Keeleuurimine ja keeleteooria läbi aegade (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
Keeleuurimine ja keeleteooria läbi aegade
Referaat
Koostaja
Juhendaja Kersti Lepajõe
Tartu 2013
Sisukord
1. Sissejuhatus........................................................................................................................................3
2. Keeleuurimise ajalugu........................................................................................................................4
3. Tänapäeva keeleteadus .......................................................................................................................7
3.1. Strukturaallingvistika...........................................................................................................7
3.2. Generatiivne grammatika.....................................................................................................7
3.2. Kognitiivne lingvistika .........................................................................................................7
4. Kokkuvõte..........................................................................................................................................9
Kirjandus............................................................................................................................................10
1. Sissejuhatus
Referaadi aluseks on Haldur Õimi artikkel „Keeleuurimine ja keeleteooria läbi aegade“ ajakirjast Oma Keel, mis on ilmunud sügisel 2000. aastal esimese numbrina.
Referaadi eesmärgiks on esitleda läbi sajandite kujunenud keeleteooriad, uurimissuunad ning periooditi valitsenud ideed. Lähemalt vaadeldakse ka referaadis tänapäevaseid lingvistilisi suundi.
2. Keeleuurimise ajalugu
Keeleteadus uurib (inim)keelt, seega on keeleteooria ülesanne seletada, mis on inimkeel . Teooria määrab nii selle, kuidas keelenähtusi uuritakse, kui ka selle, mida uuritakse. (Õim 2000: 7)
Antiik-Kreekas ja sellele järgnenud hellenismis eristatakse nn filosoofilist perioodi ja Aleksandria perioodi.
Filosoofilisel perioodil (5. saj eKr) tegelesid keelega filosoofid ning arutleti keele olemuse üle: kas keel on loomulik nähtus, mida inimesed oma tahtmise järgi eriti muuta ei saa, või on see inimese suvast sõltuv, konventsionaalne nähtus nagu näiteks kombestik või riietus.
Aleksandria perioodil (3.–2. saj eKr) töötati välja keele grammatika kirjeldamise süsteem: sõnaliikide eristamise alused, käändsõnade käänete süsteem, pöördsõnade kategooriate süsteem – kõik kreeka keelest lähtudes. Süsteemi oli vaja selleks, et taastada ning säilitada klassikalist kreeka keelt, mis oli suuremas osas ära rikutud Aleksander Suure valitsemisajal, kui kreeka keel levis kaugele üle endise Kreeka piiride. (Õim 2000: 8)
Keskaja periood (5.–13. saj) tõi keeleuurimisse põhimõttelise pöörde, nimelt keelt hakati käsitlema koos loogikaga ehk mõtlemisega ja retoorikaga. Tähelepanu keskpunkti tõusiski keele ja loogika seos, ehk teisiti öeldes nihkus fookus vormilt sisule. Keskaja keeleteaduse tunnusmõiste on spekulatiivsed ehk skolastilised grammatikad. Skolastikat mõisteti tollal teaduslike käsitluse esitamise ja argumenteerimise õpetusena. (Õim 2000: 8-9)
Renessanssi periood (14.–16. saj) oli Euroopa kultuuriloos murranguaeg. Sellel perioodil hakati väärtustama rahvuskultuure ja -keeli. Tähtis polnud mitte üldine arutelu keele olemuse üle, vaid rahvuskeelte kirjeldamine. Skolastika mõiste hakkas siin omandama halvustava tähenduse. Keeleuuringud ei toonud sellel perioodil midagi eriti uut juurde, siiski tõusis esile üks idee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi. Ridamisi ilmus mitmesuguste keelte grammatikaid, millest hakkas tõsiselt kasu olema alles 18.-19. sajandil. (Õim 2000: 9-10)
17.–18. sajandi vahele jääb veel üks periood – ratsionalism. Sellesse perioodi jääb ka 1660. aastal avaldatud Port Royali grammatika, mis toetuvad mitte ainult loogika seadustele ja ühele klassikalisele keelele, vaid võrdlevad mitmeid keeli. Ratsionalismi ajal pöörduti mõnes mõttes keskaegsete spekulatiivsete grammatikate juurde tagasi, sest siis püüti grammatikat siduda keelte vormielementidega, näiteks täheldati, et vahekordi, mida ühes keeles väljendatakse nimisõna käänetega, võidakse teises keeles väljendada ees- või tagasõnadega või hoopis mingil kolmandal moel. Spekulatiivsete grammatika tagasipöördumise üks peamisi põhjuseid olid maadeavastused , mille tõttu tulid Euroopasse andmeid sadade tundmatute keelte kohta kogu maailmast, näiteks iidse India kultuuri sanskritikeelsete tekstide avastamine, mis oli selle kultuuri pärand. Sanskriti keel oli vanem kui kreeka keel. Ometi avastasid keeleuurijad, et sanskriti keelel on palju ühisjooni kreeka ning ladina keelega. (Õim 2000: 10)
18.– 19. sajandi vahetusel sündinud uut perioodi iseloomustab huvi pöördumine keelte ajaloo ning muutumise, aga selle kaudu eriti nende suguluse vastu. Siis sündiski keelkondade idee ning professionaalne keeleteadus üldse. 19. sajandi esimesel poolel uuriti keelte võrdlemise kaudu nende ajalugu ning sugulust. Keeli uuriti valdavalt nende vormist – häälikulisest ning grammatilisest ehitusest. Huvide keskmes olid põhimõttelised keele olemuse probleemid. Siin sündis keeletüpoloogia – keeleteaduse haru, mis tegeleb keele rühmitamise mitte nende suguluse, vaid ehituse iseärasuste järgi. (Õim 2000: 10-11)
Üldkeeleteaduse rajajaks peetav Wilhelm von Humboldt , kelle põhitööd kuuluvad 1820.–1830. aastatesse, esitas mitmed ideed, millega tänapäeva teadlased taas tegelevad: et keele, mõtlemise ja kultuuri vahel valitseb tihe seos, et iga keele välise vormi all on oma sügavam „sisevorm“, mille kaudu avalduvad inimvaimu ja -keele universaalsed seaduspärasused, ning et seetõttu võib väita, et keeled ei ole lihtsalt mõtete väljendamise vahendid, vaid iga keel vajutab pitseri ka vastava rahva mõtlemisele, maailmapildile ja kogu kultuurile . Humboldt tugines maailma eri piirkondades, näiteks Kagu-Aasias kõneldavate keelte andmetele. (Õim 2000: 11)
19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimeste aastakümnete ajajärku tuntakse noorgrammatikute perioodina, mis sai alguse Saksamaal noorte keeleuurijate aktiivsest kriitikast senise keeleteaduse põhimõtete ja meetodite pihta. (Õim 2000: 11)
Üks noorgrammatikute põhiteese oli: ükski keeleuurimus, mis ei ole ajalooline, ei saa olla teaduslik. Noorgrammatikud arendasid keelenähtuste ajaloolise uurimise tehnika. Selle najal sündisid mitmed uurimisalad, mis tänapäeval on keeleteadused lahutamatud osad – murdeuurimine, keelegeograafia jne. Lõppkokkuvõttes uurisid sajad keeleuurijad üksikute keelte üksiknähtuste arenemist läbi aja, ent keel kui tervik, keele olemus kadus keeleteaduse vaateväljast. Tähelepanu oli nihkunud sisult vormile. (Õim 2000: 12)

3. Tänapäeva keeleteadus

3.1 Strukturaallingvistika
Strukturaallingvistika kujunes välja 20.sajandi alguses ning idee nägi välja selliselt , et keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ehk struktuur, mille kirjeldamine tervikuna on keeleteaduse põhiülesanne. Keeleteoorias on see tänini juhtidee ning sellepärast võib strukturaallingvistikat pidada kaasaja keeleteaduse alguseks. Strukturaallingvistikas eristati keelt ja kõnet. Keel on abstraktne süsteem, kõne selle teostus loendamatutes suhtlusaktides. Strukturalistide arvates on keeleteooria ülesanne anda vahendid, filtreerimaks kõnevoolust need andmed, mis keele süsteemi tuvastamiseks on olulised. (Õim 2000: 12-13)
3.2 Generatiivne grammatika
Generatiivne grammatika oli suund, mis vormis 1950.–60. aastate kogu teoreetilise keeleteaduse põhisuuna. (Tenjes 2010: 48) Grammatika teooria nägi välja ette, et tuli kirjeldada inimese keelevõimet, mis võimaldab tal omandada suvaline keel ja mõista ning moodustada selle keele kõiki lauseid . (Õim, Tragel 2007: 99-100) Töötati välja formaalne süsteem keeleuurimisel rakendamiseks, mille abil on loodud formaalkeeli, näiteks programmeerimiskeeled. (Õim 2000: 14)
3.3 Kognitiivne lingvistika
Kognitiivne lingvistika sündis 1970. aastatel USA ülikoolides ning tõusis 30 aastaga juhtivaks suunaks maailma keeleteaduses. Kognitiivne keeleteadus on seadnud eesmärgiks kirjeldada ja seletada igasuguste keelenähtuste olemust. (Õim, Tragel 2007: 103-104)
Keelt käsitletakse kui keelekasutaja kogemustel ja teadmistel põhinevat nähtust. Niisuguses lähenemises on esikohal tähendus – keeleväljendi sisuline pool. Keele vormilise poole (grammatika) motiveerijaks peetakse samuti tähendust. (Tragel 2002: 5)
Keele kirjeldamisel ja seletamisel peetakse oluliseks järgmisi kognitiivseid võimeid:

• võrdlemine (inimese võime maailma asju omavahel võrrelda);
  
• tähelepanu;
  
• entsüklopeedilised teadmised (meie keeletarvitust mõjutab oluliselt see,mida me kõne all oleva asja kohta teame ja mida arvame, et vastuvõtja teab). (Õim, Tragel 2007: 104)
  

Kognitiivses lingvistikas võetakse arvesse kõiki keelt mõjutada võivaid tegureid ja lähtutakse sellest, et inimene on üldjoontes sarnane, rääkigu ta mis keelt tahes. Inimese tunnetus on küll mõjutatud keskkonnast, milles ta elab ning ka kogemustest ning inimese silmaringist, kuid psüühikas ning selle kaudu ka käitumises valitsevad siiski seaduspärasused, mis mõjutavad ka keelt. Selleks, et keelt uurida, peab neid seaduspärasusi tundma ning neist lähtuma. (Tragel 2002: 11)
4. Kokkuvõte
Keelt on uuritud vähemalt 25 sajandit, kuid professionaalne keeleteadus on vaevalt kaks sajandit vana. Autori arvates on siis järelikult keel palju keerulisem objekt kui näiteks füüsika. (Õim 2000: 15)
Keeleuurimise areng läbi sajandite on kulgenud lainetena, kord on huvi laineharjal keelesisu, kord vorm. Autori arvates võiks lainetust nimetada hoopis spiraaliks, sest iga järgmise etapi aluseks on olnud see, mis on tehtud enne, ja peamise eeskujuna on enamasti valitud üle- eelmine .
Tähtis on ka see, mida lainetus ütleb keele olemuse kohta. Keel ei ole lihtsalt vorm, mis võimaldab väljendada suvalist sisu, ja keele vormi ei määra väljendamist vajav sisu üksi. Keel on sisu ja vormi ühtsus, mistõttu on loomulik, et keeleuurimine on läbi sajandite kõikunud nende kahe poole vahel. (Õim 2000: 15)
Kirjandus
Õim, Haldur 2000. Keeleuurimine ja keeleteooria läbi aegade – Oma Keel nr 1, lk 7–17.
Tragel, Ilona 2002. Kognitiivsest lingvistikast – Oma Keel nr 1, lk 5–11.
Õim, Haldur, Ilona Tragel 2007. Teoreetilise keeleteaduse arengust mujal ja meil XXI
sajandi alguses. – Keel ja Kirjandus nr 2, lk 98–115.
Tenjes, Silvi 2010. Semantika . Õppematerjal. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.