polügeneesiteooria- selle järgi on keeled tekkinud paljudes kohtades eraldi, ükteisest sõltumatult portmanteau- e. kohvermorf- need võetakse sageli appi siis, kui kirjeldatakse flektiivkeelte morfoloogiat. Kohvermorfide puhul tuleb eraldi otsustada, kuidas kirjeldada nende moodustamiseks tarvilikke morfoloogilisi operatsioone. potentsiaalselt vaba morfeem- morfeem, mis võib esineda kas omaette või teiste morfeemidega liitunult pragmaatika- keeleteaduse haru, mis uurib keelekasutuse ja olukordade ning kõnelejate vahelisi seoseid predikaat e. öeldis predikatiiv e. öeldistäide e. predikaatnoomen- ülesanne sama, mis predikaadil, see preditseerib midagi subjekti kohta prefiks e. eesliide, käib tüvisõna ette pre- japostpositsioonid e. adpositsioonid e. kaassõnad presupositsioon- eeltingimused või oletused. See mida arvatakse olevat tõene või tuntud, kui lauset kasutatakse
KORPUS lausung ehk tekstilause INTROSPEKTSIOON uurimismeetod, kus uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele LOOMULIK NORM reegel KEELEVASTANE mittegrammatiline UNIVERSAAL keelte võimalikud ühised omadused ja struktuurid LINGVISTIKA keeleteadus, keeleuurimine loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus ÜLDKEELETEADUS käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid KEELESÜSTEEM üldkeeleteaduse kui ka üksikkeelte põhiline uurimisobjekt KEELETÜPOLOOGIA keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine DIALEKTOLOOGIA murdeuurimine VARIEERUMINE vaheldumine TEKSTILINGVISTIKA uurimisobjektiks on terviktekstid VASTLUSANALÜÜS uuritakse reaalseid vestlusi PRAGMAATIKA uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälistest situatiivsetest faktoritest
On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus) 1)üldkeeleteadus: Üldkeeleteadus hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma keeled, keelte üldised struktuuripõhimõttd ja keeletevahelised erinevused
& mind seosetele ja suhetele. Kas loomuliku keele representatsioonid ajus on kehalised või on nad ka mittefüüsilised mõttestruktuurid. Füüsilised protsessid on kindlasti olemas, aga milline oleks mentaalsete representatsioonide keel? Kuidas teisenduvad füüsilised protsessid mentaalseteks? Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 6. Keeleteaduse suundi Lingvistika- tegeleb loomulike keelte teadusliku analüüsiga. Võrdlev-ajalooline keeleteadus pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile,sh keelte genialoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale.Deskriptiivne grammatika- kooligrammatika.Sotsiolingvistika-uurib murdeid. Tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika-uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälisest situatiivsetest faktoritest. Kriitiline lingvistika
Veedade periood 1300 800 eKr, veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, hinduismi aluseks Panini elas u 400 a eKr, tal on u 4000 suulist reeglit, mis kirjeldavad tolle aja ülikute kõnekeelt, reeglid sisaldavad abisümboleid, mis ei tähenda väljaspool grammatikat midagi, need on lühikesed, kokkusurutud, tihti 1-2 sõna. Panini reeglite liigid: definitsioon, grammatikareeglid, sh väljendusreeglid, kombineerimisreeglid, asendusreeglid. 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: ,,nimede parandamine" Confucius oli esimene filosoof pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega tooks maale rikkuse ja rahu. Nimede parandamine pigem n-ö asjade parandamine, sest asjad muutuvad ja muutuvad ka sõnade tähendused, seega peegeldavad tähendused varasemat asjade seisu mida vittu. 3. Araabia: Sibawaihi grammatika Araabia kultuur sündis islami usuga 7. saj keskel. Tihti öeldakse, et araabia
1. loeng Keeleteaduse alused 5. sept-13. Mis on keel Karlason (lk15): keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub leekelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased.
Sümbol on näiteks ,,ä", seose puudumine vormi ja tähenduse vahel tähendab seda, et ,,ä" välimus ei ütle mulle kuidagimoodi, et ma peaksin ,,ä" niimoodi hääldama, nagu ma hääldan, diskreetne e eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) , duaalne (tähendus/vorm, fonoloogiline süsteem), produktiivne jne. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus tekkis 19 saj alguses! Diakrooniline - KT Ajalooline areng. Arvestab ajalist arengut, eri etappide keelemuutused, vaadeldakse kuidas KT läbi aja muutub. Sünkrooniline - selgitab probleemi antud ajahetkest lähtudes,ei arvesta ajaloolist arengut. On ajahetkel muutumatu. KT Hetkeseisund. Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, ...
Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pnini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pnin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele. b) Kreeka Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). c) Rooma. Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks
Meister (1994a, b; 1998a) ning sõnaalguliste sulghäälikute viimane käsitlus vt Eek ja Meister (1995 ja 1996). Häälikuühenditest on diftonge uurinud Hille Pajupuu (Piir 1985), konsonantühendeid Mart Rannut (1986). Eesti keele foneetika uurimine Foneetika-alase uurimistööga tegeldakse Eestis praegu: · TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris (Arvo Eek, Einar Meister), · Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas (Karl Pajusalu, Merike Parve, Pire Teras jt), · Eesti Keele Instituudis (Meelis Mihkla, Hille Pajupuu) ning · Eesti Muusikaakadeemias (Jaan Ross, Allan Vurma). · Aastal 2001 rajati foneetika labor TPÜ eesti keele kui võõrkeele õppetooli juurde (Mart Rannut, Lya Meister), eesmärgiks eesti keele aktsendi ja hääldusdidaktika uuringud. · Väljaspool Eestit tegeldakse eesti keele foneetika uurimisega Ohio
Keeleteaduse alused Loomulik keel ehk keel, mida inimesed kasutavad emakeelena kõige rohkem keeli Aasias, järgnevad Aafrika, Austraalia ja Okeaania, Ameerika ning Euroopa. Maailma eri keelte kohta on nii erinevaid andmeid sellepärast, et ei teata, kas tegu on keele või murdega, paljude keelte rääkijaid on nii vähe, et need surevad välja, rahvastikuküsitluses ei küsita emakeelt ja see ei näita, kui palju ühe keele kõnelejaid on, tihti pole allikad usaldusväärsed. Keelte liigitus · genealoogiline (sugulus ja päritolu) keelepuude koostamine, ühte rühma kuuluvad keeled, mille päritolu on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada. Genealoogilise liigituse kohaselt kuuluvad ühte rühma keeled, millel on ühine algkeel. · areaalne (kasutuspiirkond ja kontaktid) keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograafilisele asendile. Pole puhas piirkondlik jaotus, kuna lisaks asukohale arves...
1. Mõiste „etnolingvistiline vitaalsus" (järgnevas lihtsalt „vitaalsus") võeti kasutusele 1970ndate keskel, tähistamaks rühma võimet käituda eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena gruppidevahelistes suhetes. Mida kõrgem on rühma vitaalsus, seda enam on ta võimeline eristuma ja toimima kollektiivselt; mida madalam on vitaalsus, seda suurem on oht, et rühm lakkab olemast ja selle liikmed assimileeruvad teistesse rühmadesse. Seega on vitaalsus oluline tegur, mis mõjutab keele säilitamist {language maintenance) või keelevahetust (language shift). Sotsiokultuurilise staatuse M mõõtmisel on otstarbekas lähtuda subjektiivse etnolingvistilise vitaalsuse küsimustikest, nagu Bourhis, Giles ja Rosenthal (1981) ning Landry, Allard ja Henry (1996), sest nendel põhinevad variandid on põhjalikult ära proovitud ja tänini kasutusel. Kokku mõõdab sotsiokultuurilist staatust 13 küsimust, nii et iga küsimus esita...
6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: „nimede parandamine“ Hiina mõtlemist peetakse nii praktiliseks, et teoretiseerimisele polnud seal justkui ruumi. Esimene filosoof oli Confucius– pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega valitsusametnikena tooks maale rikkuse ja rahu. Kõrge moraaliga, ühiskondlikke norme järgiv, konservatiivne, lihtrahva heaks töötav. Nimede parandamine – tegelikult küll mõtles C. asjade parandamist. Asjad muutuvad ja
millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus - tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs- suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon - sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia- tegeleb sõnade päritolu selgitamisega Foneem- fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika - on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis - kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
aastal pidas kõne hindude ajaloost ja kultuurist, mida peetakse võrdleva filoloogia ja indoeuropistika alguseks Wilhelm von Humboldt diplomaat, keeleteadlane, haridusteoreetik, Humboldti ülikooli rajaja Berliinis; uuris baski keelt ja kohanimesid, kawi keelt, mesoameerika keeli; keel on reeglite poolt juhitud süsteem, mitte lihtsalt sõnade ja fraaside kogu, mis on vastavusse viidud tähendustega; võrdleva keeleteaduse rajajaid; keelefilosoofia põhines valgustuslikul maailmavaatel, ei paigutanud keeli hierarhiatesse 11. Noorgrammatikud Lepzigi ülikoolis, eeskuju August Schleicher, tähtsaimad esindajad: Braune, Paul, Verner; uurisid indiviidide keelekasutust ja murdeid; historitsism keeleteaduse peamine eesmärk on keele ajaloolise muutumise kirjeldamine; analoogia kui häälikuseadustega ei saa midagi seletada, tuleb kasutada analoogiat 12. Häälikuseadused
Keeleteaduse aluste kordamisküsimused. Keeleteaduse alged Roomas, antiikaja keeleteaduslike probleemide üldiseloomustus. Keel ja rahvus, von Humboldti vaated keelele.
Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pnini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pnin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele. b) Kreeka Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). 1) filosoofide periood (Aristoteles, Platon jt): Alates 5 sajand eKr. Põhiprobleemid: · physei thesei vastandus. Kas keel on looduslik või inimeste loodud ja kokkuleppeline
küsimused võivad olla pooleks jagatud). 2. 1 essee-tüüpi küsimus nelja kohustusliku teksti kohta (vt ÕIS) (lubatakse valida üks kahest küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini (u 400 eKr) grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); Veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, nad on ka hinduismi aluseks, suulised tekstid. Keel on personifitseeritud jumalannaks, sest keel suudab kirjeldada püha ja siis ta peab ka ise püha olema. Veedadel oli kuus aabitsateadust: grammatika, foneetika, meetrika,etümoloogia, astronoomia, tseremooniateadus. Artikulatoorne foneetika
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013 LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimusele vastama, ei pea lugema, aga võivad) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 Moodle'ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik) Kordamismoodul (8.) 1. Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone. keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks. Igal märgil on oma vorm ja tähendus
Absoluutsed universaalid= leiduvad kõigis keeltes NT vokaalide konsonantide olemasolu, jaatus eitus, arvu kategooria Statistilised universaalid= pigem tõenäolised NT pole teada keeli, kus eitust väljendataks sõnajärje muutmisega, kuid see pole välistatud. Grammatikad Keelestruktuure kirjeldatakse grammatika kaudu, nende otstarbed: Deskriptiivne ehk kirjeldav-enamasti teaduslikud grammatikad Preskriptiivne- ettekirjutav: kooligrammatikad Keeleteaduse harud ÜLDKEELETEADUS tekkis 20 saj: teooria, meetodid, keelte või keelkondade üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate, mallide rakendatavus jne. FILOLOOGIA eeldab keele , kirjanduse, kultuuri uurimise ühtsust Enne 20 saj oli keeleteadus valdavalt diakroonne Keeleteaduse harud Võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keelte sugulussidemeid. Oletus: sugulaskeeled on arenenud algkeelest, ühest allikast KONTRASTIIVNE keeleteadus uurib keeli, arvestamata nende sugulust.
1. loeng Keel kui märgisüsteem, inimkeel ja teised keeled. Sümbol, indeks, ikoon. 1. Keele all mõistetakse eelkõige loomulikku inimkeelt. See on keel üldisemas mõttes. Konkreetselt võib rääkida eesti, saksa, suahiili jms keelest. On ka tehiskeeli, millel on hulk inimkeelega ühiseid omadusi. Ainult inimesel kui liigil on keeleomandamisvõime. Loomad, linnud, putukad jms suhtlevad ka ja neil on omamoodi keel, kuid seda ei saa keerukuse poolest võrrelda inimkeelega. 2. Keelt võib vaadelda erinvalt: - Kui sotsiaalset nähtust - Kui kultuurilist nähtust - Kui mentaalset/psühholoogilist nähtust - Kui semiootilist nähtust (märgisüsteemina) - jne 3. Loomulikud keeled: Normaalse kognitiivse arenguga inimesed valdavad mingisugust (mingisuguseid) loomuilikku keelt (loomulikke keeli). Keel on loomulik selles mõttes, et (1) see ei ole tehissüsteem ja (2) esimest/esimesi ke...
Metafoorid, mille järgi me elame Referaat on koostatud 1980. aastal esmatrükis ilmunud artikli ,,Metafoorid, mille järgi me elame" põhjal, mille autoriteks on George Lakoff ja Mark Johnson. Lakoff on lingvistika professor California Ülikoolis Berkeley's ning Johnson töötab Oregoni Ülikoolis vabade kunstide professorina ja filosoofina. Mõlemad mehed panid metafooride ideedega aluse kognitiivse lingvistikale. (Wikipedia) Autorite arvates on metafoorid valdavad mitte ainult keeles, vaid ka igapäevaelus. See seadis kahtluse alla enamiku inimeste arusaama, et metafoorid ei kuulu tavapärasesse kõnepruuki, vaid on pigem erakordne, poeetiline kujund. Autorite sõnul on suurem osa meie igapäevaste mõistete süsteem metafooridele rajatud. Autorid tõid näitena mõiste vaidlus ja mõistemetafoor vaidlus on sõda, mis peegeldub igapäevases keelekasutuses mitmesugustena väljenditena: · Tegin tema seisukohad maatasa....
(st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus. • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKESTATUD MORFID...
Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme)
Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme)
küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast – vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! Punasega kirjas olevad mõisted on alumised terminid. 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); TERMIN: Pānini - india keeleteadlane (u 5.–4. saj e.m.a), esimese süstemaatilise sanskriti keele grammatika «Kaheksaosaline arutlus» (skr as´t´ādhyāyī) autor. Pānini grammatika kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust.
2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele
selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon: sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega. Foneem: fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Süsteemi oli vaja selleks, et taastada ning säilitada klassikalist kreeka keelt, mis oli suuremas osas ära rikutud Aleksander Suure valitsemisajal, kui kreeka keel levis kaugele üle endise Kreeka piiride. (Õim 2000: 8) Keskaja periood (5.13. saj) tõi keeleuurimisse põhimõttelise pöörde, nimelt keelt hakati käsitlema koos loogikaga ehk mõtlemisega ja retoorikaga. Tähelepanu keskpunkti tõusiski keele ja loogika seos, ehk teisiti öeldes nihkus fookus vormilt sisule. Keskaja keeleteaduse tunnusmõiste on spekulatiivsed ehk skolastilised grammatikad. Skolastikat mõisteti tollal teaduslike käsitluse esitamise ja argumenteerimise õpetusena. (Õim 2000: 8-9) Renessanssi periood (14.16. saj) oli Euroopa kultuuriloos murranguaeg. Sellel perioodil hakati väärtustama rahvuskultuure ja -keeli. Tähtis polnud mitte üldine arutelu keele olemuse üle, vaid rahvuskeelte kirjeldamine. Skolastika mõiste hakkas siin omandama halvustava tähenduse.
o Duaalsus (kaks liigendust) o Tähendus/vorm o Fonoloogiline süsteem o Produktiivsus (uute sõnade/liitsõnade/lausete moodustamine) o Metakeel (Objektikeele kirjeldamiseks kasutatav keel, teoreetilised mõisted) o Elusa keele süsteemi pidev muutumine o Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus o Keelesüsteemide variantid o Keele omandamine lapseeas 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus)
Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Näiteks: kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre on sisseütleva käände vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia ja foneetika on kõik keeleteaduse harud. Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetueks ja sõnavaraõpetuseks. Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia peatükis piirdub enamasti sõnasemantikaga, mis uurib leksikaalseid tähendusi. Süntaks ehk lauseõpetus on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust missugustest
(st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus; • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt
•keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus –aga: ikoonid ja indeksid; •keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus –aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; •keelesüsteemi duaalsus •keelelise suhtluse toimimine voorudena; •elusa keele süsteemi pidev muutumine; •keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); •kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu
Keeleteadus: Sünkroonilise uurimise all mõeldakse tavaliselt uurimise toimumise ajal kasutusel olevate keelevariantide kirjeldamist ja/või analüüsimist. Sünkrooniline uurimine selgitab probleemi teatud ajahetke seisukohal, teeb ajalise läbilõige, võtmata arvesse käsitleva ajahetkeni viinud ajaloolist arengut. Diakrooniline uurimine arvestab ajalist arengut ja kirjeldab eri etappide keelemuutusi, näiteks eesti kirjakeele arengut ärkamisajast tänakus päevani. Diakroonilist uurimist nimetatakse sageli keeleajalooks. Keele sünrroonia on tema hetkeseisund, keele diakroonia aga ajalooline areng. Teareetilene eesmärk on keelesüsteemi või kasutamise teooria ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Keeleteaduse harud ja seosed muude teadusharudega. 1.filoloogia. Uuritakse keele ja kultuuri vahelisi seoseid. Filoloogia uurimisobjektiks on eri aegade tekstid, kus nii keel kui sisu räägivad oma aja ...
sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika – tähendusõpetus. Keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ja tähenduste muutusi, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia – keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara. Süntaks – lauseõpetus. Grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust: millistest osadest koosneb ja mis on osade funktsioonid. Morfoloogia – vormiõpetus. Uurib sõnavorme – nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning omavahelisi suhteid. Foneetika – häälikuõpetus
Hilisemat kirjakeelt mõjutasid mitmed isikud, nende hulgas Paavali Juusten, Erik Sorolainen ja Jaakko Finno. 17. sajandil kirjutati Soomes raamatuid soome, taani, norra, eesti, saksa ja rootsi keeles. Tähtsaimaid raamatuid kirjutati ladina keeles. Soome ja rootsi keel olid sel ajal vähema tähtsusega keeled. Soome kirjakeelele lõi alused Mikael Agricola. Agricola keel põhines lääne-soome keelel, nõnda jõudis selle keeleteaduse ka soome kirjakeelde. Soome keel on üks kahest Soome ametlikust keelest ning Euroopa Liidu ametlik keel. See on ametlikuks vähemuskeeleks Rootsis. Soome keele murded jagunevad kahte rühma: läänemurded ja idamurded. Nad erinevad häälikute ja rütmi poolest, seetõttu on neid parem pidada aksentideks. Enamjaolt põhinevad murded samal keeleteaduse, grammatikal ja sõnavaral. Edela-Soome murdeid räägitakse Soome edelaosas ning Soome Lääne-Soome läänis
Huvi keele päritolu vastu. Legendid (nt Paabeli torn, F. R. Faehlmanni ,,Keelte keetmine" jms). Ebateaduslikud ettekujutused: nt kõik keeled on pärit heebrea keelest, ladina keelest jne. Ettekujutused ei põhine keeleainese süstemaatilisel analüüsil. Monogenees: kõik keeled põlvnevad ühest allikast (nt Paabeli torni legend). Polügenees: keel on tekkinud eri paikades eri hetkedel. Monogenees on naiivne teooria, professionaalsed keeleteadlased seda ei usu. Moodsa keeleteaduse sünd: püüd selgitada keele päritolu ja arengu probleeme keeleainese süstemaatilise, järjekindla tõlgendamise kaudu. Ajaloolise (diakroonilise) keeleteaduse sünd. Huvi sanskriti vastu Euroopas 19. sajandil. Indoeuroopa (vanem kitsama nimega indogermaani) keelte süstemaatiline uurimine (võrdlus, sarnasuste ja erinevuste otsimine jne). Uute meetodite otsing. Algkeelte rekonstrueerimise katsed. Franz Bopp (1791-1867) seostas omavahel muinasindia ja Euroopa keeled. Võrdlev-
Roman Jakobson Closing Statement: Linguistics and Poetics Resümee R. Jakobson uurib kommunikatsioonifunktsioonide teoorias poeetika seost keeleteadusega ning väidab, et poeetika pole eraldiseisev, vaid on osa keeleteadusest ja seda peab analüüsima sellest lähtuvalt, tegeledes struktuuriga, uurides sisu. See väide on aga kehtiv mitte ainult sõnakunstile, vaid ka kõigile keelevariatsioonidele. Paljud poeetilised jooned kuuluvad mitte ainult keeleteaduse, vaid ka kogu märgiteaduse alla, kuna keel jagab paljusid omadusi mõnede teiste märgisüsteemidega või isegi nende kõigiga. Poeetika on oluline ka teatris, kinos, muusikas jne. Poeetika tegelebki peamiselt küsimusega ,,Mis teeb verbaalsest sõnumist kunstiteaduse?" Kirjanduse uurimine koosneb nagu keeleteaduski kahest probleemidekogust: sünkroonia ja diakroonia. Sünkroonne kirjeldus vaatleb mitte ainult iga antud staadiumi
Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda morfofonoloogiat.Seda keeleteaduse osa, mis tegeleb sõnadest ja sõnavormidest kõrgemale jäävate keelesüsteemi tasanditega, nimetatakse lauseõpetuseks ehksüntaksiks. Keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega tegelevat osa keeleteadusest, st fonoloogiat, morfoloogiat ning süntaksit kokku nimetatakse grammatikaks. Sõna on niisiis morfoloogia ning sõnamoodustuse kõrgeim tasand ja süntaksi madalaim tasand
Suhtluses on piirid ees, seda raskendab arusaamine. Sellele lisaks: elusa keele süsteemi pidev muutumine; inimkeeltel on allkeeled, kirjakeel, dialekt ehk murre; idiolekt keelesüsteemi variantide (allkeelte) olemasolu kõne primaarsus, kirja sekundaarsus keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel), keelepädevuse olemasolu; metakeele olemasolu (?), oskad oma keeles seletada, mida miski tähendab 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli;
Pragmaatika võtab keelelise tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti Praktiline sotsiolingvistika tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega Prefiks tüve ette liituv morfeem Presupositsioon eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte Pro-sõnad sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel Propositsioon lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab Psühholingvistika keeleteaduse ja psühholoogia piiriteadus, uurib kõnetegevust ja keelevõimet Reduplikatsioon tüve- või morfeemikordus Rekonstruktsioon algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel Saaja (semantiline roll) lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti Segmentimine sõna jagamine morfeemideks Semantika keeleteaduse haru, uurib keeles väljendatud tähendusi
Nimi Helerin Laaniste Sünniaeg 03.02.1994 Aadress Kose kose vald Harjumaa Eesti 75101 suvel Tallinn Telefon 55 600 347 E-mail [email protected] HARIDUSKÄIK 2001- 2007 Tallinna Järveotsa Gümnaasium 2007- Kose Gümnaasium TÄIENDKOOLITUS 2005-2006 Evita modellikool 2010-2011 Tartu Ülikooli internetipõhine keeleteaduse kursus TÖÖKOGEMUS 2007-2011 Trahter Hüüru Veski ettekandja KEELEOSKUS Eesti Emakeel Inglise Nii kõnes kui kirjas Vene Kõnes ARVUTIOSKUS Kasutan igapäevaselt OpenOffice Word, Powerpoint, Excel, TÄIENDAV INFO Tugevad küljed kohusetundlik, rahulik, aus, hea suhtleja, avatud uutele väljakutsetele Huvialad sport (kickbox, jooksmine), lugemine, laulmine,tantsimine
märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. * Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika). * Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia). * Teoreetiline – eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas
Keel(t)e ajaloolist arengut ja varasemat ajalugu uurib diakrooniline keeleteadus. Varasemate arenguetappide rekonstrueerimisega tegeles võrdlev-ajalooline meetod. Mittesugulaskeelte võrdlusega tegelebkontrastiivne keeleteadus; selle saavutusi rakendatakse teise keele õppes ja keelepedagoogikas. Keele funktsioneerimist suhtluses uurib pragmaatika. Keele ja üksikisiku mõtlemise seost, samuti lapse keelelist arengut ning kõnepatoloogiat uurib psühholingvistika. Euroopalik keeleteaduse traditsiooni aluseks on antiikaja filosoofia. Eeldati, et keele ja mõtlemine on seotud. Keeleuurimine tähendas seega mõtlemise uurimist. Et keeles ei ole kõik loogiline ja korrapärane, pani tähele Demokritos. Vormi- ja lauseõpetuse aluseks on siiamaani Aristotelese klassifikatsioon. Analogistid arvasid, et keel põhineb kindlatel reeglitel, anomalistid arvasid aga, et keeles on palju ebaloogilisusi ja ebareeglipärasusi. Grammatikute perioodi nimetatakse veel Aleksandria perioodiks (3
on võimalik formaliseerida ( vormidesse suruda), eriti süntaksi kohalt. Generatiivse grammatika põhiline idee seisneb sellise grammatika 2 koostamises, mis genereeriks ehk matemaatilises tähenduses produtseeriks kõik keele grammatilised laused, kuid mitte ühtki agrammatilist lauset. Selle lähenemisviisi mõjukaim esindaja on Noam Chomsky, tema teos Aspects on kõige tsiteeritum. Generatiivse grammatika teooria on oluliselt mõjutanud formaalse keeleteaduse arengut. See teooria on mitmes mõttes muutunud, tal on palju järglasi. 9. Onomatopoeetiline sõna. Onomatopoeetiline sõna ehk deskriptiivsõna on hääli matkiv sõna, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud, näiteks auh-auh, kumisema, sihisema jne. Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike
hulka. Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud ,,pühadest" keeltest heebrea, kreeka ja ladina keelest (kõlalaliselt sarnane) Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat. Soome-ugri keeleteaduse esimeseks proovikiviks sai teadusloos nn ugri-türgi sõja nime all tuntud vaidlus 1870.80. aastatel (tõestati sarnasus Siberi rahvaste handide ja mansidega) Lisaks keelelisele sarnasusele rääkisid handid ja mansid ungarlastega samu müüte maailma loomisest, valgest hobusest ja imepõdrast. Ungari sõnavara baaskiht on ürgne, s.o uurali, soome-ugri või ugri päritolu. Sellised on põhilisi tegevusi väljendavad verbid, kehaosade nimetused, elava ja elutu
Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ja kavatses ka konservatooriumi astuda, aga vanuse ja vähese ettevalmistuse tõttu pidi ta sellest loobuma. Ta pidi leppima vaid eratundidega ja iseõppimisega. Ta võttis ka Tallinnas eratunde oreli, viiuli ja klaverimängus. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid katkestas õpingud 1878. aastal ning läks hoopis Saksamaale Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga. Karl August Hermann andis välja 1900. aastal esimese eestikeelse entsüklopeedia, 1885. aastal ajakirja "Laulu ja mängu leht" ja ostis ära 1886. aastal Perno Postimehe. 1891. aastal tegi ta Perno Postimehest Eesti esimese päevalehe. Karl August Hermann kuulus II, IV, V ja VI üldlaulupeo üldjuhtide sekka. Ta lõi umbes 300 muusikateost millest enamus olid koorilaulud. Nendest kõige tuntumad on Oh laula ja hõiska, Kungla rahvas ja Mingem üles mägedele.
07.1839 Põlva kihelkond, Vana-Koiola vald, Himmaste küla, Lepa talu. · Isa: koolmeister Jaan Hurt (1818-1861) · Ema: Marie snd Kurvits (1818-1898) · Õed-vennad: Otto (1839), Eva (1844), Ann (1848) Haridus · Himmaste külakool · 18491852 Põlva kihelkonnakool · 18531854 Tartu kreiskool · 185558 Tartu gümnaasium · 18591864 usuteadus Tartu ülikoolis · 1865 sai teoloogiakandidaadi kraadi · 1886 jõudis Helsingi Ülikoolis doktori kraadini keeleteaduse alal Õpetajana · 1865-1866 Hellenurme mõisa koduõpetaja · 1868 gümnaasiumi nooremõpetaja Kuressaares · 1868-1872 Tartu gümnaasiumi vanade keelte ja geograafia õpetaja · 1881 Peterburi V gümnaasiumi usuõpetaja · 1884 Peterburi Katariina tütarlastegümnaasiumi usuõpetaja Teenistuskäik · 18721880 Otepää koguduse õpetaja · 18801902 Peterburi eesti Jaani koguduse õpetaja · 188096 kaardiväe diviisi pastor
Hõbevalge kui raskesti seeditav maiuspala Nii minu kui ka paljude teiste lugejate arvates on „Hõbevalge“ näol tegu ühe meisterlikuma käsitlusega Eesti minevikust, kuid teose sisust saavad aru vaid vähesed. Teose mõistmise teeb keeruliseks see, et eeldab rohkesti teadmisi loodusteaduse, arheoloogia, keeleteaduse astronoomia kohta. Tsitaat raamatust, põhjendamaks eeltoodud väidet : „Helm, kui mäletate, on meie muistne sõna merevaigu tähistamiseks, mille me võtsime üle siin asunud Kunda rahvalt. Järgmisena esineb tekstis Dumna ehk nüüdisaegne laialdaselt levinud Damme, iidne toponüüm, mille hiljem võtsid üle lääneslaavlased praeguse Saksamaa ja Poola rannikualadel.“ (lk. 66) Ma usun, et raskeks teeb selle mõistmise ka see, et lugemisel tuleb