Ibsen, Hamsen, Strindberg (2)

Knut Hamsun ( 1859 -1952) – kodaniku nimega Knud Pedersen. Oma esimese teose talupoja elust avaldas ta 19 aastaselt. Hiljem sai ta Norra ajalehe korrespondendiks. Hamsun põlgas moodsat tsivilisatsiooni ning linnaelu . 1890 „Nälg“- süveneb üksildase puudust kannatava inimese tundmustesse ja tajudesse. 1892 „Müsteerium“, 1894 „ Paan “, 1898 „Victoria“ need on lüürilis-romantilised romaanid . 1920 „Kuningriigi väravail“, „Elumäng“, „Õhtupuna“ need on näidenditriloogiad. 1917 „Maa õnnistus“, sellega pälvis Nobeli kirjandus preemia. 1949 „Rohtunud radadel “ tema autobiograafia .
Hendrik Ibsen (1828-1906) -19.saj keskpaiku tekkinud ja tugevnenud Norra iseseisvusliikumise mõjul valitses Ibseni esimese loomeperiood ja see oli rahvus romantistlik. „ Catilina “ 1849, „Jaaniöö“ 1853. Terav ühiskonna ja individualismi kriitika 1865 „Brand“, see toob tunnustuse ja teeb ta kuulsaks kui näitekirjaniku. Tema tipp teos on „ Peer Gynt “1867. Hiljem ilmus veel sari meisternäidendeid – „Seltskonna toed “ 1877, „ Nukumaja “ 1879 , „ Kummitused “1881, „Rahva vaenlane“1882. Viimased teosed- „Metspart“1884, „Naine merelt “ 1888, „Ehitusmeister Solnes“ 1892.
August Strindberg - (1849-1912)- Strinberg kirjutas 60 lavateost. Ta arendas ning põhjendas oma loominguga nii realistlikku, naturalistlikku kui ka sümbolistlikku teatrit. Teda huvitasid enamasti teatriarvamuse kirjutamine, näitlemine ja maalimine, nagu ta märgib ka oma esimeses romaanis „Punane Tuba“ 1879. Strindbergi esimene trükis ilmunud näidend „Vabamõtleja“ 1870 oli terava sotsiaalse suunitlusega, kuid laialivalguva teostuse ja üsna saamatult vormitud karakteritega. Edukaks kujunes realistlik draama „Meister Olof“1872 reformatsioonist Rootsis 16. sajandil. „Isa“ 1887 on lugu rittmeistrist ja ta naisest Laurast, kelle kooselu on kujunenud tütre kasvatuse ümber käivaks võitluseks. „ Preili Julie“ 1888 jutustab aadlineiu ja toapoisi suhetest. Painav psühholoogilise draama „ Surmatants “ 1901 tegevus toimub väikesel saarel, kus suurtükiväekapten Edgar ja ta naise Alice’i kakskümmend viis aastat kestnud abielu on muutunud tõeliseks õuduseks. Uudses näidendis „Unenäomäng“ on Strindberg kasutanud prantsuse sümbolismi ja saksa uusromantismi võtteid. Hilisemad loomeperioodi teosed keskenduvad meeste-naiste suhetele.
Nukumaja- See draama käsitleb abieluteemat. Aktsiapanga direktor advokaat Helmeril, tublil ja ausal mehel, on pealtnäha ideaalne perekond ja musterkodu. Ta armastab oma võluvat naist Norat. Kogu näidendi sündmustik on tegelikult järg kaheksa aasta tagusele loole, kui Helmer haigestus ja pidi lõunasse ravile sõitma. Nora oli siis raha laenamiseks võltsinud vekslil oma sureva isa allkirja. Aastaid on naine võlga maksmiseks lisatööga raha kogunud. Ta peab oma tegu õilsaks ega mõista meest, kes külvab sellest teada saades ta üle alandavate süüdistustega. Eriti valus on Norale aga mehepoolne „andestamine“. See on teose kulminatsioonihetk, Nora muinasjutuloss variseb kokku. Ta ei taha olla nukumajas mänguasjaks, kelle arvamusest ei hoolita ja ei saa midagi ise otsustada. Nora peab õigeks sellest nukumajast lahkuda. Kui Helmer tuletab talle meelde kohustusi perekonna vastu, ütleb Nora, et tal on ka kohustused iseenda kui inimese ees. Nora jääb siiski koju. Kuid Ibsen ütles seejuures, et oli „Nukumaja“ kirjutanud just oma esimese lõpu pärast, kus naine jätis oma perekonna ja lahkus.
Ibsen rõhutas oma näidendiga, et ühiskonna ettekirjutatud reeglid ei tohi võtta naiselt õigust täisväärtuslikule elule.
Peer Gynt- Peer Gynt ei suuda endale kindlaks jääda ning toimib alati nii, nagu parajasti meeldib. Peer Gynt on kunagise rikka ja austatud mehe Jon Gynti poeg. Jon Gyntist sai aga joodik ning ta kaotas kogu oma raha, jättes Peeri ja ta ema Åse vaesusse. Peer tahab taastada selle, mis isa hävitas, kuid raiskab aja hoopis kiitlemisele ja õhulosside ehitamisele. Ta satub kaklusesse ja röövib pulmapäeval ära pruudi – Hægstad’i Ingridi. Peer kuulutatakse lindpriiks ja peab kihelkonnast põgenema. Oma teekonnal kohtab ta kolme armujanus piimaneidu, rohelisse riietatud tüdrukut, Dovre mägedes elava vanamehe tütart, kellega ta tahab abielluda , ning Bøygen’it (suur takistus). Solveig , keda Peer Hægstad’i pulmas kohtas ning armastama hakkas, tuleb mehele tema metsamajakesse järele, et koos temaga sinna elama jääda. Ent Peer jätab ta maha, minnes oma teed. Ta on palju aastaid ära, tegeleb mitmesuguste ametitega ja mängib mitmesuguseid rolle, kaasa arvatud Maroko rannikul kahtlaste ettevõtmistega seotud ärimeest. Peer eksleb kõrbes, külastab möödaminnes Memnonit ja Sfinksi , temast saab beduiinipealik ja prohvet , ta püüab võrgutada ühe beduiini tütart Anitrat ning jõuab lõpuks Kairo hullumajja, kus külalist tervitatakse kui keisrit . Kui ta vana mehena viimaks koduteele asub, elab ta üle laevahuku. Laeva pardal on ta kohtunud ka Veidra Reisijaga, kes tahab kasutada Peeri keha selleks, et uurida välja unenägude asupaik . Jõudnud tagasi kodukihelkonda, osaleb Peer ühe talumehe matusel ning paneb oksjonile kõik oma varasemast elust alles jäänud asjad. Ta kohtab ka nööbivalajat, kes väidab, et kui Peer ei suuda selgitada, millal ja kus oma elu jooksul on ta olnud „tema ise”, peab tema hinge koos teiste defektsete asjadega üles sulatama. Seejärel tutvub Peer Kõhna Mehega, kes usub, et teda ei saa pidada tõeliseks patuseks ega põrgusse saata. Peeri haarab veelgi suurem meeleheide. Ta pöördub tagasi Solveigi juurde, kes on teda kõik need aastad majakeses oodanud. Naine ütleb, et tema usus, lootuses ja armastuses on Peer olnud alati tema ise.
Peer Gynt käsitleb inimese elu mõtet, tema kohustusi teiste inimeste vastu. Näidendis kasutab Ibsen norra rahvapärimusi trollide kohta, kuid siin omandavad muistendkujundid sümboli tähenduse.