Konstantin Pätsi referaat (4)

Sissejuhatus
Eesti ajaloo silmapaistvaim poliitik ja riigimees on Konstantin Päts. Kui arvata kokku tema tegutsemine vastutusrikastes ametites peaministrina, riigivanemana ja vabariigi presidendina, ei saa ükski teine talle ligilähedalegi. Pätsi tegevus Eesti vabanemisel ja vabariigi loomisel 1917-1919 oli otsutavam kui kellelgi teisel. Ta oli silmapaistval positsioonil 1930. aastail ja lausa otsustaval positsioonil Eesti Vabariigi hävinguga seotud sündmustes aastatel 1939 ja eriti 1940. Eesti Vabariigi esimene periood personifitseerub suuresti just Konstantin Pätsi isiku kaudu.
Konstantin Pätsi isikus kehastus 1930. aastatel üha tugevamini sõltumatu Eesti Vabariik. Tema pooldajad lõid temast just sellise tegelase. Mingil määral sümboliseerib neid pürgimusi Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks nimetamine. Nii mõnedki Pätsiga seotud nähtused polnud päris vabad isikultuslikest elementidest.
Siiski ei olnud Päts 1930. aastatel Eestis kogu rahva seas üksmeelselt austatud ja imetletud riigimees. Tal oli ka vastaseid. 1930. aastatel ilmus tema elulugusid ja mitmesuguseid mälestusi sisaldavaid teoseid seoses tema 60. ja 65. sünnipäevaga. Arusaadavalt olid need kõik tingimusteta positiivsed. Pätsi presidendivõimu süsteem ja kehtiv tsensuur hoidsid omakorda juba eos ära teistsuguste hinnangute esilekerkimise võimaluse.
Pätside perekonnanimi ja perekond
Pätsi nimel on eesti keeles kaks tähendust. See on kas leivapäts või siis karu ehk oti, mesikäpa või pätsu eestikeelne nimi. Sõna käänatakse eesti keeles vastavalt sellele, kas kõneleja peab pätsi leivaks või karuks. Pätside suguvõsas käänatakse seda nii, et tegemist on leiba tähendava sõnaga. Nimi oli tegelikut hüüdnimi suure Põhjasõja ajal 18. sajandil ja võib-olla oli see antud juba varemgi ühele Viljandimaalt Holstre kihelkonnast pärit möldrile. Tolle nimi oli olnud Piisko või Pisku. Suure nälja ajal oli Pisku aidanud kehvemaid ja jaganud näljastele leivapätse. Kui üks mees, kellel suur pere toita oli, palunud poolt pätsi, andnud mölder kogu leiva, öeldes:,, Mida sa poole pätsiga peale hakkad, sul suur pere, võta aga terve päts.”
Nii sai leivajagaja hüüdnimeks Päts, nimi kandus edasi lastele ja lastelastele ning muutus lõpuks perekonnanimeks. Eestis hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles pärisorjuse kaotamise järel 19. sajandi alguses.
Juba Viljandi aastatel oli Konstantini isa Jakob Päts abiellunud eesti-vene päritolu Konstantini ema Olga Tumanovaga. Tüdruk oli varakult vaeslapseks jäänud. Olga oli ettevõtliku ja edasirühkiva mehe vastand. Tal oli ilumeelt. Iseloomult oli ta melanhoolne ja kinnine. Laamani järgi päris Konstantin just emalt oma suure tundelisuse.
Jakobit ja Olgat õnnistati kokku kuue lapsega, kellest üks oli tütar.Tahkuranna Pätsi talus sündis tulevase Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul, 23. veebruaril 1874 abielupaarile teine poeg, kes ristimisel sai nimeks Konstantin.
Konstantini kooliaastad
Konstantin alustas kooliteed Tahkurannas, kus tal tuli läbi tuisu ja tuule kõndida paari kilomeetri kaugusele koolimajja.See kestis aga ainult ühe aasta, sest isa otsustas Pärnusse kolida . Seal jätkus Konstantini koolitee õigeusu kihelkonnakoolis, mida juhatas õpetaja Raudsepp . Kooli kutsuti juhataja järgi Raudsepa kooliks. Õpetus koolis, ka usuõpetus, oli venekeelne . Rahvusliku kasvatusega koolis ei tegeldud.
Konstantin õppis hästi. Tema lemmikaine oli kreeka keel, ta armastas lugada Homerose värsse. Juba tol ajal oli Konstantin kirglik lugeja, kes lisaks õpilastele mõeldud raamatukogule kasutas ka õpetajate põhiraamatukogu. Juba noorelt tundis ta huvi ühiskondlike ja poliitiliste probleemide vastu, milleks ammutas teadmisi ka õpilaste endi salajasest raamatukogust. Seda põrandaalust raamatukogu püüti uute raamatute juurdemuretsemisega täiendada.Õpilased andsid välja ka põrandaalust ajakirja, mida toimetas Nikolai Päts. Konstantinist vend oli talle tubliks abimeheks.
Konstantin Pätsil ei puudunud huumorimeel, see väljendus ka tema kirjanduslikes eelistustes. Ta pidas lugu Charles Dickensi, Francois Rabelais’ ja Cervantese huumorimeelest. Walter Scotti ja Mor Jókai loomingus veetles teda fantaasiarikkus. Nagu juba luulesümpaatiate põhjal võib järeldada, huvitus Päts ungari kirjandusest. Põhjuseks võis olla hõimuaade või tuli see temperamendist, nagu oletab Laaman.
Päts lõpetas Pärnus kooli 1894. aasta kevadel ja pani end kirja Tartu ülikooli õigeteadust õppima. See polnud enam traditsiooniline sakasakeelne ülikool, 1890. aastate hakul oli seda jõutud juba tugevalt venestada. Paljud tudengid olid tulnud kaugelt Venemaalt, koguni Kaukaasiast . Teisalt eksisteerisid veel endistviisi vanad saksa korporatsioonid ja need andsid tudengielule oma värvi.
Pätsist sai jurist , õigusteadlane. Tõenäoliselt oleks tal olnud võimalus teha teaduslikku karjääri. Noor mees keskendus kogu energiaga õpingutele. Ilmselt aitas selleks kaasa ka tavaliselt tudengielust kõrvalejäämine. Teisalt oli Konsantin juba varem, nii semestri kui ka gümnaasiumi viimases klassis näidanud üles tugevat tahtejõudu. Kui ta tahtis, oli tal edu, aga sellelgi oli oma hind. Päts elas oma tudengikorteris askeetlikku elu. Noorusele nii tavaline elunautimine jäi vähesekss. Rooma õigus ja sellel põhinev Balti eraõigus said tema lemmikainteteks. Corpus iuris civilis oli hiljemgi tema käsiraamatuks.
Päts lõpetas Tartu ülikooli 1898 . aastal õigusteaduse kandidaadina. Noor jurist astus peagi vabatahtlikult ajateenistusse tsaariarmeesse. Teenistuskohaks sai Pihkva , niisiis mitte eriti kauge paik. Pärast teenistust 1898-1899 Omski jalaväepolgus lasti Päts lipniku auastmes reservi .
Noor jurist ja ajakirjanik
Konstantin Päts ei tahtnud Tartusse jääda. Liivimaal elanud noormehest sai põhjaeestlane, tallinlane. Sellel otsusel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Eesti poliitilises elus olid tekkimas kaks poolust- Tartu ja Tallinn. Kui Päts Tartust lahkus, arvati, et ta jääb nälga, sest vaevalt ta pealinnast tööd leiab. Need, kes nii arvasid, pidid hiljem häbenema, sest tööd Päts sai. Kolimine rahulikust akadeemilisest Tartust elavasse kaubandus- ja ärielukeskusse Tallinna polnud päris lihtne ei hingeliselt ega materiaalselt, nagu Päts kirjas oma sõbrale Jaan Lõole kurtis. Kirjast selgub ka, et esimene töökoht vene advokaadi Bulezeli juures talle ei meeldinud. Õnneks avanesid uued võimalused. Tallinnas tegutses advokaadina eesti jurist Jaan Poska (1866- 1920), kes hiljem, Eesti vabadusvõitluse ja iseseisvumise ajal tuntuks sai. Ta oli Eesti Ajutise Valitsuse kohtuminister ja Eesti välisminister ning oma riigi esindaja Tartu rahu läbirääkimistel. Oma poliitilse karjääri alguses, ka Tallinna omavalitsuspoliitikas, oli Päts tihedalt Poskaga seotud. Poska oli hinnatud advokaat. Sajandi alguses oli Tallinn ikka veel niipalju saksa linn, et Poska oli seal ainuke eestlasest advokaat. Päts hakkas kohe täie jõuga tööle, Poska jättis endale ainult kõige tähtsamad asjad. Advokaaditöö Pätsi siiski ei köitnud. Ta otsis rakendust oma ühiskondlikule aktiivsusele. Töö Poska advokaadibüroos vältas vaid umbes aasta, 1900-1901.
Noored radikaalid tulid kokku ja asutasid ajalehe Teataja . Lehe toimetajaks ja väljaandjaks sai Konstantin Päts. Väljaandja mureks jäid kõikvõimalikud praktilised asjatoimetused, mis kuulusid lehe käivitamise juurde. Tal tuli koostada ja organiseerida toimetus , muretseda kapital ja leida lugejad. Ainuüksi vene ametnikelt ilmumisloa saamine oli omaette keeruline probleem. Loa saamine ei olnud sugugi kerge, sest eestikeelse ajalehe asutamisse suhtusid kahtlustavalt nii baltisakslased kui ka vene ametnikud. Loa küsimine-mis hiljem lahenes õnnelikult- polnud ainuke raskus. Kust leida raha, uue lehe asutamiskapital? Ei Pätsil ega hoopiski mitte tema kaaslastel olnud ülemmäärast vara. Kõhklusi tekitas ka lehe tulevane läbimüük. Kas eestikeelne tellijaskond ja kuulutusteandjad suudavad ajalehte üleval pidada? Lõpuks leidus keegi ärimees, kes asjasse uskus. See oli eestlane K. Mend, kes laenas ettevõtmiseks 2000 kuldrubla. Selle rahaga saadi asi käima ja ajapikku tuli raha veel mujaltki.
Teataja toimetus asus Toompea külje all Niguliste kiriku kõrval. Teataja esimese numbri ilmumine 10. novembril 1902 äratas ülemaalist tähelepanu.
Konstantin Päts oma kabinetis
Konstantin Päts oli mitmekordne peaminister, riigivanem ja sai 1938. aastal Eesti esimeseks presidendiks.
Pätsi legendi juurde kuulub mõte sellest, et keeldudes otsutavalt põgenemast, tahtis ta isiklikult jagada oma rahva ja riigi saatust. Ta ei tahtnud ka lõpus hiilida kõrvale oma kohustustest rahva ees. See müüt varises siiski kokku, kui Ameerika Ühendriigid Teise maailmasõja järel avaldasid trükis välisministeeriumi dokumente. Nendest selgub, et Päts oli juulikuu lõpul valmis otsima varjupaika Ühendriikidest. Sama käis tema perekonnaliikmete kohta. Pojad Viktor ja Leo tegutsesid aktiivselt, et veenda isa riigist lahkuma. Samas suunas tegutsesid kantseleiülem Tambek ja adjutant Grabbi. Konstantin Pätsi silmad paistsid avanevat alles pisut aega enne tema lõplikku vangistamist. Lõpuks nägi ta läbi selle mängu, mille objektiks ja näitlejaks ta juunist alates oli olnud.
Juunikuust peale oli presidendi samme pidevalt jälgitud. Tegelikult oli ta Kadriorus koduarestis. Lossi valvasid väljastpoolt kommunistliku miilitsa (rahva omakaitse- RO) mehed. Õnneks oli suudetud kokku leppida, et õue- ja pargiterritooriumi valvas Eesti armee vahikompanii. RO mehed ei tohtinud tungida lossi territooriumile. Päris kindel valve siiski polnud. Eriti varasemal perioodil oleks president vahest põgenema pääsenud. Lisaks Ameerika Ühendriikide saatkonnale oli teine konkreetne võimalus põgeneda Soome. Kuhu siis Päts oleks võinud minna? Võimalikeks riikideks olnuksid niisuguses olukorras vähemalt ajutiselt Soome, võib-olla ka Rootsi või siis Saksamaa. On mainitud ka Ungarit. Leedu president Smetona leidis varjupaiga Saksamaal ja pääses nii Stalini vanglast.
Pärast presidendiametist vabastamist siirdus Päts maale oma tallu . Maja valvati juba päris hoolikalt, nii et põgenemine juulikuu viimastel päevadel oleks olnud üha keerulisem. Kui arreteerijad tulid 30.7.1940 Kloostrimetsa majja, olid kohal ka Pätsi perekonnaliikmed. Pakkimiseks ei jäetud kuigi palju aega. Seda tegevust valvasid Vene soldatid, autod ootasid väljas. Kaasa läksid veel ka poeg Viktor abikaasa ja kahe väikese pojaga ning pere ustav koduabiline Olga Tünder. Nad sõitsid reisiate vagunis. Inimesed küüditati Ufaa linna, kus nad elasid vabakäiguvangidena kuni Saksamaa sissetungini 1941. aasta juunis. Siis halvenes Pätsi perekonna olukord ja nendest said ühtselt vangid, kellele esitati fabritseeritud süüdistusi.
President arreteeriti 26.06. 1941, kui oli alanud sõda Saksamaa ja N Liidu vahel. Ta paigutati Baškiiria Autonoomse Vabariigi julgeolekuteenistuse vanglasse Ufaa linnas. Teda süüdistati välisriikide abistamises nende katsel kukutada nõukogude võimu. Pätsi siiski ei tapetud, nagu see juhtus kõigi teiste tipus olnud riigijuhtide, peaministrite ja ministritega. Hukkamisest pääses ka kindral Laidoner, kuigi peaaegu kõik kõige kõrgemad ohvitserid hukati enamasti aastal 1942.
Pärast Stalini surma viidi Päts ootamatult tagasi kodumaale Eestisse, Viljandi lähedale Jämejala vaimuhaiglasse. Päts oli meenutanud oma saatust haiglas töötanud meditsiiniõele Hilda Kaudrele, kes omakorda meenutas seda aega oma kirjas 12. 12. 1988. Päts oli oma ellujäämise kohta öelnud järgmist:,,Mind Stalin kaitses, sest Soomes maapaos olles kunagi tõotasime teineteist hädakorral abistada- tänu Stalinile, et ma elan !”
Päts sai Jämejalas olla vaid 18.12.-29.12.1954. Tema toomine kodumaale äratas tähelepanu. Teade tema viibimisest Jämejalas ei jäänud saladuseks js haigla juurde hakkas kogunema inimesi, kes tahtsid endist presidenti toidu- ja rõivapakkidega meeles pidada. Omaksed ei pääsenud katsetele vaatamata vanakese juurde. Jämejalast viidi Päts autoga Tartu raudteejaama aj sealt edasi rongiga Kalinini lähedale Bureševo psühhiaatriahaiglasse, kus ta 18.01.1956 suri.
Konstantin Päts riigijuhina:

• Ministrite nõukogu esimees
  

24.02.1918−12.11.1918

• Peaminister
  

12.11.1918−08.05.1919

• Riigivanem
  

25.01.1921−21.11.1922
02.08.1923−26.03.1924
12.02.1931−19.02.1932
21.10.1933−24.01.1934

• Peaminister riigivanema ülesannetes
  

24.01.1934−03.09.1937

• Riigihoidja
  

03.09.1937−24.04.1938

• Vabariigi President
  

24.04.1938−17.06.1940
Muudes ametites

• 1900−1901 vandeadvokaat Jaan Poska abi Tallinnas
  
• 1901−1905 ajalehe «Teataja» toimetaja
  
• 1904 −1905 Tallinna linnanõunik
  
• 1905 Tallinna abilinnapea
  
• 1908− 1910 ajalehe «Peterburi Teataja» tegevtoimetaja
  
• 1911−1916 ajalehe «Tallinna Teataja» toimetaja
  
• 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees
  
• 1917−1918 Eesti Maavalitsuse esimees
  
• 1918 Eesti Päästekomitee esimees
  
• 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka siseminister, 1918−1919 sõjaminister.
  
• 1922−1923 I Riigikogu esimees
  
• 1917−1919 Maanõukogu liige
  
• 1919−1920 Asutava Kogu liige
  
• 1920−1937 I−V Riigikogu liige
  
• 1919−1933 Kindlustusseltsi «Eesti Lloyd» esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige)
  
• 1925−1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, aastast 1935 aunõunik
  
• 1925−1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, aastast 1936 auesimees
  
• 1927−1937 sihtasutuse « Fenno -Ugria» esimees
  
• Harju Panga nõukogu esimees
  
• Tallinna Börsikomitee esimees
  

Tunnustused ja aunimetused

• 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor (dr. jur. h. c.)
  
• 1935 Püha Mauritiuse ordu (Itaalia) suurrist
  
• 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste audoktor (dr. sc. techn. h. c.)
  
• 1938 Andhra ülikooli (Indias) audoktor
  
• 1938 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
  
• 1938 Loodusvarade Instituudi auliige
  
• 1938 Loodusuurijate Seltsi auliige
  
• Vabadusristi I liigi 1. järk
  
• Vabadusristi III liigi 1. järk
  
• Looduskaitsemärgi I järk
  
• Tallinna linna aukodanik
  
• Tartu linna aukodanik
  
• Pärnu linna aukodanik
  
• Tahkuranna valla aukodanik
  
• Iru valla aukodanik
  
• Tema järgi on nimetatud roosisort Staatspräsident Konstantin Päts
  
• Skautluse kõrgeima teenetemärgi "Hõbehunt" kavaler
  
• XI Eesti üldlaulupeo (1938) patroon
  

Kasutatud kirjandus:

Turtola, Martti: President Konstantin Päts. Tallinn: Tänapäev 2003

http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts