50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 10 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-06-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Thumser
Õppematerjali autor
Kõik sõnaliigid v a adjektiiv. Lause definitsioon: lause on sõnade ühendus, mis väljendab terviklikku mõtet. · Rooma keeleuurijate tähtsaim panus: ladina keele grammatika kirjeldus. · Donatus (3. saj pKr) - kaks ladina keele grammatikat: Ars major ja Ars minor. Ars minor oli mõeldud noortele õpilastele, kasutati Lääne-Euroopas isegi veel peale keskkaega. · Priscianus - Institutiones grammaticae (u 5. saj), läbi aegade enim kasutatud grammatika, on jätnud jälje ladina keele õpetamise tavadele ning mõjutanud keskaja keelefilosoofia arengut. 2. Keskaeg (skolastikud): keel, loogika ja universalism Idee humanitaarteadustest vastandatuna reaalteadustele. Tähelepanu keskpunktis keele ja loogika seos, fookus vormilt sisule. Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas.
Analüüsib, miks on sõnades varieerumine/miks kasutatakse erisituatsioonides eri vorme. Suhtlussituatsiooni mõju suhtlusele. TÜ suulise kõne korpus kogutud al 1997, keelekorpus, kõnekorpus on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud spetsiaalsed korpused, avatud korpus, s.t ei ole ette määratud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama, pragmaatiline korpus. Võimaldab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uuringuid. Suulise kõne uurimine käib läbi korpuste, mis transkribeeritakse. Mida aeg edasi, seda enam kasutatakse kvalitatiivset uuringut. Suhtlussituatsiooni arvestamine. Sõnade erinevad rollid suulises ja kirjalikus kõnes. 28. Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga. Suuline kõne on hoiakulisem, spontaanne, vahetu, valdavalt dialoog (polüloog). Suulises kõnes esineb valehääldusi, üneemide kasutamist, dialoogipartikleid jne, intonatsioonid, pausid, rõhk, tempo, naer/venitused
kujutamiseks. Sõnadel on palju tähendusi, nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Kui räägitakse mingi isiku, eriala või rühma keelest, mõeldakse sellega erinevaid keelekujusid, ehk allkeeli. Erinevuste määr ja laad sõltuvad küll sellest, kuidas keelt määratleda ja mida pidada loomuliku keele vältimatuiks omadusiks. Loomade keelt võib üldiselt iseloomustada kui signaalikeelt. Inimese hääldusorganid on aegade jooksul spetsiaalselt kohandunud helisignaalida tekitamiseks, osalt isegi samade elundite muude funktsioonide arvel. Inimese süteem ongi geniaalsem: selleks kasutatakse vaid väikest hulka (harilikult 20- 70) erinevaid hääliküksusi ja piiraatul hulgal ühendamisvõimalusi. Loomulik keel on kahetasandiline süsteem: hääldustasandil ei ole üksustel iseseisvad tähendusi, kuid neist saab moodustada lõpmatu hulga tähenduslikke jadasid. seda omadust nimetatakse keele kaheplaanilisuseks
Kuidas õpitakse keelt, kuidas õpitavad keeled lokaliseeruvad ajas, lapse keeleline areng, kõnepatoloogiad PRAGMAATIKA uurib keele funktsioneerimist suhtluses, keelendid omandavad tähenduse suhtluses SEMIOOTKA uurib keelt kui märgisüsteemi: keelemärkide ehitus, suhe keelevälise tegelikkusega, märkide omavaheline seos Keeleteaduse harud ARVUTILINGVISTIKA suhteliselt uus haru: keele automaatanalüüs, kirjeldamine, morfoanalüsaator, masintõlge jms Keeleuurimine keele tasandite kaupa Grammatika: nii keeletasand, kui ka teadus , mis seda uurib, samuti... Foneetika: häälikud ja kõne tajumine Artikulatoorne foneetika: hääldus ja kõnetraktis toimuv Auditiivne foneetika:kõne kuulmine Akustiline foneetika: kõnelemisel tekkinud helilained Fonoloogia: häälikute süsteem Foneetika: selline ja selline häälik moodustub nii ja nii Fonoloogia: Keeles X on 8 vokaali, mis jagunevad nii ja nii
Analüüsib, miks on sõnades varieerumine/miks kasutatakse erisituatsioonides eri vorme. Suhtlussituatsiooni mõju suhtlusele. TÜ suulise kõne korpus kogutud al 1997, keelekorpus, kõnekorpus on arvutilingvistikas foneetiliseks kasutuseks mõeldud spetsiaalsed korpused, avatud korpus, s.t ei ole ette määratud, kui palju ja mis liiki tekste ta peaks sisaldama, pragmaatiline korpus. Võimaldab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uuringuid. Suulise kõne uurimine käib läbi korpuste, mis transkribeeritakse. Mida aeg edasi, seda enam kasutatakse kvalitatiivset uuringut. Suhtlussituatsiooni arvestamine. Sõnade erinevad rollid suulises ja kirjalikus kõnes. 24. Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga. Suuline kõne on hoiakulisem, spontaanne, vahetu, valdavalt dialoog (polüloog). Suulises kõnes esineb valehääldusi, üneemide kasutamist, dialoogipartikleid jne, intonatsioonid,
•implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip •deiksis (indeksikaalsus) ja viitamine ehk referents (vt nt artiklit Hint, Reile ja Pajusalu) •viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus, •dialoogi struktuur (vt nt Keevalliku artiklit Kõneaktiteooria Austin ja Searlel tekkis huvi lausungi mitte lause tähenduse vastu, esituse mitte struktuuri vastu ja õnnestumise mitte tõesuse vastu. Austin kirjeldab, kuidas lausung saab midagi teha jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid: - lokutiivne akt ehk väljendus – lausung, millel on kindel mõte ja referent ehk osutaja - illokutiivne ehk mitteväljenduslik akt – väitmine, küsimine - perlokutiivne ehk üliväljenduslik akt ehk efekt – tagajärjed, mida akt esile kutsub Searle defineerib 3 tegevust, mida inimene suhtluses iga lausungi puhul teeb: - lausumisakt – häälikute lausumine, moodustades nii sõnu - propositsiooniline akt – viitamine, preditseerimine
Vestlusanalüüs (ehk konvresatsioonianalüüs) Kui uurimises on olulisel kohal keelekasutaja, on tegemist pragmaatikaga. Pragmaatiline pööre: Austin, Grice ja Searle 1950. aastate lõpust alates huvituti lausungi tähendusest ja esitusest (performance) mitte struktuurist (competence). Laiemas tähenduses on pragmaatika mistahes keelelise tegevuse uurimine. kõneaktiteooria Austinil ja Searlil Austin kirjeldab, kuidas mingi lausung saab teha midagi: nimelt jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid. lokutiivne (väljendus) akt/tegu lausung, millel on kindel mõte. illokutiivne (mitteväljenduslik) akt/tegu - väitmine, küsimine. perlokutiivne (üliväljenduslik) akt/tegu, tagajärjed, mida akt esile kutsub. Searle defineerib kolm tegevust, mida inimene suhtluses iga lausungi puhul teeb: 1)lausub häälikuid, millest moodustuvad sõnad, 2)viitab, 3) taotleb mingit eesmärki. Grice'i koostööprintsiip ehk kooperatiivsusprintsiip 1
Kõik eespool käsitletud keeleteaduse aspektid ja suunad on osa teoreetilisest keeleteadusest, mille eesmärgiks on keelesüsteemi või selel kasutamise teooria ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Rakenduslingvitikas kasutatakse sageli ära teoreetilise keeleteaduse teooriad, mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Keeledidaktika võõrkeele õppimise ja õpetamise teooria ja praktika. Konstraktiivne keeleuurimine, selle suuna tähelepanu all on keelte struktuuride võrdlemine ning eesmärgiks on välja selgitada sellised nähtused, mis keelte õppimisel võõrkeelena raskusi võivad valmistada. Tõlketeadus. Semiootika Ivici järgi: keeleteadlastest oli esimeseks suureks semiootikuks de Saussure, filosoofide tähelepanu äratasid semiootilised nähtused palju varem, ent kaasaegse semiootika alused rajati alles 20. saj esimesel poolel, alustades Charles Peirce'i töödest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid