100 meetri jooks ja kaugushüpe (3)

Keskkool - Sport - Kehaline kasvatus

5 VÄGA HEA

Sisukord

üldiselt ajaloost ……………………………………………………………………………… ... 3

erinevad treeningviisid ……………………………………………………………………………….. 3

tervislik toitumine …………………………………………………………………………………….. 4
100m jooks ………………………………………………………………………………………… . 5

võistluskorraldus ……………………………………………………………………………………. 5

tehnika ………………………………………………………………………………………………….. 6

sportlase eripära ……………………………………………………………………………………… 6

meeste 100m jooks ……………………………………………………………………………………... 7

naiste 100m jooks ………………………………………………………………………………………. 7

kõige kauem püsinud maailmarekordid …………………………………………………………….. 7

kõige edukamad sportlased ………………………………………………………………………….. 7

kiireimad naine ja mees ………………………………………………………………………………... 7

maailmarekordi muutumine (graafik) ……………………………………………………………... .. 7
kaugushüpe ………………………………………………………………………………………... 8

võistluskorraldus ……………………………………………………………………………………. 9

tehnika ………………………………………………………………………………………………….. 9

sportlase eripära …………………………………………………………………………………….. 10

parimad tulemused …………………………………………………………………………………... 10

maailmarekordi muutumine (graafik) …………………………………………………………….. 10
kasutatud kirjandus ………………………………………………………………………………………. 11

ÜLDISELT AJALOOST

Spordiajaloolased oletavad, et kehakultuuri algeid tuleb otsida inimkonna ajaloost 40 000 – 60 000 aasta kauguselt. Sel perioodil lõppes inimese bioloogiline kujunemine.
776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus ( kettaheide , kaugushüpe, odavise , kiirjooks ja maadlus ) ja relvisjooks.
Naiste võistlemist lühikeses spordidressis ja viibimist koos meestega spordiväljakul peeti Vanas Maailmas kaua ebasündsaks. 20. sajandil aga muutus olukord. Uues Maailmas võeti kergejõustiku propageerimine naiste seas esimesena tõsiselt käsile. 1910 . aastast on teada naiste esimene osavõtt 200 meetri jooksust. Esimese maailmasõja ajal korraldati Briti saartel sageli kergejõustikuvõistlusi, kus kavas olid ka naiste alad. Seal startisid relvatööstuse naistöölised. Nad asendasid mehi tööpingi taga, miks ei võinud nad sama teha ka spordiradadel?
Organiseeritud naiskergejõustikliikumine tekkis 1917. aastal Prantsusmaal, kui Alice Milliat rajas Prantsusmaa naiste spordiföderatsiooni. Enne seda, 1912. aastal, oli juba loodud esimene naiste spordiselts “Femina Sports ”, mis tegeles kergejõustiku, murdmaajooksu, ujumise, sõudnmise, hoki ja isegi jalgpalliga . Aastast 1928 kuuluvad naiste kergejõustikualad ka OM-de kavasse.
REEGLID SPORTIMISEKS
1.1 erinevad treeningviisid
Üldjoontes kasutatakse spordipraktikas rohkem selliseid kiirus- ja jõuharjutusi, mida sooritatakse maksimaalse intensiivsusega. Maksimumile lähedane lihastöö võimsus saavutatakse liigutuste kõrge sagedusega või lihaste poolt suure vastupanu ületamisega. Treenides kiirust, arendatakse paralleelselt teatud määral jõudu, jõutreeningul aga kiiruslikke omadusi. Loomulikult on mõlemal treeninguviisil oma spetsiifiline mõju.
Jõutreeningu tulemusel kasvab struktuuride arv lihaskiududes ja kiudude läbimõõt suureneb.
Kiirustreeningu tulemusel arenevad eelkõige need lihase omadused, millest oleneb kiire kontraktsiooni ja lõõgastumise vaheldumine .
Jõu ja kiirusetreeningul ei tohi puhkepausid olla liiga pikad ning korduste arv seeriates väike.
Samas peaks jõu- või kiirustreeningule orienteerunud sportlane tähelepanu pöörama ka üldisele vastupidavusele, mis tagab treeningu ajal kiire taastumise üksikute korduste ja seeriate vahel. Vastupidavustreening tähendab põhiliselt organismi aeroobsete võimete arendamist. Vastupidavust treenival sportlasel on ka puhkeolukorras pulsisagedus üldjuhul tunduvalt väiksem (tavaliselt 60-70 löögi asemel 30-50 lööki minutis ).
1.2 tervislik toitumine
Hea tervis ja töövõime sõltuvad väga palju õigest toitumisest. Eriti tähtis on tervislik toitumine kasvueas.
Tervislik toit peab:

vastama meie energiakulutusele,
sisaldama vajaliku hulga ja õigetes vahekordades valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid,
olema mitmekesine , sisaldades nii loomseid kui ka taimseid saadusi,
olema meeldiva välimuse, maitse ja lõhnaga, ei tohi sisaldada mikroobe ega mürgiseid aineid.

Sportlase toidule esitatakse mõnikord veel erinõudmisi suurenenud vitamiinide sisalduse, mahu ja seeditavuse suhtes. Olenevalt vanusest ja töö iseloomust on soovitatav süüa 3-4 korda päevas. Toite tuleb nädala jooksul varieerida, tarvitada rohkesti salateid . Süüa tuleb rahulikult , kiirustamata.
100 MEETRI JOOKS
100m jooks, kiiruseproov sirgel jooksudistantsil, oli esmakordselt kavas esimestel nüüdisolümpiamängudel Ateenas 1896. a. Sellest sai kiiresti mängude tähtsündmus, mille võitja tunnistati maailma kiireimaks inimeseks . Naiste 100m jooks oli esimest korda olümpiamängude kavas 1928. a Amsterdami olümpiamängudel.
100 m jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks ( distantsi pikkus 100 jardi e 91,44m), mida 19. sajandil harrastati rohu- ja tuharadadel.
Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas.
Aastatel 1928-1929 töötasid USA treenerid George Breshnan ja William Tuttle tänaseni kasutusel olevad stardipakud (on kasutusel tänaseni). 1920ndatel hakati kasutama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid.
Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960ndatel võeti kasutusele kunstkattega rajad .
100m jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. 100m jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult. Sisestaadionil ei ole sellel distantsil suurt tähtsust, sest kurvi tõttu jääb tulemus nõrgemaks. 100m jooksule vastav võistlusala sisestaadionil on 60m jooks.
100m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s.
100m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4x100m teatejooksus.
1.1 võistluskorraldus
100 m jooksu võistlus hõlmab mitmeid eeljookse. Finaaljooksus jooksevad eeljooksudes parimaid tulemusi näidanud 8 jooksjat. Jooksurajad on määratud eeljooksudes saadud parimatele aegadele vastavalt nii, et kiireimad jooksjad on keskmistel radadel.
1.2 tehnika

stardiks valmistumine – jooksja keskendub pingsalt ja hoiab hinge kinni, et ta saaks stardi ajal oma keha ettepoole tõugata. Intervalli stardisignaali ja selle hetke vahel, mil sportlane keha stardipukilt lahti tõukab, nimetatakse registreerimisajaks. Kiire reageerimisaeg pole rekordi püstitamiseks tingimata vajalik, sest paljudel parimaid tulemusi saavutanud sportlastel on olnud kõige aeglasemad stardid.

start – stardipaugu kõlades hingab sportlane välja ning annab energiliselt hoogu nii käte kui jalgadega , tõugates oma keha ettepoole 45-kraadise nurga all seni, kuni tagumine jalg on täiesti välja sirutatud. Kui jooksja teeb valestardi , saab ta hoiatuse . Pärast seda diskvalifitseeritakse automaatselt selles jooksus iga jooksja, kes edaspidi valestardi teeb.

kiirendus – sprinter jõuab jooksuasendisse viienda ja kaheksanda jooksusammu vahel. Ta jookseb varvastel, kannad rada ei puuduta.

maksimumkiirus – kiirendus jätkub jooksusammude sagenemisega, kuni üldiselt umbes 60. meetril jõutakse maksimumkiiruseni. Eliitsprinteritel võib sammude arv ulatuda kuni 5 sammuni sekundis, mis tähendab kiirust 12 m/s ehk 40 km/h.

kiiruse hoidmine – 60. meetril on sammu amplituud maksimaalne. Sammu pikkus võib olla kuni 2,4 m.

kiiruse langus – alates 80. meetrist püüab jooksja hoida sujuvust ja kõrget sammude arvu, et leevendada paratamatult kiiruse vähenemist enne finišit. Maksimumkiirust hoida on füüsiliselt võimatu.

finišijoon – ajamõõtja seisatatakse, kui sportlase rindkere mingi osa ületab finišijoone (see reegel hakkas kehtima 1932. aastal).
1.3 sportlase eripära

treeningutel jooksevad sprinterid harva rohkem kui 300m korraga, kuna liiga pikaks venitatud ponnistused võivad takistada maksimaalse kiiruse ja jõu arendamist ning säilitamist.
Sprinter teeb enne jooksu või treeningut umbes 1,5 tundi soojendus- ja venitusharjutusi.
Jalgade kiiruse tõstmiseks kasutavad sprinterid kummipaelu, mis veavad neid edasi, ning treenivad trenažööril ja nõlvadel.
Sprinterid kasutavad jõutreeningul tõkestavaid trosse ja jooksevad ülesmäge, et arendada jõudu.
Pärast sprindijooksu peab sportlane vähemalt 2 tundi taastuma, enne kui ta suudab uuesti maksimaalselt esineda.

Spetsiaalselt on sprintjooksja varustuses naelikud, millel pole kanna- ega võlvitugevdust ning 11 tallanaela ei tohi olla pikemad kui 9mm.
1.4 meeste 100m jooks:
Esimene registreeritud aeg: 11,0 s (110 jardi e 100,58m), William McLaren, Suurbritannia , 27. juuli 1867, Haslingden.
Esimene ametlik maailmarekord : 10,6s, Donald Lippincot, USA, 1912
1.5 naiste 100m jooks:
Esimene registreeritud aeg: 17,4 s, Aino Rannanpää, Soome, 1902, Helsingi.
Esimene ametlik maailmarekord: 13,6 s, Marie Mejzlikovà, Tšehhoslovakkia, 5. august 1922.
1.6 kõige kauem püsinud maailmarekordid:
Mehed: 10,2 s, Jesse Owens (USA), 20. juuni 1936, Chicago
Naised: 10,49 s, Florence Griffith-Joyner (USA), 17. juuli 1988, Indianapolis
1.7 kõige edukamad sportlased:
Wyomia Tyus, Carl Lewis , Gail Devers (USA, kahekordsed olümpiavõitjad)
Carl Lewis, Maurice Greene (USA, kolmekordsed olümpiavõitjad)
Marion Jones (USA, kahekordne maailmameister)
1.8 kiireimad naine ja mees:
Mees: Asafa Powell ( Jamaica ) 9,77, 14. juuni 2005 Ateena Olümpiamängud.
Naine: Florence Griffith Joyner (USA) 10.49, 1988 Ameerika katseolümpiamängud
1.9
KAUGUSHÜPE
Kaugushüpe tähendab juba võimalikult pikema hüppe tegemist pärast kiiret hoojooksu. Juba 2000 aastat eKr oli see ala keldi mängude osaks. Esimese rekordi 6.92m püstitas Sparta atleet Chionis olümpiamängudel aastal 656 eKr. Kaugushüpe lisati Oxfordi ülikooli Exeteri kolledži esimeste kergejõustikuvõistluste kavva 1850. a ning on olnud olümpiaala 1896. a esimestest Ateena nüüdisolümpiamängudest alates. Naiste kaugushüpe on olnud olümpiaala alates Londoni olümpiamängudest.
Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav, liivaga täidetud. Liiv maandumiskastis peab olema niiske, hästi kobestatud ja hoojooksurajaga ühel tasapinnal . Äratõukeks on paigaldatud 20cm laiune ja 1,22m pikkune puust valgeks värvitud hüppepakk. Hüppepaku kaugus kastist on mitte alla 1 meetri.
Kui võistlejaid on rohkem kui 8, viiakse algul läbi eelvõistlus. Iga võistleja sooritab kolm katset. 8 paremat võistlejat pääsevad finaali, kus neile antakse veel kolm katset. Kui aga võistlustel osalejaid on vähem kui kaheksa, saavad kõik võistlejad kuus katset.
Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui hüppaja:

jooksis üle hüppepaku või sellest mööda,

sooritas äratõuke paku kõrvalt,

puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga,

puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal, kui on lähim maandumisjälg maandumiskastis,

väljus maandumiskastist hüppepaku suunas (tahapoole),

kasutas saltoga hüppetehnikat.
Hüppe tulemus mõõdetakse maandumisjälje (mille hüppaja on jätnud maandusmikasti ükskõik millise kehaosaga) hüpepakule lähimast punktist. Mõõtmine toimub sirgjooneliselt risti mõõtejoonega või selle pikendusega. Mõõdulindi nullpunkt on maandumiskastis. Tulemus mõõdetakse täissentimeetrites ümardamisega vähenemise suunas. Võistlusprotokollis märgitakse õnnestunud hüpe numbrilise tulemusega, ebaõnnestunud ja vahelejäetud hüppeid tähistatakse vastavalt leppemärkidega x ja -. Lõplik paremusjärjestus määratakse finaalist osavõtnud võistlejate vahel parema tulemuse alusel kõigist kuuest katsest. Kui kahe või enama võistleja parim tulemus on võrdne, saab parema koha võistleja, kelle paremuselt järgmine hüpe oli (kõigist kuuest katsest) oli pikim .
Paigalt kaugus- ja kolmikhüpper ei tohi lähteasendis ulatuda kinganinad üle mõõtejoone. Äratõuge tuleb sooritada mõlema jalaga üheaegselt.
Paigalt kolmikhüppes tuleb pärast äratõuget kahelt jalalt maanduda ükskõik kummale jalale , sooritada sellega äratõuge, maanduda teisele jalale, teha sellega äratõuge ja lõpetada hüpe maandumisega kastis. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui kaks viimast hüpet sooritatakse äratõukega ühelt ja samalt jalalt.
1.1 võistluskorraldus:
Iga kvalifikatsioonivõistluse läbinud sportlane sooritab loosi järjekorras 3 hüpet. Iga hüppe tegemiseks on aega 1 minut. 8 parima tulemusega hüppajat teevad veel 3 katset. Paremusjärjestus selgitatakse iga sportlase parima hüppetulemuse alusel.
1.2 tehnika:

hoojooks – sportlane kiirendab. Kogu keha on lõdvestatud ja ta teeb pikki samme.

hoojooksu ja äratõuke vaheline ala – kui sportlase tempo kiireneb , kerkivad tema põlved kõrgemale ja keha on sirgelt püstiasendis. Maksimaalse kiiruse saavutab sportlane umbes 2 sammu enne äratõuget.

äratõuge – sportlane pikendab oma eelviimast sammu enne äratõuget, et kasutada tõukejõudu. Ta tõukab ära äratõukepakule asetatud jalaga, õlad kerkivad, et aidata tal kõrgust koguda ning käed jäävad jooksuasendisse. Mõne sportlase horisontaalne kiirus võib ulatuda 10,7 meetrini sekundis.

õhulend – liigutused, mida sportlane õhus teeb, ei muuda tema trajektoori, kuid ei lase tal edasi astuda. Jõnksutamine või väljasirutamine aitavad tal tasakaalu hoida ja teda parimaks võimalikuks maandumiseks ette valmistada, nii et hüppe pikkus sellest ei lühene.

maandumine – sportlane heidab jalad ja käed ettepoole, et maanduda äratõukepakust võimalikult kaugele. Parimad sportlased maanduvad äratõukepakust kuni 9m kaugusele.
Sportlased võivad avaldada äratõukepakule kuni 360kg survet. Jalatsid peavad seetõttu olema valmistatud nii, et nad hoiaksid jalga väga kindlalt paigal, samal ajal kui naelad kindlustavad tõmbe ja stabiilsuse.
1.3 sportlase eripära:

kaugushüppajad on suurepärased sprinterid nii 100m kui 200m distantsidel. Rahvusvahelisel tasemel on meeste keskmine pikkus 185cm ja kaal 78kg, naiste puhul 177cm ja 59kg.
Treening hõlmab 20-40m ja pikemate distantside sprindijookse staadionirajal, muutustega sammude sageduses ja pikkuses. Hüpped, hüppenööriga hüppamine, topispalli viskamine, jalgade venitused ja lihastreening on hädavajalikud.

Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Kaugushüppajatel on nädalas 2-3 hüppetrenni, pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6-8 korda. Plahvatuslikud liigutused, trepil üles-alla jooksmised ja hüpped tõketel liidetakse treeningusse, tavaliselt 2 korda nädalas. See lubab sportlased arendada väledust ja plahvatuslikku jõudu.
Põrkamine on igat sorti katkematu ja korduv hüppamine. Põrketrenn sisaldab üldiselt põrkamist ühel jalal, kahel jalal või nende variatsiooni . Põrketreeningu põhimõte on veeta võimalikult vähe aega maapinnal, töötada tehnilise täpsuse, voolavuse ning hüppe vastupidavuse ja kiiruse kallal.
Painduvus on liiga tihti unustatud ,,tööriist” kaugushüppajate juures. Efektiivne painduvus aitab vigastuste profülaktikaks, mis kaugushüpet arvestades kindlasti vajalik on.
1.4 parimad tulemused:
Mehed: Mike Powell (USA), 30. august 1991, 8.95m
Naised: Galina Chistyakova (URS), 11. juuni 1988, 7.52m
1.5
Kasutatud kirjandus
,,Kergejõustik I” L. Aader , H. Alekõrs, B. Junk jt. ,,Eesti raamat” Tallinn 1970
,,Sportimisel on reeglid” J. Unger ,,Koolibri” Tallinn 1997
,,Sport” peatoimetaja : Karine Delobel ,,Pegasus” Tallinn 2006
http://et.wikipedia.org/wiki/100_m_jooks
http://www.retrodawg.com/sports-races.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Kaugush%C3%BCpe
http://www.iaaf.org/statistics/toplists/inout=O/ageGroup=N/season=0/gender=M/discipline=LJ/legal=A/index.html
http://www.iaaf.org/statistics/toplists/inout=O/ageGroup=N/season=0/gender=W/discipline=LJ/legal=A/index.html
11

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 116 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-10-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

116 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kaisaliisa Õppematerjali autor

100 m 100m jooks kaugushüpe 100 meetrit

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Kaugushüppe referaat

REFERAAT Kaugushüpe Tallinn 2 Sisukord 1. Ajalugu 4lk 2. Mis on kaugushüpe? 4lk 3. Võistluskorraldus 5lk 4. Hoojooks 6lk 5. Hoojooksu ja äratõuke vaheline ala 6lk 6. Äratõuge 7lk 7. Lend 7lk 8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12

Kehaline kasvatus

docx

100 meetri jooks ja kaugushüpe

1. 100 meetri jooks 1.1 Mis see on? 100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. Võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult. Sisestaadionil ei ole sellel distantsil suurt tähtsust, sest kurvi tõttu jääb tulemus nõrgemaks. 100 m jooksule vastav võistlusala sisestaadionil on 60 m jooks. 100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on see ka meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. 1.2 Jooksurada Täismõõtmelisel staadionil on kaheksa 1,21 m kuni 1,23 m laiust jooksurada. Rajad eraldatakse üksteisest 5 cm laiuste valgete joontega, milledest jooksu suunas paremale jääv kuulub antud raja laiuse sisse. Rajal joostakse vastupäeva. Rajad nummerdatakse jooksusuunas vaadatuna vasakult paremale ehk siserajast väljapoole. Esimese ehk siseraja

Kehaline kasvatus

docx

100 meetri jooks ja kaugushüpe

Orissaare Gümnaasium Kristiina Maaste 100 meetri jooks ja kaugushüpe Referaat Orissaare 2013 Sissejuhatus Kaugushüpe ja 100 meetri jooks tunduvad väga arusaadavate ja lihtsasti korraldatavate aladena. Tegelikult see nii päris siiski pole. Mõlemale kehtivad kindlad nõuded ja reeglid, mida tuleb jälgida. Mõlemal on rääkida ka oma ajalugu. Kirjutan oma referaadis täpsemalt, mis on 100 meetri jooks, tema ajaloost, kus teda harrastatakse, mis on põhilised nõuded ja rekordite omanikest nii Eestis kui ka maailmas. Teine pool sisaldab endas kaugushüppe põhilisi teadmisi nagu näiteks ajalugu ja üldist korraldust. Ka siit ei puudu rekordid ja nende püstitajad. 1. 100 meetri jooks 1.1 Mis see on? 100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. Võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada

Sport

docx

Kaugushüpe ja 100 meetri jooks

Kaugushüpe ja 100 meetri jooks Referaat 2016 Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel

Kehaline kasvatus

docx

Kergejõustik I eksam

PÖÖRE, KUULI ÄRATÕUGE ja TÕUKAJA TASAKAALUSTAMINE. Ettevalmistusfaasis liigub tõukaja optimaalsesse asendisse, et alustada pööret ja luua kuuli mahajäämine. Pöördefaasis kogub kuul kiirust sedamööda, kuidas tõukaja liigub äratõuke-eelsesse asendisse. Finaalpingutuse faasis luuakse täiendav kiirus, mis antakse edasi kuulile enne väljalendu. Tasakaalustamisfaasis pidurdab tõukaja liikumise järsult, et vältida üleastumist. 5. Kaugushüpe: 1. Erinevad hüppetehnikad - Samm-, Siru- ja käärtehnika. 2. Kaugushüppe faaside jaotus - Hoojooks, äratõuge, lend, maandumine. Hoojooksul kogub hüppaja kiirendusega optimaalse kiiruse. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse, püüdes seejuures minimeerida horisontaalkiiruse kadu. Õhulennufaasis valmistub hüppaja maandumiseks. Kasutatakse kolme hüppetehnikat: samm-, siru- ja käärtehnikat. Kahe viimase tehnika kombineeritud variandi

Kehaline kasvatus

odt

Kergejõustiku referaat

Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlus pargis või metsaradadel. AJALUGU Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud, pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850. asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused. 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist

Sport

doc

Kergejõustik ja selle alad

Üldiselt kergejõustikust. · Kergejõustik on üks vanemaid harrastatavamaid spordialasid. See hõlmab endas jookse, hüppeid, sportlikku käimist, heiteid ja mitmevõistlusi. · Suurvõistluste kavva kuuluvad: kaugushüpe, kettaheide, kolmikhüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, kümnevõistlus, käimine, maratonijooks, miilijooks, mitmevõistlus, poolmaraton, pikamaajooksud, seitsmevõistlus, vasaraheide, viievõistlus, 100 m jooks, 100 m tõkkejooks, 10 km käimine, 110 m tõkkejooks, 1500 m jooks, 10 000 m jooks, 2000 m jooks, 20 km käimine, 3000 m takistusjooks, 3000 m jooks, 400 m jooks, 400 m tõkkejooks, 4x100 m teatejooks, 4x400 m teatejooks, 50 km

Kehaline kasvatus

doc

Kaugushüpe

Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentaloni koosseisus. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30

Terviseõpetus

Rohkem sarnaseid