Johann Köler referaat (0)

Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasium
Kristiina Niibon
Johann Köler
Referaat
Juhendaja: Kaia Kullamaa
Haapsalu 2011
Sisukord
Sissejuhatus lk 3
Johann Köleri elu algus, Haridus lk 4
Loomingu teekäik lk 5
Köler ja Eesti lk 6
Mälestus Kölerist lk 7
Tutvumine Jakobsoniga, Kuntaugani projekt lk 8
Kodumaa looming,Lapsepõlv Lubjassaares lk 9
Tähtsamad teosed lk 10
Looming lk 11-12
Kokkuvõte lk 13
Kasutatud kirjandus lk 14
Sissejuhatus
Johann Köler oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Ta pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka ainelisele olustikumaalile. Lisaks oma panusele rahvusliku maalikunsti rajajana, mängis kunstnik väga olulist rolli ka Eesti rahvusliikumise edendajana. Johann Kölerist otsustasin ma referaadi kirjutada eelkõige seetõttu et mulle meeldivad väga tema maalid nendes kohe on midagi erilist ja nad on väga tõetruud ja värvirikkad, kuna mulle medlivad väga selged ja tõetruud maalid siis meelidb mulle ka Köleri kunst .
Johann Köleri elu algus
Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 . aastal Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kreisikooli. Juba 13- aastaselt oli ta sunnitud ise elatist teenima hakkama. Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes noormehe kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.
Haridus
1846 aastal asus ta elama Peterburi, astus Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.aastal. J.Köler sai lõputöö " Herakles toob Kerberose põrguväravast" eest väikese kuldmedali. 1857.aastal tegi täiendusreisi läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia Pariisi. Enne välismaale sõitmist peatus kunstnik kodukohas Lubjassaarel, kus ta maalis oma ema ja isa portreed - hingestatud ja südamlikud taluinimeste kujutised. 1858. aastal siirdus Rooma ja tegeles seal maalimise ja oma tööde esitamisega. Maalis rohkesti Itaalia maastikke ja rahvatüüpe. Akadeemikunimetuse sai Köler Peterburi Kunstide Akadeemialt 1861.a., pärast seda, kui oli Roomas näitusele esitanud Cesese kiriku altarimaali teisendi „Kristus ristil ” (originaal valmis kunstnikul 1858.a.)  Nii sai saunamehe pojast akadeemik .
          1862.a  pöördus Köler tagasi Peterburgi, kus ta sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Venemaal elades   külastas ta tihti kodumaad ja kodukohta. Kodumaistel teemadel on tehtud "Kunstniku sünnipaik", eesti neiu kujutis " Ketraja ". Ühiskondlikult tähtsad olid  1864.a. maalitud F.R.Kreutzwaldi portree ja  feodalismivastane allegooriline kompositsioon „Ärkamine nõidusunest”. Pilt sümboliseeris eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist (praegustel andmetel kadunud, on säilinud vaid eskiis ).Vaeses peres kasvanuna tundis Köler meie rahva majanduslikke ja ühiskondlikke kannatusi põhjalikult.
Loomingu teekäik
Peterburis töötas Köler end kadestamisväärse positsioonini: ta on portreteerinud tsaar Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler , 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel . Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortšakovi portree” eest (õli, Moskva  Ajaloomuuseum ). Kölerist sai väga kaalukas mees -   professor , kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga.
          Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse-radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades “molberti tagant pinda sondeeris”. Mees, kes “Eesti asja” ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik, kelle hulka ta ise kuulus.  Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu – palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis „Lubjasaare koosolek”, kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja, kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni , Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
Köler ja Eesti
Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu.
          Peale poliitikamehe oli  Köler ka Eesti rahvuskultuuri eluõiguse eest võitleja. Köleri ja tema mõttekaaslaste innustusel kiirenes Eesti aladel maakeelse trükisõna, eelkõige õpikute ja perioodiliste väljaannete trükkimine, mis aitas kaasa ka rahvuse eneseteadvuse kasvule. Köler oli kõrgema eestikeelse kooli, keisrihärra Aleksandri järgi nimetatud Aleksandrikooli idee tuline pooldaja . Ta aitas C. R. Jakobson ’il saada väljaandmisluba oma võitleva ajalehe “Sakala” tarvis. On iseloomulik seegi, et sageli lisas ta oma perekonnanimele üldnime "Wiliandi", signeerides nii mõnigi kord oma maale. 1872. aastal loodi Tartus Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses kuni 1893. aastani. Seltsil oli suur tähtsus eesti kirjanduse ja kultuuri arendamisel, selle tegevusest võttis osa C. R. Jakobson’i, M. Veske, K. A. Hermann ’i jt. kultuuritegelaste kõrval ka J. Köler.
Mälestus Kölerist
Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas.
Nagu kahjuks sageli ikka suurkujudega juhtub, sai Köleri looming tõeliselt kuulsaks siis, kui kunstnik ise enam elus ei olnud. Talle on püstistatud mälestussammas Viljandis (1976.a. mil tähistati rahvusliku maalikunsti rajaja 150. sünniaastapäeva, skulptor E.Viies). 5.juunil 1992.a. moodustati Johann Köleri Fond, et koguda raha ja korrastada J.Köleri sünnikoht ning teised tema elu ja tegevusega seotud paigad . 2001.a. oli Eesti Kunstimuuseumis Toompeal (Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1) eesti esimese professionaalse maalikunstniku 175. sünniaastapäevale pühendatud näitus. Johann Köleri sünniaastapäeva tähistamine igal aastal
märtsikuus on Vastemõisas muutunud traditsiooniks.
Johann Köleri ausammas  - autor skulptor Edgar Viies ja arhitekt  Rein Luup. Ausammas paigaldati Lossi tänava äärsele haljasalale kunstniku 150. sünniaastal - 1976. See on mälestusmärk 1826. aastal Viljandimaal Kõõbra saunikukohas sündinud esimesele eesti soost kunstnikule, Eesti maalikunsti rajajale Johann Kölerile (1826-1899). Köler ja tema aeg on omaette peatükk Viljandimaa ja Eesti ajaloos. Paradoksaalsel kombel sai sellest lihtrahva keskelt võrsunud pojast Vene keisririigi üks tunnustatumaid maalikunstnikke ja Peterburi Kunstide Akadeemia professor. Vaatamata kadestamisväärsele positsioonile - Köler portreteeris tsaar Aleksander II, oli ta tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, II järgu Anna ordeni kavaler - ei venestunud kunstnik hingeliselt kunagi, vaid jäi südames ja tegudes truuks Eesti maale ja rahvale. Johann Köler suri Peterburis, on aga maetud Suure-Jaani kalmistule.
Johann Köleri mälestuskivitema sünnikohas Kööbras

Tutvumine Jakobsoniga

1864 tutvus Köler Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja aitas otsustaval kombel kaasa selle rahvuslikule ärkamisele. Jakobsonist sai järgmistel aastakümnetel kunstniku lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. Köler toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Ta aitas Jakobsonil saada väljaandmisluba oma võitleva ajalehe “Sakala” tarvis.(EE5, 1990, lk 320). Paljuski just Johann Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida- orientatsioon ". 1972 pakkus Jakobson Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid too jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Johann Köler jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Köler mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks

Kuntaugani projekt

1882 tekkis Köleril idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus . Köler üritas selleks saada laenu Aleksandrikoolist, kuid projekti utoopilisust nähes seadis Jakob Hurt sellele peakomitee presidendina veto . Järgnes terav kokkupõrge, mille tulemusel Hurt tagandati presidendi kohalt ja selleks valiti Köler. Hurda kaebuse peale peatasid võimud Aleksandrikooli komiteede tegevuse. Kuntaugani projekt ebaõnnestus täielikult ja ruineeris kunstniku majanduslikult. 1891 valiti Johann Köler Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Sellel kohal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas noorem rahvuslik põlvkond seltsi üle võtab ja see võimude poolt 1893 suletakse.

Kodumaa looming

Eestis oligi Johann Köler rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna.
Kodumaistel teemadel on tehtud "Kunstniku sünnipaik", eesti neiu kujutis "Ketraja". Samuti maalis Köler ka portreid rahvusliku liikumise tegelastest. Ühiskondlikult tähtsad olid 1864.a. maalitud F. R. Kreutzwaldi portree ja feodalismivastane allegooriline kompositsioon „Ärkamine nõidusunest”. Pilt sümboliseeris eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist (praegustel andmetel kadunud, on säilinud vaid eskiis). ( EE5, 1990, lk320). Vaeses peres kasvanuna tundis Köler meie rahva majanduslikke ja ühiskondlikke kannatusi põhjalikult.
Lapsepõlvekodu Lubjassaarel
Johann Köleri kodukohas Lubjassaarel elavad Johanni venna Andrese poja-poja abikaasa Liisa ja Liisa tütar Linda abikaasaga. Praegused Lubjassaare hooned on põhiliselt ehitatud enne sajandivahetust ja Eesti muinsuskaitseameti hinnangu kohaselt pakub see arhitektuurset huvi kui Põhja-Viljandimaa taluehitiste näidis XIX saj. lõpust ja XX saj. algusest. (J.Köleri majamuuseum ). Asjatundjate arvates on eriti väärtuslik avarate kambritega rehielamu, teised hooned vajavad renoveerimist. Rehetoas on juba väike ajalooliste esemete näitus, seal on säilinud Johann Köleriga seotud mälestustega sisustus. Praeguseks on moodustatud Lubjassaare pere lastest ja sugulastest mittetulundusühing - Johann Köleri Muuseumi Ühing, kes korraldab Lubjassaare talumuuseumi renoveerimist ja väljaehitamist.
Tähtsamad teosed
Autoportree ( 1859 )
"Tütarlaps allikal" (1859-62)
" Eeva granaatõunaga" (1879-80)
"Ketraja" ("Katkenud lõng") (1863)
"Truu valvur "(1878)
"Andke keisrile…" (1883)
"Ärkamine nõidusunest" (1864)
"Hiiu naised kaevul" (1863)
Tallinna Kaarli kiriku apsiidimaal „Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata." (1879)
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi portree
Ema portree (1857-61)
Isa portree (1861)
Vene kultuuri- ja riigitegelaste portreed ning kodukohamaastiku pildid
A. Gortšakovi portree (1867)
Nikolai Petrovitsch Semjonovi tütre portree (1865)
Krimmi maastik Ai- Juri mõisaga (1875)
Itaallanna (1858-62)
Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree ( 1886 )
F. R. Kreutzwaldi portree (1864)
"Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855)
" Lorelei needmine munkade poolt" (1887)
Johann Köleri autoportree (1859)
Looming
1858. aastal sõitis J. Köler Rooma, kus ta maalis rohkesti itaalia maastikke, olustikustseene ja portreid itaalia rahvatüüpidest. Senine range klassitsistlik vormikäsitlus asendus vabama, romantilise käsitluslaadiga. Silmapaistvamateks teosteks on ”Itaalia tütarlaps”, ”Tütarlaps allikal” ja”Itaallanna lastega ojal” (1858). J. Köleri Rooma perjoodi tippteos on religioosne töö – variant Kristusest ristil 1858. aastast.
Kodumaale naasis kunstnik alles 1863. aastal ja sõitis Hiiumaale. Samal aastal valmisid hiljem eriti populaarseks saanud teosed, akvarellid ”Kunstniku sünnikoht”, ”Hiiu naised kaevul” ja ”Ketraja”. Akvarell ”Ketraja” on tuntud ka nime all ”Katkenud lõng”: nukker, ketrustöö katkestanud Hiiumaa rahvarõivais noor naine, kellele suunab ahastava pilgu aknast mööduv, püssimeeste valve all võõrsile sundaega teenima viidav noormees.uri Kunstide Akadeemialt akadeemiku tiitel. 1859. aastal valmis kunstnikul autoportree. 
Johann Köler «Tatarlanna Mšatka mõisa aias» (1870ndad), õli lõuendil. Alates 1872. aastast viibis Köler korduvalt Krimmi lõunarannikul ja selle kandi kaunist loodusest inspireeritud maastikud moodustavad kunstniku loomingus ühtaegu suurejoonelise ja romantilise ansambli. Teos «Tatarlanna Mšatka mõisa aias» kuulub kunstniku loomingu paremikku. Tegelikult tegi Köler sellest motiivist kaks versiooni, millest üks kuulub juba aastaid Eesti kunstimuuseumile. Kahe versiooni erinevus detailides on peaaegu märkamatu J.Köler. Fr.R.Kreutzwaldi portree. Õli.1864. G 4499
Köleri loometegevus on seotud Eesti monumentaalkunsti sünniga. 23. juulil 1879. aastal (vana kalendri järgi) lõpetas kunstnik Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse maalimise teemal: “Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata”. See on eesti kunsti esimene monumentaalmaal. 
Johann Köler maalis "Truu valvuri " 1878. aastal. Maalil kujutatud "väike Lolita " on tsaariarmee kindrali, õukonnaminister Frederichsi, kellest endast on kunstnik samuti portree maalinud, tütar. Praeguseks on "Truust valvurist" kujunenud Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsiooni keskne tõmbenumber. "Truu valvur" tema konkurentsitult erootilisima alatooniga maal. Asjaolu, et Köler on võib-olla alateadlikult valinud just selle, ilmselt ühe kanoonilisema aktimaali poosi "pisikese printsessi " kujutamiseks, mis juba oma struktuuris sisaldab erootilist koodi, on igatahes äärmiselt intrigeeriv. Köleri maalil kujutatud bernhardiin tundub olevat oma proportsioonides ülepingutatud, ja sellisel keelatud pinnasel mängides pidigi kunstnik teda pisut suuremana kujutama. Hämarast süütundest näib siin jälg olevat jäetud.
Kokkuvõte
Johann Köler pärines perekonnast, kus kibe puudus oli igapäevane külaline, kuid ta suutis välja rabeleda vaesusest ja orjapsühholoogia kammitsaist. Ta oli eesti rahvusliku liikumise tuline eestvõitleja, kes ei tunnistanud aga mässajaid kunstis. Traditsioonitruu loojana juba omas ajas, vältis Köler äärmusi ning põlgas kriitilist realismi, mis osutas igapäevasele ja inetule. Viljandimaal sündinud, Peterburis õppinud ja elanud Johann Köler oli päritolult talupoeg, ühiskondlikelt vaadetelt demokraat ja kunstnikuna aadlik . Ta oli mees, kes jõudis oma eluajal palju. Ta oli omaaegne kuulsaim eestlane. Nüüd on tal võrdväärne koht Eesti kultuuri suurkujude Fr. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni ja Koidula kõrval.
Kasutatud kirjandus

http://uudiskirjandus.blogspot.com/2011/03/8-marts-johann-koler-185.html

http://metsapuu.blogspot.com/2011/02/johann-koler-tatarlanna-msatka-moisa.html

http://www.ajaloomuuseum.ee/uus/et/eesti-ajaloomuuseumi-kogud/kunstikogu

http://reinmets.pri.ee/lazarus/

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/koler_annaka.ht m

http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=385

http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_K%C3%B6ler
14