Georg Lurich (0)

Georg Lurich
(1876-1920)
Georg Lurich sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarja alevikus kaupmehe peres. Tema vanemad olid Väike-Maarjasse tulnud Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise valla samanimelisest külast.
Georg oli juba lapsena hästi tugev poiss ja väga jõuhimuline. Liigagaruses pingutas ta aga end üle, külmetas seejuures ja haigestus raskelt kopsupõletikku, mis tollal oli üsna eluohtlik haigus. Tallinna Peetri Reaalkooli asudes oli ta veel nõrk ja haiglane(ta isegi vabastati kehalise kasvatuse tundidest), kuigi tema tahe tugevaks saada oli säilinud. Mõte spordile pühenduda, hakata elukutseliseks atleediks, tekkis tal tõenäoliselt Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemisi nähes.
Talle omase südikuse ja visadusega hakkas ta oma kava ellu viima – harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega kahenaelaseid hantleid 4000 korda järjest. Õige kindluse said treeningud siis kui Georg hakkas käima Tallinna raskejõustikuklubis.
Lurichi tippspordi tee algas Venemaal Peterburis, 1895. aastal. Seejärel hakkas ta püstitama maailmarekordeid tõstmises ja võitis kõiki maadluses. Ning 1896. aasta suvel sai Georg Lurichist spordiprofessionaal, elukutseline atleet ehk rahvakeeli – jõumees.
Lurich hakkas uure menuga mööda maailma ringi rändama, ta oli võidukas nii maadluses kui ka mitmesugustes rahvuslikes jõu- ja osavusproovides. Aastal 1901.osales ta Hamburgis elukutseliste maadlejate maailmameistrivõistlustel klassikalises maadluses, mille ta võitis.
1901. Riias toimunud maadlustšempionaadist võttis Lurich kõrval osa ka alles 20-aastaseks saanud Aleksander Aberg Siis algas Lurich ja Abergi, õpetaja ja õpilase ühine tee.
1903. aasta lõpul ja 1904 . algul esines ja võitis Lurich ja teiseks sai Berg Helsingis . Aastatel 1904- 1910 võistles ta nii kodumaal kui ka Euroopas.
Lurich oli ka väga hea tõstesportlane. Tema tõste tulemusi: Surumine parema käega 96 kg; surumine kahe käega 85 kg 24 korda; rebimine parema käega 78 kg üks kord ja veel palju teisi rekordeid. Georg Lurichi püstitatud tõsterekordite arv küündis 40 ligi. Kui palju tema rekordid ületati, pole teada. 1910. aasta paiku olevat neid tema nimel veel vähemalt 20, võib-olla on mõnigi veel praegu ületamata.
Lurich sooritas ka mitmeid ebatavalisi tõsteid ja jõuproove elavraskustega. Nii hoidnud ta õlarakmetega üleval poodiumit orkestriga, parema käega tõstis ta üles 7, väikse sõrmega 5 meest. Samas demonstreeris Lurich oma maadlussilla tegevust, sellele istus 4 meest kogukaaluga 350 kg. Lisaks esitas ta ühe jõu- ja osavustriki – tõukas üles 115 – kilose tõstekangi ja laskis selle siis kukkuda turjale.
Kõige selle juures ei olnud Lurich mingi koloss, vaid keskmist kasvu mees – kuni 177 cm pikk ning oma parimas vormis umbes 90 kg raske. Erakordne oli Lurichi võime valitseda oma lihastikku, ta suutis lihasgruppe liigutada nii eraldi kui ka rühmiti. Vahel demonstreeris ta seda muusika saatel, valsi - või marsitaktis. Ühtlasi paistis ta silma ebatavalise painduvuse ja nõtkusega. Lurichi harmooniline kehaehitus paelus ka kunstnikke. Teda peeti mehe ideaaliks.
Sealhulgas valdas ta ka 10 keelt. Georg propageeris ka tervislikke eluviise. Tema arvates olid suurimaiks tervise vaenlaseks alkohol ja tubakas.
Seejärel asus ta ka Ameerikasse võistlema, olles ka seal üsna edukas. Vabamaadluses ühe vilunud ameeriklasega maadeldes vigastas ta kord kätt. Lurichi vigastust uurinud arstid väitsid, et võtab vähemalt aasta enne kui Lurich on taas vormis.1917 aasta märtsis lahkusid Lurich koos Abergi ja Tigasega Ameerikast . Nad sõitsid üle Vaikse Ookeani ja seejärel läbi Jaapani Venemaale. Suvel osalesid Lurich ja Aberg juba Petrogradi maadlustšempionaatidel, sügisel olid nad taas sünnimaal. Üle mitme aasta ning seekord viimset korda.
Viimane maadlustšempionaat Tallinnas, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli . Kiirustades lahkusid Lurich ja Aberg 1918.aasta veebruaris Tallinnast Petrogradi. Mõne aja pärast siirdusid Lurich ja Aberg Lõuna-Venemaale, kus nad kodusõja keerises sattusid lõpuks
Armaviri linna Põhja – Kaukaasias . 1920.aasta 22. jaanuaril suri Georg seal süüfilisse. Paar nädalat hiljem järgnes talle ka tema õpilane, võistlus kaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda. Nii lõppes Georg Lurichi tähelend tema 44. eluaastal .
Lurich oli haritud ja väga intelligentne inimene. Igas asjas oli tal välja kujunenud kalduvus iseseisvale mõtlemisele, mis aga osalt viib kangekaelsuse ja veidruseni. Selles, milles ta kõige rohkem tegeles, atleetikas ja maadluses, ei ole ta kellegi õpilane, vaid täielik iseõppija. Rahvas kutsus teda ka „Kalevipojaks“ või „Kaleviks“. Kõhkluseta võib väita, et Georg Lurich on üks silmapaistavamaid ja omapärasemaid isiksusi mitte ainult Eestis, vaid ka maalima kehakultuuriajaloos.