Eesti keele ajalugu ja hääldamine (0)

Eesti keel

Eesti keel (varasem nimetus: maakeel) on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel.
Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest, kellest enamik (umbes 950 000) elab Eestis, kus see on  riigikeel .
Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest kolm erinevat hääliku pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks /linn/, /linˑa/ ( omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast  valama ), /vaˑla/ (omastav kääne sõnast vaal) ja /vaːla/ ( osastav kääne sõnastvaal).
Võrdlevgrammatiliste uurimuste kohaselt on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli.
Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikkule lisatud mõned tähed.Palatalisatsiooni ega kolmandat väldet eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna müüa [müia]).
Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik:
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy)
Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded . Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavastiläänemeresoome keelte ühisest  algkeelest  eraldumise perioodi. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. – 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis - ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena.
Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega.
Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.