Kiirjooks (4)

Põltsamaa Ühisgümnaasium

Kiirjooks

Autor: Krista Villem 10c

2009

Kiirjooksu tehnikast

Kiirjooksu tehnika üldistest alustest  
Kõnd ja jooks on inimese kui liigi kõige loomulikumad põhiliikumisviisid. Nagu lind lendab, kala ujub või madu roomab nii inimene kõnnib ja jookseb .
   Jooksuoskus ja jooksutehnika kujunes ning arenes üha otstarbekamaks inimese ajaloolises arengus. Seda tingis juba karm looduslik valik. Inimisend, kes iidsete aegade hämaruses ei suutnud kiirelt joosta, jäi toiduhankimisel sagedamini kõhutäieta või langes hoopis ise saagiks . Looduses on liigile omase liikumisviisi väledus ja osavus alati nooruse, elujõu ja bioloogilise täisväärtuslikkuse tunnuseks. Isend , kes liigub aeglaselt, vaevaliselt ja kohmakalt, on tavaliselt ikka kas vana, haige, vigane või alaarenenud. Jooksuoskus ja kiire jooksuvõime on ka inimese elujõu, bioloogilise täisväärtuslikkuse ja kehalise kultuuri kõige esmasemaks ja parimaks koondnäitajaks. Tavaliselt tarvitseb vaid kord näha inimest kiiresti jooksmas, et võida anda üsnagi tõepärane hinnang tema kehalisele minale, harrastustele ja eluviisidelegi.
   Lihtsustatult võib maksimaalkiirusega jooksu vaadelda kui kiirelt-kiirelt üksteisele järgnevate jooksusammude ahelat, kus keha liikumapanevaks (lähtumisel liikumist kiirendavaks, distantsil liikumiskiirust säilitavaks) jõuks on äratõukeimpulsid, mis antakse vahelduvalt parema ja vasaku jalaga maapinnalt ära tõugates ning mida abistavad hooliigutused teiste jäsemetega.
   Et paremini kirjeldada, seletada ja mõista maksimaalkiirusega jooksu liigutustegevust, on otstarbekas meenutada mõningaid fülogeesis väljakujunenud füsioloogilisi mehhanisme , samuti teatud biomehhaanilisi seaduspärasusi, milliseid on kiirjooksu liigutustegevuse aluseks.
   Kõigepealt tuleks mainida üht lihtsamat tingimatut (kaasasündinud) elementaarset motoorset refleksi – venitusrefleksi ehk müotaatilist refleksi, mis tekib vastusena lihastes ja kõõlustes asuvate proprioretseptorite ärritamisele. Sageli juba mõne millimeetrisele passiivsele venitusele vastab lihas tugeva pinge tekitamisega. Maksimaalkiirusega jooksu seisukohast on oluline alla kriipsutada, et venitusrefleksi latensiaeg on ülilühike – 6-10 tuhandik sekundit! Lihaste töö koordinatsiooni aluseks maksimaalkiirusega jooksul on ka sellised fülogeneesis kujunenud närvikeskustevahelised seosed nagu lihaste antogonistide kaasuv ehk retsiprookne innervatsioon (agonistide – näiteks sirutajate lihaste – kontraheerudes antogonistid – painutajad – lõõgastuvad ja vastupidi), samuti ristuvad sirutus- ja painutusrefleksid, st. samaaegselt ühe jäseme painutusega toimub sümmeetrilise jäseme sirutus. Ent agonistide kontraksiooniga kaasneb mitte üksnes antagonistide lõõgastumine (kaasuv innervatsioon), vaid ka venitus . Nüüd kontraheeruvad müotaatilise refleksi alusel (NB! ülilühike latensiaeg) omakorda antagonistid ja lõõgastuvad agonistid, alludes omakorda venitusele. Nii tekkib rütmiline ehk ahelrefleks, mida nimetatakse ka sammurefleksiks.
   Eelmainitud kaasasündinud mehhanismide alusel liiguvad kiirel jooksul käed ja jalad ristsünkroonses koordinatsioonis. Kui parem jalg äratõukel sirutub, siis vasak jalg kõverdub ja liigub hoo(võtu)liigutusena ette uue äratõukeliigutuse lähteasendisse. Üheaegselt sirutuva tõukejalaga liigub sirutuses alla-taha ka selle vastaskäsi. Teise jala – hoojala – etterebimise, põlvetõstega sünkroniseerub aga omakorda selle tugevasti kõverduva vastaskäe ette-ülesliikumine.
   Seda jäsemete vastandliikumist mõjutab lennufaasis ka biomehhaanikast tuntud kompensatoorsete vastuliigutuste – täpsemat kehalülide vastassuunaliste pöördliikumiste mehhanism. Teatavasti saame õhulennul kehaosade (jäsemete) asendit keha raskuskeskme (KRK) suhtes muuta ainult kompensatoorselt.
   Käte ja jalgade liigutused on niisiis kiirjooksul juba arengulooliselt omavahel mitmeti seotud ja vastastikkumõjutatavad. Nii saamegi käte liigutuste abil mõnevõrra mõjutada jalgade liigutusi – näit. sagedust ja struktuurigi. Tõukejala kiirem alla rajalelöömine (mahaasetamine) lennufaasis tingib, abistab hoojala reie kiiremat etterebimist, põlvetõstet.
   Jooksu- ja kõnniliigutuste dünaamikat ja kinemaatikat määravad ka fülogeneesis kujunenud jäsemete mitmeliigeseliste lihaste omavahelised koostöösuhted. Tänu mitmeliigeseliste lihaste kujunemisele ja jäsemete lihasmassid nihkunud proksimaalses suunas – kerele lähemale. Seetõttu on jäsemete raskusjõu pöördmoment väike ja jäset saab tõsta suhteliselt väikese lihasjõuga ning kiiremini.
   Mitmeliigeselised lihased loovad ka soodsad tingimused kõnni- ja jooksuliigutusteks.
   Tuleb tunnistada arengulooliselt väljakujunenud tõsiasja, et kõnni- ja jooksuliigutuste dünaamiline laine algab proksimaalselt lülilt. Jooksuliigutus hakkab reieliigutusega, st. reis juhib jooksuliigutusi. Reie liikumise iseloom, selle kiirendused ja pidurdused määravad jala kui mitmelülilise biokinemaatilise hoobade ahela liigutustegevuse (sääre ette- ja tahapendeldused jne). Me jookseme reitega! 

Madallähte tehnikast

Lähteasendid  
Määrustepäraselt saab kõige kiiremini jooksu alustada ja kiirendada sellisest madallähte “Valmis!” asendist, kus keha on tugevasti ette kallutatud, käed toetuvad rajale, pöiad aga lähtepakkudele. Sellise asendi puhul:
   1) saab püsida määrustepäraselt liikumatult ca 2-3 sekundi vältel enne lähtepauku;
   2) KRK on kohe pärast esimest lähteliigutust kaugel eespool jalgade äratõuke(toetus)punkti, mis võimaldab juba esimeste lähteliigutustega (äratõukega pakkudelt) keha paigalseisust maksimaalse kiirendusega jooksusuunas liikuma lükata;
   3) jalgade märgatav kõverdus aitab saavutada nende suurt sirutusjõudu lähteliigutustel:
   4) lähtepakkude tugipinnad loovad äratõukele kindla toe ja võimaldavad tõugata teravama nurga all ette. 
Lähtepakkude asetus rajal  
Rajalekinnitus peab olema selline, mis võimaldaks individuaalselt sobivaima “Valmis!” asendi sissevõtmist. Tavaliselt leitakse kehaehitusele ja võimete tasemele vastav lähtepakkude asetus ja lähteasendid treeninguprotsessis katsetuste teel.
   Enamkasutatav on nn. tavaline ehk normaalne lähtepakkude asetus: 1. lähtepakk 1,5-2 pöiapikkuse kaugusel lähtejoonest, 2. lähtepakk 1. lähtepakust ca 1-1,5 pöiapikkuse võrra tagapool. Pakkude külgsuunaline vahe on üks rusika laius. Pakkude tugipindade reguleeritavad kaldenurgad seatakse tavaliselt: 1. pakul 40-45°, tagumisel pakul 50-60° nurga alla.
   Kasutatakse ka teravamaid, laugjamaid kaldenurki (vastavalt 25-30° ja 35-45°). Arvatakse, et need suurendavad säärelihaste eelvenitust (-pingestust) asendis “Valmis!” ja tõstavad äratõukevõimsust. Kaldenurki tuleb vähendada ka pakkude lähtejoonele lähemale asetamisel. Muidu surutakse keharaskus asendis “Valmis!” liigselt kätele. Algajail kiirjooksjail soovitatakse sobiva lähtepakkude rajale paigutuse selgitamiseks esmalt sisse võtta soovitatavate optimaalsete jalgade liigestenurkadega “Valmis!” asend ja alles seejärel asetada pöidade alla lähtepakud. 
Asend “Kohtadele!”  
Käsklusel “Kohtadele!” läheb seni omal rajal pakkude taga oodanud jooksja pakkudest kõrvalt mööda pakkude ette. Toetudes kätega rajale eespool lähtejoont, surub ta liigutusega eest-taha tugevama jala talla esimese lähtepaku tugipinnale ja seejärel teise jala tagumisele pakule. Laskudes tagumise jala põlvele toob ta järgnevalt käed lähtejoone taha.
   Lähteasendis peavad naelikuninad puutuma rada. Mõnikord toetatakse rajale (paremate äratõuketingimuste loomiseks) kogu talla varbaosa. Sirged käed toetuvad rajale tavaliselt õlgade laiuselt. Harvemini kasutatakse käte laiemat toetumist. Harilikult toetutakse sõrmedele: pöidlad piki lähtejoone siseserva sissepoole, ülejäänud kokkutoodud sõrmed aga väljapoole suunatud. Erandjuhul (kui ühes peos on teatepulk või kui nõrkade sõrmede tõttu tekkib asendis “Valmis” sõrmede ebamugav, keskendumist segav pingutus) võib toetuda ka ühe või mõlema käega pöidlale ja sõrmenukkidele. Keha raskus on ligikaudu võrdselt jaotunud kõikidele toetuspunktidele. Õlad on lähtejoone kohal, pea otse, vaade suunatud rajale. Kaela- ja turjalihased hoitakse pingevabad. 
Asend “Valmis!”  
Käsklusel “Valmis!” tõstetakse puusavöö ühe rahuliku liigutusega õlavööst veidi kõrgemale. Taga oleva jala põlv tõuseb maast, õlavööde nihkub sõrmede toetuspunktist natuke ettepoole . KRK projekteerub samuti ettepoole esimest lähtepakku. Keha raskus jaotub kätele ja esimesele pakule toetuvale jalale , ent ka tagumine jalg on vastu pakku surutud. Jalgade surve pakkudele kindlustab jalalihaste teatud eelpingestuse, mis suurendab lähteliigutuste võimsust. Käed on sirged, pea otse, vaade suunatud rajale. Jalgade optimaalseks painutuseks põlveliigestes loetakse esimesel jalal 90-100°, tagumisel jalal 120-130°. Sellises asendis tuleb püsida kindlalt ja liikumatult 2-3 sekundit, seejuures psüühiliselt keskendudes võimalikult kiireks jooksu alustamiseks pärast lähtepauku. 
Lähteliigutused  
Esimesed lähteliigutused (äratõuge pakkudelt) sooritatakse võimalikult kiiresti pärast lähtepauku. Need peavad olema kiired ja jõulised, et anda seni paigalseisnud kehale võimalikult suur kiirendus.
   Kui käed alustavad kiiret jooksuliigutust, lükatakse keha mõlema jala energilise survega (sirutusega) lähtepakkudelt jooksusuunas ette-üles liikuma. Hetke pärast rebitakse tagumisele pakule toetunud jala reis energilise hooliigutusega ette esimesele jooksusammule. Samaaegselt lõpetavad käed kiire ristsünkroonse jooksuliigutuse. Võimsa äratõukesirutuse lõpetab ka esimesele pakule toetunud jalg. See loob enamiku, üle 2/3 esimesest äratõuke jõuimpulsist. Lähteliigutustel on niisiis peamiseks tõukejalaks esimesele pakule toetuv jalg. Tagumisele pakule toetuv jalg võtab osa vaid äratõuke algusest ja tegutseb hiljem hoojalana. 
Millest sõltuvad kiirjooksutulemused?  
Hoolimata kiirjooksu kõige laiemast ülemaailmsest levikust , on maailmarekordid sprindis võrreldes teiste kergejõustikualadega tõusnud kõige aeglasemalt. Kergejõustiku I maailmameistrivõistlustele eelnenud kolmekümne aasta jooksul (1952-1982) parandati meeste 100 m ja 200 m maailmarekordeid vastavalt 2,5 ja 2,4 protsenti. Samal ajal paranesid maailmarekordid kestusjooksudes 6%, hüpetes 10% (teivashüppes koguni 21,8%) ja heidetes keskmiselt 23-25% ( vasaraheites 37,1”) võrra. Naiste spordi laiemast hoogsast levikust tingituna paranesid maailmarekordid märgitud ajavahemikul mõnevõrra rohkem. Tendents jäi aga samaks. 100 m ja 200 m jooksudes oli areng vastavalt 5,4% ja 7,2%, kestusjooksudes ja hüpetes 11,7% (800 m) kuni 17,4% (kõrgushüpe), heidetes aga koguni 34,5% (ketas) kuni 47% (kuul). Sama tendents ilmneb üldreeglina ka teiste tasemetega (olümpia-, rahvus- jne.) rekordite arengus. Seejuures langeb suur osa kiirjooksu rekordite arengust sünteetiliste (elastsete) rajakatete kasutuselevõtu arvele. (Teatavasti sünnivad seda paremad kiirjooksutulemused, mida tugevam on sünteetiline kate). 21. sajandi märgusõnaks on “mondo” rajakate, mis on kaasa aidanud ka uuele sprindirekordite puhangule.
   Tänapäeva tippsprinterite ja antiikolümpiamängude parimate jooksukiirusi pole paraku võimalik võrrelda. Polnud ju antiikolümpiamängudel ajavõtuseadmeid ja dromos e. staadionijooks toimus võidu peale. Kaudseid andmeid antiikatleetide jooksukiiruste kohta siiski on. Nii on ajalooürikutest leitud, et 632 a. Ekr. toimunud olümpiamängude staadionijooksu võitja, karjus Polimnestor Mileetosest, olnud nii kiirejalgne, et püüdnud joostes kinni metsjänese. Metsjänese jooksukiiruseks loetakse ca 14m/s. Tänapäeva sprinterite suurimaks jooksukiiruseks on registreeritud 10,21 m/s. Arvutuste kohaselt võis Polimnestor niisiis olla võimeline jooksma 100 m ca 8 sekundiga ja edestama praegusi tippsprintereid ligi paarikümne meetriga . Need on muidugi oletused. Võib siiski arvata, et tsivilisatsiooni jahtuv, üha väheneb liikumisaktiivsus, mis algab juba lapsepõlvest, pole tänapäeva inimeste jooksuoskuse ja -kiiruse arengule kasuks tulnud. 
Kasutatud kirjandus:
http://209.85.229.132/search?q=cache:CYHjSmwQuOEJ:fatman.planet.ee/Kooli%2520stuff/%255Bkehkasv%255D_kiirjooks.doc+kiirjooks&cd=13&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a