Referaat Forselius, ülikool, Vaimuelu Rootsi ajal. (0)

Bengt Gottfried Forselius .

Eesti kirjasõna ja rahvahariduse edendamine.

Tartu ülikool ja gümnaasiumid .

Referaat
Tallinn 2015
Rahvahariduse edendamine.
Et kindlustada luteriusu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Esialgu pandi maalaste lugema õpetamisel lootusi köstritele ( kirikuõpetaja abilised). Lugemisoskus levis, kuid vaevaliselt , sest köstreid oli vähe ja nende haridus puudulik.
Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle erakordselt raske töö võttis enda peale talurahvasõbralikus kodus kasvanud Bengt Gottfried Forselius. Ta oli sündinud 1660.aasta paiku Harjumaal Harju- Madise kihelkonnas Soomest pärineva rootsi pastori peres. Forselius valdas hästi ka eesti ja saksa keelt. Õppinud Tallinna gümnaasiumis ja veidi Saksamaal ülikoolis, alustas noor koolimees talupoiste tasuta õpetamist .
1684.aastal asutati Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Ainsaks õpetajaks selles koolis oligi Forselius. Õpiaeg kestis 2 aastat, enamik õpilasi pärines Tartu ümbrusest. Pearõhk pandi ladusale lugemisele ning usuõpetusele, veidi õpiti kirikulaule, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Forselius juurutas uue meetodi lugemisoskuse kiireks omandamiseks-senise kooris veerimise asemel luges üks poiss valjusti ette, teised jälgisid teksti vaikselt . 1686.aastast alates sai kasutada juba tema enda koostatud trükis ilmunud aabitsat.
Mõisnikud, kellele talupoegade hariduspüüe ei meeldinud, hakkasid levitama kuulujutte koolide kahjulikkusest. Näiteks rääkisid nad, et kasvandikud viidavat peale kooli lõppu Rootsi kroonut teenima või nõudvat õpetaja väga suurt tasu.
Vastuseisu murdmiseks võttis energiline Forselius ette pika reisi Stockholmi, kaasas kaks parimat õpilast- Kambja kihelkonnast pärinev Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri.
Kasvandikud tõendasid eesti poiste hiilgavaid võimeid ka kunigas Karl XI ees.
1688.aastal sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti-ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti „võim ja luba” koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis. Tagasiteel hukkus noor Forselius Läänemere sügistormis. Koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.
Ometi võis rahvahariduse tulevikku vaadata optimistlikult. Nelja aasta jooksul oli seminaris saanud õpetust ligi 160 eesti noormeest.
Juba Forseliuse tegevusajast on teada 41 talurahvakooli olemasolu, enamik neist Lõuna-Eestis. 1687 .aastal oli Liivimaa maapäev otsustanud, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Koolide ehitamine edenes siiski visalt ja õppetöö toimus tavaliselt kuskil rehetoas. Kuigi teatav vastuseis aadlike hulgas püsis, olid koolid peagi enamikus Liivimaa Eesti ala kihelkondades.
Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamine olulist osa ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud lugema õpetada.
Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemiseoskus märkimisväärselt kõrge. Hariduslembese Sangaste kirikuõpetaja Chilian Rauscheri väitel käinud karjasedki loomade järel raamatut lugedes. Sama pastori sõnul on „ eesti rahvas nagu sööt , mis head vilja kannab, kui sellele kasvanud võsa maha raiuda .”
Eestikeelne kirjasõna.
Rahvahariduse edendamise kõrval omas luteri kiriku jaoks olulist tähtsust piibli tõlkimine rahvuskeelde. Piibli keele kujundirikkus nõudis selle ümberpanijatelt mitte ainult väga head eesti keele valdamist, vaid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist. See omakorda eeldas kirjakeele normeerimist. Raskusi lisas tollase eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeeleks.
Esimesed eestikeelsed trükised olid täiesti suvalise kirjapildiga. Alles 1637. aastal koostas Tallinna toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahl kasutas ohtralt võõrtähti nagu ch, ck, f, ph, tz, x.
Kuigi Stahli grammatika jäi rahvakeelest kaugele, loeti seda aastakümneid autoriteetseks ja vastuvaidlematuks eesti keele esituseks. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi,kuid see lükati vanameelsete pastorite vastuseisu tõttu kõrvale. Ka väide, et foneetiline kirjaviis on rahvakeelele lähedasem, ei leidnud toetamist, kuna Stahli kirjaviisi toetavate pastorite meelest hääldavad talupojad eesti keelt valesti ja lohakalt.
Kirjaviisi üle vaieldi nn.piiblikonveretsidel 1686.aastal Liepa mõisas Võnnu lähedal ning 1687.aastal Pilistveres, kuid üksmeelele ei jõutud. Sisuliselt olid need meie esimesed keelekonverentsid.
Selle vaidluse alustas Johan Hornung 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika,
Pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid. Need reeglid, mida me tunneme nn. Vana kirjaviisi nime all, kehtisid kuni XIX sajandi keskpaigani.
Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli ka peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. Siiski jõuti 1686. aastal välja anda lõunaeestikeelne
Uus ( Vastne ) Testament, mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian.
Muuhulgas oli see esimene läbinisti eestikeelne raamat. Käsikirjaliselt jõuti valmis ka Vana Testamendi tõlkega ning Uue Testamendi põhjaeestikeelse esitusega, kuid Põhjasõda takistas nende trükki jõudmist.
Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Aastatel 1632-1638 avaldas Stahl mahuka neljaosalise „Käsi-ja Koduraamatu Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal”,mille tekst oli trükitud paralleelselt saksa ja eesti keeles. Raamat sidaldas piiblikatkendeid, kirikulaule ja luteri usu väikese katekismuse, olles mõeldud eeskätt kirikuõpetajate tarbeks.
Sajandi keskpaigas tehti esimesi katseid trükkida eestikeelseid kirikulaule riimi ja värsimõõtu arvestades.
Koos vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule.
Rootsi aja lõppu jääb ka eesti ajakirjanduse algus. 1675.aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht.
Gümnaasiumid ja Tartu ülikool.
Euroopas olid XVII sajandi algul väga populaarsed humanismi ideed, milles rõhutati eriti teaduse ja hariduse tähtsust. Ka Rootsi kuningriigis rajati gümnaasiume ja soodustati igati ainsa kõrgkooli, Uppsala ülikooli arengut.
Loomulikult kanti samasugune hariduskorraldus üle ka uude provintsi. Poola-aegne hoogne koolielu Tartus sundis Rootsi võime ja omalt poolt selles vallas tõsiselt pingutama.
Liivimaa haridusolude korraldamisel etendas suurt osa kubermangu esimene kindralkuberner Johan Skytte, kes oli haritud noormehena olnud Gustav II Adolfi kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli kantsler.
Tema eestvõttel loodi 1630.aastal Tartus nn. Akadeemiline gümnaasium. Mille õppetöö korraldus oli küllalt lähedane kõrgkoolide omale. Nii kujunes see omamoodi eellaste ülikooli rajamisele. 1631. aastal avati gümnaasium veel Tallinnas ja Riias.’
Juba 1631.aastal esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu gümnaasium ülikooliks. Järgmise aasta juunis kirjutaski Gustav II Adolf alla Tartu ülikooli asutamise ürikule. Ülikool avati pidulikult 15.oktoobril 1632 ja seda hakati valitseva kuninga järgi nimetama Academia Gustavianaks.
Avaaktusel peetud kõnes teatas Johan Skytte, et ülikoolis võivad õppida mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud , vaid ka talupojad. Tegelikult ei olnud viimastel siiski võimalusi kõrgkooli pääsemiseks. Euroopas levinud tava kohaselt oli ka Tartu ülikoolis neli teaduskonda. Õpinguid alustati filosoofiateaduskonnas, mis andis vajalikud eelteadmised.
Sisuline ülikooliharidus saadi kõrgemas usu-,õigus- ja arstiteaduskonnas. Kokku kestis õpiaeg normaalselt 9 aastat. Et omandada laiem haritus, õpiti sageli järjest mitmes erinevas ülikoolis. Seda võimaldas üle kogu Euroopa õppekeelena kasutusel olnud ladina keel.
Üliõpilaseks saamiseks polnud eelnevalt vaja lõpetada kindlat kooli ja vahel immatrikuleeriti isegi 10-aastasi poisse . 14-17 aastased üliõpilased olid võrdlemisi tavalised . Uute üliõpilaste vastuvõtmisel viidi läbi eriline tseremoonia : lõbusal koosviibimisel täideti traditsioonilist kombestikku ja aasiti veidralt maskeeritud üliõpilaskandidaatide üle.
Õppetöö põhilisteks vormideks olid loengud ja dispuudid esinemis-ja vaidlusoskuste arendamiseks.
Ülikool tegutses Tartus esialgu kuni linna vallutamiseni Vene-Rootsi sõjas 1656.aastal. Osa sõja eest pagenud professoreid ja üliõpilasi püüdis õppetööd jätkata veel Tallinna gümnaasiumi ruumides, kuid mõne aja pärast tegevus soikus.
1690.aastal avati ülikool Tartus uuesti. Ent linna seisund polnud kiita, kolis ülikool 1699. aastal Pärnu. Erinevalt Tallinnast hinnati Pärnus ülikooli väga kõrgel ning alanud sõjale vaatamata, soodustati igati selle edasi tegitsemist.
Kasutatud kirjandus: õpik Eesti ajalugu I- Vaimuelu Rootsi ajal.
5