Eesti ajalugu V, lk 62-65 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM) (0)

vastavalt 32,0%, 58,3% ja 9,7%. Laste osakaal oli seega 19. sajandil tunduvalt langenud (ja langes jätkuvalt), vanurite osakaal siiski veel suhteliselt madal ja rahvastiku vanuse­line koostis taaste seisukohalt üsna soodne. Linnarahvastiku hulgas oli laste osakaal veel väiksem (1881. aastal 26,9%).
Rahvastiku loomulik liikumine
19. sajandil kinnistus Eestis Euroopa abiel- lumistüüp, mis Lääne-Euroopas arvatakse olevat alguse saanud juba 1500. aasta pai­ku, igal juhul ammu enne perekonnas laste arvu piiramise levikut. Seda iseloomustab hilisem abiellumine ning paljude naiste val­laliseks jäämine.
Täpsemad andmed abiellumisvanuse kohta kogu Eesti ulatuses praegu küll veel puuduvad, senised uurimused näitavad siiski, et 18. sajandil abiellujate keskmine vanus varasemate aegadega võrreldes tõusis ja ulatus meestel 25-26, naistel 21-24 aas­tale. 19. sajandi esimesel poolel oli mõnede Põhja-Eesti kihelkondade andmetel naiste keskmine vanus esmaabiellumisel 24-25 ja meestel 27-28 aastat. Sajandi teisel poolel on abiellumisvanus veel mõnevõrra tõus­nud, neljas Lõuna-Tartumaa kihelkonnas oli see aastail 1860-81 naistel 25,1, meestel koguni 30,6 aastat. Abiellumisel arvestati üha rohkem majanduslikku kindlustatust, eluaseme olemasolu, võimalikult talu val­damist, milleni jõudmine võttis aega ning polnud kättesaadav kaugeltki kõigile.
Venemaal ja enamikus Ida-Euroopa maa­des abielluti tunduvalt nooremalt. Venemaal soodustas seda hingemaade (jaosmaade) süsteem, mis kindlustas vastsele perele osa külakogukonna maast.
Abiellumuskordaja (sõlmitud abielude arv aastas 1000 elaniku kohta) oli 1782 -1850 kogu Eestimaa kubermangus 8,5%o (võrdlu­seks: Rootsis samal ajal 8%o), 1851-58 maal 8,8%o. Tendents on aegamööda langev. 1790-99 oli aastane abiellumus keskmiselt 10,75%o, viimast korda ulatus koefitsient üle
10%o aastail 1820-21. Liivimaa kuberman­gus oli abiellumuskordaja 1873-82: 7,4%o. Pikema aja (1801-1923) kohta on olemas andmed Viljandimaa kohta: sajandi kesk­paigani ulatub koefitsient üle 8%o (1841-50: 8,2%o), hakkab siis langema, eriti märgatavalt 1880. aastail, ning 1901-10 jõuab see 6,3%o- ni. Viljandimaa oli küll mõnevõrra erandlik, sealsetes ostutaludes avaldusid majandus­likud kaalutlused eriti teravalt. Palju lapsi oleks tähendanud talu ja muu varanduse tükeldamist. Kartusest oma vara teistega jagada ei abiellunud mõned taluomanikud üldse, sel pinnal tekkisid otse “vanapoiste vallad ”.
Abiellumuse, nii nagu ka teiste rahvastiku loomuliku liikumise näitajate vaatlusel tuleb silmas pidada, et arengutendentsid avaldu­vad mõnevõrra pikemate ajaperioodide (5 ja

aastat) lõikes, seejuures erinevused üksi­kute aastate vahel, eriti kuni umbes 19. sa­jandi keskpaigani, võisid olla väga suured. Näiteks nälja-aastal 1808 abiellus Eestimaa kubermangus 1573 talurahva-paari, aastal 1810 juba 2093. Kõige otsesemalt reguleerisid abiellumist veel ilmastikuolud ja viimastega seotud saagikus. Sajandi teisel poolel hakka­sid vahed eri aastate vahel vähenema.
Kuni 19. sajandi teise pooleni oli oluliseks nähtuseks abielude sõlmimise väga ebaühtla­ne jaotumine ühe aasta piires (sesoonsus). Ta­lurahva abiellumine sõltus põllutööde tsüklist. Peamiseks pulmade pidamise ajaks oli aeg pärast sügiseste põllutööde lõppu, mil saak

teada, leidus rohkem toiduvarusid ja vaba aega. Kõige enam abielluti detsembris, kui oli juba lumetee; eelistati ka kevadet enne põllu­tööde algust. Seegi olukord hakkas 19. sajan­di teisel poolel muutuma. “Abiellumishooaeg” venis oktoobrist maini ja polnud enam kuigi märgatav.
Euroopa demograafilises üleminekus võib eraldada kaht muutuste tüüpi - inglise ja prantsuse. Esimese puhul algas suremuse langus varem, sündimus jäi 10-20 aastal ja kauemgi endiselt kõrgeks, mille tõttu rahva­arv kasvas jõudsalt (Inglismaal ülemineku-
Saaremaa rahvariideid. 19. saj. keskpaik
aja käigus 4,9 korda). Prantsuse tüübi puhul langesid suremus ja sündimus peaaegu ühe­aegselt ja rahvaarvu kasv oli tagasihoidlik (Prantsusmaal 1,8 korda). Eestis toimus üle­minek prantsuse tüübi kohaselt, 1850-1940 kasvas rahvaarv 1,6 korda.
Sündimuse langus oli Eestis pikaajaline, suhteliselt aeglane protsess. Selle algus ei ole täpsemalt määratletav, kuid näib langevat juba 19. sajandi esimesse poolde. 18. sajandil oli sündimuskordaja ilmselt veel vähemalt 40%o ringis . Eestimaa kubermangus oli sündimus kümme- ja viisaastakute lõikes üle 40%o viimati 1790. aastail. Aastad 1801-60 andsid keskmiseks 36%o. Langus ei toimunud siis­ki ühes joones, teatud tõus esines 1820. ja 1850. aastail, rääkimata võngetest üksikutel aastatel. Üldtendentsina võib konstateerida sündimuse algavat langust, mis võis tuleneda abiellumisvanuse tõusust, nekrutivõtmisest, mingil määral vast juba ka laste arvu teadli­kust piiramisest, kuigi üldiselt valitseva men­taliteedi kohaselt sündis lapsi veel nii palju kui Jumal andis.
Pöördumatult langes sündimus 1870.- 80. aastaist alates. Aastail 1871-75 oli see
Eestimaal 33,7%o, 1876-80: 31,6%o, 1881-85: 30,3%o, aastaiks 1911-13 langes 24,6%o-le. Liivimaa kubermangus tervikuna on sündi­muskordaja olnud natuke kõrgem - 1871-75: 34,7%o, 1876-80: 33,8%o, 1881-85: 31,5%o- tendents aga on sama. Viljandimaal oli sündimus 1850. ja 1860. aastail veel keskmi­selt 34,8%o, 1871-80:31,9%o, 1881-90:28,3%o, 1891 -1900: 26,l%o, 1901-10: 21,2%o. See tähendas juba põhjalikku muutust rahvastiku taastetiiübis, perekonna reguleerimist laste arvu tahtliku piiramisega perekonnas. Sajandi lõpukümnenditel sündimus üksikutel aastatel enam-vähem ühtlustus.
Suremuses olid erinevused üksikute aastate vahel eriti järsud, ja langustendentsi alguse selgitamine veelgi raskem. Kindel on näiteks, et üldine rõugepanek inglise arsti Edward Jenneri meetodil, mis Eestis algas 1801. aastal, vähendas otsustavalt rõugesunnade arvu. Enne seda on arves­tatud, et iga seitsmes laps suri sel põhjusel . Suremuskordaja , mis oli tavapäraselt olnud 30%o või natuke alla selle, püsis siiski samal kõrgusel veel 19. sajandi keskpaigani. Eesti­maa talurahva osas oli see ajavahemikus
1782-1858: 29%o, langedes 1820. aastate keskel küll juba 20%o-le. Aastail 1851-55 oli suremus veel 29,8%o, 1866-70 (nälja-aastad 1868-69) koguni 32%o. Selge langus algas nii Eesti- kui Liivimaal 1870.-80. aastail, jõudes keskmiselt 21-23%o piiresse. Viljan­dimaal oli suremus kümne aasta lõikes alla 20%o esmakordselt 1871-80, nimelt 19,8%o, seejärel 1881-90: 20,2%o, 1891-1900: 19,2%o, 1901-10: 16,5%o.
Kõrgeid näitajaid tingis just laste suremus. 19. sajandi keskpaiku võib arvestada, et igast 1000-st vastsündinust suri esimesel eluaastal umbes viiendik. Teist sama palju suri enne täisealiseks saamist, 20. eluaastani, ja elu eda­sikandjateks said vast pooled sündinuist. Nii oli see tollal ka teistes Euroopa maades.
Eesti rahvaarv 1881- 1897
Maakond, linn
1881
1897
Harjumaa
138 260
157 736
Tallinn
50 488
64 572
Paldiski
933
900
Järvamaa
49 760
52 673
Paide
2 000
2 507
Läänemaa
78 380
82 077
Haapsalu
2 884
3 212
Pärnumaa
93 745
98 123
Pärnu
12 966
12 898
Saaremaa
56 573
60 263
Kuressaare
3 454
4 603
Tartumaa
177 163
190 317
Tartu
29 974
42 308
Viljandimaa
95 061
99 747
Viljandi
5 325
7 736
Virumaa
102 034
120 230
Rakvere
3 509
5890
Võrumaa
90 479
97 185
Võru
2 697
4 152
Linnarahvastik
114 230
148 778
Maarahvastik
767 225
809 573
Kogurahvastik
881455
958 351
Valgas oli 1881. aastal 4115 ja 1897. aastal 10 922 elanik ­ku, Narvas linna piirides oli 1884. aastal u. 11 000 ja 1897. aastal 16 599 elanikku.
Keskmine eluiga jäi 19. sajandi esimesel poolel 35-40 aasta piiresse. 1897. aastal oli keskmine sünnihetkel eeldatav eluiga mees­tel 41,9, naistel 45,5 ja kogu rahvastikul 43,1 aastat.
Suremuse taseme määrasid kuni 19. sa­jandi teise pooleni eriti selgesti ilmastikust sõltuv saagikus, esmajoones leivavilja - ruk­ki - saak, s.t. toitlusolud, ja mitte alati, kuid tavaliselt siiski näljaga seotud epideemiad. Ilmastiku poolest väga soodsad olid näiteks aastad 1823-25. 1823. aastal oli sündimus 39,3%o, suremus 20,4%o, iive seega 18,9%o. 1808. aastal olid samad näitajad eelnenud ikalduste tõttu 33,0%o, 48,4%o ja -15,4%o (negatiivne iive), 1855. aastal, kui ikaldusele lisandusid epideemiad, eriti düsenteeria, oli sündimus 34,7%o, suremus 45,0%o, iive -10,3%o. Aastad, mil suremus ületas sündi­muse, olid Eestimaal 1800, 1808, 1814 , 1835, 1845, 1846, 1848, 1855, 1868, 1869. Silma­paistvamalt suurema suremusega olid veel aastad 1870, 1872, 1885, 1888, kuid iive jäi sajandi lõpukümnenditel juba kõigil aastail positiivseks. Siinkohal on mõistagi tegemist üldtendentsidega, millest oli rohkeid koha­likke erinevusi.
Suremuse vähenemine tulenes toitumis- ja elamistingimuste ning hügieeniharju- muste paranemisest ja arstiteaduse edusam­mudest. Niisugused rängalt laastanud tõved, nagu katk ja põhiliselt ka rõuged, olid jäänud minevikku.
19. sajandi lõpukümnenditel alanud suurt üleminekuaega demograafilises aren­gus kaasaegsed kohe päriselt ei tajunud. Rahvusliku liikumise päevaprobleemide hulka rahvastikuprobleemid tõsisemalt ei tõusnud. Demograafilist olukorda ja arengut tunti selleks veel liig vähe, pealegi ei olnud esialgu võimalik näha midagi alarmeerivat. Rahvaarv kasvas, eestlased olid suures ar­vulises ülekaalus ja see ülekaal kasvas, maal oli mitte-eestlaste arv täiesti tühine, jõudsalt eestistusid ka linnad. Demograafilised eel­dused rahvuslikuks arenguks pidid järelikult tunduma kõigiti soodsatena. Mõningat
Perekonnapilt 19. saj. lõpust
ärevust tekitas vaid väljarändamine , kuid selleski osati leida positiivseid külgi. Ado Grenzstein , ilmselt Malthuse õpetuse mõjul, nägi ohtu selles, et rahvaarv kasvab kiiremini kui rahva toit. Väljarändamist Grenzstein ot­seselt ei toetanud, kuid leidis, et välja rändab halvem element (saatuse irooniana rändas hiljem välja ka ta ise!) ja rahvaarvu kasv täi­dab selle lünga, pealegi parema kvaliteediga. Talle väideti vastu, et Eesti ala suudab toita ka palju suuremat elanikkonda, ja et rahvarvu kasv on kasulik. Tegelikult oli probleem juba hoopis muus - mitmesuguste tegurite koos­mõjul oli iive hakanud vähenema ja sellest sai edaspidi meie uusima ajaloo üks olulisi valupunkte.
Kohalik ränne
Rahva arvukust ja paiknemist, majanduselu, kultuuritraditsioone, olmet ja mentaliteeti on oluliselt mõjutanud ränne, mis omakorda on vahetult seotud asustusloo ja sotsiaalse mo­biilsusega. Paraku on omaaegsete asutuste sellekohane dokumentaalne materjal kõigist rahvastikustatistika andmetest kõige lünkli­
kuni ja vähem usaldusväärne . Selle põhjali­kum uurimine on algjärgus.
Rände üks varasemaid põhivorme - pagemine - oli 19. sajandil juba hääbumas. 1830.-40. aastail leidub allikmaterjalides kihelkonna kohta ehk iiks-kaks pagenud talupoega. Suurde metsa varjunud jooksi­kute asemel räägivad kohtuprotokollid pi­gem vabrikuasulas ilma passita töötavatest talupoegadest.
1880. aastail teaduslikule rahvarände uurimisele aluse pannud Ernst George Ra- vensteini üks seadustest kõlas: naised on suuremad rändajad kui mehed. Nii oli see ka Eestis, põhjuseks abieluränne. Kaheksas Ees­timaa kubermangu kihelkonnas oli 1830.-50. aastail u. 85% erinevaist valdadest pärit noorpaaride ühiseks kodukohaks peigmehe koduvald. 19. sajandi algupoolel oli laiem just hiljem ärksamate Viljandi- ja Pärnumaa kihelkondade abielugeograafia. Ilmnevad mitmed majandussidemetele ja traditsiooni­dele viitavad kaugemad “abielusillad”. Näiteks Hiiumaa mehed on kosinud arvukalt naisi Pärnumaalt - Audru ja Tõstamaa kihelkon­nast, mis piirnesid hiidlaste traditsiooniliste rändpüügi aladega (rahvateadlaste leitud sarnasused Pärnumaa randlaste ja Hiiu nais­te käsitöös seletuvad pigem abielurände kui sarnasest loodusest inspireeritud mõjudega).
Väljaspool koduvalda viibimiseks pidi kogukonnaliige hankima passi . Kubermangu piires liikumiseks piisas vallapassist, sellest väljapoole suundumiseks tuli maakonna- renteist hankida plakatpass. 1863. aasta passiseadus lubas kuni 30 versta kaugusele asuda juba ilma passita. Passi lunastanute rände iseloom on väga erinev. Passiregistri- tesse on kantud nii lühiajaliselt kodust eemal olevaid hooajatöölisi kui ka alaliselt linnas või vabrikuasulas, samuti Venemaa erineva­tes piirkondades elunevaid talupoegi. 19.-20. sajandi vahetusel elas väljaspool ametlikku koduvalda u. kolmandik talupoegadest.
Ametlikult teise maksukogukonda asu­mine oli keeruline protsess ning enne selle vormistamist olid inimesed vahel juba aas-