Inteligentsus (1)

Rakvere Reaalgümnaasium
INTELLIGENTSUS
Psühholoogia referaat
Juhendaja :
Rakvere 2008

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1 INTELLIGENTSUSE DEFINITSIOONID 4
2 PÄRILIKKUS JA KESKKOND INTELLIGENTSUSE KUJUNDAJATENA 5
2.1 Mis mõjutab intelligentsust rohkem? Geenid või keskkond? 5
2.2 Pärilikkuse osakaal 6
2.3 Keskkonna osakaal 6
3 INTELLIGENTSUSTESTID 7
3.1 Binet- Simoni test 7
3.2 Wechsleri intelligentsusskaalad 8
3.3 John C. Raveni progressiivsete maatriksite test 8
3.4 IQ 8
3.5 Testide tulemused 9
4 INTELLIGENTSUSE TEOORIAD 12
4.1 Vaimse võimekuse tüübid Gardneri järgi 12
4.2 Kolmekomponendilise intelligentsuse teooria 14
5 KOKKUVõTTE 15
6 KASUTATUD ALLIKAD 16

SISSEJUHATUS

Mind on pikka aega köitnud teema- intelligentsus. Mis asi on intelligentsus? Sellele küsimusele vist ei olegi nii-öelda seda päris õiget vastust. Intelligentsus lihtsalt eksisteerib, kuid keegi ei tea selle olemust, samuti ei saa ükski inimene intelligentsust endale näiteks juurde osta. See lihtsalt on sünnipäraselt olemas.
Intelligentsed inimesed on olnud aastasadu inimkonna seas austatud ja väärikad inimesed. Võib-olla just nende kohanemisvõime, suhtlusoskuse ja targa mõistuse pärast. Kuid kõik inimesed ei kasuta oma intelligentsust hästi või hoopis lasevad sellel lihtsalt olla, jätta võimalused elus kasutamata. Mina nii ei käitu, ma tahan olla intelligentne inimene! Olla haritud ja paljude teadmistega; jääda igas olukorras iseendaks, mis ka ei juhtuks; võidelda ja küündida enda unistuste poole; austada oma sõpru ja aidata neid suuremaski hädas! Sest nii käitub intelligentne inimene.

INTELLIGENTSUSE DEFINITSIOONID

Kas intelligentsus on kaasa sündinud või õpitav? Kas seda saab mõõta, ja kui, siis mida konkreetselt mõõta tuleks? Kas intelligentsuse all mõeldakse teatud üldist võimekust või sisaldab ta hulka erinevaid võimeid? Tihti rõhutatakse, et intelligentsus kujutab endast eelkõige kohanemisvõimet, aga kas see peaks tähendama kõigega toimetulekut oma kultuuri piires või edukust ka võõras kultuurikeskkonnas (1: 115)?
Neistki küsimustest on näha, et intelligentsuse temaatika võimaldab väga paljusid lähenemisi ja vaatenurki. Seetõttu on intelligentsust ka raske defineerida. Nimekas intelligentsustestide autor David Wechsler on seda defineerinud kui indiviidi üldist võimekust käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime (Wechsler, 1975) (1: 116).
Kui suulisele pärimusele toetuvates kultuurides hinnati eelkõige neid inimesi, kes teadsid palju, siis kaasajal on teadmiste omamisest olulisemaks muutunud teadmiste kasutamine. Olemasolevate teadmiste efektiivne kasutamine, probleemide lahendamine, ratsionaalne mõtlemine, võime mõista ümbritsevat maailma - need ongi psühholoogilistes uurimustes sagedamini kasutatud väljendid intelligentsuse defineerimisel. Samas on ka igaühel meist mingi arusaam targast inimesest, mõnele tähendab see igas olukorras toimetulevat, hästi kohanevat inimest, teisele igapäevaelus veidi saamatut filosoofi. Vast viimasele nägemusele sarnasemalt on intelligentsust defineerinud ka üks selle valdkonna klassikutest Edward Thorndike, kelle jaoks intelligentsus tähendas vaimset kvaliteeti, mille osas Aristoteles, Platon , Thucydides ja teised nendetaolised erinesid kõige enam nonde päevade Ateena idiootidest. Et oma mälu ja mõistust mitte liigselt koormata tasuks meelde jätta aga üks lihtsamaid, lühemaid ning ka vanemaid intelligentsuse definitsioone, mille on kirja pannud esimese intelligentsustesti autor Alfred Binet: intelligentsus on üldine tunnetuslik võimekus (4).

PÄRILIKKUS JA KESKKOND INTELLIGENTSUSE KUJUNDAJATENA

Mis mõjutab intelligentsust rohkem? Geenid või keskkond?

Pärilikkuse ja keskkonnamõjude tähtsuse hindamisel ei ole teadlaste hulgas üksmeelt: osa autoreid rõhutab keskkonna rolli, teiste arvates mõjutavad intelligentsust peamiselt pärilikud tegurid. Nende kahe mõjuallika toimet on ka tõesti üsna raske eristada (1: 119).
Sageli on pärilikkuse osakaalu väljaselgitamist intelligentsuse kujunemisel ning rassiliste erinevuste uurimist peetud poliitiliselt ebakorrektseks (4).
Oluline oleks aga silmas pidada, et küsimust, kas geenid või keskkond, ei saagi nii absoluutsena asetada. Mõlemad faktorid on väga tähtsad ning neid ei saa teineteisest eraldada. Geenide avaldumine on alati seotud keskkonnaga, vähemasti biokeemilise keskkonnaga, aga sageli ka kultuurilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Keskkonna ja pärilikkuse omavaheline mõju ilmneb selles, et indiviidid loovad ja otsivad endale ise sobivaid keskkondi. Samuti ei saa pärilikkuse uuringutega midagi öelda selle kohta, kuidas ühel konkreetsel inimesel mingi joon avaldub. Pärilikkuse uuringutega tehakse kindlaks, kui palju on mingi omaduse muutlikkus mingis populatsioonis tingitud geneetilistest ja kui palju keskkondlikest erinevustest (4).
Just soodsa ja sobiva keskkonna tähtsus intelligentsuse avaldumisel ilmneb ka rottidega tehtud katsest, kus aretati välja tark ja rumal rotiliin ning uuriti siis nende käitumist erinevates tingimustes. Keskmistes tingimustes, olid erineva taustaga rottide vahel suured erinevused, niinimetatud targad rotid lahendasid neile antud ülesandeid (labürindi läbimine, toidu hankimine pedaalile vajutades.) oluliselt paremini kui rumalad rotid. Soodsates tingimustes, kus rottidel oli mitmeid tegevusvõimalusi ja hea söök, olid erinevused rumalate ja tarkade rottide vahel väga väikesed, rumalad lahendasid neile antud ülesandeid umbes sama hästi kui targad tegid seda keskmistes tingimustes, tarkade tulemused paranesid aga üsna vähe. Väike oli tulemuste erinevus ka halbades tingimustes, kus rottide puur oli kitsas ja igav. Rumala liini rotid said veidi halvemad tulemusi kui keskmistes tingimustes, kuid tarkade intelligentsus langes oluliselt, olles enam vähem võrdne rumalate intelligentsusega keskmistes tingimustes (4).

Pärilikkuse osakaal

Geenidest tingitud muutlikkust nimetatakse pärilikkuse osakaaluks intelligentsuse kujunemisel ning kõige otsesemalt saab seda mõõta lahus kasvanud ühemunarakukaksikute intelligentsuste vahelise korrelatsiooniga, mis erinevates uurimustes ulatub 0,68 kuni 0,8 e. 68 - 80%-ni intelligentsuse muutlikkusest. Pärilikkuse osakaal sõltub ka vanusest , olles täiskasvanud inimestel suurem kui lastel. Pärilikkuse osakaal näitab, milline osa intelligentsuse muutlikkusest mingis populatsioonis on tingitud pärilikest teguritest ning milline osa keskkonnast. Ka ei tähenda kõrge pärilikkuse osakaal, et keskkonnal ei oleks mingit mõju antud joone kujundamisel või et see joon ei oleks seotud õppimisega. Nii näiteks on leksikaalne võimekus väga suuresti pärilik, samas on iga sõna sõnavaras õpitud. Pärilikkus tähendab sel juhul õppimisvõimet, mis aga ilma õppimiseks soodsa keskkonnata ei pruugi üldse avalduda (4).
Pärilikkuse tähtsuse rõhutamine viib ka küsimuseni, kas ühed rassid on teistest intelligentsemad. Ameerika Ühendriikides tehtud IQ-testid näivad esmapilgul seda kinnitavat: neegrid on saanud keskmiselt 10-15 punkti madalama tulemuse kui valged ameeriklased . Aga samas ületab viiendiku neegrite IQ valgete keskmist ( Eysenck , 1998) ning ka üldtulemuste erinevus ei tõesta veel pärilikkuse määravat rolli. Esiteks peab arvesse võtma keskkonna (elutingimused ja muude selliste) mõju. Teiseks on enamiku teste koostanud valged keskklassi esindavad psühholoogid ja nende antud ülesanded ei pruugi teistsuguse taustaga lastele lihtsalt sobida. Kui erineva nahavärviga lapsed pärinevad samalaadsest keskkonnast, siis nende testitulemustel olulist vahet ei ole (1: 120).

Keskkonna osakaal

Keskkonna osakaaluks, mida kõige lihtsamalt saab mõõta koos kasvanud erinevate vanemate lapsi võrreldes, on saadud 5-10% kogu intelligentsuse muutlikkusest. Järelejäänud protsendid tuleb kanda mõõtmisvea arvele. Need protsendid ei tähenda kindlasti, et suur osa ühe konkreetse inimese intelligentsusest oleks determineeritud pärilike tegurite poolt ning, et keskkonnale jääks kujundada vaid tühine osa (4).

INTELLIGENTSUSTESTID

Binet-Simoni test

Suur tähelepanu intelligentsuse mõõtmisele on seletatav ka intelligentsuse uurimise ajalooga, mis psühholoogia jaoks algas selle sajandi alguses intelligentsuse testimisega. 1904 . aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon 'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust . See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford -Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal (5).
Testi loojate ülesandeks ei olnud uurida terviklikku nähtust, mida võiks kutsuda intelligentsuseks, vaid ennustada laste edasijõudmist koolis ja selleks see test kõlbas. Madalamad skoorid ennustasid halba edasijõudmist paremini, kui kõrged head. Algselt mõõtis see test laste vaimset iga ehk selle testiga sama tulemuse saanud laste keskmist vanust . Vaimne iga on küll väga hea kriteerium mõistmaks piltlikult lapse võimekust, sest on ilmselge, et 6-aastane laps, kelle vaimne iga on 8 on andekas ning tingimata on ta tublim sama vanast lapsest, kelle vaimne iga on 5, kuid see ei võimalda võrrelda erineva kronoloogilise vanusega lapsi. On raske öelda, kas 5 aastane laps, kelle vaimne iga on 7 aastat on võimekam 10 aastasest lapsest, kelle vaimne iga 13 (5).
Esialgne test sisaldas kokku 30 ülesannet. Eeldusel, et lapse vaimne vanus peaks vastama tema tegelikule vanusele, alustati lapse eale mõeldud testist. Kui ta tegi selles vigu, siis anti talle aasta noorematele lastele mõeldud test. Vajaduse korral mindi astmekaupa allapoole, kuni tasemeni, kus ta enam ühtegi viga ei teinud. Nii saadi teada, millisele eale vastas lapse vaimne areng. Samal meetodil ülespoole liikudes võis kindlaks teha oma tegeliku ea taset ületanud laste vaimse vanuse (1: 122).

Wechsleri intelligentsusskaalad

Wechsleri intelligentsusskaalad on David Wechsleri poolt välja töötatud intelligentsustestid, mida peetakse tänapäeval maailma parimateks intelligentsustestideks. Tegemist on individuaaltestidega. David Wechsler töötas välja mitu intelligentsustesti, millest tuntuimad on kolm:

Wechsleri intelligentsustest täiskasvanutele (WAIS), tänapäeval kasutusel WAIS-III versioon (16-89 aastastele).

Wechsleri intelligentsustest lastele (WISC) tänapäeval kasutusel WISC-IV (6-16 aastastele lastele).

Wechsleri intelligentsustest eelkooliealistele ja algkoolilastele ( WPPSI ) tänapäeval kasutusel WPPSI-III (2a 6kuu-7a 3kuu vanustele lastele).
Täiskasvanute ja laste testil on 11 alamskaalat, mis sisaldavad eri raskusastmega ja järjest keerulisemaks minevaid ülesandeid. Testi eesmärk on tuvastada ülesannete keerukuse tase, mida inimene pole enam suuteline lahendama . Alatestid võib jagada kahte gruppi, verbaalse võimekuse testid ja sooritustestid (3).

John C. Raveni progressiivsete maatriksite test

Eestis praegu enim kasutusel olevad testid on Raveni progressiivsed maatriksid , mis koosnevad ainuüksi mitteverbaalsetest ülesannetest ning mida kasutatakse eelkõige koolides , ning Wonderlicki intelligentsustestide erinevad versioonid, mis sisaldavad nii verbaalseid kui mitteverbaalseid ülesandeid. Mõlemad nendest on rühmatestid (5).
Tegemist on mittesõnalise intelligentsustestiga, milles minnakse järjest keerulisemate ülesannete juurde (selles seisnebki progresseerumine). Kõik ülesanded on koostatud ühel ja samal põhimõttel ega nõua mingeid erilisi teadmisi, kuid üha raskemate ülesannete lahendamine tähendab, et vastaja õpib testi tehes. Eelnevalt peavad tal olema ainult kujundite nägemise harjumus ning testi pliiatsiga täitmise oskus (1: 123).

IQ

William Stern mõtles 1912. aastal välja IQ (intelligentsuse kvotsiendi) mõiste. IQ võtab
arvesse nii indiviidi vaimset kui ka kronoloogilist vanust. See arvutatakse jagades vaimne iga kronoloogilise eaga ning komakohtade vältimiseks korrutatakse saadud arv sajaga
(IQ = VI/KI * 100). Nii saavad inimesed, kelle vaimne iga võrdub kronoloogilise eaga IQ väärtuseks 100, mis igas vanusegrupis on ka keskmiseks tulemuseks(5).
IQ mõiste on kasutusel ka tänapäeval, ehkki seda arvutatakse nüüd teisiti. Kõigepealt uuritakse välja keskmine tulemus mingis normgrupis (näiteks samaealistel lastel) ja sellele omistatakse väärtus 100. Sama grupi teistele testipunktidele omistatakse IQ väärtused selle alusel, kui palju nad erinevad keskmisest. Keskväärtusest (IQ 100) ühe standardhälbe võrra erinevaid tulemusi loetakse keskmisteks tulemusteks . Standardhälbe väärtuseks on keskmine kõrvalekalle keskmisest ja see on arvutatud nii, et umbes 2/3 inimeste tulemused oleksid keskväärtusest vähem kui 1 standardhälbe võrra kõrgemad või madalamad. Standardhälve võib sõltuda konkreetsest normgrupist, kuid kokkuleppeliselt on see Stanford-Binet testi puhul 15, st., et 85-115 IQ punkti saanud inimeste intelligentsuse tase on keskmine (5).
Kõrgeid IQ väärtusi on seejuures oluline eristada loovusest. Nimelt ei tarvitse väga kõrge IQ-ga inimesed üldse loovad olla. Psühholoogiakirjanduses on näiteks toodud Meriline Machi, Kelle IQ oli 230, Albert Einsteinil aga oli see summa 173. Seega on loovus ja IQ punktisumma eri nähtused (1: 123).

Testide tulemused

Testitulemuste alusel ei saa teha põhjapanevaid järeldusi, kuid test aitab inimesel saada ettekujutust oma võimetest (1: 124).
See, millise tulemuse Te saate, sõltub sellest, milline grupp võetakse normide moodustamise aluseks ehk millise grupiga teid võrreldakse. Kui normid moodustatakse suhteliselt võimekama ühiskonna osa, üliõpilaste, alusel (nagu paljudes psühholoogilistes uurimustes), siis teie tulemus on tõenäoliselt madalam kui oleks see võrdluses Eesti keskmisega (5).

85 - 115 punkti saanud inimeste tulemused loetakse keskmisteks;

116-130 IQ punkti saanud inimesed on kõrgete vaimsete võimetega

üle 130-punktise tulemusega inimesed aga vaimselt väga andekad.

70 - 84 punkti saanud inimestel on madalad vaimsed võimed
Alla normi e. alla 70 IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut, mis omakorda jaotub tinglikult neljaks rühmaks:

IQ 55 - 69 kerge alaareng . Nende inimeste areng on aeglane, kuid nad tulevad ise toime, võivad töötada ja luua perekonna, umbes 90% kõigist alaarengu juhtudest kuuluvad sellesse rühma.

IQ 40 - 54 mõõdukas alaareng. Puudujäägid ilmnevad varakult, keelelised ja motoorsed oskused on eakaaslastest maas , suudavad küll töötada lihtsatel kohtadel, kuid vajavad juhendamist kogu elu jooksul, umbes 6% alaarengu juhtudest.

IQ 25 - 39 raske alaareng, selliseid inimesi on umbes 3% alaarengu juhtudest ning nad on võimetud ise toime tulema .

IQ alla 25 sügav alaareng (1%). Nad ei suuda enda eest hoolitseda ja vajavad täielikku hooldust , motoorika kontroll on nõrk, keelelised võimed puuduvad (5).
Standardhälbe alusel moodustatud normid jagunevad nii, et umbes 68% keskmiste, 13% kõrgete ja 13% madalate vaimsete võimetega, ehk umbes 94% inimestest on niinimetatud. normaalsed. 3% on väga andekaid, ja 3% vaimse alaarenguga (5).
Vaimse alaarengu põhjused on peamiselt geneetilist päritolu, kuid need võivad olla tingitud ka varastest ajukahjustustest, halbadest keskkonnatingimustest või õnnetustest (5).
Vaimselt väga andekate kohta käibiv stereotüüpne arvamus, et nad on tavaelus saamatud, arglikud ning sotsiaalselt kohanematud ei pea paika. 1920-te aastate algul Lewis Termani poolt alustatud uuringud 1500 väga andeka lapsega (IQ üle 140), mida jätkati 60 aasta jooksul, näitavad vastupidist. Juba algul olid selle grupi liikmed füüsiliselt, akadeemiliselt ja sotsiaalselt võimekamad kui nende eakaaslased. Nad olid ka keskmisest tervemad, pikemad, raskemad ja tugevamad, mistõttu pole ime, et nad ka koolis paremini edasi jõudsid. Hilisemas elus said andekad võrreldes normgrupiga rohkem tunnustust, neil oli kõrgem sissetulek, ning nad andsid suurema panuse kunsti ja kirjandusse. Kui grupi liikmed olid 40 aastased, olid nad kirjutanud üle 90 raamatu, 375 näidendit ja novelli, 2000 artiklit ja registreerinud üle 200 patendi . Nad teatasid ka suuremast eluga rahulolust kui mitteandekad. Loomulikult ei kehtinud selline edu kõigi andekate grupi liikmete kohta (5).

INTELLIGENTSUSE TEOORIAD

Vaimse võimekuse tüübid Gardneri järgi

Keeleline ehk lingvistiline intelligentsus
Keeleline ehk lingvistiline intelligentsus väljendub võimes kasutada keelt, st väljendada selgesti oma mõtteid, moodustada lauseid , vallata rikast sõnavara, tunda sõnade tähendust, vallata keele foneetilist külge, saada aru kuulatavast tekstist, jutustada lugusid .
Gardneri arvates head eeldused sel alal võivad ilmneda suhteliselt varasemas rääkima hakkamises, rikkas sõnavaras, keerukate lausete moodustamises, lugemishuvis, juttude ja luuletuste loomises.

Loogilis-matemaatiline intelligentsus
Loogilis-matemaatiline intelligentsus väljendub loogiliste operatsioonide edukas sooritamises, seaduspärasuste leidmises, kiires taipamises, probleemide lahendamises, võimes lahendada matemaatikaülesandeid, samuti huvis seda laadi vaimse tegevuse vastu.
Varem peeti seda kõige olulisemaks, mõnikord ka ainsaks andekuse tunnuseks.

Muusikaline intelligentsus
Muusikaline intelligentsus väljendub inimese võimes ära tunda ja jäljendada rütmi, laulda või ümiseda järele meloodiat, luua ise muusikat ja seda esitada, samuti muusikalises kuulmises ja mälus.
Seda on peetud üheks kõige varem avalduvaks intelligentsuse liigiks. (Mõned lapsed hakkavad enne ümisedes meloodiat jäljendama kui esimesi sõnu ütlema).
Gardner on muusikalise intelligentsuse puhul toonud näiteks Yehudi Menuhini, kes võeti kolmeaastaselt viiulikontserdile kaasa. Kuuldu vaimustas teda sedavõrd, et ta nõudis sünnipäevakingiks nii viiulit kui ka viiuliõpetust. Õpinguis oli ta niivõrd edukas, et juba kümneaastaselt sai temast rahvusvaheliselt tuntud muusik.

Ruumiline intelligentsus
Ruumiline intelligentsus ilmneb võimes orienteeruda ruumis ja ruumilistes suhetes, ka ruumilises kujutlusvõimes, kaartidel orienteerumises.

Kehalis - kinesteetiline intelligentsus
Kehalis-kinesteetiline intelligentsus seisneb eriti heas kontrollis oma liigutuste üle, aju ja lihaste kiires koostöös. Siia kuulub ka eriti hea võime tööriistu ja aparaate käsitseda ning üldse osavus käelises tegevuses, mida nõuavad paljud käsitööd.

Personaalne intelligentsus jaguneb omakorda kaheks:

Suhtlemis- ehk interpersonaalne intelligentsus seisneb võimes märgata inimeste erinevusi, mõista teisi inimesi, aru saada nende psüühikast, eriti tundmustest ja käitumise motiividest, soovis teistega koostööd teha. See intelligentsus on ühtlasi seotud inimese empaatiavõimega.

Enesetunnetamisintelligentsus. Enesetunnetamis- ehk intrapersonaalne intelligentsus väljendub võimes mõista iseennast ja oma tundeid, analüüsida, mõista ja juhtida oma käitumist. Kõige sellega kaasneb ka tavaliselt oskus oma tegevust suunata ja plaanida .

Naturalistlik intelligentsus
Naturalistlik intelligentsus hõlmab inimese võimet eristada elusobjekte (taimi, loomi), tema tundlikkust ning huvi ümbritseva maailma esemete ja nähtuste vastu (2).
Garner analüüsis iga intelligentsustüüpi eraldi, lähtudes tõsiasjast, et inimene, kes on väljapaistvalt võimekas ühel ala, ei pruugi olla teisal. Võõras valdkonnas võib ta vabalt üllatada mõne rumala teoga või lahendada asju isemoodi (1: 118).
Intelligentsustüüpide iseseisvust tõendavad ka ajukahjustuse juhtumid , kui inimestel osa võimeid küll nõrgeneb või kaob, teised aga jäävad endiseks. Seega hõlmavad intelligentsuse alaliigid põhimõtteliselt täiesti erinevaid ja ajus eri piirkondadega seotud võimeid.(1: 118).
Intelligentsusteste kritiseerides märkas Gardner muu hulgas, et need mõõdavad vaid seda, mida on oluliseks peetud Lääne kultuuris. Seni ei ole tema ideede järgi siiski veel teste koostatud. Vahest saaks Gardneri seisukohtadest lähtudes lahendada ka probleemi, miks ei jõua elus paljud inimesed, kel on väga kõrge IQ näitajad, kuid madal personaalse intelligentsi aste (1: 118).
Küsitavaks on Gardneri teoorias peetud kõigile intelligentsuse liikidele võrdse tähtsuse omistamist. Ehkki Gardner rõhutas kõikide tüüpide olulisust, on nende tähtsus eri ajastutel olnud erinev (1: 118).

Kolmekomponendilise intelligentsuse teooria

Kui Gardner rõhutas, et intelligentsuse liigid sõltuvad üksteisest võrdlemisi vähe, siis Robert Sternberg käsitleb oma kolmekomponendilise intelligentsuse teoorias nende liikide kombineerumist ja koos toimimist. Sternberg eristab intelligentsuses kolme koostisosa (1: 119).

Seesmine komponent seondub inimeses endas toimuvate kognitiivsete protsessidega Need protsessid jagunevad omakorda kolmeks: vajaliku info omandamine, probleemi käsitluse planeerimine ja oma teadmiste kohandamine plaaniga konkreetse ülesande lahendamisel. (1: 119).

Kogemuslik komponent hõlmab kogemuste mõju intelligentsusele. Korduvas situatsioonis võime oma teadmisi ja kogemusi kasutada automaatselt, kuid uuelaadsed olukorrad nõuavad teistsugust lähenemist. Me peame probleemi palju hoolikamalt analüüsima, enne kui leiame sobiva lahenduse. See komponent sarnaneb Cattelli fluiidse ja kristalliseerunud intelligentsusega (1:119).

Seotus väliskeskkonnaga on intelligentsuse avalik külg. Eri kultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid, näiteks on Lääne kultuuris olulisel kohal keelealane võimekus, traditsioonilistes kultuurides aga ruumis orienteerumise võime (1: 119).
Sternberg rõhutaski, et intelligentsus peab olema praktiline ning tähenduse annab talle ainult mingi kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond (1: 119).
Sternbergi teooria tugevuseks peetakse just seda seesmiste vaimsete protsesside ning keskkonna ja kultuuri seotuse ideed ning selle süsteemikindlat käsitlust. Mil viisil tema väljatoodud kolme komponendi seosed toimivad , pole siiski päris selge (1:119).

KOKKUVõTTE

Ma sain referaadist palju uusi fakte ja teadmisi, mida mul läheb kindlasti ka tulevikus vaja.

KASUTATUD ALLIKAD

Rumberg, T., Uljas , J. (2002). Psühholoogia gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri

http://et.wikipedia.org/wiki/Multiintelligentsuse_teooria

http://et.wikipedia.org/wiki/Wechsleri_intelligentsusskaalad

http://tnk.tartu.ee/0intelligentsus.html

http://tnk.tartu.ee/0vaimsete.html

16