Paekivi - Eesti rahvuskivi (0)

Kooli Nimi
Eesti rahvuskivi - paekivi
Referaat
Ees- ja perekonnanimi
? klass
Paekivi on eesti rahvuskivi alates 4. maist 1992.a.
Paasi on kasutatud iidsetest aegadest saadik kalmete, hoonete ja kindlustuste rajamisel ning paest on ka suurem osa Eesti riigi tähtsamatest arhitektuurimälestistest.
Paekivi ehk paas on karbonaatkivimi rahvapärane nimetus.
Tuntumad Eesti paekivid on lubjakivi ja dolomiit .
Eesti paekivi on ilus, mitmevärviline ja mitmesordiline ning ka vastupidav materjal, kui seda õigesti kasutada. Paekivist on sajandeid ehitatud Eestimaal suuremaid ja väiksemaid, tähtsamaid ja vähemtähtsaid hooneid . Paekivi on ennast tõestanud kui vastupidav ehitusmaterjal. Keskajast tänapäevani säilinud Tallinna vanalinn on parimaks näiteks paekivi headest ehitusomadustest.
Kui ajaloos tagasi vaadata, siis on paekivi ja dolomiiti ehituses kasutatud juba 700 aastat. Suurem enamus meie paekividest on tekkinud ajavahemikus 500 kuni 408 miljonit aastat tagasi. Paekivi on settekivim ja nende paksus Põhja-Eestis on veidi üle 100 m, Lõuna-Eestis kuni 800 m. Pärnu – Mustvee joonest põhjapool avaneb paekivi kohati lausa maapinnal, enamasti katavad paekivi aga suhteliselt õhukesed setted . Lõunapool katab paekivi lisaks paks liivakivi kiht. Eesti paekivid – lubjakivid ja dolokivid (dolomiidid) on olnud meil ehitusmaterjalidena kasutusel juba ca 3000 aastat, olles puidu kõrval tähtsuselt teine.
Pärast vahepealset madalseisu on paekivi kasutus viimasel kümnel aastal taas oluliselt tõusnud. Igal meie paeliigil on oma kasutuskohad , kuhu nad hästi sobivad. Keerulisemaks teeb kasutamise asjaolu, et loodusliku materjalina ei ole paekivi ühtlane ning iga meie paeliik jaguneb omakorda veel paljudeks kihtideks ja erimiteks, mille omadused võivad olla väga erinevad. Paas ja dolomiit on populaarsed ehitusmaterjalid ka tänapäeva eramuehituses. Paekivist on projekteeritud palju erinevas stiilis maju elumaju ning nende juurde müüre ja rinnatisi. Põhjarannikul kasutatakse teekatteks sageli ära elamu vundamendiaugust väljamurtud paekiviplaate. Paekivi murdub eri piirkondades ja kihtides väga erinevalt – mõned kihid moodustavad vaid õhukesi, kuni 3 cm paksuseid plaate , teised võivad murduda telliskivipaksuste tükkidena. Maapinnalähedastes kihtides paiknev paas on üldjuhul habras ja sillutiseks ei sobi. Niisugune kivi hakkab maapinnal temperatuurimuutuste tagajärjel kiiresti lagunema. Välitingimustesse sillutise rajamiseks ei sobi ka dolomiit, mis on väga poorne ja samuti ei talu temperatuurimuutusi. Sügavamates kihtides leiduva paasi toon võib olla väga varieeruv – kollasest sinakashallini. Kusjuures hall paas on osutunud veidi vastupidavamaks kui kollakas . Paetuhk on aga külmatundlik –  pakasega võib selles tekkida külmakergitus, mis kergitab ka kive ja muudab kevadeks kogu teepinna konarlikuks.
Paas on hõlpsasti töödeldav ning aegade jooksul on sellest valmistatud ka ilusaid skulptuure.
Paekivi ja kasutusalad.
Paekivist Sepikoda Eesti Vabaõhumuuseumis.
Sepikoda pärineb Oluva talust Kahala külast,
Kuusalu kihelkonnast Ehitatud 18. sajandi alguses.
Muuseumis alates 1964.
Paekivi Eesti sümboolikas
Halli paepinda sümboliseerib hõbedane palk Keila valla vapil
Heraldilised lipukesed Paide vapil sümboliseerivad paekivi
Kaarma dolokivi
Lasnamäe lubjakivi
Orgita dolokivi
Selgase dolokivi
Ungru lubjakivi
Vasalemma lubjakivi
Tagavere dolokivi (antiikpind)
Võhmuta karplubjakivi