Välja võib tuua neli suurt rühma -- Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni. Näiteks Saaremaalt on teada, et võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine
Soova Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Rahvarõivaste, nagu ka teiste riideesemete esmaseks ülesandeks on kandja varjamine ja katmine võõraste pilkude eest. Samas täidab rõivastus ühiskondlikku ülesannet, väljendades selle kandja sugu, seisust, vanust, elukutset või isegi jõukust. Rahvarõivas, vaatamata oma esmasele ülesandele on aga väga kaunis, maitsekas ja esinduslik. Nii on ka rahvarõivastel tänapäeval täita mõningaid ühiskondlikke ülesandeid olla esindusriietuseks teatud pidulikel puhkudel, aktustel, vastuvõttudel jne. Eriti suure uhkusega kantakse rahvariideid rahvapidustustel (laulu- ja tantsupeod), kus nende kandjateks on valitsevalt naised ja lapsed. Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete kaunistamisel peale värvide ja erinevate lõigete kasutatakse ornamentikat. Ornament koosneb geomeetrilistest ja loodusmotiividel ning põhineb sümmeetrial ja ka motiivide
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid
On ruumiline kultuuriteadus: piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris, kultuuriline suhtlemine läbi ruumi, kultuuri mõju inimeste käitumisele, kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline korraldus. Ohuks on see, et kultuurigeo valgub laiali kuna proovib hõlmata kõikke, kuna kõik on ju kultuur. Soomes ja rootsis tähistab kultuurigeo just inimgeograafiat. Seosed teiste teadusharudega-1) ajalugu-suur osa kultuurigeost põhineb ajalool. Varem rohkem tänapäeval vähem, kuna käsitletatakse hetkeprotsesse, kuid neid ei saagi siiski mõista ilma ajalugu tundmata. 2) etnoloogia- entoloogia ja kultuurigeo vahele on raske piiri tõmmata. Paljud tööd omavad tugevaid kultgeo aspekte. Siiski on rõhuasetus mõlemal pisut erinev. 3) antropoloogia- teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Võrdlev teadus, mis püüab jõuda sügavamate tunnetusteni inimese olemusest.
Kokku elas 1989. aastal linnades 90% mitte-eestlasi. Eestlaste seas jäi linnaelanike osa aga tagasihoidlikuks moodustades vaid 56%. Seega jäid eeslased nõukogude perioodi lõpuks väga tugevalt seotuks maa ja põllumajandusega. Seetõttu tuleb nõukogude perioodi asustusest Eestis rääkida kui kahest erinevast osast: sisserännanud mitte-eestlased koondusid linnadesse, eestlased jäid aga maaliseks rahvaks. Sageli öeldakse ka tänapäeval, et eestlaste juured on tugevalt kinnitunud maale. Võib-olla tugevamalt kui ühelgi teisel Euroopa rahval. Taasiseseisvunud Eesti Taasiseseisvunud Eestis on jällegi muutunud asustuse arengu suunad. Sarnaselt esimesele iseseisvusperioodile, kadus paljudel ettevõtetel ära senine turg. Uusi turge lääneriikides on aga raske leida. Nii on iseseisvusperioodil kiiresti vähenenud töökohtade arv põllumajanduses ja tööstuses
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu
Kõik kommentaarid