August WEIZENBERG (0)

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Kanepi Gümnaasium
Mirell Lattik
AUGUST WEIZENBERG
Referaat
Klass: 9. a
Juhendaja : Aino Mõttus
Kanepi 2008
Sisukord:
Sissejuhatus 3
August Weizenbergi elulugu 4
Kodunt võõrsil 6
Viimased aastad kodumaal 8
A. Weizenbergi viimne teekond 9
Kasutatud kirjandus 10
Sissejuhatus
Valisin August Weizenbergi, sest mulle meeldivad tema tööd ja ta tundub väga huvitav inimene. Ta on Kanepi heaks palju teinud ja üle Eesti kuulus.
August Weizenberg on tuntud Kanepi põliselanikele. Kanepis on tema auks püstitatud tema nimeline mälestusmärk. Ka tema haud on Kanepis ja seda kaunistab tema skulptuur „Lootus”.
Selle kirjandi eesmärk on uurida August Weizenbergi elulugu ning tema loomingut.
Elu lõpul on ta ühes oma kirjas maininud rahuldusega: „Karjapoispõlvest siiamaani ei ole õnnetundmus mind iialgi maha jätnud.” See väljendus ja kujuri töödes, milles õhkub sisemist rahu ja elujaatust.
Ta on üks silmapaistvamaid Eesti skulptoreid läbi aegade.
August Weizenbergi elulugu
Andresel ja Katril oli kolm last: tütar Ann ning pojad Gustav ja Jaan. Jaan Weizenberg, Augusti isa, abiellus Põlva kihelkonnast Väimela vallast Pautsi talust pärit Liisa Jaaskaga. Neil oli kuus last: Juula-Catharina, Jula- Louise , August- Ludvig , August Daniel, Marie ja Mina.
Täiskasvanuks said neist kolm: Julie , August-Ludvig ja Marie.August-Ludvig, kes suguvõsas ainuisikuliselt muutis kuntsnikuna oma nime saksa kirjaviisile vastavalt Weizenbergiks, sündis 6. aprillil 1837 . aastal Võrumaal Kanepi kihelkonnas Erastvere vallas, poolteist kilomeetrit Kanepist lääne pool, Kanepi-Otepää maantee ääres asuvas Ritsiku kõrtsis. Seal veetis August oma esimesed viis aastat. 1842 ostis isa väikese maja keset Naha küla. August Weizenbergi isa oli õppinud Võru linnas kingsepaks. Ta töötas mõisahärrastele, kirikuõpetajatele kui ka talurahvale. Eluga tuldi toime.Pikka kasvu ja tõsise näoga isa Jaan oli rõõmsameelne ja talle meeldis vesta nalju. Kuid tema puudus oli kõrtsis joomas käia. Ema Liisa oli väikesekasvuline armas naine. Ta oli terase vaimuga, kannatlik ja kohusetruu. Vanematelt sai August oma esimese kirjatarkuse. Ema õpetas lugemist, isa kirjutamist. 1846. aasta kevadel puhkes maal tüüfus. Esimesena haigestus august ning siis kogu pere. Aegapidi teised toibusid, kuid viimasena haigestunud isa Jaan suri, olles vaid neljakümneaastane.
1846.aasta sügisel, kui August oli käinud paar päeva koolis, palus ta ema, et teda pannakse Kanepi kihelkonna kooli, kus omandatakse kõrgem haridus . Ühel esmaspäeval astuski August oma emaga kooliteele.
Weizenbergil edenes kirjutamine hästi, kuid päheõppimine ja ükskordüks valmistasid talle paraku raskusi. Aga see, mis ta oli pikkamööda omandanud , jäi kauaks meelde. Koolikursus kestis kolm talve ja selle August ka lõpetas.
Kui August oli 16, tekkis küsimus kutsevalikul. Tal soovitati minna pottsepaks, kuid mitte keegi ei tahtnud võtta teda õpipoisiks, ja see teda ka ei huvitanud. Kõige südamelähedasem tundus talle tisleri töö. 1853 . aastal sai Augustist tisler Peeter Hektori õpilane. Algul teda pkasutati küll käskjalana, kuid vähehaaval tema tislerioskused suurenesid. 1857. aasta sügisel peeti Tartus põllu-ja käsitöönäitus. August otsustas sellest osa võtta. Ta valmistas näitusele saatmiseks nõelatoosi, mis oli kokku liimitud mitmevärvilistest puutükkidest. Weitzenbergile määrati 5 hõberubla preemiaks.
Perel läks halvasti ja nad olid sunnitud viimaks maha müüma oma maja. Ema ja Marie asusid elama Saamuli Jaani juurde.
Viis aastat õppis ja elas Weizenberg tisler Hektori juures. Sellipaberi saamiseks pidanud ta töötama kuueski aasta, kuid meister kauples talle tislerikoha Erastvere mõisa. Esimene aasta maksti talle ette, et saada tööriistad. Ta oli kaubaga rahul, kuid Jõksi jäi tema noorusearmastus, Hektori vanem tütar Anette .
Erastvere mõisasse asumisega 1858. aastal algas Weizenbergi tegevus tislerina. Ta töötas innukalt ja püüdis läheneda ülesandele loovalt. Tema esimene suur töö oli Paul von Ungern -Sternbergi poegade jaoks valmistatud õppetahvel. Järgmisena tuli tal teha kapp mõisniku sünnipäevaks. Mõisnik oli osava tööga rahul ja kadus soov mööblit osta välismaalt. Aastate möödudes kasvas Augusti palk. Esimese aasta töötasuks oli nelikümmend rubla , teisel aastal seitsekümmend viis ja kolmandal sada rubla. Söök ja korter oli mõisniku poolt.
Augustile sai selgeks, et tisler pole tema ala. Ta huvitus masinatest. Ta võttis teist korda osa Tartu põllu- ja käsitöönäitusel 1860. aastal seekord esitas ta näitusele puust õmbluskastikese ja kartulivõtmismasina. Auhinnaks sai ta kakskümmend viis rubla.
Neli aastat Erastveres oli Weizenbergi jaoks töörikkad, aga õnnelikud. Ta leidis seal sõpru ja oli võimalus suhelda endast haritumate inimestega. Mõnusaks vestluskaaslaseks oli mõisavalitseja Jüri Hammer.
Kui Weizenberg Erastveres tislerina töötas, oli üheks sealtkandi aktiivsemaks ärkamisaja tegelaseks Wiezenbergi eakaaslane Johannes Eglon. Ta võttis elavalt osa Eesti ärkamisaja üldistest ja kohalikest üritustest. Rahvusliku meelsuse pärast pidasid baltisaksa võimumehes teda teraselt silmas. Ta oli sunnitud mõnda aegavangis istuma ja lõpuks Kanepist lahkuma . Erastvere päevil sai Eglonist Weizenbergi üks lähedamaid sõpru.
Weizenberg tegi oma ametitööd õhinaga, nii mõnigi soovitas tal minna rändama, külastama suuri töökodasid.Weizenberg otsustas ära õppida saksa keele. Ta palus paruni poegade õpetajat , et see tuleks peale tunde töökotta ja õpetaks teda 10-20 minutit , muidugi südamliku „aitäh” eest. Noormees õppis igati innukalt.
Teoorjuse kaotamisega seoses tekkis küsimus, kes teeb ära mõisa töö. Toodi Saksamaalt abitöölisi. Ka Ungern-Stenberg tellis Erastverre töölisi ning Viljandi mõisa jaoks valitseja. Uus valitseja Karnbach jäi esialgu Erastverre ja Weizenberg puutus temaga tihti kokku. Nad sobisid hästi. Weizenberg õpetas Karnbachile eesti, see omakorda temale saksa keelt. Mõisavalitseja õhutas Augustit sõitma välismaaleteadmisi täiendama ja õiget ala avastama .
1862 . aasta jüripäeval ütleski ta koha üles. Lahkudes sai ta parunilt kaasa väga hea tunnistuse. Karnbach otsustas Saksamaale tagasi minna ja temast sai Augustile kogenud reisikaaslane. Kahekümne viie aastasele noormehele, kes seni polnud Võrust ja Tartust kaugemale sanud, oli esineme reis võhivõõrasse keskkonda erutav ja lootusrikas, aga samas täis kahtlusi ja kartust tuleviku suhtes.
Kodunt võõrsil
Frankfurti jõudes oli August Weizenbergi mure leida töökoht. Selle ta leidis paari päeva pärast Zeitneri juures. Esimese tööna tegi ta kirikuukse. Zeitner lubas õpetada talle peentisleri tööd, kuid kuuldes, et ta ei jää Frankfurdi kauemaks, kui pooleks aastaks, ei hakanud ta puuvooli Weizenbergile õpetama. Hiljem kolis ta Berliini, kus ta sai tööd Schirmeri juures. Seal pöörati tähelepanu joonistuste järgi tegemisele. Weizenberg hakkas Kunstide Akadeemias joonistamist õppima. Talle sai lähedaseks mahuline kunstiala-skulptuur.
1863. aasta suvel lahkus ta Schirmeri juurest ja asus tööle kipsornamentide valmistamise töökotta. Neli kuud hiljem oli tema otsus kunsti õppida küps. Ta andis sisseastumisavalduse Berliini Kunstide Akadeemiasse. Väikeste viivitustega sai temast akadeemia immatrikuleeritud õpilane.
Lisaks akadeemiale õppis ta veel Käsitööliste Seltsi kursustel saksa keelt – lugemist ja õigekirja – ning kuulas üldhariduslikke loenguid.
1864. aasta kevadel, kui oli vaheaeg, läks Weizenberg tööle, et koguda raha järgmiseks õppeaastaks. Kuid suvisest teenistusest talle ei jätkunud, ning ta pöördus Berliinis asuva Vene saadiku poole. Kuid raha ta ei saanud. Kodust saadud rahaga, suutis ta siiski õppeaasta lõpuni pidada ja Kunstide Akadeemia teise kursuse lõpetada.
1865. aasta kevadel lahkus Weizenberg Berliinist. Ta saabus Tartusse ja sealt edasi Erastverre.
Parun sõitis noormehega oma venna Karli juurde Kooraste mõisa ja tutvustas Weizenbergi skulptor Marie von Ungern-Sternbergile. Weizenberg modelleeris noorparunist Gustav Paulist portreemedaljoni ja mõisarahvas otsustas toetada teda Peterburis.
Peterburisse sõiduks varustas Weizenberg end mitme soovituskirjaga. Lootusrikkalt ruttas Weizenberg Peterburisse, kuid tal tuli pettuda. J.Köler ja tema hea sõber A.von Bock laitsid kuntsnikukutse maha. Weizenberg sai teada, et stipendiumi ja abiraha alguses loota ei saa, sest ennem peab ta enda võimeid näitama. Hoiatusele vaatamata jäi ta endale kindlaks.
Peterburi Kunstide Akadeemias oli Weizenbergi eriala õpetajaks Põhja-Tartumaalt pärit kujur Alexander von Bock.
Peterburis Kunstide Akadeemias raius Weizenberg esimese marmorskulptuuri. Peale professorile näitamist öeldi et Weizenbergist võib saada hea marmoritöömees. Hiljem tekkis Weizenbergi, Köleri ja Bocki vahel arusaamatus .
Weizenbergi õpingud akadeemias olid kriitilised, kuna ta ei allunud juhendaja nõudmistele ja käitus liialt iseseisvalt. Tal tuli lahkuda. Ta elas veel paar aastat Peterburis, et edasi töötada ja hiljem Berliini sõita. Selle ajaga tegi ta päris palju skulptuure, mida ta müüs.
1869 või 1870. aastal sõitis Weizenberg Eestisse.
1870. aastal reisis Weizenberg Saksamaale, et õpinguid jätkata. Et kindlustada end elatisega, otsis ta tööd. Lõpuks sai ta tööd Johann Christian Hirti käest.
Julgustatud väljavaatest Hirti juures teenistust saada, otsustas Weizenberg astuda Müncheni Kunstide Akadeemiasse. Ta hakkas Professori Widnmanni juhatusel modelleerima. Esimene skulptuur, mis tal valmis seal oli „Kahetsev Magdaleena”. Pärast seda tekkis tal paus õppetööst, kuna Hirt kutsus ta tööle. Münchenis õppis kujur selgeks tantsimise ja uisutamise .
Müncheni kunstikeskkonnas kujunes Augusti loominguline tõekspidamine, tema kunsti põhijooned, millele ta jäi truuks elu lõpuni. Weizenberg oli eelkõige klassitsistlike kunstipõhimõtetega mees. Alasti kehaosade modelleerimine klassitsistlikus laadis jäi kujuri töödes peaaegu seaduseks.
Weizenbergi õpingus Münchenis olid edukad . Ta oli saavutanud iseseisvaks loometööks vajaliku taseme.
1873. aasta kevadel otsustas August Münchenist lahkuda. 1873. aastal korraldati maailmanäitus Viinis, otsustas skulptor sellest osa võtta. Kuid ilmnesid problemid, Müncheni näitusekomitee oli lubanud tema teosed Viini toimetada, kuid viimasel hetkel öeldi ära. Seletuseks mainiti, et Weizenberg oli alles pärast Peterburi Kunstide Akadeemia eitavat vastust nende poole pöördunud. Kuid Weizenberg toimetas kuju ise kohale.Viini jõudis Weizenberg enne näituse avamist . Raske oli leida korterit ja tööd. Alles pika otsimise peale võis ta kolida väikesesse kambrikesse.
Näitusele võeti tema kaks skulptuuri- „Noormees oja ääres” ja „Tütarlapse kaebus”. Weizenbergil ei õnnestunud müüa ühtegi skulptuuri.
Peagi leidis ta tööd liivakivist skulptuuride raiumisel.
Weizenberg valis järgmiseks sihtkohaks Rooma . Roomast sai Weizenbergi elu- ja töökoht seitsmekümneks aastaks.
Viimased aastad kodumaal
20. sajandi teise kümnendi alguses hakkas eakas kunstnik üha enam mõtlema kodumaale .
1911. aasta septembris leidis aset Weizenbergi isiklik näitus, mis toimus 24. septembril Eestimaa Provintsiaalmuuseumis.
Tallinna linnavalitsus suhtus eakasse kunstnikku soosivalt, püüdes tema vanaduspäevi kergendada, muretsedes talle töökoha.
9. oktoobril sai Weizenberg aumärgi Prantsuse riigi esindajalt .
Kunstnik võis nüüd veeta vanaduspäevad rahulikult , tehes oma tööd, talle tuli veel ka tellimusi.
1920. aastal täitus Weizenbergi kauaaegne unistus – „ Linda ”. Terav kriitika, mis sai Augustile osaks sajandi alguses, asendus pärast maestro Tallinna asumist mõistva suhtumisega tema elutöösse.
1919. aastal võttis Weizenberg osa tolle aja tähtsaimast kunstiüritusest – eesti kunsti ülevaatenäitus. Näitus avati 10. juulil Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis. Näitusel olid eksponeeritud kujuri silmapaistvamad tööd, nagu „Linda”, „ Koit ”, „Hämarik”, „Ema portree” ja teised skulptuurid . Samal aastal hakkas skulptor taotlema Haridusministeeriumilt oma teoste jaoks Tallinna kauneimat hoonet – Kadrioru lossi. Ta sai loa asuda seal elama merepoolsesse kõrvalhoonesse.
A. Weizenbergi viimne teekond
Külmetuse tagajärjel haigestus ta kopsupõletikku. Haigus kulges nii raskelt , et juba mõne päeva pärast saabus surm. August Weizenberg suri 22. novembril 1921. aastal 84-aastaselt.
Tema surm põhjustas rahva seas suure leina. Valitsuse poolt korraldati matusekomisjon, matmist korraldasloomisjärgus olev Eesti KujutatavateKunstnikkude Keskühing. Kadrioru lossi suures saalis toimus 23. novembril pidulik kirstupanek . Reedel, 25. novembril toimus kunstniku põrmu ärasatmine .
Kadrioru lossist siirdus leinarong „Estoniast” mööda Balti jaama poole. 26. novembriks jõudis rongiga kujuri põrm Tartusse. Jaamast mindi „Vanemuisesse”, kus kell üks peeti matusetalitlus. Suure rahvahulga osavõtul liikus matuserong läbi kesklinna Maarja surnuaia poole.
Aasta enne surma soovis August et teda maetakse mulda, kivi oleks lihtne, kuhu nime alla oleks raiutud sõnad „Mis ilm ei andnud, andis surm, ning kustutas mu janu”, matmine pidi toimuma nii lihtsalt, kui võimalik. See soov täitus osaliselt – matused kujunesid suurejooneliseks ja rahvarohkeks, hauasammaski oli suursugune , selleks sai tema enda loodud „Rahuingel”. Tumeda poleeritud graniitpostamendi esiküljel on kunstniku nime ja sünni – ning surmadaatumi kohta tekst „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões kummardama”, allpool aga kujuri soovitud sõnad.
Kasutatud kirjandus

Heini Paas „August Weizenberg 1837 – 1921”
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Weizenberg
http://info.raad.tartu.ee/muinsus.nsf/0/82250e3bd06cbbee422568d200382c81?OpenDocument

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 36 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

36 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

MirellL Õppematerjali autor

Sissejuhatus
August Weizenbergi elulugu
Kodunt võõrsil
Viimased aastad kodumaal
A. Weizenbergi viimne teekond
Kasutatud kirjandus

august weizenberg tema elulugu nii kodus kui mujal

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/August_Weizenberg

Sarnased õppematerjalid

doc

August Weizenberg

Sinu kooli nimi August Weizenberg Referaat Koostaja: Sinu nimi Juhendaja: Sinu õpetaja nimi Sinu asukoht Kuupäev Sissejuhatus August Ludwig Weizenberg on koos J. Köleriga Eesti Rahvusliku skulptuuri loojad. Mõlemad lähtusid oma töödes klassitsismi ideedest, ent rahvuslikult meelestatuna leidub ka nende tööde hulgas eestlasi kujutavaid ja Eesti-ainelisi teoseid. Peale kunsti harrastas ka August Weizenberg kirjandust ja muusikat. Ta on kirjutanud jutte, näidendeid , luuletusi, aga ka arutlusi ühiskonnaelu, kunsti ja moraali üle. Lapsepõlv August Weizenberg sündis 6. aprillil (vkj

Ajalugu

docx

Eesti kunsti sünd 19. sajandi teisel poolel

Eesti kunsti sünd 19 sajandi teisel poolel Sisukord: 1. Sissejuhatus..................................................................................3 2. Johann Köler................................................................................4 3. August Weizenberg......................................................................6 4. Amandus Adamson......................................................................9 5. Kokkuvõte..................................................................................11 6. Kasutatud kirjandus....................................................................12 Sissejuhatus Eesti rahvusliku kunsti sünd toimus 1850. aastatel. Enne Johan Köleri Peterburgi õppima

Kunstiajalugu

doc

Eesti rahvusliku kunsti sünd

Eesti rahvusliku kunsti sünd 19. saj II poolel hakkas baltisaksa kunstist eralduma kunst, mis seostas eestlast rahvusliku liikumisega, mistõttu võib eesti rahvusliku kunsti sünniajaks nimetada 19 saj. II poolt. Eesti rahvuslikus kunstis hakati kujutama eesti rahva elu. Kui rääkida Eesti rahvusliku kunsti sünnist, siis ei saa mainimata jätta kunstnike, kes panid sellele aluse- Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson. Kuna kõik said oma hariduse Peterburi Kunstiakadeemias ja kuna töötati kodumaast eemal, siis avaldasid mõju eesti kunsti kujunemisele sellised riigid nagu Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Maalikunstnik Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Viljandimaal Lubjasaarel. Köler õppis Viljandi kreiskoolis, 1839-1846 Cesises maalriametit ja õppis Peterburi Kunstiakadeemias maalimist 1848-1855. Tema lõputööks oli ,, Herakles toob Kerberose põrguväravast"

Kunstiajalugu

docx

Eesti kunsti sünd

Esimesed Eesti kunstnikud said oma kunstialase hariduse Peterburi kunstiakadeemiast, millest oli selleks ajaks kujunemas Eestist pärit andekate noorte õpingute ja töökoht. Kunstnikud ei tulnud tagasi kodumaale, sest Eestis polnud neile tellimusi ega töid. Nad töötasid nii peterburis kui ka vahepeal Euroopas ringireisides Pariisis, Itaalias ja Saksamaal, lõpuks naasevad kõik siiski Peterburgi. Kolm esimest kunstnikku olid: 1.1. Johann Köler maalikunstnik 1.2. August Weizenberg skulptor 1.3. Amandus Adamson skulptor 1.Johann Köler sündis 8.märtsil 1826.a. Vastemõisa vallas Kõõbral. J.Köler oli mulk, sündis ja kasvas väga vaestes oludes. 13-aastaselt pidi hakkama ise elatist teenima. Käis Viljandis elementaar- ja kreiskoolis, õppis Cesises Faberi töökojas maalriametit. Ta oli algul maalri õpipoiss, hiljem sell. 1846 aastal asus ta elama Peterburi, astus Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.aastal. J.Köler sai

Kunst

docx

Realism ja Eesti rahvusliku kunsti algus

Realism kunstivallas on 19.sajandi esimesel poolel G. Courberti rajatud maalistiil, mis tekkis Prantsusmaal. See on kunstivool, mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Realismi viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni. Selle kunstivoolu tähe all sündis ka eesti rahvuslik kunst. Varasemal ajal andsid tooni siin elavad sakslased. Esimesi silmapaistvaid kunstnikke Eestis olid Johann Köler, kes töötas peamiselt Peterburis. August Weizenberg, kes oli esimene skulptor, kõige akadeemilisemat laadi kunstnik, modelleeris põhiliselt mütoloogia ja allegooria teemat ning eesti muistendeid. Põhilise materjalina kasutas marmorit. Kõige realistlikumat laadi kunstnik, skulptor oli Amandus Adamson. Teda huvitas eesti mütoloogia ja rahvaluule. Tuntuks sai suurte monumentide loojana, kuid lemmikmaterjaliks oli pirnipuu. Realismi ajal kasutasid kunstnikud maalimiseks looduses nähtavaid toone.

Kunstiajalugu

docx

Põhjalikum kokkuvõte Köler, Weizewnberg, Adamson

· Kunstniku sünnikoht · Ketraja (ehk Katkenud lõng) 4) Itaalias kujunesid Köleri lemmikzanriteks portree ja maastik. Näide: · Itaallanna lastega ojal kaunis ja väärikas modell, kaunis maastik, ilusad värvikooskölad Kokkuvõtteks võib öelda, et Johann Köler oli eesti rahvusliku kunsti üks rajajaid, kuigi suurema osa oma elust veetis ta väljaspool Eestit ja stiililiselt kuulub vene 19. sajandi akadeemilise kunsti esindajate hulka. AUGUST WEIZENBERG 1837-1921 SKULPTOR Eesti esimene proffensionaalne skulptor Eesti rahvusliku skulptuuri rajaja on August Weizenberg (1837-1921) Elulugu: Pärit Kanepi kandist Võrumaalt. Õppis tisleriks. Andekat noormeest toetasid mõned baltisakslased, nende abiga õppis Weizenberg 1860.-70. aastatel kunstiakadeemiates Saksamaal ja Peterburis. Neis õppeasutustes sai Weizenberg klassitsistliku koolituse. Hiljem kolis Itaaliasse. Seal oli tema loominguline õitseaeg

Kunstiajalugu

odt

Realism

Saksamaale haridust omandama. Ajakirjanduses ilmusid artiklid Düsseldorfi Kunstide Akadeemiasse õppima ja õpetama suundunutest. Ainest ja inspiratsiooni ammutasid baltisaksa kunstnikud Eesti talupoja kujutamisest. Tollele ajale iseloomulikult on nii Carl Timoleon von Neff (1804-1877) kui Oscar Hoffman (1851-1912) idealiseerinud rahvariietes talunaisi ja kõrtsis istuvaid talumehi. Esimesteks eesti soost professionaalseteks kunstnikeks on maalija Johann Köler (1826-1899) ning kujurid August Weizenberg (1837-1921) ja Amandus Adamson (1855-1929). Oma töökuse ja andega jõudsid nad lühikese ajaga kõrgele kunstilisele tasemele ning juba 1878. aastal Pariisis korraldatud maailmanäitusel eksponeeriti Köleri maali "Truu valvur" ja Weizenbergi skulptuuri "Hamlet". Amandus Adamsoni "Russalka" (1902) oli aga esimeseks Eesti kunstniku kavandatud mälestusmärgiks Tallinnas. Eesti ühiskond jõudis kunsti tarbimiseni alles 1920. aastal kui Weizenbergi "Linda" pronkskoopia paigutati Toompeale.

Kunstiajalugu

doc

Eesti rahvusliku kunsti sünd.

juba realism, jäi Köler Krimmi võimsaid maastikke, päikesetõuse ja loojakuid kujutades truuks klassitsismi ideaalidele. Näide: Ai-Jurii mõis Krimmi lõunakaldal Kokkuvõtteks võib öelda, et Johann Köler oli eesti rahvusliku kunsti üks rajajaid, kuigi suurema osa oma elust veetis ta väljaspool Eestit ja stiililiselt kuulub vene 19. sajandi akadeemilise kunsti esindajate hulka. Eesti rahvusliku kunsti sünni juures on tegevad ka veel kaks skulptorit August Weizenberg ja Amandus Adamson. Eesti rahvusliku skulptuuri rajaja on August Weizenberg (1837-1921) Elulugu: Pärit Kanepi kandist Võrumaalt. Õppis tisleriks. Andekat noormeest toetasid mõned baltisakslased, nende abiga õppis Weizenberg 1860.-70. aastatel kunstiakadeemiates Saksamaal ja Peterburis (olles vabakuulaja, koole lõpetamata). Neis õppeasutustes sai Weizenberg klassitsistliku koolituse. 1873-1890 elas Itaalias. See oli tema loominguline õitseaeg, kujunes välja tema loomelaad

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid