Roman Jakobson Closing Statement: Linguistics and Poetics (0)

Roman Jakobson Closing Statement: Linguistics and Poetics
Resümee
R. Jakobson uurib kommunikatsioonifunktsioonide teoorias poeetika seost keeleteadusega ning väidab, et poeetika pole eraldiseisev, vaid on osa keeleteadusest ja seda peab analüüsima sellest lähtuvalt, tegeledes struktuuriga, uurides sisu. See väide on aga kehtiv mitte ainult sõnakunstile, vaid ka kõigile keelevariatsioonidele. Paljud poeetilised jooned kuuluvad mitte ainult keeleteaduse, vaid ka kogu märgiteaduse alla, kuna keel jagab paljusid omadusi mõnede teiste märgisüsteemidega või isegi nende kõigiga. Poeetika on oluline ka teatris, kinos, muusikas jne. Poeetika tegelebki peamiselt küsimusega „Mis teeb verbaalsest sõnumist kunstiteaduse?“
Kirjanduse uurimine koosneb nagu keeleteaduski kahest probleemidekogust: sünkroonia ja diakroonia . Sünkroonne kirjeldus vaatleb mitte ainult iga antud staadiumi kirjandusloomingut, vaid ka kirjandustraditsiooni seda osa, mis kõnesoleva staadiumi jaoks on taaselustatud või jäänud vitaalseks. Toonitatakse, et kirjanduskriitikat ei tohi segamini ajada kirjandusteadusega: "kirjanduskriitiku" nimetuse omistamine kirjanduse uurijale oleks sama ekslik nagu "grammatika- (või leksika-) kriitiku" nimetuse andmine keeleteadlasele. Sünkroonset poeetikat, nagu sünkroonset lingvistikatki ei tohi segi ajada staatikaga . Diakrooniline (ajalooline) lähenemine puudutab mitte ainult muutusi, vaid ka pidevaid, vastupidavaid , staatilisi faktoreid. Diakrooniline poeetika või keeleajalugu on ülemstruktuur, mis ehitatakse järjestikulisele sünkroonsete kirjelduste seeriale. Poeetika lahushoidmine keeleteadusest on garanteeritud vaid siis, kui keeleteaduse ala lubamatult piirata.
Kaks olulisimat probleemi, mis puutuvad kokku strukturaallingvistikaga: „keele monoliitsuse hüpoteesi" kordamine ja "ühe keele siseste erinevate struktuuride vastastikuse sõltuvuse" probleem. Kahtlemata on iga kõneleja ja iga kogukonna jaoks oma keeleühtsus, kuid see üleüldine kood esindab vastastikku seotud allkoodide süsteemi; iga keel hõlmab mitmeid kokkulangevaid struktuure, millest igaüht iseloomustab erinev funktsioon.
Keelt tuleb uurida kõigis tema erinevates funktsioonides, kuid enne poeetilise funktsiooni üle arutlemist tuleb paika panna selle koht teiste keelefunktsioonide hulgas. Nende funktsioonide kokkuvõte nõuab iga kommunikatsioonielemendi ülevaadet.
Kommunikatsioonisüsteemis saadab saatja sõnumi vastuvõtjale. Selleks et toimida, nõuab sõnum konteksti, mis on vastuvõtja poolt haaratav ning kas sõnaline või sõnastatav; koodi (keel), mis oleks saatjale ja vastuvõtjale vähemalt osaliselt ühine; ning kontakti, kanalit- sidet saatja ja vastuvõtja vahel, mis võimaldaks mõlemal suhtlemisse astuda ning selles püsida, võimaldaks sõnumil levida. Igaüks neist kuuest faktorist määrab ära keele erineva funktsiooni – iga funktsioon on seotud ühe kommunikatsioonisüsteemi elemendiga. Kuigi eristatakse kuut põhielementi, samas leiaks vaevalt verbaalseid sõnumeid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni.
Traditsiooniline keelemudel oli piiratud kolme funktsiooniga — emotsioone tekitav, tungiv ja viiteline , millest saab järeldada teatud täiendavaid funktsioone.
Isegi kui orientatsioon kontekstile (viiteline, kognitiivne funktsioon) on paljude sõnumite põhiülesanne, peaks keeleteadlane arvestama ka teiste funktsioonide olemasolu sõnumite edastamisel. Keele väljenduslik, emotiivne – „emotsioone tekitav“ funktsioon keskendub saatjale. Kõige paremini antakse seda edasi hüüdsõnade kaudu, mis näitavad saatja suhtumist sõnumisse, olukorda. Analüüsides keelt informatsiooni seisukohalt, mida see kannab, ei saa seda piirata keele kognitiivse aspektiga. Endise Stanislavski Moskva Teatri näitlejat paluti öelda nelikümmend korda fraasi Sevodnja vetšerom („täna õhtul"). Ta koostas nimekirja umbes neljakümnest emotsionaalsest situatsioonist ja esitas siis antud fraasi kooskõlas iga antud situatsiooniga, mille tema kuulajaskond pidi ära tundma vaid muutusest kahe sõna intonatsioonis.
Keelel on ka tungiv, konatiivne funktsioon: sõnumi mõju vastuvõtjale. See väljendub kõige paremini vokatiivis ja imperatiivis. Keele faatiline ja metakeeleline funktsioon toimivad pikendamaks või katkestamaks kommunikatsiooni, kontrollimaks, kas kanal töötab ja tõmbamaks vestluspartneri tähelepanu ("Halloo, kas sa kuuled mind?"). Seda kontakti ehk faatilist funktsiooni võib esitada ohtra dialoogiga, mille mõte on suhtlemise pikendamine. Püüe alustada ja jätkata kommunikatsiooni sarnaneb lindude „kõnele“: keele faatiline funktsioon on ainus, mida linnud jagavad inimolenditega; see on ka esimene laste poolt omandatav verbaalne funktsioon.
Keeletasandeid on kaks: " objektkeel " (kõnelemine objektidest ) ja " metakeel ", (rääkimine keelest enesest). Viimane pole mitte ainult teaduslik, vaid mängib olulist rolli igapäevakeeles. Kasutame metakeelt taipamata selle metakeelelist iseloomu. Tahtes kontrollida, kas kasutatakse sama koodi koondub kõne koodile : see esitab metakeelelist funktsiooni. "Ma ei jõua sind jälgida — mida sa silmas pead?" Igas keeleõppimise protsessis, eriti lapse emakeele omandamisel, kasutatakse metakeelt.
Poeetiline funktsioonina nähakse sõnumit. Puutumata kokku keele üldiste probleemidega ei saa seda keele funktsiooni edukalt uurida, samas, keele hoolikas uurimine nõuab selle poeetilise funktsiooni põhjalikku arutamist.
Püüd kitsendada poeetilise funktsiooni sfääri poeesiale või poeesia piiramist poeetilise funktsiooniga oleks ülelihtsustamine, sest keele poeetiline funktsioon pole sõnakunsti ainus, vaid selle dominantne funktsioon. Kõigis teistes verbaalsetes toimingutes on see teisejärguline. Tegeledes poeetilise funktsiooniga ei saa keeleteadus piirata end poeesia valdkonnaga. Väidetakse, et poeetilise funktsiooni lingvistilisel uurimisel tuleks ületada poeesia piirid; samas ei saa poeesia sellekohane uurimine end piirata poeetilise funktsiooniga. Eripärad eri poeetikažanrites toovad kaasa (koos dominantse poeetilise funktsiooniga ) erinevad teised verbaalsed funktsioonid (nt lüürika emotiivse funktsiooni).
Püüdes vastata küsimusele: „Mis on asendamatu joon igas poeesiapalas?“, tuuakse esile verbaalses käitumises kasutatavad põhikorraldusviisid - valik ja kombinatsioon.
„Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele.“ Ekvivalentsus on tõstetud järgnevust loovaks vahendiks: luules - üks silp tasakaalustatud sama järgnevuse ükskõik millise teise silbiga ; sõnarõhk on omistatud sõnarõhule, kuna rõhutu võrdub rõhutuga; prosoodiline pikkus on sobitatud pikkuse ja lühidus lühidusega jne. Metakeel kasutab samuti samaväärsete ühikute järgnevust sünonüümsete väljendite kombineerimisel võrdsustavateks lauseks: "Mära on emane hobune" (a=a)
Luule ja metakeel on aga üksteisega diametraalses opositsioonis: metakeeles kasutatakse järgnevust võrdsustamise loomiseks; luules aga vastupidiselt - võrdsustamist järgnevuse loomiseks.
Värsimõõt on vahend, mis väljaspool poeetilist funktsiooni ei leia keeles rakendust: ainult korrapärase võrdsete ühikute kordusega luules on kõnevoo aeg kogetav, kuna see on muusikalise taktiga. Gerard Manley Hopkins, poeetilise keele väljapaistev uurija, defineeris luulet kui "kõnet, mis täielikult või osaliselt kordab sama helikuju“. Hopkinsi küsimusele, "Kuid kas kogu luule on poeesia?" võib kindlasti vastata niipea kui poeetiline funktsioon pole enam piiratud poeesia valdkonnaga. Üldiselt kasutavad meetrilised tekstid poeetilist funktsiooni sellele määravat rolli andmata, ent luules on poeetiline funktsioon määrav. Luule ületab tegelikult poeesia piirid, kuid värss viitab sealjuures alati poeetilisele funktsioonile.
Jakobson tõestas, et värsianalüüs kuulub täielikult poeetika kompetentsi ning viimast võib defineerida kui keeleteaduse osa, mis tegeleb poeetilise funktsiooni suhestamisega teistesse keelefunktsioonidesse. Poeetika selle sõna laiemas mõistes tegeleb poeetilise funktsiooniga mitte ainult luules, kus see funktsioon on ülekaalus teiste keelefunktsioonide üle, vaid ka väljaspool luulet, kus mõned teised funktsioonid domineerivad luulefunktsiooni üle. Põhiideeks jääb siiski see, et teisi kunste saab uurida läbi samade meetodite kui tavakeelt.