Rahvariided ja nende tähtsus tänapäeval (1)

Rahvariided
Rahvarõivaste all mõistame me tänapäeval eelkõige 19. sajandil Eestis kantud pidulikke talupojarõivaid, mis on paljude sajandite pikkuse ajaloolise arengu ja loomingu tulemus.
“Rõivamoe” kujundas kliima ja ka töö, mida tehti. Aga rahvarõivas on kandnud endas ka olulist ühiskondlikku rolli väljendades kandja kuuluvust, seisust , vanust, kandja meeleolu.
Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided .
Selliseid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil.
Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad.
Paljudes Euroopa riikides kehtisid koguni seaduses sätestatud ettekirjutused, mis piirasid rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest.
Eesti rahvarõivaste algusaega on raske vaadata, sest andmeid leidude näol on vähe. Pigem saab järeldusi teha keelest, mida räägime. Näiteks sõnad “vöö” ja “tanu”, on vanad 5000-6000 aastat. “King” on pärit 4000 aasta tagusest ajast, “ ketrama ”, “kuduma” on enam kui 2000 aastat vanad sõnad.
Tõeliseks rahvariiete õitseajaks ja paljudes riikides ka õigete rahvariiete traditsiooni alguseks peetaks 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust, kui rõivapiirangu seadused kehtestuks tunnistati. Samal ajal toimusid Euroopas ka poliitilised muudatused, maareformid ning rahvusluse tõus. Hakati koguma rahvalaule, legende ja muistendeid ning tihti kasutati näidisena ühe või teise piirkonna rõivastust, et tõestada rahvusliku algupärandi olemasolu. Seda muidugi eriti rahvaste hulgas, kes elasid teise rahva võimu all.
Just Halliste ja Karksi kihelkondadel olid omased kauakestvad rahvarõivaste kandmise traditisoonid. Kui mujal Eestis (v.a. Kihnu saar) kadus rahvaõivaste kasutamise traditsioon igapäevaelus 19. sajandi keskpaigaks, siis Karksi ja Halliste kihelkonnas olid nad kasutusel 19. sajandi lõpuni.
Seejuures olid Halliste ja Karksi kandi rahvariided kõige vanemat tüüpi rahvariided Eestis üldse, kuna need polnud mõjutatud moesuundadest.
Näide Halliste ja Karksi rahvariiete kohta.
Naised kandsid vanemat tüüpi pealinikuid ja rätte, samuti kokkuõmblemata vaipseelikuid, mida seoti vööga.
Mehed kasutasid vanapäraseid pikki pükse, mujal Eestis kanti põlvpükse.
Naiste seas oli populaarne puusapõll, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne, millest on säilinud nii kirjeldusi kuid neid võib leida ka muusemite kogudes.
Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest , mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline.
Tikandite tegemisel olid populaarsed taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna populaarne.
Kuid üheks kõige tuntumaks rahvariideks Eestis on kindlasti villane mulgi pikkuub.
Mulgimaal on pikkuube kandnud nii naised kui mehed, samas kui mujal Eestis oli naiste kehakatteks jakk .
Mulgi pikkuub oli musta värvi. Musta värvi saamiseks leotati pruunist lambavillast lõnga või kangast rauarikkas soovees. Halliste kandis oli naiste pikkuuele hall või pruun krae , kuna meeste pikkuuue krae oli sinine. Jõukamate mulkidel olid  pikkuue varrukate ja hõlma siseküljed punasest ja kallist poeriidest. Kuued olid kaunistatud punase paelaga, mis moodustasid selle pinnal huvitavad silmusmustrid.
Enim on andmeid naiste pidulikust riietusest ja kaunistustest, vähem meeste rõivastusest. Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa : pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel ja pärandati põlvest põlve; käimise rõivad vähem pidulikeks käikudeks; töörõivad, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid. Täieliku piduliku rõivakomplekti said neiud ja noormehed leeriks, millega tähistati täisealiseks saamist.
Vallalise ja abielumehe rõivastuse vahel olulist erinevust polnud, küll aga tehti ranget vahet neiu ja abielunaise ning ka abielunaise ja lese rõivastuse vahel.
Töörõivaste puhul oli esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kuid ega see polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks .
Väga tähtsal kohal olid ka ehted , mis kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid nad ei puudunud täiesti ka igapäevase töörõivastuse juurest omades ka lisaks ilule kaitset kurja vastu.
Kuigi Eesti on väike, oli rahvarõivastel rohkesti paikkondlikke erinevusi. Välja võib tuua neli suurt rühma — Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.
Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni.
Näiteks Saaremaalt on teada, et võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.
Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks.
Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.
Rahvariided elavad meie teadvuses aga ka tänapäeva moetööstuse kaudu. Tänane kõrgmood ei eelista ühe rahva traditsioonilist rõivast teisele ja nn folgi stiil, mis on inspireeritud eri rahvaste talupojarõivastusest, on olnud vahelduva eduga kuum teema alates 1970-ndatest.
Täna on rahvarõivas selgelt peoriietus. On tore, et see pole vaid laulu- ja tantsupidude ajaks vaid tunnustatud kehakate ka teistel pidulikel hetkedel. Viimastel aastatel võrdsustatakse rahvarõiva kandmine fraki ja õhtukleidi kandmise pidulikkusega.
Valides rahvarõivaid, võiks üldjuhul lähtuda oma juurtest- panna selga selle kandi rõivad, kust ollakse pärit või kuskohast on pärit näiteks mees.
Kõige kindlam on pidulikel vastuvõttudel kanda rahvariideid kuna rahvarõivas on ajatu ega lähe moest ning on ilus.
Rahvarõival on erinevalt enamikest teistest pidulikest riietest oma lugu.
Vanade rahvakommete ja –pidudega seotud rõivastuse, selle põlise mustrite ja ehete visas säilitamises avaldus Eesti rahva püüd kaitsta kogu oma põlist kultuuri võõraste rõhujate vastu, keda rahvast järsult eraldasid nende erinevad rõivad, teistsugused kombed ja eluviis.
Ka tänapäeval on rahvariided tähtsalt kohal meie südameis ning laulupidudel ja pidulikel vastuvõttudel silm puhkab neil inimestel, kes võtsid vaevaks muretseda endale rahvariided ja neid ka uhkusega kannavad.
Kasutatud kirjandus:

Kurrik, H. (1938) Eesti rahvarõivad. Tartu: Eesti Rahva Muuseumi Kirjastus

Tõnurist, I (2003) Rahvarõiva kandja abiline. Tallinn

Donwall, IT (1938) Käitumine tänapäeval. Tartu: Tapper

www.kihnuvald.ee

www.mulgikultuur.ee

http://www.mulgi.karksi.ee/?364