Miina Härma (2)

REFERAAT
Miina Härma
Mari-Ann Pällo
Tallinna Kunstigümnaasium
2007 12k
Miina Härma elulugu
Miina Härma, endise nimega Hermann , on eesti teine kõrgema eriharidusega muusik . Ta sündis 9. veebruaril 1864. aastal Tartu ligidal Raadi vallas Kõrvekülas Tubaka talus ja sai kohaliku kooliõpetaja arvuka perekonna uueks liikmeks. Peres oli 7 last, kuhu kuulusid ka kaks sugulasest kasulast.
Miina Härma valiti 1939. aastal Tartu Ülikooli audoktoriksMiina Härma isa oli muusikalise andega, ka ema pärines muusikalisest perekonnast. Nõu kihelkonnast. Kodus lauldi neljahäälseid koraale, selle traditsiooni tõigi kaasa ema. Koduses laulukooris laulis ema sopranit , isa tenorit ja kasulapsed alti ja bassi.
Muusikalist algharidust hakkas Miina Härma omandama iseseisvalt väikese oreli abiga, mille isa oma raha eest koju ostis.
Õppimine nägi välja nii, et noor tüdruk hakkas oreli klaviatuuril mängides mälu järgi kordama kordama kuulduid koraale. Kui koraal oli selgeks saanud, otsis ta selle välja Punscheli koraaliraamatust ja vaatas , kuidas see nootides välja näeb, mida ta õppis sel viisil lugema ja mängima.
15-aastaseks saanuna siirdub Miina Härma koos isaga K. A. Hermanni (hoolimata sarnasest nimest pole tema ja Miina Härma sugulased) juurde, kes lubab anda "ühe tunni nädalas kompositsioonis ja klaverimängus". K. A. Hermanni juhtis samal ajal "Vanemuise" segakoori. Härma esimesed laulud pärinevad just sellest perioodist.
Miina Härma on olnud laulupidude üldjuhtVahepeal lõpetas ta Tartus K. Schulze tütarlastekooli, mis oli saksameelne ja saksakeelne. Käis ju tollel ajal haridusega kaasas saksa keel ja eesti keele rääkimine polnud haritud inimesele sobilik. Sellest hoolimata ei suutnud kool murda Härma isamaa-armastust, mille kujunemisel oli suur osa Lydia Koidula luulel.
Aastal 1883 astus 19-aastane neiu Peterburi konservatooriumi saades tolle aasta oreliklassi ainsaks õpilaseks. Konservatooriumis õppides andis ta suvevaheaegadel Eestis kontserte, millele anti kiitvaid hinnanguid. Õppimine läks hästi ja 1890. a. lõpetaski Härma konservatooriumi vabakunstniku diplomiga.
Peale konservatooriumi lõpetamist jäi Miina elama Peterburi, kuna Tartus (ja Eestis) oleks olnud väga raske leida tasuvat tööd.
1894. aastal toimus Tartus 5. üldlaulupidu, mis viis laulukoori asutamiseni. 1885. aastal toimus M. Härma lahkumiskontsert – selgus, et ta oli kihlunud saksa parun Heinrich von Trebraga ja pidi Eestist lahkuma . Kuid aastad möödusid rahvalaulude kogumise ja koorijuhtimisega. Miina Härma koor kogus kuulsust ja ta ise jäi kodumaale .
Põhiliselt rahaliste murede pärast siirdus Miina Härma 1903. aastal elama Kroonlinna. Kroonlinnas hoogustus koheselt kohaliku Eesti Heategeva Seltsi tegevus.
1915. aastal oli Miina Härma sunnitud I maailmasõja tõttu Kroonlinnast lahkuma, tsiviilelule ei jäänud Kroonlinna merekindluses enam ruumi.
Miina Härma oli Tartu Helikunsti Seltsi esimees ja "Eesti Muusika Kuukirja" peatoimetajaKuigi vahepeal oli Tartu muusikaelu kiiresti arenenud, polnud ikka võimalik leida rahuldavat töökohta, sest sõja tõttu puudusid õpilased. Alles 1917. aastast sai ta muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegune Miina Härma Gümnaasium), millest kujuneski tema peamine leivatöö.
Lõppeva sajandi 20. ja 30. aastad kulusid Tartu muusikaelu arendamiseks . Peale erruminekut saab Härma südameasjaks Tartu Helikunsti Selts ja selle Tartu Kõrgem Muusikakool, samal ajal kaasa töötades ka üldrahvalikes organisatsioonides, näiteks Naiskodukaitses.
Nime eestistamine (Hermannist Härma) toimus 1935. aastal enne helilooja 70-ndat sünnipäeva. Uus nimi võeti väga kiiresti omaks.
Miina Härma suri Tartus 16. novembril 1941. a. ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Miina Härma organistina
Miina Härma suureks teeneks võib lugeda seda, et ta võttis vaevaks tuua orelimuusikat ka maarahva hulka. Linnades toimus sageli kontserte, kuid maale ja väiksematesse kohtadesse sattus häid organiste harva.Miina Härma tõi orelimuusika maarahva hulka
Nüüd said kuulajate hulgad tutvuda Bachi , Mendelssohni ja teiste orelikomponistide teostega.
Kahjuks võimaldasid sealsed orelid üpris piiratud repertuaari. Repertuaari korduvust ongi Miina Härma puhul kõige rohkem kritiseeritud.
Pärast õpingute lõpetamist ja osaliselt juba enne seda tegi Miina Härma mitmeid konsertreise üle Eesti, esinedes orelikunstnikuna nii linna- kui maakirikutes.
Kui ta oma lõpueksami eel 1889. a. kevadel sõitis koju, et teha konsertreis Viljandi- ja Pärnumaale, tervitati teda igal pool kui eesti talutarest võrsunud orelikunstnikku, kelle kuulsus ulatus kaugele.
1890. aastail esines ta orelikonsertidega lisaks Eestile veel Peterburis, Saksamaal (ka Leipzigi Thomas -kirikus), Suurbritannias (ka Londonis) ja Soomes.
Miina Härma koorijuhina
Laulupeod viisid noore naise koorijuhtimise juurde ja 1894. aasta sügisel asutas ta Tartus omanimelise segakoori. Koor külastas 10 aasta jooksul peaaegu kõiki Eesti linnu tuues sinna muusikalist äratust ja eeskuju.
Miina Härma oli muusikaõpetaja ning koorijuht Tartus ja KroonlinnasKoor esines menukalt ka Riias, Pihkvas ja Peterburis tutvustades sel viisil eesti kultuuri ka teistele rahvastele. Kui Härma asus 1903. a. Kroonlinna jäi kahjuks koori tegevus soiku. Vahel koor siiski esines, näiteks " Murueide tütre" lavaletoomisel Peterburis.
Oma koorijuhi kogemused sai Härma juba Peterburi konservatooriumist, kus ta õpetaja dr. Hurda kaasabil koondas eesti soost koolilapsed ja õpetas neile pühapäeviti rahvuslikke laule. Sellega soovis ta virgutada sealseid eesti rahvusest noori nii muusikaliselt kui ka rahvuslikkult.
Elades Peterburis juhatas Miina Härma ka lühemat aega Peterburi Eesti Heategeva Seltsi segakoori.
Elu hilisemal perioodil elustab ta omanimelise segakoori taas, mis muutub Miina Härma nimeliseks lauluseltsiks.
Miina Härma heliloojana
Miina Härma on viisistanud mitmeid Anna Haava luuletusiHärma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed. ümmarguselt 60 aasta pikkuse loomeperioodi jooksul jõudis ta kirjutada üle 200 koorilaulu, kümmekond soololaulu, lugulaulu "Kalev ja Linda ", laulumängu "Murueide tütar". Tuntud on tema rahvalaulutöötlused.
Esimesed loomingulised katsetused algasid juba enne konservatooriumi astumist, nt. "Isamaa, õitse sa", mille Härma kirjutas M. J. Eiseni sõnadele viimase tellimusel.
Juba selles laulus on näha Miina Härma harmooniatunnetust ja viisileidmise oskust.
Oma konservatooriumi-aastatel lõi ta "Kus on kulla kodu", "Kodune kohake", " Linnuke ", "Kevade" jne.
Laulud "Enne ja nüüd" ning "Pühendan kõik kallile" annavad märku Härma loomingu kontrastusest, loomingu kahest poolusest. Esimene on heroistlik, täis eepilist jõudu. Siia kuuluvad veel meeskooridele loodud "Viimse vere tilgani", "Kalev ja Linda" ning "Meeste laul", segakooridele "Veel kaitse kange Kalev", " Kuma koit" jt.
Teine loomingu pool on õrna meeleoluga lüürika, mille abil väljendab ta enda leegitsevat isamaa-armastust nagu L. Koidulagi seda tegi. A. Haavast on kantud jällegi unistav tunderomantika. Sellesse poolde kuuluvad juba mainitud "Pühendan kõik kallile", "Metspiiga", "Kui sa tuled, too mul lilli", "Küll on ilus mu õieke" ja hulk teisi. Hiljem veel "Lõokesed", "ööbiku surm", "Teretus" jt.
Hilisematel aastatel andis Miina Härma välja mitmeid koorivihikuid, nt. 1898 . a. "Miina Hermanni laulukoori kontserdi lalulud" I ja II ning 1922. a. III anne. II anne on ehk neist oluliseim, sest sisaldab peaaegu tervenisti Härma loodud laule – segakooridele väljatöötatud eesti rahvaviise nagu "Kui ma olin väiksekene", "Ei saa mitte vaiki olla", "Tule mulle, neitsikene", "Oh seda elu ja õnne", "Pidu hakkab", "Ehi veli , opi veli".
Suuremas vormis on ta loonud kantaadi "Kalev ja Linda" ja rahvusliku laulumängu "Murueide tütar". Esimene on oratooriumi sarnane komponeeritud viies osas.
Teine on näitelavaline melodraama , mille muusika on suuremalt osalt põimitud rahvaviiside sugemeist, esimene eesti muusikalavastuslik teos.
Kasutatud kirjandus:
1. http://www.ttu.ee/info/inf/interestica/harma.ht m
2. http://www.edu.ee/home/korve/emiinahr.html
3. http://www.kul.ee/emic/heliloojad/miina_harma.ht m