Narvas kuusteist kirikut. Peale sõda jäi järele ainult poolteist kirikut õigeusu ülestõusmise kirik kuppel oli auklik
Miina Härma elulugu Miina Härma, endise nimega Hermann, on eesti teine kõrgema eriharidusega muusik. Ta sündis 9. veebruaril 1864. aastal Tartu ligidal Raadi vallas Kõrvekülas Tubaka talus ja sai kohaliku kooliõpetaja arvuka perekonna uueks liikmeks. Peres oli 7 last, kuhu kuulusid ka kaks sugulasest kasulast. Miina Härma valiti 1939. aastal Tartu Ülikooli audoktoriksMiina Härma isa oli muusikalise andega, ka ema pärines muusikalisest perekonnast. Nõu kihelkonnast. Kodus lauldi neljahäälseid koraale, selle traditsiooni tõigi kaasa ema. Koduses laulukooris laulis ema sopranit, isa tenorit ja kasulapsed alti ja bassi. Muusikalist algharidust hakkas Miina Härma omandama iseseisvalt väikese oreli abiga, mille isa oma raha eest koju ostis. Õppimine nägi välja nii, et noor tüdruk hakkas oreli klaviatuuril mängides mälu järgi kordama kordama kuulduid koraale. Kui koraal oli selgeks saanud, otsis ta selle välja Punscheli koraaliraamatust ja
Unikülas asub luuletaja Friedrich Kuhlbarsi sünnikoht. Kunagi seisis siin tulevase kirjaniku sünnipaigaks saanud Uniküla koolimaja. Kunagise hariduskolde järgi kutsutakse seda praegugi Koolitareks (-taluks). Koolimaja põles maha aastal 1941. Nüüd seisab siin õues luuletaja ja kooli mälestuseks hall maakivi, millele kinnitatud tahvel teatab: Siin asus Uniküla koolimaja kus 17.VIII 1841 sündis kirjanik Friedrich Kuhlbars Luuletaja isa Jakob Kuhlbars (Zeiger) põlvnes Nõo kihelkonnast Unipiha Ala-Kiisa talust. Kui ta Tartus koolis käis, tõlgiti ta kodutalu nimi saksa keelde (Kuhlbars - kiisk) ja sellest kujuneski jäädav perekonnanimi Kuhlbars. Mõisa loaga õnnestus luuletaja vanaisal Jaanil koolitada oma poeg Jakob koolmeistriks. Üks koolivend soovitas talle koolmeistri koha Sangaste Unikülla, kuhu kohalik mõisnik kuulsa väejuhi Barclay de Tolly poeg Magnus Barclay de Tolly oli maarahva lastele asutanud kooli
kellel on kuus vallaslast: Iisak Loona, Matt Ruhve ja Epp Loona poeg, Pirre Loona, Teo Praakli ja Epp Loona poeg, Matt, Toomas Andla ja Epp Loona poeg, Pern, Tuiska ja Epp Loona poeg, veel üks tütar, tütar Eero Kuiguga *pastor Joosep Lund *pastori tütar Kelli Lund *vana Lööne, pime nägija, väidetavalt nõid *pastoraadi teenija Meedla *Andres Oorema *Teo Praakel *Katrina Ruhve, Matt Ruhve pruut ja naine (suurelt maalt, arvatavasti Raudmaa kihelkonnast) *peremees Matt Ruhve *leitnant Andrus Sauvere *külavanem Siimen Tara *külavanema naine Ahe Tara *vana peremees Matt Ulli *noor Ulli perenaine (pärit sisemaalt) Sisu: August Gailiti 1938. aastal ilmunud roman on väga tegelaste rohke. Vaatamata suurele tegelasrohkusele on pea kõigi tegelaste vahel väike side, mis teebki raamatu väga põnevaks. Romaan räägib suhteliselt vaesel tasemel olevast saare elust. Saarest, kus peamiseks elatusallikaks on hülgeküttimine
10) Epp Loona, naine Tuulteninalt, kellel on kuus vallaslast: Iisak Loona, Matt Ruhve ja Epp Loona poeg, 11) Pirre Loona, Teo Praakli ja Epp Loona poeg, 12) Matt, Toomas Andla ja Epp Loona poeg, 13) Pern, Tuiska ja Epp Loona poeg 14) pastor Joosep Lund 15) pastori tütar Kelli Lund 16) vana Lööne, pime nägija, väidetavalt nõid 17) pastoraadi teenija Meedla *Andres Oorema 18) Teo Praakel 19) Katrina Ruhve, Matt Ruhve pruut ja naine (suurelt maalt, arvatavasti Raudmaa kihelkonnast) 20) peremees Matt Ruhve 21) leitnant Andrus Sauvere 22) külavanem Siimen Tara 23) külavanema naine Ahe Tara 24) vana peremees Matt Ulli 25) noor Ulli perenaine (pärit sisemaalt) Sisu: August Gailiti 1938. aastal ilmunud roman on väga tegelaste rohke. Vaatamata suurele tegelasrohkusele on pea kõigi tegelaste vahel väike side, mis teebki raamatu väga põnevaks. Romaan räägib suhteliselt vaesel tasemel olevast saare elust.
valjusti ette, teised jälgisid teksti vaikselt. 1686.aastast alates sai kasutada juba tema enda koostatud trükis ilmunud aabitsat. Mõisnikud, kellele talupoegade hariduspüüe ei meeldinud, hakkasid levitama kuulujutte koolide kahjulikkusest. Näiteks rääkisid nad, et kasvandikud viidavat peale kooli lõppu Rootsi kroonut teenima või nõudvat õpetaja väga suurt tasu. Vastuseisu murdmiseks võttis energiline Forselius ette pika reisi Stockholmi, kaasas kaks parimat õpilast- Kambja kihelkonnast pärinev Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Kasvandikud tõendasid eesti poiste hiilgavaid võimeid ka kunigas Karl XI ees. 1688.aastal sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti-ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti „võim ja luba” koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis. Tagasiteel hukkus noor Forselius Läänemere sügistormis. Koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse. Ometi võis rahvahariduse tulevikku vaadata optimistlikult
organisatsioonina Bengt Gottfried Forselius 1660-1688; asutas 1684 Piiskopimõisa seminari eesti koolmeistrite ja kösterite ettevalmistamiseks, käis Stockholmis koos Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansuga, et tõestada talupoegade tarkust, 1686.aastal avaldas aabitsa, oli talurahvakoolidse inspektor Ignatsi Jaak ja Pakri Hans Forseliuse parimad õpilased Kambja kihelkonnast, talupojad, kellega Forselius Stockholmis käis Heinrich Stahl Tallinna toomkiriku õpetaja, esimese eesti keelse grammatika autor, 1637 koostas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika autor, vana kirjaviisi looja Andreas ja Adrian Virginius tõlkisid ja toimetasid Wastse Testamendi, mis anti välja 1686.aastal lõunaeestikeeles Johan Skytte Liivimaa kindralkuberner, Akadeemilise gümnaasiumi ja Tartu ülikooli
Voltide seadmisel pole ühtegi triipu domineerima jäetud, on püütud säilitada värvide rütmi. Volte maha ei pressitud. Värvli 6 otsad kinnitada haagiga. Allääre pahupoolele õmmelda 6-10 cm laiune linane toot, mis kaitseb seelikut kulumise eest. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Sellepärast on mõttekas toot kinnitada käsitsi küllaltki hõredate pistetega. ERMis säilitatakse kümmet Ambla kihelkonnast pärit seelikut. Siin on näidistena toodud: A 564:1931, kogutud Lehtsest Lilli Pohlalt (1861-1930), seelik pärineb arvatavasti 18. ja l9. sajandi vahetusest; A 509:1898, kogutud 1920. aastal Nõmmküla vallast Aru talust Maria Sidroni käest, tehtud arvatavasti 19. sajandi keskpaiku; A 706:32, kudus Leena Laast 19. sajandi esimesel poolel Ambla vallas Kukevere külas Reinu talus. Seeliku triibustikud: A 564:1931
Karksi kihelkonna maa-ala on jaotunud Karksi, Polli ja Pöögle mõisa vahel. 19. sajandi teisel poolel oli ajalooline Mulgimaa tuntud oma rikaste talude ja linakasvatuse poolest. Suuremate maanteede ristumiskohale rajasid käsitöölised oma asula, Nuia küla, millest on aastatega kasvanud praegune vallakeskus Karksi-Nuia linn. II Maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsiooniaastad laastasid külad. Kahe suurküüditamisega saadeti Siberisse Karksi kihelkonnast 249 inimest (E. Piir). Nõukogude võimu aastatel loodud väikesed kolhoosid liitusid 1971. aastal Karksi kolhoosiga 1 http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Karksi-Nuia_suurvapp.png 2 http://et.wikipedia.org/wiki/Karksi_vald 3 ja riikliku ühismajandi Kõrgemäe sovhoosiga ühendati väikemajandid Pööglest Lillini. Omaette jäi Polli Aianduse Instituut aianduse teaduskeskusena.
Loomuliku maastiku ühe tunnuse moodustab tema järgi ka ühesugune keelemurrak. Üksuste ülesleidmise ja piiritlemisega pidid tegelema kooliõpetajad. M. Kampmann ise eristas maapinna, looduse ja rahvastiku iseärasustega 13 maastikku ja viis need vastavusse administratiivpiiridega. [1] Lõuna-Eesti mägismaa näiteks hõlmas tema järgi Võru ja lõunapoolse osa Tartu maakonnast; Virumaa ehk Pandivere kõrgustik aga koosnes Rakvere, Jakobi (Viru-Jaagupi), Väike-Maarja ja Simuna kihelkonnast. [1] Ta jaotas maastiku järgmiselt: 1.Maltsakallas 6. Alutagune 2. Loopealne 7. Metsade ja soode serv 3. Virumaa ehk Pandivere kõrgustik 8. Läänepoolne paepind 4.Eesti veelahkemaa 9.Vooremaastik 5.Põhja-Eesti kõrvevöö 10.Peipsirand
pärast jaanipäeva. Üheskoos on suguvõsa korda teinud esivanemate hauaplatsi, mida kroonib esiisa põllult toodud mälestuskivi, Halliste kiriku seinal on Krosside-Grosside suguvõsa vapp, mis pühitseti sisse 2001. aasta jaanipäeval (Raave 2002). Selles töös on tehtud uurimus murdesõnade tundmisest Krosside suguvõssa kuuluva Aino Uripeaga (sünd. 25.06.1934). Halliste keelejooned Kuigi eelmistel sajanditel kuulus Halliste Pärnumaa alla, on Halliste siiski üks viiest kihelkonnast, kus räägitakse mulgi murret, veel kohtab seda Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes. Mulgi murdel on omad eripärad, kuid kuna antud murret on läbi ajaloo räägitud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti piiril, on selles esindatud nii Põhja- kui Lõuna-Eesti peamurde jooni. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Mulgi keel kuulub lõunaeesti keele hulka ning on Eesti põline piirkondlik keel. Murde arendamiseks on loodud Mulgi Kultuuri instituut ning Mulkide Selts. Viimane annab välja
Kõik skandinaavlaste misjoniüritused Eestis ja teisedki eeldused vaid kinnitavad arvamust, et eestlaste keskel ja Tallinnas pidi enne taanlaste tulekut olema siiski eestlastest ja skandinaavlastest kristlasi. Kui oli kristlasi, pidi olema ka pühakoda, sest rooma-katoliiklase jumala-austamine on ikka seotud sakraalehitistega. Muistendid kiriku ehitamisest levivad enamikus oma kihelkonna piires, ent muistendid Oleviste kirikust ja selle ehitamisest on levinud laialt. Neid on kirja pandud 45 kihelkonnast kokku 91 teisendit. Üldiselt on nende sisu, et Kalev ehitab kirikut, kuid kuuldes hüütavat oma nime, kukub Oleviste tornist alla surnuks. Sellesisulisi muistendeid on leida ka liivlaste, kuid eriti rohkesti skandinaavlaste seas. Muistendite laialdane levik tõestab Oleviste kiriku erakordsust või selle suurt vanust. Oskar Loorits asetab Oleviste muistendite tekkimise Eestis XII sajandisse, s.o. aega enne taanlaste tulekut.
hõimlaste kohta seda väita ei söandaks. Praegune tartu murre on piki aegu kestnud keelelise arenemise tulemus, kusjuures tähtsat osa on etendanud mitmesugused majanduslikud, ühiskondlikud ja halduslikud tegurid, samuti murrakualade geograafiline asend. Feodaalaja sajandeid kestnud pärisorjus kammitses ka tartumaalaste materiaalset ja vaimset elu. Sunnismaine talupoeg elas ja liikus peamiselt mõisa ja valla piirides, kihelkonnast kaugemale pääsemata. Aga keel suhtlemisvahendina vähehaaval arenes ja muutus niisugusteski tingimustes. Tartu murde säilimist on soodustanud oma ainesest võrsunud lõuna-eesti kirjakeel (nn tartu keel), mis oli kiriku-, kooli- ja asjaajamiskeeleks veel möödunud sajandilgi. Kahtlemata on tartu murde kujunemise hilisemas faasis mõju avaldanud ühtse põhjaeestilise rahvuskeele tekkimine ja üldine tarvituselevõtt, samuti ülikoolilinna ning kultuurikeskuse Tartu lähedus
Töös on kasutatud kahe erineva autori raamatut, ühte aastaraamatu teksti, ühte ajalehe artiklit ja 13 erinevat internetiallikat. 3 ABJA-PALUOJA Asend ja halduspiirid Abja-Paluoja on vallasisene linn Viljandi maakonna Abja vallas (Lisa 1-2). Ajalooliselt kuulub Abja Halliste kihelkonda. Abja vald asub Viljandimaa edelapoolseimas osas ning hõlmab umbkaudu poole muinaseesti Halliste kihelkonnast. Abja ja Halliste valla vaheliseks administratiiv- ja halduspiiriks on Kariste järve lõunakallas. Pöögle oja, mis suubub Halliste jõkke, on Abja valla põhjapoolseks piiriks. Läänest piirab Abja valda Saarde vald ning idast Karksi vald. Läti Vabariik on Abja valla lõunapiiriks. Abja vallas on kaks linna – Abja-Paluoja ja Mõisaküla. Mõisaküla on ühtlasti Eesti kõige väiksem linn. Abja valla pindala on 290,2 km² ja Abja-Paluoja linna pindala on 4,49 km² (Abja vald).
.................................................................................................... 10 Sissejuhatus Olen pärit Viljandimaalt Tarvastu vallast Mustlast. Tarvastu vald kuulub Mulgimaale, seega kirjutangi mulgi rahvarõivaist ja Tarvastu vallast. Tarvastu kihelkond kuulus etnograafiliselt koos Paistu ja Helme kihelkonnaga Lõuna- Viljandimaa Ida-Mulgimaa rühma, mille keskuseks on traditsiooniliselt peetud Tarvastu kihelkonda. Siit ulatus mõju Paistu, osalt Helme ning Viljandi kihelkonnast Päri ja Viiratsi valda. Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19
Kõik skandinaavlaste misjoniüritused Eestis ja teisedki eeldused vaid kinnitavad arvamust, et eestlaste keskel ja Tallinnas pidi enne taanlaste tulekut olema siiski eestlastest ja skandinaavlastest kristlasi. Kui oli kristlasi, pidi olema ka pühakoda, sest rooma-katoliiklase jumala-austamine on ikka seotud sakraalehitistega. Muistendid kiriku ehitamisest levivad enamikus oma kihelkonna piires, ent muistendid Oleviste kirikust ja selle ehitamisest on levinud laialt. Neid on kirja pandud 45 kihelkonnast kokku 91 teisendit. Üldiselt on nende sisu, et Kalev ehitab kirikut, kuid kuuldes hüütavat oma nime, kukub Oleviste tornist alla surnuks. Sellesisulisi muistendeid on leida ka liivlaste, kuid eriti rohkesti skandinaavlaste seas. Muistendite laialdane levik tõestab Oleviste kiriku erakordsust või selle suurt vanust. Oskar Loorits asetab Oleviste muistendite tekkimise Eestis XII sajandisse, s.o. aega enne taanlaste tulekut.
Konstantin Päts Konstantin Pätsi perekonna nimi tulevat 18. sajandist, kui käis Põhjasõda. Nimi Päts anti Viljandimaalt holstre kihelkonnast pärit möldrile. Tolle nimi oli olnud Piisko või Pisku. Suure nälja ajal oli Pisku aidanud kehvemaid ja ja ganud näljastele leivapätse. Nii sai leivajagaja hüüdnimeks Päts nimi kandus edasi lastele ja lastelastele ning muutus lõpuks perekonna nimeks. Esimene arhiivides leiduv Pätsi perekonna nime kandev inimene oli Päts Holstre Pätsiveski. Ta oli Konstantin Pätsi vanaisa isa, kes elas aastatel 1747-1796. Lähemalt tuleks kirjutada Konstantin Pätsi isa Jakobist
Siinkohal Audru on mõistagi ja Tõstamaa tegemist kui rahva toit. Väljarändamist Grenzstein ot kihelkonnast, mis üldtendentsidega, millest piirnesid oli rohkeid hiidlaste koha
loomingut. Elu lõpul on ta ühes oma kirjas maininud rahuldusega: ,,Karjapoispõlvest siiamaani ei ole õnnetundmus mind iialgi maha jätnud." See väljendus ja kujuri töödes, milles õhkub sisemist rahu ja elujaatust. Ta on üks silmapaistvamaid Eesti skulptoreid läbi aegade. 3 August Weizenbergi elulugu Andresel ja Katril oli kolm last: tütar Ann ning pojad Gustav ja Jaan. Jaan Weizenberg, Augusti isa, abiellus Põlva kihelkonnast Väimela vallast Pautsi talust pärit Liisa Jaaskaga. Neil oli kuus last: Juula-Catharina, Jula-Louise, August-Ludvig, August Daniel, Marie ja Mina. Täiskasvanuks said neist kolm: Julie, August-Ludvig ja Marie.August- Ludvig, kes suguvõsas ainuisikuliselt muutis kuntsnikuna oma nime saksa kirjaviisile vastavalt Weizenbergiks, sündis 6. aprillil 1837. aastal Võrumaal Kanepi kihelkonnas Erastvere vallas, poolteist kilomeetrit Kanepist lääne pool,
Teenijaid palgati kevadeti. Külades elavaid inimesi, keda arvati, et lähevad taludesse teenima, kutsuti peremehe poolt mõnikord külla kus tehti neile ettepanek töötamiseks. Kui kaup sobis, löödi käed kokku. Selle peale tegi peremees mõnigi kord liigud- tõi lauale pudeli viina või veini. Kõige rohkem tehti sulaste ja teenijatega kaupa laadapäeval või kõrtsides. Kevadisele jürilaadale tuli rahvast kokku kogu kihelkonnast. Laat kestis poolteist kuni kaks päeva. Paljud teenijad, kes olid kursis peremeestega ja teiste teenijatega, esinesid sobitajatena. Peremehele kiideti tulevase teenija tarkust, jõudu, oskusi, sõnakuulelikkusst ja muid voorusi. Sulastele aga selgitati pererahva häid omadusi: lahkust, viisakust, talus tavaks olevat lühikest tööpäeva ja teenijatele pakutavat sööki. Kaubasobitajad said peremeestelt head tasu. Töölepingute sõlmimine oli suusõnaline
kaasa emakeelse kooli idee kandumine laiematesse rahvahulkadesse. Ta jäi üritusele ustavaks ka rasketel aegadel, kaitstes 1877. aastal teda ägedas poleemikas saksa kirkikuõpetajate ja aadlike rünnakute eest. Väga tähtis oli ka J. Hurda tegevus EKmS-i organiseerimisel. Viimase üheks põhiülesandeks luges J. Hurt eesti vanavara päästmist ja kogumist. Tema innustusel ja juhtimisel kujunes välja korrespondentidevõrk, kokku 114 meest-naist. Rahvaluulet koguti 58 kihelkonnast (kaasaarvatud Setumaa) kokku 12493 üksikpala. 1875. aastal andis J. Hurt välja esimese, 1876. aastal teise vihiku oma "Vana Kandlest" 1878. aastal toimus rahvuslikus liikumises lõhenemine. J. Hurt oli algselt kuulunud "Sakala" pooldajate hulka. Kui aga selgus, et saksa kirikuõpetajate kritiseerimise alusel asus C.R. Jakobson ründama religiooni kui sellist, astus J. Hurt "Sakala" kaastööliste seast avaliku kirjaga välja. Lahkulöömist mõjutasid ka
Kreeka filosoof Platon kirjutab oma ,,Riigis" juba 390.a eKr: ,,Vanad mehed ja naised peaksid mõlemad laulma lapsele tema sünnist saadik... ja jätkama seda, kuni tema täiskasvanuks saamiseni." Oma töös keskendusin rohkem laulude temaatikale kui nende ülesehitusele ja täpsetele vormidele. Enam olen käsitlenud lastelaule, mille kohta informatsiooni sain Kärdla folklooriõpetajalt Maimo Hõbessaarelt. Kõik minu töös toodud laulude näited on pärit Hiiumaalt, enamjaolt Reigi kihelkonnast, kuid ka mujalt. 1.PEATÜKK Eesti rahvalaulud Eesti rahvalaule liigitatakse vanemateks - peamiselt regivärsilisteks ja uuemateks - lõppriimilisteks lauludeks. Erinevus seisneb laulustiili tekke- ja kasutusajas ning ühtlasi vormitunnustes. Eesti arhailine poeetiline ja muusikaline pärimus on regilaul. Selle algupärase ja vana laulu muusikaline keel erineb oma rütmi, meloodia ja valdava ühehäälsuse poolest tunduvalt uuemast muusikast, näiteks koorilaulust
"Edise loss "oli lagunemishädaohus ja orduvalitsus tegi selleaegse lossi komtuurile parun Taubele ülesandeks vana loss restaureerida. Et lossi müürid soosse olid vajunud ja loss küllalt kindel ei olnud, siis otsustas parun Taube uue lossi vana Jõhvi linnuse, praeguse Jõhvi kiriku kohale ehitada. Lossi kaitseks kavatseti kasutada soostunud järve ja Jõhvi allika veekogusid. Selleaegse Edise lossi komtuurkonna alla käis Jõhvi, praegune Jõhvi kihelkond ja suurem osa Lüganuse kihelkonnast ühes Kikepere lossiga. Umbes 1242. aasta paiku laskis Jõhvi komtuur parun Taube Jõhvi ümbruskonna rahval uue lossi ehitamisega algust teha. Pärast alusmüüride rajamist sai komtuur käsu venelaste vastu sõtta minna (1242 Peipsi lahing). Komtuur jättis Edise lossi noorema venna valdusse, samuti jäi tema hooleks ka Jõhvi uue lossi ehitamine. Sõjast tagasi tulles ja Jõhvi lossi ehitustöid vaadeldes sattusid vennad omavahel uue lossi
Pätside perekonnanimi ja perekond Pätsi nimel on eesti keeles kaks tähendust. See on kas leivapäts või siis karu ehk oti, mesikäpa või pätsu eestikeelne nimi. Sõna käänatakse eesti keeles vastavalt sellele, kas kõneleja peab pätsi leivaks või karuks. Pätside suguvõsas käänatakse seda nii, et tegemist on leiba tähendava sõnaga. Nimi oli tegelikut hüüdnimi suure Põhjasõja ajal 18. sajandil ja võib-olla oli see antud juba varemgi ühele Viljandimaalt Holstre kihelkonnast pärit möldrile. Tolle nimi oli olnud Piisko või Pisku. Suure nälja ajal oli Pisku aidanud kehvemaid ja jaganud näljastele leivapätse. Kui üks mees, kellel suur pere toita oli, palunud poolt pätsi, andnud mölder kogu leiva, öeldes:,, Mida sa poole pätsiga peale hakkad, sul suur pere, võta aga terve päts." Nii sai leivajagaja hüüdnimeks Päts, nimi kandus edasi lastele ja lastelastele ning muutus lõpuks perekonnanimeks. Eestis hakati talupoegadele perekonnanimesid
annaabi.ee 
