Jakob Hurt (0)

Jakob Hurt
22. (vkj. 10.)juulil 1839 sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas Lepa talu peremehe, koolmeistri, möldri ja aadrjalaskja Jaan Hurda peres esikpoeg, kellele ristimisel pandi nimeks Jakob. Tegemist oli patriarhaalse taluperega, kus valitses tugev hernuutlik vaim. Kodunt sai J.Hurt kaasa kindlad kõlbelised põhimõtted ning harjumuse ja tahte tööd teha. Ema Mari oli tugeva tervisega töökas naisterahvas , kellel mehe haiguse tõttu lasus talutööde põhiraskus. Tööd õpetati tegema nii Jakob kui ka õed Anna ja Eeva. Oli siis selleks lehmade talitamine, "mehilaste vahatamine" või karjas käimine, millest Jakob Hurt on maalinud kauni pildi kuulsas luuletuses "Üks karjapoiss on kuningas". Lugema õppis terane poiss isa õpilaste keskel kuidagi märkamatult. Kümneaastaselt oli Jakobil külakooli kursus läbi ning ta pandi õppima Põlva kirikuõpetaja, teeneka mehe J. G. Schwartzi käe alla Mammaste kihelkonnakooli. Juba koolis ennustati Jakobile teadlase tulevikku. Laienes ka tema silmaring . F.R. Kreuzwaldi seeriateos "Maailm ja mõnda" olevat Hurda arvates tema ees koguni "terve uue maailma avanud". 1852 . aasta detsembris lõpetas ta kihelkonnakooli. Isa lootis pojast järglast koolimeistri kohal ning saatis ta 1853 . aasta jaanuaris Tartu kreiskooli end saksa keeles täiendama. Kuigi uue miljööga harjumine võttis maavillasel noorukil aega, olid tema edusammud õpingutes ometi kiired. See äratas õpetajate tähelepanu ning kui J. Hurda isa 1853. aasta sügisel pojale Tartu järele tuli, veenis inspektor C. Oettel teda andekat noormeest veel aastaks õppima jätma. 1854. aastal lõpetas J. Hurt hiilgavalt kreiskooli. Oetteli arvates pidi andekas noormees õpinguid jätkama kindlasti ka gümnaasiumis. Suurte raskustega õnnestus tal veenda ka rahapuuduses vaevlevat Jokobi isa. 1855. aasta astus Jakob Hurt Tartu gümnaasiumi, mille 1858. aasta detsembris cum laude lõpetas. Hariduse omandamine sai võimalikuks tänu Oetteli toetusele, kes andis poisile peavarju, organiseeris talle tasuta lõunad ja stipendiumi, millele J. Hurt eratundidega lisa teenis. Gümnaasiumi perioodil konkretiseerusid ka J. Hurda huvialad- keeleteadus ning selle raames eesti rahvaluule . Suurt mõju avaldas Hurdale eriti Kreutzwaldi "Kalevipoeg". 1859 . aasta jaanuaris astus ametivõimude poolt "täiesti varanduseta isikuks" tunnistatud Hurt Tartu ülikooli. Kui algu plaanis Hurt õppima minna keeleteadust, siis isa ja Oetteli mõjul langes noormehe valik hoopiski usuteaduse kasuks. Selle kõrvalt jätkus tegelemine filosoofiaga . Avastuslikeks kujunesid J. Hurda jaoks soome rahvaluuleteadlaste tööd. Samal ajal liitus J. Hurt veelgi tihedamalt baltisaksa seltskonnaga. 1850. aastal astus ta "Livonia" korporatsiooni liikmeks. Säilisid aga sidemed ka talupoegliku koduga. Otsustavaks noore J. Hurda maailmavaate selginemisele võib pidada 1860. aastal Lepa talus veedetud suve, mis kinnitas noormehe soovi ustavaks jääda oma kodule ja vanematele, seega ka rahvale. Samast ajast pärinevad esimesed õelt Eevalt ülekirjutatud rahvalaulud . Programmilise luuletusega " Enne ja nüüd" astus J. Hurt ka " Perno Postimehe" kaastööliseks. J.Hurda huvi eesti keele ja rahvaluule vastu viis ta varakult kokku ÕES-iga. Ta koostas seltsi jaoks keeleteaduslikke uurimusi ning ülevaate Põlva kihelkonna muistendeist. Laialdlast poleemikat äratas J.Hurda brošüür uue kirjaviisi kaitseks. Aastail 1863-1881 oli ta aktiivselt tegev eestikeelsete kalendrite väljaandmisel. ÕES-i vahendusel astus J. Hurt kontakti J. Wiedemanni ja saksa rahvaluuleteadlase W. Mannhardtiga. Samal ajal lülitus noor Hurt ka tärkavasse rahvuslikku liikumisse. 1862. aastal tutvus ta F.R. Kreutzwaldiga, aasta hiljem aga asus juhtima liikumist Aleksanrikooli nime kandva "kõrgema emakeelse kooli" loomiseks. Selle ettevõtmise kaudu tutvus ta ka J. Köleri jpt. 1864. aasta lõpetas ta Tartu ülikooli ning siirdus siis kaheks aastaks koduõpetajaks silmapaistva akadeemik Middendorffi perekonda. Seal koostas ta ka kandidaaditöö H. Stahlist. 1865. aasta aprillis omandas usuteaduste kandidaadi kraadi. 1866. aastal lahkus J. Hurt Hellenurmest, astudes pidama prooviaastat Otepää pastori M. Kauzmannu juures. J.Hurda soov oli kandideerida Äksis vabanenud kirikuõpetaja kohale. Kuigi kogudus teda endale kirikuõpetajaks soovis, kukutati "noor-eestlasena" tuntud J.Hurda kandidatuur saksa kirkikuvõimude poolt vormilistel põhjustel läbi. J.Hurt solvus ja loobus koguni plaanist saada kirikuõpetajaks. Ta sooritas koolmeistri eksamid, kavatsedes kas keeleteadlasena või ajakirja "Eesti Koit" toimetajana endale leiba teenida. Kummastki üritusest ei saanud aga asja. 1868. aasta algul asus J. Hurt õpetajaks Kuressaare gümnaasiumi, kust siirdus aga juba suvel Tartusse tagasi. Seal töötas ta 1872. aastani kooliõpetajana. Elujärje stabiliseerudes abiellus J. Hurt 1868. aastal oma heategija C. Oetteli temperamentse tütre Eugeniega. Abielu oli õnnelik elu lõpuni. J. Hurda abikaasa mõistis mehe rahvuslikke taotlusi ega teinud neile takistusi. Kõik neli last ( pojad Max ja Rudolf ja tütre Mathilde ja Linda" kasvatati üles eestlastena. Tartusse astudes liitus Jakob taas aktiivsemalt rahvusliku liikumisega. Ta lõi kaasa "Vanemuise" seltsi töös, esinedes nii seal kui mujal ettekannetega loodusteadustest, eesti ajaloost ja rahvaluulest. J.Hurt kuulus I üldlaulupeo organiseerimiskomiteesse. Teisel laulupeo päeval 19. juulil pidas ta programmilise kõne, kus manitses rahvast ustavaks jääma oma rahvusle ja kutsus teda ühistööle kõrgema kultuuritaseme saavutamiseks. Järgnevalt lõi J. Hurt juhtivalt kaasa EÜS-i eelkäija, nn. Kalevipoja-õhtute organiseerimisel, töötas välja EKmS -i põhikirja uue redaktsiooni, uuris eesti ajalugu, tegeledes samal ajal rahvusliku ideoloogia väljatöötamisega. Viimane leidis selgeima väljenduse 1870. aastal Helmes peetud kõnes, kus ta püstitas rahva ette ülesande saada "suureks vaimult", s.t. kultuuri edendamisel . Sest kultuuriliselt kõrgel tasemel seisvat rahvast ei saa ümberrahvustada. 1870. aastal valiti J. Hurt Aleksandrikooli Peakomitee presidendiks. 1872. aastal Tartu EPS-i presidendiks ( sellest ametist pidi ta ajanappuse tõttu loobuma ) ning EKmS-i presidendiks. Seega oli ta muutunud rahvusliku liikumise suveräänseks liidriks. Raskusi valmistas üksnes oma häälekandja puudumine. J. Hurda vastav palve lükati Trükiasjade Peavalitsuse poolt tagasi ning ta oli sunnitud vastu võtma J.V. Jannseni pakkumise asuda "Eesti Postimehe" lisalehe toimetajaks. J.Hurt viis lisalehe üle uuele kirjaviisile, avaldades siin oma ajalookäsitluse "Pildid isamaa sündinud asjust". See äratas baltisakslastes üldist pahameelt ning J.V. Jannsenit mõjutati J. Hurta lisalehest eemaldama. Seega oli J. Hurt sattunud C.R. Jakobsoniga ühte leeri, s.t. "Eesti Postimehest" väljapoole. C.R. Jakobsoniga tekkiski tal tihe koostöö, mis 1870. aastate keskel arenes küllaltki intiimseks sõpruseks. Koostööd C.R. Jakobsoniga ei suutnud olulisel määral segada ka J. Hurda asumine kirikuõpetajaks Otepääle 1872. aastal. Kirikuõpetaja amet tugevdas oluliselt J. Hurda ühiskondlikku positsiooni, tuues samal ajal kaasa raevukaid võitlusi saksa soost ametivendadega. Silmapaistvaimaks osutus J. Hurda mõju Otepää kihelkonna haridus ja- kultuurielu arengule. Täiseti uuele tasemele tõusis kooliharidus, kihelkonnas loodi 3 pasuna- ja 3 laulukoori. Raskusi tekitasid üksnes majapidamisega seotud küsimused, eriti suhted kirikumõisa rentnikuga. Tõhus oli sel perioodil ka J. Hurda panus rahvuslikkuliikumisse. Paljuski just tema innule ja organiseerimistööle võlgneb Aleksandrikooli üritus tänu väljakujunemise eest ärkamisaja juhtivaks liikumiseks. J. Hurda kirglikud üleskutsed aitasid kaasa emakeelse kooli idee kandumine laiematesse rahvahulkadesse. Ta jäi üritusele ustavaks ka rasketel aegadel, kaitstes 1877. aastal teda ägedas poleemikas saksa kirkikuõpetajate ja aadlike rünnakute eest. Väga tähtis oli ka J. Hurda tegevus EKmS-i organiseerimisel. Viimase üheks põhiülesandeks luges J. Hurt eesti vanavara päästmist ja kogumist. Tema innustusel ja juhtimisel kujunes välja korrespondentidevõrk, kokku 114 meest-naist. Rahvaluulet koguti 58 kihelkonnast (kaasaarvatud Setumaa ) kokku 12493 üksikpala. 1875. aastal andis J. Hurt välja esimese, 1876. aastal teise vihiku oma "Vana Kandlest" 1878. aastal toimus rahvuslikus liikumises lõhenemine. J. Hurt oli algselt kuulunud "Sakala" pooldajate hulka. Kui aga selgus, et saksa kirikuõpetajate kritiseerimise alusel asus C.R. Jakobson ründama religiooni kui sellist, astus J. Hurt "Sakala" kaastööliste seast avaliku kirjaga välja. Lahkulöömist mõjutasid ka lahkhelid võitlustaktika valikul ning J. Hurda eitav suhtumine Jakobsoni "ida-orientatsiooni". Alguses viisakuse piiridesse jääv tüli ei suutnud rahvusliku liikumise tõusu pidurdada . J.Hurt jätkas rahvuslikku tegevust endise aktiivsusega. 1880. aastal sattus ta Aleksandrikooli küsimustes saksa kirikuõpetajatega eriti teravasse konflikti, miis viis praktiliselt J. Hurda boikoteerimiseni ametivendade poolt. Teravas olukorras võttis J. Hurt vastu pakkumise siirduda kirkuõpetajaks Peterburi eesti Jaani koguduse juurde. 1880. aasta sügisel lahkus J. Hurt Eestist. Tema mõju rahvuslikus liikumises hakkas vähenema. Oma osa etendas siin valitsusvõimude eitav suhtumine J. Hurda katsesse oma häälekandja asutamiseks. 1881. aastal valiti ta lahti Aleksandrikooli presidendi kohalt. Kodumaa asjadest kõrvaletõrjutuna pühendas J. Hurt end Peterburi eestlaste organiseerimisele. Ta aitas kaasa seltside loomisele, pidas neis arvukalt kõnesid, toetas neid materiaalselt. Tähelepanuvääriv on J. Hurda tegevus eestikeelse Jaani koguduse kooli väljaarendamisel eeskujulikuks õppeasutuseks. Töö kirikuõpetajana, hoolitsus rõhutud ning vaeste kihtide eest nõudis J. Hurdalt palju aega ja vaeva. Ometi jätkus tal endiselt jõudu oma elusihtide kättenõudmiseks. Peterburis alustas J. Hurt taas tõsisemat tööd keeletaduse alal. Ta tõlkis eesti keelde uued kohtusedused, toimetas Wiedemanni sõnaraamatu uut trükki. 1886 . aastal kaitses J. Hurt Helsingis oma doktoriväitekirja. Sihiks oli eesti proffesorina kodumaale tagasi pöörduda, kuid baltisakslaste vastutöötamine tegi selle võimatuks nii siis kui edaspidi. Peamiseks jäi J. Hurdale endiselt eesti vanavara päästmine. J.Hurt mõistis suurepäraselt endale võetud ülesande raskust ja keerukust. Sellele vaatamata asus ta kogu energiaga tööle. Ta käis ise mitu korda Setumaal suunas sinna ka stipendiaate. 22.veebruaril 1888 pöördus J. Hurt kogu eesti rahva poole üleskutsega saata talle vanu rahvalaule, muistendeid, muinasjutte jms. Läbi mitme numbri järgnev üleskutse ei jõudnud veel lõppedagi, kui saabusid esimesed saadetised . Rahvaluulekogumine haaras kiiresti endaga kaasa Eesti kõige erinevamad kihid ja nurgad, muutudes esimeseks tõeliselt üle-eestiliseks ettevõtmiseks. Rahvaluulet korjasid õpilased ja õpetajad, taluperemehed ja sulased, üliõpilased ja teadlased, linna ja maa käsitöölised. Korrespondentide hulk lähened 1500-le, kusjuures suuremal osal puudus seda laadi tööks igasugune ettevalmistus. Tsaristliku venestuspoliitika surve all kujunes "isamaa kohusena" välja kuulutatud rahvaluulekogumine rahva eneseteadvust ning rahvustunnet ülalhoidvaks ürituseks. J. Hurda tegi ta aga rahvusvaheliset tuntud teadlaseks, kelle suursaavutuste vastu tunti huvi nii lähedal kui kaugel. Eriti tihedad olid J. Hurda sidemed soome rahvaluuleteadlastega. J. Hurda töö tulemuseks oli hiiglaslik rahvaluulekogu, meie rahvuskultuuri uhkus, mille üldmaht on 122317 lehekülge 172 köites. Tundes pidevat muret oma rahvaluulekogu saatuse, eriti publitseerimise pärast, püüdis J. Hurt korduvalt vabaneda kirikuõpetaja ametist, et end täielikult rahvaluulekogumisele pühedada. Õnnestus see tal alles 1901. aastal. J. Hurt jäi elama Peterburi, tema sidemed kodumaaga aga tihenesid. J. Hurt esines mitmel pool kõnedega, õnnistas sisse EÜS-i uue maja jne. 1906. aastal pidas J.Hurt õnnistamiskõne uue "Vanemuise" seltsi avamisel, seejärel osales ka EKS-i asutamiskoosolekul. Samal ajal intensiivistus J.Hurda teaduslik tegevus. Tema sulest ilmus mitu keeleteaduslikku uurimust ja jutluste kogu "Elu valgus". Peamine tähelepanu oli sel peridoodil pööratud aga rahvaluulekogu trükkitoimetamisele. Soome Kirjanduse Selts nõustus J. Hurda kogust välja andma setu rahvalaulud. Teadlase eluajal jõudis sellest monumentaalsest teosest ilmuda kaks osa, kolmas ilmus 1907. aastal. Elu lõpul omistati J. Hurdale Venemaa kõrgemaid teaduslikke autasusid- Konstantini kuldmedal. Pikka aega kestnud üle jõu käiv töö, lausa hoolimatu enesepõletamine ei saanud mööduda jälgi jätmata. 1906. aasta oktoobris tabas teda Jamburgis tõsisem haigushoog, ning detsembri keskel hakkas J. Hurda tervis kiiremini halvenema. Kahtlustati veremürgitust, kuid haiguse täpset põhjust ei suutnud arstid määrata. Veel surivoodil nõudis J. Hurt tööd, muretsedes oma rahvaluulekogu saatuse pärast. Aasta viimastel päevadel võttis haigus saatusliku pöörde ning 31. detsembri 1907 (vkj.) J. Hurt suri. Ta maeti tohutute auavaldustega ning enneolematu rahvahulga saatel Tartusse Raadi kalmistule, kus tema tagasihoidlik hauatähis asub siiamaani.
Jakob Hurt on meie rahvuslikke suurmehi, kelle töö ja mõju ei lõppenud tema surmaga, vaid kestab tema rahvaluulekogu, tema mälestuseks asutatud Eesti Rahva Muuseumi kaudu seni, kuni püsib eestlaste sugu.