J. Köler (0)

8. märtsil (vana kalendri järgi 24. veebruaril) 1826 . a. sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas metsade ja rabade rüppe uppunud Kööbra Tõnise talu saunamehe Peedi ja ta naise Kai Köhleri perekonnas poeg Johann- tulevane kunstnik, ühiskonnategelane ja eesti 19. sajandi rahvusliku liikumise üks juhte.
13-aastaselt pidi Johann hakkama ise elatist teenima . Käis Viljandis elementaar- ja kreiskoolis ning õppis Cesises Faberi töökojas maalriametit. Ta oli algul maalri õpipoiss, hiljem sell. 1846. aastal asus ta elama Peterburi. Astus seal Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.aastal. Johann sai lõputöö " Herakles toob Kerberose põrguväravast" eest väikese kuldmedali. 1857.aastal tegi täiendusreisi läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia, Pariisi. Enne välismaale sõitmist peatus kunstnik kodukohas Lubjassaarel, kus ta maalis oma ema ja isa portreed - hingestatud ja südamlikud taluinimeste kujutised. 1858. aastal siirdus Rooma ja tegeles seal maalimise ja oma tööde esitamisega. Maalis rohkesti Itaalia maastikke ja rahvatüüpe. Akadeemikunimetuse sai Köler Peterburi Kunstide Akadeemialt 1861.a., pärast seda, kui oli Roomas näitusele esitanud Cesese kiriku altarimaali teisendi „Kristus ristil ” ( originaal valmis kunstnikul 1858.a.)  Nii sai saunamehe pojast akadeemik . 1862.a  pöördus Köler tagasi Peterburgi, kus ta sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Peterburis töötas Köler end kadestamisväärse positsioonini: ta on portreteerinud tsaar Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler , 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel . Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortšakovi portree” eest (õli, Moskva Ajaloomuuseum ). Kölerist sai väga kaalukas mees -  professor , kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga.
          Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse-radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades “molberti tagant pinda sondeeris”. Mees, kes “Eesti asja” ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik, kelle hulka ta ise kuulus.  Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu – palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis „Lubjasaare koosolek”, kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja , kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni , Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburgis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu.
Peale poliitikamehe oli  Köler ka Eesti rahvuskultuuri eluõiguse eest võitleja. Köleri ja tema mõttekaaslaste innustusel kiirenes Eesti aladel maakeelse trükisõna, eelkõige õpikute ja perioodiliste väljaannete trükkimine, mis aitas kaasa ka rahvuse eneseteadvuse kasvule. Köler oli kõrgema eestikeelse kooli, keisrihärra Aleksandri järgi nimetatud Aleksandrikooli idee tuline pooldaja . Ta aitas C. R. Jakobson ’il saada väljaandmisluba oma võitleva ajalehe “Sakala” tarvis. 1872. aastal loodi Tartus Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses kuni 1893. aastani. Seltsil oli suur tähtsus eesti kirjanduse ja kultuuri arendamisel, selle tegevusest võttis osa C. R. Jakobson’i, M. Veske, K. A. Hermann ’i jt. kultuuritegelaste kõrval ka J. Köler. Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas. Köleri kunstilise pärandi saatus on keeruline. Ta teoste hulgas on rohkesti tellimustööna valminud portreid, mis otse töökojast tellijale kätte toimetati. Vähesed neist jõudsid näitusesaalidesse ning sattusid kriitikute ja uurijate ette. Ent ometi saavutas Köler tunnustuse oma loominguliste võimete õitsengul ja kaasaegsed rääkisid temast lugupidamisega . Aasta pärast Köleri surma, 1900. a. Kevadel avati Kunstide Akadeemia saalides kunstniku säilinud teoste näitus- müük. Näituse oli organiseerinud Köleri sõber Pjotr Nikolajevitš Semjonov, kes tundis kunstnikku juba oma varasest lapsepõlvest. Semjonov koostas ühtlasi näituse kataloogi ja varustas selle Köleri tähtsamate teoste ulatusliku kronoloogilise nimestikuga. Veel hiljemgi korraldati tema teoste näitust. Talle on püstistatud mälestussammas Viljandis (1976.a. mil tähistati rahvusliku maalikunsti rajaja 150. sünniaastapäeva, skulptor E.Viies). 5.juunil 1992.a. moodustati Johann Köleri Fond, et koguda raha ja korrastada J.Köleri sünnikoht ning teised tema elu ja tegevusega seotud paigad . 2001.a. oli Eesti Kunstimuuseumis Toompeal (Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1) eesti esimese professionaalse maalikunstniku 175. sünniaastapäevale pühendatud näitus. Johann Köleri sünniaastapäeva tähistamine igal aastal märtsikuus on Vastemõisas muutunud traditsiooniks. J. Köler sündis Viljandi läheduses Liivimaa kubermangus ja linna eestikeelse nime järgi lisas ta oma perekonnanimele üldnime „Wiliandi“, signeerides nii sageli ka oma maale. Ta ei lisanud seda hüüdnime mitte selleks, et erineda oma kaasvendadest või mõne kapriisi pärast: ta oli päritolult ja vaimult eestlane, kes oli tugevalt seotud oma kodumaaga ja uhke oma rahvusele.
"Riigikantsler vürst Gortšakovi portree" Johann Köler on ainuke Eesti maalikunstnik , kellel on olnud võimalus seda rahvusvaheliselt olulist Eestist pärit riigitegelast portreteerida. Vürst Aleksandr Mihhailovitš Gortšakov sündis 4. (15.) juulil 1798 aastal Haapsalus ja pärines vanast Rürichite aadlisuguvõsast. Tema teeneks loetakse usuvabaduse kehtestamist Balti kubermangudes.
Köleri loometegevus on seotud Eesti monumentaalkunsti sünniga. 23. juulil 1879. aastal (vana kalendri järgi) lõpetas kunstnik Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse maalimise teemal: “Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata”. See on eesti kunsti esimene monumentaalmaal.
Johann Köler maalis "Truu valvuri " 1878. aastal. Maalil kujutatud "väike Lolita " on tsaariarmee kindrali, õukonnaminister Frederichsi, kellest endast on kunstnik samuti portree maalinud, tütar. Praeguseks on "Truust valvurist" kujunenud Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsiooni keskne tõmbenumber. "Truu valvur " tema konkurentsitult erootilisima alatooniga maal. Asjaolu, et Köler on võib-olla alateadlikult valinud just selle, ilmselt ühe kanoonilisema aktimaali poosi "pisikese printsessi " kujutamiseks, mis juba oma struktuuris sisaldab erootilist koodi, on igatahes äärmiselt intrigeeriv. Köleri maalil kujutatud bernhardiin tundub olevat oma proportsioonides ülepingutatud, ja sellisel keelatud pinnasel mängides pidigi kunstnik teda pisut suuremana kujutama. Hämarast süütundest näib siin jälg olevat jäetud.
„Lorelei needmine munkade poolt“ Itaalia maastik Kasutatud kirjandus: Boris Enst „Johann Köler 1826-1899“
Internet