Intelligentsus ja selle mõõtmine (0)

Intelligentsus ja selle mõõtmine
Intelligentsust on defineeritud kui üldist võimekust käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. 1904 .aastal pani inglise psühholoog Charles Spearman lapsi testides tähele, et nende tulemused olid eri testide puhul võrdlemisi sarnased. Nt. said need lapsed, kes sooritasid edukalt mälutesti, hea tulemuse ka loogilise põhjendamise ja taibukuse testidest . Ta jõudis seisukohale mille järgi võib intelligentsus sisaldada nii üldvõimekust kui ka mitmesugust spetsiifilist võimekust. Fluiidne(voolav) intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi. Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes asjades. Fluiidse intelligentsuse haripunkt saabub inimesel 20. eluaasta paiku, hiljem järgneb mõningane langus, kristalliseerunud intelligentsus aga kasvab kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne.
Mitmese intelligentsuse teooria( Howard Gardner )
1. Keelealane intelligentsus seondub keelekasutusega. Nt: kirjanikud , kõnemehed.
2.Loogilis-matemaatiline intelligentsus on eriti oluline matemaatika - ja loogikaülesannete lahendamisel. Nt: matemaatikud ja füüsikud.
3.Ruumialane intelligentsus on hea ruumitaju ja ruumis orienteerumise võime. Nt: arhitektid , kunstnikud .
4. Kehalis -kinesteetiline intelligentsus on seotud keha tunnetamise ja kasutamise ning liigutuste tajumisega. Nt: tippsportlased, tantsijad.
5.Muusikaline intelligentsus on nii seotud muusika mängimisega kui ka muusika loomise ning kuulamisega. Nt: muusikud
6.Personaalne intelligentsus jaguneb kaheks:1.Isikutevaheline intelligentsus iseloomustab neid, kes tajuvad ja mõistavad hästi teisi inimesi ning oskavad suhelda.
2.Isikusisene intelligentsus seondub inimese endaga- oma võimete ja seesmiste seisundite , tunnete ning käitumise põhjuste tajumise ning eristamisega.
Gardner analüüsis igat intelligentsustüüpi eraldi, lähtus sellest, et inimene, kes on andekas ühel alal, ei pruugi olla seda teisel alal.
Kolmekomponendilise intelligentsuse teooria( Robert Sternberg )
1.Seesmine komponent seondub inimeses endas toimuvate kognitiivsete protsessidega. Need protsessid jagunevad omakorda kolmeks: vajaliku info omandamine, probleemi käsitluse planeerimine ja oma teadmiste kohandamine plaaniga konkreetse ülesande lahendamisel.
2.Kogemuslik komponent hõlmab kogemuste mõju intelligentsusele. Me peame probleemi analüüsima hoolikalt, enne kui leiame sobiva lahenduse. Korduvad situatsioonis saame oma teadmisi ja kogemusi automaatselt uuesti kasutada.
3. Seotus väliskeskkonnaga on intelligentsuse avalik külg. Erikultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid.
Sternberg rõhutas, et intelligentsus peab olema praktiline ning tähenduse annab talle ainult mingi kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.
Pärilikkuse ja keskkonnamõjude tähtsuse hindamisel ei ole teadlaste hulgas üksmeelt: osa autoreid rõhutab keskkonna rolli, teiste arvates mõjutavad intelligentsust peamiselt pärilikud tegurid. Nende kahe toimet on ka tõesti üsna raske eristada.
Intelligentsustestid:
Binet- Simoni test sai alguse 1904. aastal. Vaimse arengu määramiseks mõeldud test. Test sisaldab 30 ülesannet, alustati lapse eale mõeldud testi, kui laps tegi vea siis talle andi noorematele lastele mõeldud testi, seni kuni vigu enam ei tehtud. Nii sai teada mis vanusele lapse vaimne areng vastas. Samamoodi tehti ka ülespoole teste , kui laps ületas oma vaimse vanuse.
Intelligentsuskvoot ehk IQ. William Stern võttis kasutusele selle. Selle arvutamiseks tuli inimese intelligentsusvanus jagada tema eluvanusega ja korrutada 100-ga. Tänapäeval kasutatakse vastavaid tabeleid. Selle punkti arv ongi IQ väärtus.
Üks enamlevinumaid teste on intelligentsustest- nii täiskasvanutele kui ka lastevariant. J.C. Raven lõi progressiivsete maatriksite testi, mis on mittesõnaline intelligentsustest, milles mindaks siis aina raskemate ülesannete juurde. Kõigil ülesannetel on sama põhimõte. Testitulemuste alusel ei saa teha põhjapanevaid järeldusi, kuid test aitab inimesel saada ettekujutust oma võimetest.