Kaugushüppe õpetamine noortele (4)

Avatud Ülikool
Kehakultuuriteaduskond
Karin Irval
Kaugushüppe õpetamisest noortele
Õppereferaat
KKSP.05.036 Kergejõustik
Õppejõud: T. Torop
Tartu 2008
Kaugushüppe õpetamisest noortele
Kaugushüppe loomulikkus ja lihtsus teevad nagu tarbetuks rääkida metoodika erinevustest kauguahüppe õpetamisel noortele. See pole siiski nii.
Muidugi peab laste ja noorte sportlikus tegevuses, silmas pidades eelduste loomist kaugushüppeks tulevikus, täit tähelepanu pühendama jooksuoskuse ja -kiiruse arendamisele, samuti võimalikult suurema hüppevõime saavutamisele . On aga teada, et hea jooksukiirus ja tugev hüppevõime ei pruugi veel kaugeltki tähendada seda, et osatakse kiirelt hoojooksult teha maksimaalse tugevusega äratõuget. Selline oskus saavutatakse alles pikaajalise sportliku tegevuse ja mängimise tulemusena lapse- ja noorukieas. Seejuures peab olema sellesse tegevusse põimitud võimalikult pidevalt ja palju mitmesuguseid kiirelt hoojooksult tehtavaid hüppeid.
Kaugushüppe algõpetuse parimaks köhaks on maastik , eriti aga sellel leiduvad liivaaugud, jäärakud ja mäeküljed. Mitte ainult see, et harjutused maastikul on emotsionaalsemad, lastele ja noortele meelepärasemad, nende valik mitmekesisem, vaid ka tehnika põhijoonte õppimine on siin kiirem ja edukam . Hüpped üle tõeliste kraavide, madalate takistuste, põõsaste ning mätaste, hüpped alla liivaauku või kõrgemaile esemeile ning vallidele annavad harjutustele konkreetae eesmärgi ja tagavad õpitava tehnikaelemendi parima täitmise. Hende harjutuste võistluslik iseloom ja teatavat julgust nõudev värving väldib tüdimust ning vajalike harjutuste arv mitmekordistub märkamatult.
Maastikul harjutamisel pole suur tähendus mitte ainult tehnika õppimisest lähtudes, veel suuremat käsu toob see vajalike võimete arenemisele. Mäeküljel üles-alla jooksmine ja hüppamine, põiki- ja siksak -liikumine, mitmesugused hüpped jalalt jalale on suure tähendusega jalgade jõu ja siseorganite funktsionaalse võimekuse arenemisele.
Juba maastikul tuleb esimestest harjutustest peale selgitada tõukejala õiget mahaasetamist, kere ja pea Õiget asendit äratõukel ja õhulennul. Kohe on vaja kujundada ka äratõuke-eelsete sammude õige rütm. Algul kasutada selleks kol-mesammulist hoovõttu, ülesandega teha viimane samm kiiremini. Sammude pikkuse reguleerimiseks võib käsutada maapinnale asetatud orientiire (jooni, linte, rohututte, võimlemisrõngaid jm.).
Hoojala sige tegevuse saavutamiseks kasutada vastavat liikumisülesannet. Selleks on hüpped kõrgemaile esemeile (mätas, vall , mattide hunnik jm.). Maandumine esemel toimub hoojalale, kere on vertikaalasendis ja puusavöö ees. Eseme kõrgus ja äratõukekoha kaugemale nihutamine säilitavad selle harjutuse huvitavuse.
Ka õhulennuliigutusi on otstarbekas õppida maastikul, hüpates madalamasse liivaauku. Algul olgu eesmargiks rahuliku, pingevaba , sirutatud asendi saavutamine õhulennul. See ei tohiks olla siruhüppe äärmuslik, ülesirutatud variant. Oluline on algul saavutada hea tasakaal ja kindel orienteerumine õhus. Selline pingevaba asend õhulennul soodustab nii äratõuget kui ka maandumist. Samuti on edaspidi sellisest asendist kõige parem õppida ka keerukamaid õhulennuliigutusi.
Maandumisele hakata tähelepanu osutama alles siis, kui õige äratõuge ja loomulik õhulend on käes. Eelnevalt võib harjutada paigalt kaugushüpet. See võimaldab õppida esiteks keha sirutamist pärast äratõuget ja teiseks tuua maandumiseks jalad kaugele ette. Järgnevalt, käsutades mõnesammulise hoojooksuga.hüppeid, viia maandumisel jalad nii kaugele ette üles, et esialgu langetakse istukile liivakasti. Hiljem võib käsutada ka orientiire maandumispaigal. Tähtsaim nõue - vältida varajast jalgade ettetoomist.
Tehnika õppimise kõrval ei tohi unustada tasakaalu ja osavuse arendamist õhulennul. Selleks teha sageli mitmesuguseid erinevaid liigutusi jalgadega (kääritamisi, hargitamisi, pöördeid ümber keha pikitelje jm.). Kui pole madalamat liivaauku, siis tuleb kasutada kõrgemat äratõukekohta (kast, liikumatu pink), saali tingimustes ka hoolauda.
Hoojooksu pikkus peab vastama lapse või nooruki võimetele. Sammude arv hoojooksul suurenegu järk-järgult viielt seitsmele, üheksale, üheteistkümnele jne. Õpetada juba kohe algul hoojooksu alustamist tõukejalaga ja kindlasti lähteasendist.
Nooremais vanuseklassides pole soovitav tagajärjele hüppamist ning isegi võistlemist teha normaalselt äratõukepakult. Jooksusammude pikkus pole lastel stabiilne ja kindla äratõukekoha nõudmine tingib viimaste sammude venitamist või tippimist. See võib peatselt kujuneda aga raskesti kõrvaldatavaks harjumuseks. Niisiis , tagajärg mõõta äratõukejäljelt. See soodustab hoojooksu loomuliku ja õige rütmi õppimist.
Hoojooksusammude täpset tajumist ja nende pikkuse stabiliseerimist aitab saavutada ka tõkkejooks. Seda tuleb arvestada juba ka nooremate juures. Nende sportlikus tegevuses peab võimalikult sagedamini olema eale kohaseid takistus-tõkkejookse. Takistusteks olgu kepid, topispallid, pingid, õppetõkked jm. Takistuste vahemaa muutmine on parimaks võimaluseks lapse sammu reguleerimiseks.
Edasijõudnute juures soovitatakse sammu pikkuse täpse tajumise saavutamiseks kasutada diferentseerivaid harjutusi. Algul joosta hoovõtt sammude normaalse pikkusega, siis aga 5 - 10 cm pikemate või lühemate sammudega, säilitades seejuures nende endist arvu. Lõpuks aga püüda hoovõtuala jälle läbida sammude normaalse pikkusega. Võib kasutada ka moodust, kus hoovõtuala lühendatakse või pikendatakse 50 cm võrra. Pärast mõnekordset muudetud hoovõtuala läbimist joosta see uuesti normaalses pikkuses .
Noorte juures soovitatakse käsutada ainult ühte, s. o. algus-kontrollmärki. See tagab hoovõtu sujuvama ja loomulikuma kulgemise .
Kasutatud kirjandus
Tartu 1980. Kergejõustiku alade õpetemine lk 41-43
Avatud Ülikool
Kehakultuuriteaduskond
Karin Irval
Kiirjooksu tehnika
Õppereferaat
KKSP.05.036 Kergejõustik
Õppejõud: T. Torop
Tartu 2008
Kiirjooksu tehnika
Inimese loomuliku edasiliikumisviisina on jooks kergejõustiku alus ning kuulub kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste programmi. Peale selle on ta paljude kergejõustikualade (kaugus-, kõrgus-, kolmik - ja teivashüppe ning odaviske) uneks lahutamatuks koostisosaks.
Jooksu iseloomustab ühe ja sama liigutustetsükli regulaarne kordumine. Seega kuulub ta nn. tsükliliste harjutuste hulka. Jooksu tähtsus on selles, et teda kasutatakse laialdaselt kergejõustikus ja teistel spordialadel tähtsa treeninguvahendina kiiruae ja vastupidavuse arendamiseks ning organismi ettevalmistamiseks neile suurtele koormustele, milleta pole võimalik tänapäeva sportlase treening .
Kiirjooksu e. sprindi mõiste alla mahuvad 60, 100, 200 ja 400 m jooks, Inglismaal, USA-s, Austraalias ja veel mõnel maal vastavalt 60, 100, 220 ja 440 jardi jooks, Meetri-ja jardidistantside erinevus meetrites ja läbimise ajas (sama tempo puhul) väljendub järgmiselt:
100 jardi a 91,4* m; 100 m = 109,56 j (+ 0,9")s 220 jardi * 201,17 mj 200 m = 218,72 j (- 0,l'])s 440 jardi = 402,5* m; 400 m = 447,44 j (- 0,3*').
Sulgudes on näidatud, kui palju tuleb lisada (või maha võtta) sportlase jardidistantsil näidatud tulemusele, et saada ta tulemus meetridistantsil. Kui näiteks sportlane läbis 100 j 9,2 sekundiga , siis 100 m puhul peaks see ümberarvutatult olema 10,1 (9,2 + 0,9) sekundit.
Kiirjooksu võib tinglikult jagada stardiks, stardikiirenduseks, distantsijooksuks ja finiseerimiseks.
START. Hästi sooritatud start aieendab sportlasele kindlust ja on esimeseks sammuks edu poole. Kuid heaks stardiks on vähe liigutuste tehnika täiuslikkusest - kõige tähtsam on olla oma liigutustes kiire, tugev, kindel, kehaliselt hästi ettevalmistatud ning õigel ajal ilmutada seda. mida me nimetame sportlikuks vihaks. See kõik aga on saavutatav vaid visa treeninguga.
Selleks et kohe pärast starti suurt kiirust arendada, peab sprinteril jooksu alustamiseks olema mugav asend. Stardiasenditest on kõige enam käsutamist leidnud madalstart, mis kindlustab jooksu kiirema alguse. Madalstardi puhul on jooksja keha raskuskese kohe pärast käte rajalt eemaldamist toetuspunktist eespool .
Stardist kiiremaks lähtumiseks käsutatakse stardipakke, mis kindlustavad äratõukeks tugeva aluse, jalgade stabiilse asendi ning toetuse kidla nurga, üldjoontes võib stardipakkude asetuses eristada 3 varianti . Kõige populaarsemaks on neist nn. tavaline start, mille puhul esimene pakk asetseb 1 - 1,5 pöia kaugusel stardijoonest ning tagumine umbes sama kaugel esimesest pakust. Esimese paku kaldenurga levinumaks variandiks on 45-50◦.Tõukeptndade teravamad nurgad tingivad säärelihaste optimaalse venitatuse, viimane aitab omakorda kaasa äratõukejõu ja kiiruse suurenemisele ning kindlustab tunduvalt ratsionaalsema ülemineku stardikiirenduselt distantsijooksule. Mõned jooksjad toovad pakud teineteisele lähemale (kuni 1 pöid), asetades esimese paku stardijoonest eemale ("pikendatud start") teised vähendavad pakkudevahelist kängust tagumise paku ettepoole nihutamisega ("lühendatud start"). Stardipakkude "lühendatud" asetus kindlustab jooksu alguses mõlema jala üheaegse pingutuse ja aitab sellega esimesel sammul kaasa suuremale kiirendusele. Föidade "lühendatud" asend ja peaaegu üheaegne äratõuge mõlema jalaga raskendab aga üleminekut jalgade vahelduvale äratõukele järgnevatel sammudel.
Tabel 1 Pakkude aaetua mõnedel rahvusvahelise klassi sprinteritel
Jrk. nr.
Riik
Pikkus
Esimese paku
stardi­joonest (cm)
Pakku-deva- heline kaugus
100 m tule­mus
1.
7. Sapeja
HSVL
175
52
28
10,0
2.
B. Ozolin
RSVL
185
30
37
10,2
3.
J. Sinjaev
KSVL
177
58
37
10,1
4.
A. Hlopotnov
HBVL
179
45
25
10,2
5.
H. Ivanov
SSVL
182
55
35
10,1
6.
S. Figuerola
Kuuba
171
55
29
10,1
7.
H. Cobian
Kuuba
170
45
37
11,4
8*
V. Popkova
1EVL
169
42
33
11,4
9.
L. Board
Ingl.
167
35
50
11,6
Käskluse "kohtadele!" järel asub jooksja stardipaukude ette. Toetunud kätega maha, surub ta jalad vastu stardlpakkude tugipinda. Reeglina kuulub esimene pakk tugevamale jalale. Pakkudele toetudes peavad kinganinad rada puudutama. Seejärel laskub jooksja tagumisele pakule toetuva jala põlvele ning asetab käed lähtejoone taha. Sirged käed toetuvad õlgade laiuselt rajale. On ka jooksjaid, kelle käte asend on rõhutatult lai, haarates peaaegu kogu raja laiuse (näiteks enamik soome maailmaklassi jooksjaid). Käte selline asetus eeldab väga tugevaid jalalihaseid. Tavaliselt toetutakse sõrmedele, kusjuures pöidlad on suunatud sisse - ja sõrmed väljapoole. Nõrkade sõrmede puhul võib toetuda ka sõrmenukkidele. Selg on sirge, lõdvestatud, pea otse, pilk suunatud maha. Otstarbekas oleks õlad veidi ettepoole viia juba enne käsklust "valmis!". Väga oluline on keharaskust mitte liialt kätele kända. See tingiks stardipaugu ja käte maast lahtirebimise vahelise aja pikenemise 0,05 - 0,15 sekundi v6rra. Antud momendil peab sprinter tunnetama oma vastaseid, kuid mitte mõtlema, neile miski kõrvaline ei tohi ta tähelepanu mitte viivukski kõrvale juhtida. Kuna pingutus ise on äärmiselt lühiajaline, siis omandab suure tähtsuse kontsentratsioonivõime, häälestus stardiks üldse. See algab juba soojendusega ning saavutab oma kulminatsiooni just antud hetkeks.
Käte asend stardi joonel
Käskluse "valmis!" peale viib jooksja puusavöö sujuvalt ja rahulikult üles ette, tavaliselt pisut kõrgemale õlavööst ning õlad ise viiakse stardijoonest mõne sentiaeetri võrra ettepoole.Tagumisel pakul asuva jala põlv tõuseb maast lahti. Esipakule toetuva jala reie- ja sääre vaheline nurk suureneb ligikaudu 9O°-ni. Pea asend ning vaade ei muutu. Kere on sirge või seljast veidi kumer . On oluline, et keharaskus jaotuks enam-vähem võrdselt kätele ja esimesele pakule toetuvale jalale ning tagapakul olev jalg oleks kindlalt vastu pakku. On ka selliseid sprintereid, kes stardis puusavööd üles tõstes ei vii õlavööd üle stardijoone. See pole viga. Eelkõige stardivad selliselt naissprinterid, mis on seletatav nende nõrkade kätega. Selles suhtes, millele peab sprinter stardis oma tähelepanu kontsentreerima, on treenerid kahel.diametraalselt vastupidisel arvamusel. Nii kirjutab E.Toomsalu, et stardipauku oodates peab jooksja keskendama kogu tähelepanu esimestele liigutustele, (s.o. motoorne reaktsioon ). Ka B.S. Woodworthi poolt läbi viidud eksperimendid kinnitasid, et motoorne reaktsioon on kiirem kui sensoorne , larry Snyder, L. Bartenov aga peavad õigeks tähelepanu suunamist paugule , s.o. sensoorne reaktsioon. Nende seisukoha põhjenduseks on väide, et pauk (stardikäsklus) ja sellele järgnevad liigutused peavad olema reflektoorselt seotud. Vülisärritajale (paugule) tähelepanu suunamise õigsust kinnitab aga uurimus, mille andmetel suhteliselt tugevamale paugule reageerib jooksja kiiremini. Tähelepanu suunamisel aga esimestele liigutustele me igal juhul vähendame selle valisärritaja mõju.
"Stardist ei tule mitte välja 'kärata', vaid välja joosta vastavalt kindlakskujunenud individuaalsele jooksurütmile ja tempole." Sellisena formuleerib Nõukogudemaa üks endisi esijooksjaid ning käesoleval ajal edukalt treenerina töötav Robert Ijulko spriaditaktika esimese printsiibi. "Oskust pakkudelt jalgadega ära tõugata on vaja õppida samuti nagu tõukaja õpib kuuli tõukama" (G. Eorobkov). E. ja V. Baranov soovitavad sprinteril häälestada end just tagumisele pakule toetuva jala pöia kiirele äratõukele, sest see kindlustab jooksu aktiivse alguse esimestest sammudest peale. Seevastu B. Winter oma kuulsas sprindiraamatus "Niisiis, te tahate saada sprinteriks?" ei pea nõrka tõuget tagumiselt pakult veaks , küll aga rõhutab esimese jala tõuget. Eelkõige mõtle ' puusa etteliikumisele'. Esimene variant tundub olevat loogilisem, eelkõige just 100 m distantsil on oluline mitte teha nn. tühje liigutusi, vaid esimesest liigutusest peale aktiivselt pürgida finiši poole. Oluline on, et pöid liiguks madalalt raja kohal. Eesolev jalg ja jätkab tagumise jala poolt sooritatud hooliigutust võimsa äratõukega eesolevalt pakult. Tagumise.jala ettellikumise järel liigub vastaspoolne käsi küünarnukist kõrverdatuna "ette (mitte üles) ja teine käsi taha. Esimene kiire kätetöö ei tohi olla liialt ulatuslik, muidu võib tekkida liigutustes paus, mis sarnaneb väljahüppamisele, selle tulemusena kaob jalgade omavaheline koordinatsioon ning ei õnnestu rütmiline pakkudelt väljajooksmine.
Väga oluline on jälgida pöia asendit. Varbad peavad olema veidi üles tõstetud, mis lubab pöia rajale asetada liigutusega ülalt alla. Pöid asetatakse rajale kiiresti, kuid pehmelt . Kui jalg asetada maha tugevasti, toimub äratõuge rohkem suunaga üles ning ei tabata tõuget. Eriti puudutab see uusi sünteetilisi radu . Esimese sammu lõpul peab pöid olema tagumise pakuga ühel joonel ja mitte rohkem kui 4 pöia kau-gusel esimesest pakust. Jalg asetatakse päkale. Iga järgnev samm peab olema eelnevast ca poole pöia võrra pikem. V. Bor-zovil toimub sammude pikenemine stardist järgmiselt: 120-132-145-160-175-190-202-214-226-235 cm ( V. Petrovski).
Esimestel jooksusammudel kere ettekallutus säilib, pilk on endiselt suunatud alla rajale, pea on just kui kere pikenduseks, seega normaalasendis. Pea kuklasse tõstmine põhjustab jooksja liialt varajase püstinemise ja pea liialt rinnale surumine tingib vähese edasiliikumise kiiruse, jooks toimuks nagu paigal. Kere ettekallutus võimaldab suunata äratõuget rohkem kehale järele ning soodustab kiirendust.
Jooksu algus madalstardist.
Tugevamate sprinterite eelistena stardis nimetavad D. Ionov ja G. Tsernjajev järgmisi momente:
a) liigutusliku reaktsiooni lühike periood, mis viib stardiaja tunduvale lühenemisele (B. Tabatäniku andmeil viib juba üksnes siin hea klassiga sprinter võita 0,08-0,1 sekundit);
b) jalgade ratsionaalne koostöö, mis kindlustab kõige efektiivsema äratõuke pakkudelt;
c) ratsionaalselt suunatud tõukeliigutused, mis sooritatakse horisontaali suhtes teravnurga all.
Kasutatud kirjandus
Tartu 1977. Kiirjooks lk 15-23