Intelligentsus & motivatsioon (0)

Intelligentsus
Intelligentsus- võime käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime (David Wechsler,1975)
1904 .aastal testis Charles Spearman(1863-1945) lapsi, kus tulemused eri testides olid võrdlemisi sarnased. Spearman jõudis seisukohale, et intelligentsus võib sisaldada nii üldvõimekust kui ka mitmesugust spetsiifilist võimekust.
USA psühholoog Raymond Catell leidis on olemas 2 erinevat intelligentsuse vormi: fluiidne ja kristalliseerunud .
Fluiidne ehk voolav intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi. Haripunkt saabub inimesel 20. eluaasta paiku, hiljem järgneb mõningane langus.
Kristalliseerunud intelligents sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes asjades. Kasvab kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne.
Ameerika psühholoog Howard Gardner kirjeldab oma mitmese intelligentsuse teooriat, kus on kuus võrdse osatähtsusega intellektuaalset võimet, millel on igaühel oma seaduspärasused ja loogika .

Keelealane ehk lingvistiline intelligentsus – seondub keelekasutusega. Nt kirjanikud , kõnemehed

Loogilis-matemaatiline intelligentsus- abstraktsete probleemide ning matemaatika - ja loogikaülesannete lahendamine. Nt matemaatikud, füüsikud

Ruumialane intelligentsus – hea ruumitaju ja ruumis orienteerumise võime. Nt meresõitjad, arhitekt , kunstnik

Kehalis -kinesteetiline intelligentsus – oma keha tunnetamine ja kasutamine ning liigutuste tajumine. Nt tippsport

Muusikaline intelligentsus – muusika mängimine kui ka loomine ja kuulamine

Personaalne intelligentsus – 1) interpersonaalne ehk isikutevaheline – need, kes tajuvad ja mõistavad hästi teisi inimesi ning oskavad suhelda 2) intrapersonaalne ehk isikusisene – oma võimete ja seesmiste seisundite , tunnete ning käitumise põhjuste tajumine ja eristamine.
Mida paremini tunnetame teisi – seda kõrgem interpersonaalne intelligentsus, mida paremini tunnetame ennast – seda kõrgem intrapersonaalne intelligentsus.
Intelligentsuse alaliigid hõlmavad põhimõtteliselt täiesti erinevaid ja ajus eri piirkondadega seotud võimeid. Eri ajastutel on olnud tüüpide olulisus erinev. Gardner rõhutas, et intelligentsuse liigid sõltuvad üksteisest võrdlemisi vähe.
Robert Sternberg (1949-?) eristab intelligentsuses kolme koostisosa :

Seesmine komponent – inimeses endas toimuvad kognitiivsed protsessid, mis jagunevad omakorda kolmeks: vajaliku info omandamine, probleemi käsitluse planeerimine ja teadmiste kohandamine plaaniga konkreetse ülesande lahendamisel.

Kogemuslik komponent – kogemuste mõju intelligentsusele. Korduvas situatsioonis kasutame teadmisi ja kogemusi automaatselt, uued olukorrad nõuavad uut lähenemist. Probleemi peab hoolikalt analüüsima, enne kui leiame sobiva lahenduse. Sarnaneb Catelli fluiidse ja kristalliseerunud intelligentsusega.

Seotus väliskeskkonnaga – intelligentsuse avalik külg. Eri kultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid.
Sternberg rõhutas, et intelligentsus peab olema praktiline ning tähenduse annab ainult kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.
Üldiselt valitseb tänapäeval seisukoht, et noorte intelligentsuses on pärilike ja keskkonnategurite mõju umbes võrdne ( Eysenck , 1998). Testi tulemusi võivad mõjutada ka mitmesugused haigused ja samuti inimese vanus. Üldiselt ei ole seni veel võimalik enne lapse 3. eluaastat tema arengu kohta kindlaid järeldusi teha.
1904. aastal töötasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet ja Théodore Simon välja laste vaimse arengu määramiseks mõeldud testi. Ministeeriumi tellimus, et eristada lapsed, kes normaalkoolis hakkama ei saa. Lapsele anti tema vanusele vastab test, kui ta hakkama ei saanud, anti talle astme võrra madalam. Mindi tasemeni, kus ta enam ühtegi viga ei teinud – nii saadi teada, millisele eale vastas lapse vaimne areng. Seda testi kasutati veel 1960. aastatel.
Saksa psühholoog William Stern (1871-1938) võttis tarvitusele intelligentsuse mõõdu – intelligentsuskvoot, lühendatult IQ. Selle arvutamiseks tuli inimese intelligentsusvanus jagada tema eluvanusega ja korrutada 100-ga.
Tänapäeval kasutatakse IQ arvutamiseks spetsiaalseid tabeleid, kus testis saadud punktide arv teisendatakse IQ väärtuseks. Keskmine on 90-109 punkti. Oluline on eristada IQ väärtus loovusest – Merilin Machi’l oli IQ 230, kuid Einsteinil 173.
Väga populaarsed testis on David Wexhsleri intelligentsustestis – lastevariant ja täiskasvanute variant, neid peetakse parimateks testideks üldse. Binet- Simoni ja Wechsleri testide puudused on: ebavõrdne olukord – probleemide tundmine aitab õigesti vastata; keele tundmise vajadus.
John C. Raven lõi progressiivsete maatriksite testi 1938 – mittesõnaline intelligentsustest, milles minnakse järjest keerulisemate ülesannete juurde. Ülesanded ei nõua erilisi teadmisi, kuid üha raskemate ülesannete lahendamine tähendab, et vastaja õpib testi tehes. Peavad olema kujundite nägemise harjumus ja testi pliiatsiga täitmise oskus.
Ameerika Ühendriikides kasutatakse teste muu hulgas selleks, et õpilasi klassidesse jaotada. Nii võivad lapsed, kes said vähem punkte, sattuda mahajääjate klassi ning mõjutada inimese elukäiku.
Testide heaks küljeks peetakse seda, et nende abil saab selgitada, kas lapse probleemid tulenevad tema vaimsest tasemest või käitumishälvetest. See annab võimaluse välja valida eriti andekaid lapsi, aitab saada ettekujutust oma võimetest ning valida sobiv eriala.
Motivatsioon
Motivatsioon – vajadus või soov, mis on käitumise tõukejõuks ja suunab seda eesmärgi poole.
Esmalt on füsioloogilised vajadused, mille rahuldamiseta inimene elada ei saa ja organism võib hukkuda. Nt söök, jook , hapnik
Teiseks psühholoogilised vajadused, nagu uudishimu, tunnustus- ja suhtlemisvajadus . Need on tähtsad inimese psühholoogilisele heaolule, kuid sellest ei sõltu organismi ellujäämine.
Kolmandaks on sotsiaalsed vajadused, mille inimene omandab tavaliselt koos kultuuriga.
Enamasti mõjutab inimeste tegevust mitu vajadust korraga, seetõttu on peamist liikumapanevat jõudu raske kindlaks teha.
Aktivatsiooniteoorias üritatakse mõista motivatsiooni ja aju füsioloogia vahelisi seoseid . 1954. aastal tegi ameerika uurija James Olds avastuse, kui ta paigutas katses elektroodi roti ajju valesse kohta.
Optimaalseisundina käsitletakse erutuse taseme ja tegevuse tulemuslikkuse vahelist seost. Erinevus on erutuse tasemes. Yerkes -Dodsoni seadus kirjeldab seost U-kujulise kõverana: tegevus on kõige tulemuslikum erutuse optimaalse taseme korral.
Optimaalseisund toimib teatud piires – uued kogemused, mis on eelnevatest täiesti erinevad, kuid positiivsed, ei mõju nii ärritavalt kui negatiivsed.
Vastandprotsessid on seotud olukordadega, kus inimese käitumist motiveerivad algselt kogetavale vastupidised tunded. Sellistel juhtudel talub inimene ebameeldivusi, et jõuda seekaudu meeldivani.
Vastandprotsess võib toimida ka teistpidi : algsele meeldivale tundele järgneb ebameeldiv – see kestab kauem kui meeldiv tunne.
Homöostaatilise seisundi ehk tasakaaluseisundi regulatsioon . Bioloogilised vajadused aitavad organismi kaitsta ja säilitada, vajadusi rahuldatakse esmajärjekorras ja nende olemasolust teatab meile ajejõud. Inimene tajub häirivat pinget, ta on sunnitud tegutsema, et organismi füsioloogiline tasakaaluseisund taastuks. Nt näljatunne, janu jms
Abraham Maslow üritas viia inimese bioloogilised ja sotsiaalsed vajadused ühtsesse süsteemi – kui mingi vajadus on rahuldatud, ei suuda see enam inimese käitumist motiveerida. Püramiidi astmed:

Füsioloogilised vajadused – seksuaal -, vee-, toidu-, unevajadus jms

Kaitstusvajadus – turvalisus ja kindlus

Armastus- ja kuuluvusvajadus – sotsiaalsus

Tunnustusvajadus – inimene reguleerib oma käitumist selle järgi, kuidas teised tema käitumist hindavad . Kui see vajadus jääb rahuldamata, võib tekkida alaväärsustunne – kaob enesekindlus , muututakse sotsiaalselt abituks. Seda võib kompenseerida endale tähelepanu tõmbamisega.

Eneseteostusvajadus – mida inimene elus teha tahab, ülim eesmärk.
Siin on silmas peetud peamiselt keskmist inimest, mitte munki jms. Maslow eeldas et inimesed püüdlevad koguaeg hierarhia tipu poole. Teooria oluline positiivne külg on ühtse ja loogilise vajaduste süsteemi esitamine.
Kognitiivne lähenemine – uuritakse, mil määral tegutseb inimene isiklikel põhjustel ning millal välise tasu pärast, kuidas need üksteist mõjutavad jne.
Intrinsiivselt ehk seesmiselt motiveeritud on tegevus, mis võetakse ette pikaajaliste eesmärkide nimel. Seesmise motivatsiooni suurendamisele aitab kaasa informeeriv tasu või kiitus. Nt uudishimu, vabadus
Ekstrinsiivselt ehk väliselt motiveeritud on käitumine, mis lähtub väljast poolt saadava tasu silmaspidamisest. Nt diplom , raha
Seesmiselt motiveeritud töö annab paremaid tulemusi, igapäevaelus on aga mõlemad tihtipeale segunenud.
Enesetõhususe teoorias käsitletakse probleemi, kuidas on omavahel ühenduses inimeste arusaamad endast ja nende soov oma eesmärke saavutada. Kui see on kõrge, oleme kindlad, et suudame eesmärke saavutada – siis ka pingutame rohkem ning eesmärgini jõudmine on tõenäolisem. Kui me hindame seda madalalt, on ka pingutused nõrgemad. Enesetõhusust tõstab reaalselt saavutatavate eesmärkide seadmine .
Meestel on meessuguhormoonid ehk androgeenid , naistel naissuguhormoonid ehk östrogeenid, mõlemad suunavad sootunnuste väljakujunemist ja mõjutavad seksuaalihasid. Esmased sootunnused kujunevad 2. ja 3. kuu vahel. Siis algab suguhormoonide eritumine , mis kontrollivad lapse edasist arengut: reguleerivad tema organismis kulgevaid protsesse ja ka ühtlasi genitaalide arenemist. Naise anatoomiliseks arenguks pole vaja naissuguhormoone, oluline on vaid, et meessuguhormoonide mõju puuduks. Niisiis osutub teatav sookohane käitumine hormonaalselt tingituks.
Naise seksuaalne vastuvõtlikkus suureneb mõnevõrra ovulatsiooni ajal, kui östrogeenide tase on kõige kõrgem. Tähtsaimat rolli mängib seksuaalvajaduses aju, seetõttu mõjutab ka erootilise materjali nägemine, kuulmine või lugemine ning esinevad vastavad ettekujutused. Nt erootilised unenäod
Hinnangud homoseksuaalsusele sõltuvad ühiskonnas valitsevatest normidest ja arusaamadest – suhtumine eri ajastutel ja kultuurides on erinev. Kindlaid põhjusi leitud ei ole, ilmselt on homoseksuaalsusel mitu mõjutegurit, mida võib öelda eri teooriate põhjal.
Homoseksuaalne on isik, keda tõmbavad seksuaalselt peamiselt oma soo esindajad. Täielikult homoseksuaalsed on umbes 4% meestest, naistest on homoseksuaalsed vaid 1-2%. Esineb ka biseksuaalsust – inimestel on seksuaalsuhteid mõlema soo esindajatega.
Saavutusvajaduses eristatakse püüdlust edu saavutada ja püüdlust ebaedu vältida. Laste saavutusvajaduse kujunemisel mängivad suurt rolli vanemad – kui lapsele pööratakse piisavalt tähelepanu, siis areneb lastel ka kõrge saavutusvajadus . Tõukejõuks on saavutustega seotud positiivsed emotsioonid ja oma võimete tunnetamine. Kasvatuse erinevuse tõttu on vajadus suurem sageli just esmasündinud ja ainukestel lastel. Hirm ebaedu ees tekib siis, kui hakatakse lapse tegevuses tulemusi varakult võrdlema teiste laste omadega, kui teda nimetatakse saamatuks jne.
Ameerika psühholoog David McCelland (1917-1998) uuris eri kultuuride lastekasvatustavasid ja nende seost maa majandusnäitajatega. Ilmus seaduspära, et seal, kus kasvatuses rõhutatakse iseseisvust ja isiklikku vastutust, kujuneb inimestel suurem saavutusvajadus, see viib edaspidi aga suuremale ettevõtlikkusele, mis aitab kaasa majanduse arengule. Tulemusi saadi ka ajaloolises võrdluses.
Kultuurierinevuste uurija Harry Triandis on uurinud individualistliku ja kollektivistliku kultuuriga maid. Esimestes (nt Eesti, USA) rõhutatakse inimese individuaalset arengut ja eesmärkide poole püüdmist, kollektivistlikud kultuurid(70% maakera rahvastikust) seavad esiplaanile grupi (perekond, rahvas, suguvõsa) vajadused. Saavutusvajaduses võib olla kultuurilisi erinevusi.