Halliste kihelkond (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Eva Jakovlev
HALLISTE KIHELKOND
Kursusetöö
Juhendaja : Karl Pajusalu
Tartu
2014
Murdesõnade tundmine , küsitletavale loetakse ette sõna (sulgudes selle sõna õige tähendus), tema ülesanne on moodustada selle sõnaga lause.
Aame (ajame)
Ame ( särk )
Amat (amet)
Avi ( haug )
Elle ( helde )
Ikma ( nutma )
Japs (õun)
Kaal ( kael )
Kamps ( kampsun )
Kangeste (väga)
Kapust ( kapsas )
Kasume (kasvama)
Keller ( kelder )
Keng ( king )
Kesü ( oder )
Kidsi ( kade )
Kikas (kukk)
Kitsma ( rohima )
Kengälti ( paljajalu )
Kuremari ( jõhvikas )
Kõiv ( kask )
Kõtt ( kõht )
Kört ( seelik )
Lige ( märg )
Liim (leem, supp )
Lõhmus (pärn)
Lämi (soe)
Manu (juurde)
Ommuk (hommik)
Pageme (põgenema)
Paluk (pohl)
Peni (koer)
Nõgel (nõel)
Nõgene (nõges)
Pelgäme ( kartma )
Piirak (pirukas)
Priiperäst (tasuta)
Puha (kõik)
Putma (puutuma)
Pakspiim (kohupiim)
Puulbe (laupäev)
Suikma (tukkuma)
Sõsar (õde)
Taller (taldrik)
Väits (nuga)
Tõuse, Halliste
Elle Eha-Are
Kas salgate TEDA või sallite,
ent rahva suus liigub legend,
kui taassünnib kirik Hallistes
vabaks Eestimaa võitleb end
Nagu varemeist tõuseb Halliste,
virgub varemeist eestlaste usk.
Taas tulevad tõelised talisted!
Ja langeb me südamest tusk !
Jõulurõõmuta ööst päeva ei saa!
Jõuluvalgusest maailm on hell !
Jõulutervitust Sulle, Eestimaa,
lööb Halliste kiriku kell!
Maast pilk tõsta, taevast taganend hõim!
Selgib Halliste kohal su aim:
ei seo seda rahvast maapealne võim,
kelle hing on vaba ja vaim!
Halliste asustuslugu
Halliste asub Mulgimaa kõige edelapoolsemas osas, ulatub Karksi ja Paistu rajalt kuni Saardeni, teiselt poolt Kõpu metsadest kuni Läti piirini , olles seega kõige suurem ajaloolise ühikuna kujunenud piirkond Mulgimaal. Halliste asustamislugu ulatub kaugesse kiviaega, esimesed tõendid Viljandist on pärit juba mesoliitikumi ajast, mil sellel alal asusid muistsed laagripaigad. Mitte alati ei ole Halliste kuulunud Mulgimaale. Tegelikult sai sellest Mulgimaa osa alles Nõukogude ajal. (Vislapuu 2012)
13. sajandil kandis Halliste nime Alistegunde (Alistekunde, Aliste), olles koos Karksi ja Paistuga muistse Sakala lõunapoolne osa. Sellel ajajärgul toimusid ordurüütlite pealetungid, Mait Metsanurga romaani „ Ümera jõel“ põhjal Alistegunde malev purustas rüütlite ja nende liitlaste väed. Peale ordurüütlite vallutusi kuulus Halliste Viljandi komtuurkonna Karksi foogtkonda, olles koos Karksiga üks kihelkond kuni 1504. aastal Wolter v. Plettenberg nimetas esmakordselt Hallistet iseseisva kihelkonnana. Samal ajal ehitati sinna esimene kirik ning Hallistest sai kihelkonna keskus. Halliste kuulus Saksa ordu alla pea 300 aastat, kuni Liivi sõja lõpuni, saades sõja käigus kõvasti kannatada. Sõjatandriks oli Halliste ka 1600. aastatel, Poola-Rootsi sõja alguses, Põhjasõja ajal ning Vene impeeriumi osaks saamise ajal, mil talupoegade ratasarühm mõisnikega arveid õiendasid. Olukord ei paranenud vaid muutus hoopis hullemaks 17. sajandi lõpul, mil näljahäda tõttu jättis oma elu suur osa kihelkonna elanikest, oma suure laastava töö tegi ka katk – 1713. aastal oli Halliste kihelkonda jäänud vaid 133 talu. (Riisalo 1968)
Hoolimata kõikvõimalikest hädadest ja tagasilöökidest aitas piirkonda taas jalule tõusta linakasvatus . Raske töö ja tänuväärse saagiga kogusid kohalikud elanikud üsnagi arvestatava varanduse ning võib arvata, et see kogutud jõukus võis olla üks põhjus, miks Hallistes mindi varem, kui mujal, juba 1846. aastal, üle teorendilt raharendile . Raharent tõi endaga kaasa talude ostmise ja müümise. Arvatakse, et Halliste kihelkonna Mulgi talust Tartumaale ja mujale siirunud taluostjatega levis kaasa mulgi nimi, mis hiljem tähistas ka jõukamaid elanike. Lisaks põllumajandusele aitas kihelkonna edule kaasa ka kitsarööpalise raudtee valmimine – tekkis Mõisaküla asula, millest hiljem kujunes linn ning Abja- Paluoja alev. Sinna lähedale asustati ka toorlinavabrik, mis jällegi pakkus inimestele tööd, tuues laastatud Hallistesse uusi inimesi ning andes vanadele elanikele põhjuse jäämiseks. 19. sajandi keskel oli Halliste kihelkonna alal üheksa valda: Abja, Kaarli , Kaubi, Vana-Pornuse, Penuja, Uue-Kariste, Vana-Kariste, Vanamõisa ja Veelikse. Veelikse küla liideti Laatre maakonnaga, mis kuulub hoopis Valmiera kihelkonda. ( Pihlak 2004)
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus nr. 840 anti Halliste külanõukogule omavalitsusliku valla saatus, seega on Halliste praeguseks 23 aastane (2014 aasta järgi). See muutus tõi kaasa ümberkorraldused suurmajandite funktsioonide korralduses, neid hakkasid juhtima vallavalitsus ja vallavolikogu, suured muutused toimusid ka kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel, Halliste territoriaalne üldpind (272 ruutkilomeetrit) jäi samaks. Peale suurmajandite kiirkorras lammutamist kahanes elanike arv märgatavalt kõikjal maapiirkondades, seda ka Hallistes. Üheksakümnendate alguses oli Hallistes kokku 4 kooli, alustati viienda ehitust, et kohalikel lastel oleks kodulähedane koolis käia, kuid rahvaarvu see samm siiski ei suurendanud. ( Kangur 2002)
Esimese maailmasõja ajal olukord taaskord halvenes, oli kaupade puudus ning rahaväärtus vähenes. Osa võeti ka Vabadussõjast, kuhu paljud jätsid oma elu. 1940. aastatel lõhuti tugevad talud , asemele tekkisid väikemajapidamised, tööstus, tehased ja ettevõtted natsionaliseerit – rahva seas algas massiline põgenemine. Halliste langes kahe küüditamise ohvriks, kaasa viidi umbes 400 inimest, repressioonide tõttu algasid sundkollektiviseerimised, rahva arv hakkas taaskord vähenema ning ei ole siiani tõusuteel. Tänasel päeval on Halliste vald, valla territoorium on 266 km2, millest enamuse (124 km2) moodustab mets. Hallistes on kaks alevikku ning 23 küla, elanike on 2010. aasta seisuga 1697. (Halliste valla koduleht )
Hallistest on pärit Grosside-Krosside suguvõsa , kes teeb kokkutulekuid juba 22 aastat, alati pärast jaanipäeva . Üheskoos on suguvõsa korda teinud esivanemate hauaplatsi, mida kroonib esiisa põllult toodud mälestuskivi , Halliste kiriku seinal on Krosside-Grosside suguvõsa vapp, mis pühitseti sisse 2001. aasta jaanipäeval (Raave 2002). Selles töös on tehtud uurimus murdesõnade tundmisest Krosside suguvõssa kuuluva Aino Uripeaga (sünd. 25.06.1934).
Halliste keelejooned
Kuigi eelmistel sajanditel kuulus Halliste Pärnumaa alla, on Halliste siiski üks viiest kihelkonnast, kus räägitakse mulgi murret, veel kohtab seda Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes. Mulgi murdel on omad eripärad , kuid kuna antud murret on läbi ajaloo räägitud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti piiril, on selles esindatud nii Põhja- kui Lõuna-Eesti peamurde jooni. (Pajusalu, Hennoste , Niit jt 2009)
Mulgi keel kuulub lõunaeesti keele hulka ning on Eesti põline piirkondlik keel. Murde arendamiseks on loodud Mulgi Kultuuri instituut ning Mulkide Selts. Viimane annab välja igal aastal „Mulkide Almanakki“, kord kuus on Vikerraadios eetris mulgikeelne saade. 2011. aastal läbiviidud rahvaloendusel märkis 9682 inimest end mulgi murde oskajaks.
Arvatavasti on mulgi murre kujunenud Sakala hõimumurde baasil ning läbi aja teinud mitmeid muudatusi, omalt poolt on lisandusi andnud geograafiline asend – mõjutused keskmurdest ja läänemurdest. Võrreldes teiste lõunaeesti murretega, on mulgi murde kirjakeel selgesti tuntav, seda enamasti sellest, et ei kasutatud tartukeelset kirjandust. Eriti on tunda põhjaeesti jooni, seda seetõttu, et Mulgimaa keskused on asunud põhjaeesti piirkonnas ning geograafiline asend - see on põhjus, miks mulgi murdel on lõunaeesti murretest kõige enam põhjaeestiga sarnaseid jooni (näiteks: -se lõpuline illatiiv, -de mitmus , pluurali nominatiivis –d, -de, -da esinemine, sõnaalguses konsonantühendi puudumine, e-mitmus, v kadu). Mulgi murde tunnuseks on h kadu sõnaalguses (hobune Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist (üksteist), kaitsteist (kaksteist), miljun (miljon). (Ilves, 2010)
Hääldus : alates kolmandast silbist a ja ä > e, vokaalide kadu rõhututes silpides, pronoomenites esilbi järel n-i kadu, klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel.
Morfoloogia: imperatiiv keeldkõnes –da infinitiivi kujuline, sünteetilised vormid minevikulise tingiva kõneviisi puhul, hVn-lõpulised seesütleva käände vormid mõnedes adverbistunud vormides , e-tunnuselised mitmuse vormid. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009)
Kasutatud allikad:
Halliste valla koduleht http://www.halliste.ee/?id=1162 külastatud 12.05.2014
Ilves, Kristi 2012. Mulgi keele ja kultuuri õpe üldhariduskoolides. Magistritöö .
Ilves, Kristi. Mulgikeele tüüvihk. 2010. Tallinn: Aktaprint.
Kangur, V. Halliste valla elu ja lugu. Üitsainus Halliste. 2002. Viljandi: Print Best .
Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit. E., Päll, P., Viikberg. J. Eesti murded ja kohanimed . 2009. Tallinn: AS Pakett.
Pihlak, J. Halliste Kihelkond ja vabaduse risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat. 2004.
Raave, K. Halliste kiriku elu ja lugu. Üitsainus Halliste. 2002. Viljandi: Print Best.
Riisalo, V. Halliste. 1968. Tallinn: Eesti Raamat.
Vislapuu, A. Viljandi ajalugu periooditi . Kättesaadav http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=52