Oleviste kirik (1)

Sissejuhatus
Järgnevas referaadis tutvustan ma Tallinnas asuvat Oleviste kirkikut.Mainin selle kiriku stiili ja räägin lähemalt kuidas on kirik aastete jooksul muutunud ja mis tõi esile neid suuri kui ka väikeseid muudatusi. Räägitud on ka pikemalt Maarja kabelist.Samuti on referaadis pilte mis iseloomustavad seda kirikut ning aitavad luua paremat ettekujutlust.


Oleviste kirik

Tallinna Oleviste gooti stiilis(Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil )kirik Tallinna Vanalinnas .Kirik paikneb all-linna põhjaosas,Pika ja Laia tänava vahel.Kirik sai nime Norra kuningas Olav Püha Haraldssoni järgi.Olav Püha nime kandva jumalakoja tornitipp on kõrgeim Eestis. Torni pikkuseks on mõõdetud 123,7 meetrit. Võlvidki võrreldamatult kõrged.Kesklöövi kõrgus ulatub 31 meetrini. Samuti Oleviste kirik oli keskaegse Tallinna võimsaim ja monumentaalseim ehitis.
KIRIKU EHITUSJÄRGUD:
Kirik alguses
Enne 1219.a. püstitatud kiriku ehitusviisi ja arhitektuuri kohta puuduvad andmed, samuti ei ole selle asukoht täpselt kindlaksmääratav. Oletatav asukoht võis olla: 1) praeguse kiriku käärkambri kohal, kus on endise ehituse jälgi, 2) kiriku vööruse alal, kus leiti 1958. a. uurimistel hoonete fragmente, mis ei kuulu praegusele kirikule, 3) praeguse kiriku vastas Laia ja Laboratooriumi tänava vahelisel alal.
XIV sajandi Oleviste kirik
XVI sajandiks sai kirik praeguse suuruse, ilu ja imposantsuse. Siit sai alguse usupuhastus Tallinnas aastal 1524 ja historitsism Eesti kirikuinterjööride kujunduses tulekahjujärgseil 1830-ndatel aastatel.
XIV sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis viidi lõpule 1330 . aastal. Aastal 1364 valmis nüüdsest madalam torn, mis asus 4,5-meetrise läbimõõduga alusmüüril. Torn seisis tollal väljaspool kirikut.
Ümberehitused Oleviste kirikus
XV sajandil ehitati kirik uuesti ümber, mille tulemusena omandas ta üldjoontes tänaseni säilinud hiliskeskaegse kuju.Esmajärjekorras püstitati uus avar kooriruum. Koori ehitusstiil on väga sarnane teiste meil samal ajal püstitatud ehitistega: Oleviste gildi saaliga, arvatavasti ka Dominiiklaste ja Pirita kloostrite kirikutega.
11. mail 1433.a. puhkes Tallinnas suur tulekahju, mis hävitas osa linna ja muutis Oleviste kiriku poolenisti varemeiks. Koor taastati kiirest ning pühitseti jumalateenistuseks 1439.a. Samal ajal otsustati ehitada kirik suuremaks . Selleks lammutati 1330. aastal püstitatud kiriku pikihoone ja selle juures seisnud kabelid. Ehitus kestis 1436- 1450 . Kirik tehti pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Uus kirik valmis kolmelöövilise basiilikana. Kesklööv on kaetud tähtvõlvidega ning tõuseb 31 meetri kõrgusele. Seega on ta kõrgeim Baltimail. Torn tõuseb kiviosas 57 meetrini. Tornikuppel valmis samuti 1450. a. ning kõrgus oli tollal umbes 159 meetrit, kuuludes Lääne-Euroopa kõrgeimate kirikute hulka. XV sajandil nimetatakse Oleviste kiriku juures kolme pühakute nimelist kabelit : Maarja, Olause ja Laurentiuse. Kirikut ümbritses kalmistu , mis asus hilisema Oleviste tänava kohal.
Maarja kabeli ehitamine
Esimest korda mainitakse Maarja kabelit 1404. a., kuid see kabel lammutati pikihoone uuendamisel. Uus Maarja kabel ehitati 1513-1523. Stiililiselt on see hiilgav hilisgootika, peene ja meisterliku töötlusega vormirikkaim ehitusmälestis Eestis. Kabel jäi pooleli : puuduvad skulptuurid , friisid on lõpetamata. Saabunud reformatsioon ei vajanud enam uhket kabelit.
Maarja kabeli idapoolses välisseinas asub kiriku eestseisja ja kabeli ehitustööde ehitustööde peamise toetaja Hans Pawelsi kenotaaf. See koosneb kahest osast. All on orvakujuline seinahaud, kus lamab skelett rinnal kärnkonn ja kolba juures madu .
Ülal asub kaks rida reljeefe Kristuse kannatusloo teemadel :
1.Sissesõit Jeruusalemma
2.Püha õhtusöömaaeg
3.Palvetamine Õlimäel
4.Vangistamine
5.Kaifase ees
6.Piitsutamine
7.Pilaatuse ees
8.Risti kandmine
Orva seinal on alamsaksakeelne kiri, mis tähendab tõlkes:
"Mis olen ära andnud, see mulle jääb, mis olen omanud - on mulle kadunud,
ei või end keegi liialt kõrgeks pidada, sest nagu suitsuvine möödub inimese elu."
Pildirüüste
Rikkalikult kaunistatud Oleviste kirik oli nüüd üldiselt valmis. Kirikus asetses 25 altarit.
Algas luterlik reformatsioon, mis Tallinnas lähtus samast Oleviste kirikust . Uus usuliikumine haaras rahvahulki ja pani neid tegutsema oma endise usundi, selle esindajate ja sümbolite vastu. Hulkade usuvaimustus muutus hävitavaks jõuks, mis arenes pildirüüsteks. 15. septembril 1524. a. hävis Oleviste kirikus selle tagajärjel kunstiliselt väärtuslikum sisustus . Eks siin olnud osa inimlikul kadedusel ja ürgsel hävitamisinnul. Väliselt kirik ei kannatanud.
Kiriku põlemine 1625. a.
Tolle aasta ööl vastu 29. maid süütas pikne Oleviste torni. Hävis torn, sulasid kirikukellad , kirikus hävisid kõik pärast pildirüüstet muretsetud esemed. Jäid vaid müürid. Seekord taastati kirik kiiresti - kolme aasta pärast avati uksed jumalateenistuseks. Kaheksatahuline torn koos nurgatornikestega valmis 1651. a.
Rohkem kui ükski teine kirik Tallinnas on Oleviste kirik kannatanud tulekahjudest. Vähemalt kolm korda on kirik täielikult maha põlenud, kaheksa korda on pikne süüdanud torni.
1820. a. Tulekahju
Tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal ööl vastu 16. juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest.20-30 noormeest olid valmis üles ronima, et tuld kustutada , kuid ametivõimud, meenutades 1625. a. tulekahju tagajärgi naabermajadele käsutasid kõik ümbruskonna maju evakueerima . Nurgatorn põles aeglaselt edasi. Süttisid teised tornid, lõi leegitsema peatorn , mis peagi alla köstrimajale langes. Põlemine kestis neli tundi. Kirikus hävis kõik, sulasid metallesemed, kuumuses purunesid hauakivid, isegi kivist piilarid (kandesambad) said kannatada. Hävis 1771 . a. Hallest ostetud orel. Kirikust jäid alles ainult müürid ja hinnaline Oleviste raamatukogu, mis oli varjul võlvistikus käärkambri all.
Kiriku taastamist teostas tsaar Aleksander I ja hiljem Nikolai I. Alustati ehitamist. Kirik avati jumalateenistuseks 16. juunil 1840. a. 1833. a. ehitati kirikusse ahjud.
1931 . a. 27. juulil süütas pikne taas peatorni. Tuli kustutati ning torn taastati endise plaani järgi. Kullatud rist ja munad olid aegade jooksul suitsunud. Need puhastati , kuid uuesti ei kullatud. Muna läbimõõt on 114 cm. Torni kõrgus maast on praegu 123,7 m.
1840.
Taastamistööd kestsid ligi 20 aastat, kirik taastati põhiliselt endisel kujul ning avati 1840. Nende tööde käigus vahetati välja Maarja kabeli ja kesklöövi võlvid, samuti enamike akende raidraamistused. Tollest ajast pärineb ka lõunaeeskoja petiknishidega viil. Kiriku taastamistöid juhtis kunstiteadlane F. Maydell , kes kasutas seal esimesena Eestis neogooti põhimõtteid. Tollal loodud neogooti sisustus ( altar , kantsel , akende raidraamistus, uksed, oreliväär) on säilinud tänini.
Kirik pärast 1950. a.
Oleviste kiriku hoone anti 1950. a. septembris üle ühendatud Evangeeliumi Kristlaste - Baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele sõjategevuse tagajärje tublisti kahjustatuna. Kiriku korrastustööd algasid kohe pärast kiriku avajumalateenistust 17. septembril 1950. a. ja lõppesid sama aasta 23. detsembril.
1954. a. toimus kirikus ulatuslik siseremont. Aastakümnete jooksul oli kiriku seintele ja võlvidele kogunenud paks tahma- ja mustusekord, mis oli vaja kõrvaldada, et kirikuruum ka väliselt oleks vääriline hoone vaimulikule otstarbele.
Prantsuse omaaegne kultuuritegelane ja diplomaat Eestis Catala ütles kord Oleviste kiriku arhitektuuri kohta, et see on "alastikistud gootika". Nii lihtne on Oleviste kirik väliselt, võrreldes lääne gootika pitsehitistega. Kuid oma lihtsuses on kirik imposantne . Suuruse ja omapäraga on kirik tähelepanuväärivamaid ehitisi Eestis. Hoone kõik elemendid, kui eelkõige võimas pilvedesse pürgiv kuldse ristiga torn, rõhutavad hoogsat tõusu kõrgustesse.
Oleviste kiriku aknad:
Oleviste aknad – olid alguses nagu piiblilood. Kirikuaknast ei paistnud loodus ega vanalinna katused. Seal olid hoopis klaasmaalid, vitraažid. Vitraaž on ise ka nagu sümbol.
Öösel pole teda näha, aga kui päike tõuseb, hakkab maal aknal särama.  Vanasti oskasid inimesed neid lugeda. Kuidas aknaid loeti? Kirikuaknaid loeti vasakult paremale, nagu raamatut,  kuid ka alt üles. Kõige tähtsam pilt oligi kõige kõrgemal. Väljast ei saa kirikuaknaid hästi lugeda. Jeesuse õpetus on arusaadav sellele, kes on Tema riigis ja tahab Tema järel käia. 
 
Kui kolmeosalise akna vasakus ruudus oli prohvetlik pilt Vanast Testamendist, näidati keskmises ruudus, kuidas Jumala plaan Jeesuse elus teoks sai ja paremas ruudus, mida see kaasajal tähendas.
Kui vasakul oleks näiteks Mooses vaskmaoga, võiks keskel olla Kristuse ristikuju ( Jeesus ju ise võrdles end vaskmaoga) ja paremale sobiks mõni Oleviste pühapäevakoolilaps, kes tahab Jumala lapseks saada. Või kui vasakul on Mooses põleva põõsaga ja keskel Jeesus Samaaria naisega rääkimas (Ta ju ütles, et annab elava vee, mis ei lõpe ära vaid hoovab igavesse ellu), siis paremal ruudus võiks olla Oleviste pühapäevakoolilapsed ülistuskooris – nendes on ju seesama elu, mis ära ei lõpe.
Tõestusi kiriku olemasolu kasuks enne XIII sajandit
Perioodi IX - XI sajandi keskpaigani nimetatakse Skandinaavia viikingiajaks. Selle aja lõpul tekkis kaubatee "viikingite juurest kreeklaste juurde", mis kulges osaliselt läbi Eesti vete - Naissaare kohalt piki Eesti põhjakallast kuni Neeva suudmeni. Et olla kaitstud rannaäärsete eestlaste röövimistest, tuli sõlmida vastastikused kaitselepingud, nagu see oli tol ajal tavaline. Pealegi oli eestlastel alanud varafeodaalsete suhete arens, mis viis neid rahvusvahelises kaubanduses osalema . Kaubalepingute üheks klausliks oli ikka vastastikune kaubahoovide asutamine lepinguosaliste territooriumile. Nii oli ojamaalastel (gotlandlased) u. 1080 Novgorodis oma Püha Olavinimeline kirik ning XII sajandi lõpul ka kaubahoov . Samaaegselt oli Ojamaal Nikolai-nimeline vene kirik ja tõenäoliselt ka kaubahoov.
On tõestatud, et Tallinnas oli tollal vene kirik koos kalmistuga. Kui aga venelastel oli oma kirik-kaubaladu, võis see olla ka skandinaavlastel, kellega eestlastel olid veel tihedamad sidemed.
Kõik skandinaavlaste misjoniüritused Eestis ja teisedki eeldused vaid kinnitavad arvamust, et eestlaste keskel ja Tallinnas pidi enne taanlaste tulekut olema siiski eestlastest ja skandinaavlastest kristlasi. Kui oli kristlasi, pidi olema ka pühakoda, sest rooma -katoliiklase jumala-austamine on ikka seotud sakraalehitistega.
Muistendid kiriku ehitamisest levivad enamikus oma kihelkonna piires, ent muistendid Oleviste kirikust ja selle ehitamisest on levinud laialt. Neid on kirja pandud 45 kihelkonnast kokku 91 teisendit . Üldiselt on nende sisu, et Kalev ehitab kirikut, kuid kuuldes hüütavat oma nime, kukub Oleviste tornist alla surnuks. Sellesisulisi muistendeid on leida ka liivlaste, kuid eriti rohkesti skandinaavlaste seas. Muistendite laialdane levik tõestab Oleviste kiriku erakordsust või selle suurt vanust . Oskar Loorits asetab Oleviste muistendite tekkimise Eestis XII sajandisse, s.o. aega enne taanlaste tulekut.
Kirk sai nime Norra kuningas Olav Haraldssoni (995-1030) järgi, kes võttis noorena osa viikingiretkedest Lääne-Euroopas, laskis seal ennast ristida ning 1015.aastal Norrasse naastes vabastas selle Taani ja Rootsi võimu alt. Riiki valitses ta kuni 1028. aastani, siis oli ta sunnitud paganausuliste suurnike ülestõusu tagajärjel põgenema Kiievisse oma sugulase vürst Jaroslav Targa juurde. Olav pöördus 1030. aastal kodumaale tagasi, et taastada võimu, kuid langes 29. juulil võitluses Taani kuninga Knut Suure vägede vastu. Ta tunnistati hiljem pühaks ning tema surmapäevast kujunes Norra riiklik püha. Olavi kultus levis Skandinaavias ja ka Eestis ning tema nime kannab Tallinas asuv Oleviste kirik.
 


Kokkuvõte
Kokkuvõteks võiks öelda, et Tallinna Oleviste kirik on aastate jooksul palju muutunud, kui võrrelda kirkiku välimust 14. sajandil ja 20. sajandil. Samuti võiks öelda,et igal kirikul on oma pikaaegne ajalugu,ning ka Oleviste kirikul on pikk ning üpriski huvitav ajalugu. Kirik on mitmekordselt kahjustada saanud. Oleviste kiriku ümberehitamised on kestnud küll väga kaua kuid praeguseks on kirik väga ilus ning rikkalilikult kaunistatud ning väga huvitav oleks seda külastada.