preesens annoin en antanut annan en anna annoit et antanut annat et anna antoi ei antanut antaa ei anna annoimme emme antaneet annamme emme anna annoitte ette antaneet annatte ette anna antoivat eivät antaneet antavat eivät anna imperatiivi konditionaali anna älä anna antaisin en antaisi antakoon älköön antako antaisit et antaisi antakaamme älkäämme antako antaisi ei antaisi antakaa älkää antako antaisimme emme antaisi antakoot älkööt antako antaisitte ette antaisi antaisivat eivät antaisi mA-infinitiivi antamaan
arukad inimesed? Hüpoteetiline imperatiiv · Hüpoteetiline imperatiiv ütleb, · mida inimene peaks tegema, · kui ta soovib saavutada teatud sihti. Kategooriline imperatiiv · Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on mõistus. · Moraali metafüüsika alused väljendab kategoorilist imperatiivi nii. · Toimi ainult vastavalt sellele maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus. · Kategoorilise imperatiivi teine vorm: inimene olgu eesmärk iseeneses. · Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus, alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. · Imperatiivi esimene vorm nõuab, et toimija kontrolliks iga maksiimi puhul, kas ka
Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus Postpositio tagasõna Prepositio eessõna Partitsiip kesksõna Modukset Indikatiivi-kindel kõneviis Konditionaali-tingiv kõneviis Imperatiivi-käskev kõneviis Potentiaali-potentsiaal Positiivi-algvõrre Komparatiivi-keskvõrre Superlatiivi-ülivõrre
18 Kanti moraali vastu eksib näiteks enesetapja, sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks. 19 Kanti kuulus kategooriline imperatiiv (meenuta, milles see seisneb) on seotud vabaduse mõistega. Ta leiab, et kategoorilist imperatiivi saab järgida siis, kui inimene ise seda tahab. Kategooriline imperatiiv eeldab, et seda järgitakse puhtast kohusetundest (moraal eeldab tahet!). 20 "Ei ole maailmas ega üldiselt ka sellest väljaspool võimalik mõelda midagi muud, mida saaks pidada heaks ilma reservatsioonideta, kui ainuüksi hea tahe," leiab Immanuel Kant. Tahtevabadus teeb kategoorilise imperatiivi võimalikuks, kuna üksnes vaba ratsionaalne
Õiglus 5.Enesekriitilisus 6.Täiustumispüüd Kanti kategooriline imperatiiv ütleb, et moraalireeglid on reeglid, millele ei tule teha erandeid ning valetamine või lubaduste murdmine ei ole iialgi õige, ükskõik millised oleksid asjaolud. Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on mõistus. Moraali metafüüsika alused väljendab kategoorilist imperatiivi nii:Toimi ainult vastavalt sellele maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus. Kategoorilise imperatiivi teine vorm: inimene olgu eesmärk iseeneses. Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. Teist inimest ära kasutada tähendab kohelda teda kui abinõu · Imperatiivi esimene vorm nõuab, et toimija kontrolliks iga maksiimi
Kas kohustuste täitmine teeb inimese vabaks? Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Mis on vabadus, sellele mõistele on hea definitsiooni andnud Mihhail Bakunin teaoses ,,Revolutsiooni katekismus", ,,Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele
selle peegeldus (kujutlus, mõte jms). Tavatähenduses on idee arusaam või mõte. kategooriline imperatiiv (Kanti moraalikäsitluse mõiste) Immanuel Kant nimetas kategooriliseks imeratiiviks printsiipi, mille alusel saab hinnata maksiimi ehk käitumispõhimõtte moraalset õigsust. · Selle esimene sõnastus on: "Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada." Kategoorilist imperatiivi sellises sõnastuses nimetatakse ka universaliseeritavuse (üldise kehtestamise võimalikkuse) nõudeks. Inimene peab lähtuma sellisest käitumispõhimõttest, millest võiksid lähtuda ja peaksid lähtuma kõik. · Kategoorilise imperatiivi teine sõnastus on järgmine: "Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse." See tähendab, et
Ladina juriidiline terminoloogia 04.12. seminari kodutöö 1) Tõlkida tekstist 22 (lk 31) laused 1-10 (imperatiiv) ja 11-23 (infinitiiv). Imperatiivi vormide kohta lähemalt lk 126 (verb esse lk 118), infinitiivide kohta lk 127. 2) Rühmatöö esitamine ja esitlus. XXII 1. Divide et impera! – Jaga ja valitse! 2. Festina lente! – Kiirusta aeglaselt. (Tasa ja targu) 3. Nota bene! – Pane hästi tähele 4. Carpe diem! – naudi päeva, saa päevast osa! nopi/kasuta päeva 5. Salus populi suprema lex esto. – Rahva hüvang (heaolu) olgu kõrgeim (ülim) seadus. 6. Testes estote. – Olge tunnistajateks 7. Titius meus heres esto
Abstraktsed nimisõnad on tavaliselt naissoost. Heebrea keeles on kolm arvu: ainsus, mitmus ja kaksus ehk duaal. Duaali kasutatakse heebrea keeles ainult paarisesemete puhul (näiteks silmad, käed). Mineviku moodustamisel ei ole peamine tähtsus tegusõna vormil. Kui räägitakse minevikust, siis tuleb lisada ajamäärus. Tegusõnadel eristatakse vaid lõpetatud ja lõpetamata aspekti. Nagu paljudes teisteski keeltes, on heebrea keeles ka passiivi, aktiivi, infinitiivi, imperatiivi ja muud vormid. Alfabeeti kuulub 22 tähte, kirjutamist alustatakse paremalt liikudes vasakule. Algul tähistati ainult konsonante, kuid umber 6. sajandist lisati tähtedele abimärgid vokaalide tähistamiseks. Heebrea keeles kirjutatakse ka juudi (jidisit), espanjooli, karaiimi jmt. keelt. Valisin selle keele, sest perekonna tuttavad on juudi usku ning lapsed õppisid heebrea keelt. Tundus huvitav. Teadsin vaid, et seda keelt kõnelevad juudid,
mõtlemise abil. Abiks on loogika. (käskiv) jõud. See tagab, et kõik ratsionaalsed olendid jõuavad ühtede ja samade järeldusteni. Kant eristab 2 sorti imperatiivi: Mõistus on piisav selleks, et leida üles hüpoteetiline imperatiiv, moraaliseadus kui transtsendentaalne ja kõigi ratsionaalsete olendite jaoks kategooriline imperatiiv. universaalselt siduv.
sõbra mõrvarit otsima.samal ajal aga püüdis Jennifer iga hinna eest pääseda kuid ta saadi kätte.Kuid kauguses oli näha kellegi varju see oli Callahan ta haaras oma relva ja lähenes Jenniferile ja jõhkardile lootuses, et too laseb Jenniferi vabaks, kuid seda ei juhtunud.Lõpuks aga ilmus politsei kohale ja arreteeris ta.Callahan aga vaikis ning ei lausunud sõnakestki Jenniferist, kes oli tegelik mõrvar.Kanti kategoorilise imperatiivi kohaselt oli see aga vale tegu, kuna tegelikult ei tohiks inimene kunagi valetada.
(praegune Kaliningrad). K oli väga täpne mees. Tema jalutuskäikude järgi võis kella õigeks keerata. Arvas, et reisida pole vaja. K alustab eetikat (arutelu); ütleb, et vaid hea tahe saab olla hea ilma piiranguteta. Leiab, et hea tahe välistab tahtmise millegi järel kui tahad head, siis see on suurim, mida inimene võib tahta. Arvab, et käituda lihtsalt kohuse pärast ei ole piisav. Meie suhtumine kohusesse võib olla erinev. Sõnastab oma kategoorilise imperatiivi (käsk): ,,Toimi alati sellistest maksiimidest (e. reeglitest) tulenevalt, mida võib iseenesliku vastuolluminekuta universaliseerida!" Mõte: käitumine peaks lähtuma reeglitest, mis peaks olema kõigile. Kui reegel muutub inimeset olulisemaks, on see hirmus. ,,Inimesi tuleb kohelda alati kui eesmärke, mitte kui vahendeid." Ka mistahes moraalireegel ei saa olla inimesest olulisem. K peab oluliseks õiget motiivi käitumises. Arvab, et eetiline käitumine on ratsionaalne. Platon
kaasneb hea tahe (Pojman, 2005: 225). Kas sellise teooria järgi peaks valetamine olema siiski lubatud, eeldusel, et sellega kaasneb hea tahe ning hea tahe ainult? Lisaks eelnevalt mainitule oli Kant ka veendumusel, et inimesed peaksid järgima reegleid, mis on universaalsed kõigile. Moraalne kohustus on absoluutne, see kehtib tingimusteta. Kuid siinkohal ei saaks treener Rocke käitumist universaliseerida kategoorilise imperatiivi abil kõigile kehtivaks, kuna see viiks inimeste omavahelisele mitteusaldamisele. Seda, millist kasu meeskond sai ja kas treener käitus targalt, ei pea Kant nii oluliseks. Kategoorilise imperatiivi järgi oleks treener pidanud käituma selliste maksiimide alusel, mida ta sooviks näha universaalsetena, kõigile kehtivate seadustena. Antud juhul oleks kehtiv maksiim: treener valetab meeskonnale alati, kui meeskonnal läheb täbarasti ning see printsiip peab olema avalik
Alber Schweitzer (1875-1965) ,,Kultuur ja eetika" Kaks osa:" Kultuuri allakäik ja taasloomine", ,,Kultuur ja eetika" --Liiga palju mõtteid kokku surutud, võiks olla illustreerivaid näiteid --Raske lugeda, sest väga keerulised laused: Paneb eestleitud utilitaristliku eetika kategoorilise imperatiivi protektoraadi alla --Samas siiski huvitav, sest tihti ei anna otseseid vastuseid, pigem esitab erinevaid vaateid ja paneb neid kahtluse alla. Esimeses osas kirub kultuuri allakäiku. 1. filosoofia roll ühiskonnas on langenud 18.-19. sajandil oli filosoofia avaliku arvamuse juhtija. 19. saj keskel tõusid esile loodusteadused ja sestsaadik on eetilised mõistuseideed kõrvale jäänud. Selles süüdistab ta ka filosoofe
esitada teatud nõudmisi. Kohuse- eetika teooriatest on tuntuim Saksa filosoof Immanuel Kanti (1724-1804) eetika. Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Minu arvates kui jälgid neid kohuseid siis oled sa vaba, kus iganes sa viibid. Kas vabadus on illusioon? Minu arvates pole vabadus illusioon, kuna kui sa käitud õigesti ja täidad oma kohuseid nii ühiskonna kui ka lähedaste ees
see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: „Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti“. Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse (Pojman 228-229). 9
olen olin olet olit on oli olemme olimme olette olitte ovat olivat Verbityyppi 4 tunnus on aina si tapaan tapasin haluat halusit palaa palasi heräämme heräsimme Verbityyppi 5 e -> i tarvitsen tarvitsin häiritset häiritsit mainitsee mainitsi Yksikön imperatiivi (käskymuoto) Yksikön imperatiivi tehdään minä-muodosta. Sen lopusta otetaan pääte n pois. perusmuoto minä-muoto imperatiivi katsoa katson katso- Katso tuonne! hakea haen hae- Hae tuo kassi! viedä vien vie- Vie roskapussi! kävellä kävelen kävele- Kävele hiljempaa!
alamsaksa märkus Eesti murrete kohta: eesti k pole kõikjal sama. Iseloomulikud jooned: säilinud katkendeis on üle 200 sõna. Silmapaistev on ortograafia varieeruvus. Kirjaviisis on säilinud alamsaksa jooned. E = vokaalipikendus, i ja j asemel y, ä asemel e, u asemel v ja w, ö ja o asemel õ. Kasutatakse võõrtähti. Sisekaolised vormid. Genitiivi lõpp n on säilinud. Kaasasolu väljendab postpositsioonikonstruktsioon. Võrdluse tunnus on mb. Tu-karitiivid käänduvad. Imperatiivi ainsuse 2. pöördes tüve lõpus k, mitmuse 2. ja 3. pöördes t. Eitusverb pöördub. Ma/-me esineb teonime mine tähenduses. Adverbides säilinud possessiivrudimendid. Põimuvad Eesti ida murded, Virumaa ja läänelikud jooned. 1551 kirikuraamatu Hans Susi tõlge. Masing oletas, et Susi on tõlkinud perikoopide ja lauluraamatu eesti keelde, mis pole kumbki säilinud. Susi tekste kasutasid hiljem Russow, Müller ja Rossihnius.
vt. Anne Lill, Eetika või moraal. Inimloomuse täiustest ja pahedest antiikaja pilgu läbi. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia iseseisvunud, leidub lähenemisviise, mis väldivad moraalinormide aluse küsimust (praktiline eetika). On tendents käsitada klassikalisi autoreid ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Siit tuleneb ka poliitiline filosoofia. LOOGIKA -- õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (Leibniz, loogiline positivism). Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs (Carnap)
Seal me nüüd oleme: teadusel on veel ainult praktiline tähendus, mitte rohkem. Seda teavad ameeriklased kõige paremini. Nemad tapavad autodega rohkem inimesi kui ühes eurooplastega Maailmasõda pidades ja nemad ehitavad kahesajakordseid maju, aga oma hinge ja vaimu ankrupõhja otsivad ,,kristlikust teadusest". Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlbelisusega. Inimmõistus lõi kategoorilise imperatiivi, aga see langes või paindus ühes teiste taladega, milledele tugenes inimlik teadus. Kategoorilisest imperatiivist sai parimal korral harilik imperatiiv, mis polnud enam käsuks kogu inimkonnale, vaid ainult käskijale endale. Samuti sündis kirjanduses ja kunstis. Inimene uuris läbi vana Kreeka ja Rooma loomingu, niipalju kui teda leiti säilinuna, ja järeldas sellest kindlad juhtnöörid, milline peab olema eeskujulik teos, mis on ära seletatud klassikaline
jne. konfidentsiaalsus, kohustused, tööülesanded jne. Joonis 1. 10 käsku (Alland Parman, Miks Jeesus suri? Kehra, 1992 Eetikateooriate klassifikatsioon KLASSIKALISED TEOORIAD püüavad vastata kahele küsimusele: - missugune on õige inimväärne elu? - kuidas peaks inimene käituma? Klassikaliste teooriate hulka kuuluvad platonism, Aristotelese ,,kuldse kesktee doktriin", eudaimonism, hedonism, stoitsism, epikureism, kristlik eetika, I. Kanti ,,kategoorilise imperatiivi" doktriin jt. PLATONISM filosoofi Platoni ja ta järelkäijate idealistlik õpetus, mille järgi aistitavate asjade maailma kõrval ja sellest kõrgemal eksisteerivat mingi tõeline , mõistusega tabavate ideede maailm, kuna asjad on vaid ideede varjud. ARISTOTELESE ,,KULDSE KESKTEE DOKTRIIN" - Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on
2) eetilised tahte ja karakteri voorused mehisus, tasakaalukus, suuremeelsus, lahkus, avameelsus, õiglus, sõprus. Kant (1724-1804) ütleb, et moraal on meie tahte toode. Praktiline mõistus tahab,et inimene oleks moraalne. Kant sõnastab oma kõlblusseaduse kategoorilise imperatiivina. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Kant asetab imperatiivi sõnastusse nõudmise elada looduslähedaselt, pidada lugu endast ja kõigist teistest, hüljata "ihnsus ja võlts alandlikkus". Eriti vajalik on ausameelsus, sest valelikkus teeb võimatuks suhtlemise inimeste vahel. Kant heidab kõrvale seisuslikud traditsioonid ja eelarvamused, ignoreerib erinevusi ja vaheseinu seisuste vahel, kuulutab välja kõigi mõistuseolendite jaoks ühtse käitumishinnangu kriteeriumi. Kanti eetika iseloomulikeks joonteks on abstraktsus ja kompromissitus.
2) eetilised tahte ja karakteri voorused mehisus, tasakaalukus, suuremeelsus, lahkus, avameelsus, õiglus, sõprus. Kant (1724-1804) ütleb, et moraal on meie tahte toode. Praktiline mõistus tahab,et inimene oleks moraalne. Kant sõnastab oma kõlblusseaduse kategoorilise imperatiivina. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Kant asetab imperatiivi sõnastusse nõudmise elada looduslähedaselt, pidada lugu endast ja kõigist teistest, hüljata "ihnsus ja võlts alandlikkus". Eriti vajalik on ausameelsus, sest valelikkus teeb võimatuks suhtlemise inimeste vahel. Kant heidab kõrvale seisuslikud traditsioonid ja eelarvamused, ignoreerib erinevusi ja vaheseinu seisuste vahel, kuulutab välja kõigi mõistuseolendite jaoks ühtse käitumishinnangu kriteeriumi. Kanti eetika iseloomulikeks joonteks on abstraktsus ja kompromissitus.
Just sellist pilti pakkus Kanti hinnangul filosoofia senine ajalugu. Kanti formalism (kategooriline imperatiiv või kohustuse eetika). Esitaja oli saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804). Teooria väidab, et iga indiviid peaks käituma selliselt, et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nn. "hea tahe", s.t. oma südametunnistuse (ehk kategoorilise imperatiivi) kohustuslik jälgimine. Tema filosoofias on õnn hea tahte tulemus. Kant rõhutas, et just kavatsus oma kohustust täita on tähtis, mitte niivõrd konkreetne tegu ja selle tagajärjed. Näiteks Kanti väite järgi inimene ei tohi valetada. Kusjuures ta ei tunnistanud erandeid, nagu nn. "valge vale" juhul, kui tõde tooks kahju. Seega pidas ta tähtsamaks humaanset eesmärki, mitte aga kasulikku tagajärge. Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi formulari
Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: ,,Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada,milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse. Immanuel Kanti transtsendentaalne filosoofia
9. Selgitage deontoloogilise eetika positsioone Deon kohustus Puhta mõistuse enese poolt seatud reeglid, mis ei allu mitte millegi poolt ettemääratule maksiimid. Kategoorilised imperatiivid universaliseeritva maksiimid ehk eetika reeglid, mis selgitavad hea ja halva teo vahet. Selline käitumine on omane ainult ratsionaalsetele olenditele ning ei pea meid õnnelikuks tegema, kuid annab kõrgemat sorti rahulolu. Vastuväited: liiga formaalne. Kategoorilise imperatiivi välja selgitamine kehtestab kriteerium, mis teoreetilisel tasandil kõlab hästi, kuid praktilisel tasandil on väga raske eristada, mida ma peaksin tegema. Eiratakse praktilisi tagajärgi, mis on kohati küsitav. 10. Selgitage konsekventsionalistliku eetika positsioone. Otsustavateks on tagajärjed: eetiliselt õige tegu on selline, mille tagajärjel inimesed elavad paremini, on õnnelikumad. Teo utilitarism: käitu nii, et sinu teo tagajärjeks oleks võimalikult palju õnne.
ülimuslikuks individuaalse suhtes. Alamal astmel olev inimene isikute huve (viimane on aga võimatu, kuna teised vabade huvides, vaid kasutab ettevõtet kui ainult vahendit seega näokreemi, arvutiprogrammi jne ta vajab), kuid ta ei suuda ja on lojaalne perekonnale ja seal valitsevaile moraalsetele isikutena ei oleks sellega nõus tõestuses käsitletakse kategoorilise imperatiivi järgi ei saa tema tegevust täiesti tal pole mõtetki püüda olla kompetentne selle toote veendumustele. Kõrgemal astmel taotleb inimene suurema muidugi ideaalset olukorda, kus osalejatel on kasutada täielik eetiliseks pidada. Manipulaatorit võib utilitaarses mõttes tootmisprotsessi üksikasjades (tootmise knowhows). Seetõttu rühma (nt rahvuse) heaolu. informatsioon)
ning ebamoraalsus sisemiselt determineeritud ja seega suhtelised. 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism on Kanti deontoloogiline moraaliteooria. 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine täiesti võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas tegu on teleoloogilise või deontoloogilise arutlusega? Tegu on deontoloogilise arutlusega, kuna arutletakse kategoorilise imperatiivi üle. 11. Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka ainult eesmärgina ja mitte iialgi vahendina!" - kas see on I. Kanti austuse printsiibi korrektne sõnastus või on midagi puudu? Miks? "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ALATI KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12. Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks?
ning ebamoraalsus sisemiselt determineeritud ja seega suhtelised. 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism on Kanti deontoloogiline moraaliteooria. 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine täiesti võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas tegu on teleoloogilise või deontoloogilise arutlusega? Tegu on deontoloogilise arutlusega, kuna arutletakse kategoorilise imperatiivi üle. 11. Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka ainult eesmärgina ja mitte iialgi vahendina!" - kas see on I. Kanti austuse printsiibi korrektne sõnastus või on midagi puudu? Miks? "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ALATI KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12. Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks?
ning ebamoraalsus sisemiselt determineeritud ja seega suhtelised. 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism on Kanti deontoloogiline moraaliteooria. 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine täiesti võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas tegu on teleoloogilise või deontoloogilise arutlusega? Tegu on deontoloogilise arutlusega, kuna arutletakse kategoorilise imperatiivi üle. 11. Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka ainult eesmärgina ja mitte iialgi vahendina!" - kas see on I. Kanti austuse printsiibi korrektne sõnastus või on midagi puudu? Miks? "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ALATI KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12. Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks?
tavad ja seadused." 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism ehk Kanti deontoloogiline moraaliteooria. Kant väitis, et ebapuhtas inimeses elab puhas inimsus ideena. Ta oletas, kui inimene, hoolimata oma ebapuhtusest, tahab siiski hinnata oma tegusid headuses ja õigsuses, ning tahab seda hinnata universaalse kriteeriumi järgi, siis saab selleks kasutada kategoorilist imperatiivi. Universalism kuulub deontoloogilise eetika alla (tegutse sellise elureegli järgi, mida võid samal ajal tahta saavat üldiseks reegliks) 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine üldse võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas see on teleoloogiline või deontoloogiline arutlus? Miks? See kuulub deontoloogilise arutluse alla. Täpsemalt seda kirjeldab Kanti eetika laiendatavuse printsiip - käitumine
kõik on tavaolukordades õige. Kui aga leidub olukordi, kus need satuvad konflikti, siis kohustuslik one neist ainult üks. Milline, seda ütleb intuitsioon. Immanuel Kant: · Teda mõjutas pietism. Jumal ei hinda meid mitte selle järgi, kui edukalt oleme oma ülesandeid täitnud, vaid kui tõsiselt oleme oma põhimõtete järgi elanud. · Oluline on vaid sisemine headus hea tahe · Kant eristab 2 sorti imperatiivi (käsklust): o Hüpoteetiline imperatiiv on tingimuslik; ütleb mida tuleks teha oma soovi rahuldamiseks; need ei kehti kõigile igas olukorras, pole universaliseeritavad o Kategooriline imperatiiv katse testida, kas subjektiivsed maksiimid (käitumisprintsiibid) sobivad moraaliseaduseks; · Kanti meelest ei ole moraalsed kohustused sõltuvad vastava soovi olemasolust
tingimusteta: "toimi nii, et sinu toimimise maksiim võiks saada üldise seadusandluse printsiibiks" · Teo tagajärjed ei ole olulised mis need ka ei oleks, moraalne positsioon ei muutu sellest · Kategooriline imperatiiv kohustab tahet Kanti järgi on inimeses 2 poolt: mõistuslik pool, millest tuleneb moraalne tahe ja psühholoogiliste juhusejõudude valitsev pool, mis peaks esimesele kuuletuma · Kant rõhutas, et ta imperatiivi jälgides EI TOHI mingil juhul otsida enda jaoks kasu, isegi mitte kaudset kasu moraalselt tuleb käituda ainult seetõttu, et seda dikteerib moraalne kohus · Kanti järgi tuleb kõike teha inimese nimel. Inimeksistentsi kõrgeim väärtus on Kanti järgi temas endas; seega on kõlblus ja inimkond ainsad, mis omavad väärikust; Kanti eetika on kompromissitu · Kanti järgi kõik muud motiivid ähmastavad kõlbluse olemust. Inimarmastuse
on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Teleol. või deontol. arutlus? Miks? Deontol., sest arutleb teost üldises mõtes, ei võta vaatlusele kasu üksikule isikule. 11. "Tegutse nii, kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes ikka KA eesmärgina ja mitte kunagi AINULT vahendina." 12.Kas saab esineda sellist olukorda, et austuse printsiibi järgi on tegu eetiline, aga laiendatavuse printsiibi järgi ei ole? Miks? Arvan, et ei saa, sest mõlemad on Kanti kategoorilise imperatiivi väljendused. 13.Milles seisneb J.Rawlsi õigluseteooria esimene printsiip? Suurim võimalik võrdne vabadus. Igaühel on võrdsed õigused ja vabadused, vabaduse rikkumine on ainult vabaduse enda nimel(riigi julgeolek); vabaduse piiramine peab olema põhjendatud(lapsed) 14.Millised 2 printsiibi peavad Rawlsi meelest valitsema õiglases ühiskonnas? milles need printsiibid seisnevad? -vt. eelmine -olukorrad, millal sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus on õigustatud (vt. järgmine) 15
Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia [väärtusfilosoofia] iseseisvunud, leidub lähenemisviise, mis väldivad moraalinormide aluse küsimust (praktiline eetika). On tendents käsitada klassikalisi autoreid ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Siit tuleneb ka poliitiline filosoofia. Loogika -- õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (Leibniz, loogiline positivism). Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs (Carnap)
tappa, välja arvatud kohalikud tavad ja seadused." 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism ehk Kanti deontoloogiline moraaliteooria. Kant väitis, et ebapuhtas inimeses elab puhas inimsus ideena. Ta oletas, kui inimene, hoolimata oma ebapuhtusest, tahab siiski hinnata oma tegusid headuses ja õigsuses, ning tahab seda hinnata universaalse kriteeriumi järgi, siis saab selleks kasutada kategoorilist imperatiivi. Universalism kuulub deontoloogilise eetika alla (tegutse sellise elureegli järgi, mida võid samal ajal tahta saavat üldiseks reegliks) 10. Kui kõik jätaksid laenud tasumata, muutuks laenamine üldse võimatuks - järelikult on ebaeetiline võlga mitte tagasi maksta! Kas see on teleoloogiline või deontoloogiline arutlus? Miks? See kuulub deontoloogilise arutluse alla. Täpsemalt seda kirjeldab Kanti eetika laiendatavuse printsiip -
Otsustasin siiski lisada ühe näite:""Du wirst es schaffen", sagte sie."Aber wenn du es geschafft haben wirst, werde ich nicht mehr bei dir sein". " "Sa saad sellega hakkama", ütles ta. "Aga kui sa selle ära teed, ei ole mina enam sinu juures". (Futurum II on esitatud siin näitamaks kõiki saksa keele aegu). KÕNEVIISID Kindel kõneviis (Aktiv) vt. eelnev, sellele lisaks on veel käskiv (Imperativ), kaudne (Passiv), tingiv (Konjunktiv) kõneviis. Käskiv kõneviis (Imperativ) Imperatiivi probleemiks eeslastele on järjekordselt pöörumine grupi poole, seekord käskivas vormis. On peaaegu võimatu anda reeglit, millal pöörduda grupi poole "Sie" ,millal "ihr" vormiga. Ka ei aita siin "viisakusnorm", sest ega "ihr" ei ole ebaviisakas. Nagu öeldud ja kindlasti teate seda ka ise, "Sie" on vormiliselt väga lihtne ja seetõttu lauskasutatakse seda palju(mitte õigesti). On situatsioone, kus "Sie" kasutamine pöördumisel grupi poole on.lihtsalt ebanormaalne
Jumala idee ütleb mulle: Mõtle nii, nagu kõigele mis eksisteerib oleks üks hädavajalik põhjus – Jumal. “Praktilise mõistuse kriitika” (1788) uurib konsekventselt eetilise toimimise võimalusi ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Kant leiab, et meile on antud kaks tahte astet: 1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja 2. praktiline mõistus kui kõrgem. Tahte aprioorse osana näitab ta: Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise üldine ja hädavajalik põhimõte. “Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise sedausandluse põhimõttena“. 2. Praktilist teadvust. On olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik, moraalne maailmakord, mille teostamine on moraalse mõistuse lõputu ülesanne. “Otsustusvõime kriitika” (1790) uurib võimalust, looduses toimuva üle otsustada
Õigusnormid stabiliseerivad suhteid ühiskonnas. Soodustavad inimeste sotsialiseerumist. Tagavad õigusriigis füüsilise ja mõneti sotsiaalse kaitse, mida võib tähistada kui õigusnormi turvafunktsiooni. On ka otsustamisfunktsioon õigusnormid on vastavate otsuste tegemise aluseks ning nende legitiimsuse põhjenduseks. 3. Õigusnormi mõiste ja struktuur Levinud on arusaam, et õigusnormid kuuluvad käsulausete ehk imperatiivide alla. Imperatiivi teooria on pärit juba XIX sajandist. Selle teooria kohaselt peaksid kõik õigusnormid olema kas keelavad või lubavad. Kuid imperatiiviteooria ei sobi, sest õigusnorme liike on palju rohkem kui lihtsalt lubavad ja keelavad normid. Õigusnormide mõte pole vaid lubada ja keelata, vaid õiguslike tagajärgede esilekutsumine. Normide struktuurid on inimeste poolt kunstlikult konstrueeritud. On omapärased mõttepildid,
Kui teil on olemas tõene idee ükskõik millest, on lugu sellega lõpetatud. Teil on see olemas; te teate; te olete teostanud oma mõtlemissaatuse. Te olete seal, kus mentaalselt peaksite olema; te olete kuuletunud oma kategoorilisele imperatiivile; ning teie ratsionaalse saatuse kõrg- [1703]hetkele ei tarvitse järgneda muud midagi. Epistemoloogiliselt olete stabiilses tasakaalus. 5. Pragmatistlik küsimusasetus tõe kohta. Selle mööndusega, et on tingimusi, mis piiravad abstraktse imperatiivi rakendamist, uhab pragmatistlik tõekäsitlus oma täiuses meist taas üle. Meie sundust sobituda tõelisusega peetakse konkreetsete abinõude täielikust dzunglist võrsuvaks. Loodan tõesti näha, kuidas pragmatistlik arusaam tõest teeb läbi klassikalised astmed ühe teooria karjääris. Esiteks rünnatakse uut teooriat kui absurdset; siis mööndakse, et see on tõsi, kuid lihtlabane ja ebaoluline; lõpuks hakatakse seda pidama nii tähtsaks, et selle vastased
Moraalne kohustus on absoluutne, see kehtib tingimusteta. 1.Kohustuslikkus ei tulene üksiku inimese soovist saavutada õnne. 2.Moraalset käitumist ajendab kohusetunne, mitte omahuvi. 3.Moraal tähendab meie enda vastutust. Mõistusliku olendina on inimene autonoomne ja loob endale südame- tunnistusest lähtudes ja ratsionaalset mõistust kasutades õigeid seadusi. Moraalikohustustel on imperatiivne (käskiv) jõud. Kant eristab 2 sorti imperatiivi: hüpoteetiline imperatiiv, kategooriline imperatiiv Hüpoteetiline imperatiiv on tingimuslik. See ütleb, mida tuleks teha oma soovi rahuldamiseks. Näit: Et saada terveks, võta rohtu! Kategoorilise imperatiiv on katse testida, kas subjektiivsed käitumisprintsiibid (maksiimid) sobivad üldisteks toimimisprintsiipideks (moraaliseaduseks). Tuleb küsida, kas tahaksin, et kõik inimesed igal ajal järgiks sedasama maksiimi (põhimõtet), mille järgi ma kavatsen toimida. Kanti antropoloogia
Kohuse-eetika teooriatest on tuntuim Saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) eetika. Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Näiteks võib inimest aidata omakasupüüdlikult ning omakasupüüdmatult. Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Veel üheks näiteks sobiks ehk kohus mitte irvitada endast rumalamate üle. Põhjendus: (oletades vastupidist ning) lubades endale endast rumalamate üle irvitamist,
Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: ,,Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada,milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse. Immanuel Kanti transtsendentaalne filosoofia
Kui mõnes raskes olukorras osutub raskeks tõtt öelda, siis 15 peaksin ma endalt vaid küsima: Kas ma võiksin tahta, et kõik inimesed valetavad? Kas valetamist saaks muuta üleüldiseks põhimõtteks? Ühe vääritimõistmise eest tuleks siiski hoiduda. Kant ei soovi mingit moraaliprintsiipi "leiutada" või "püstitada". Mitte Kant ei ole see, kes kategoorilise imperatiivi nõude inimestele suunab. Kant uurib meie praktilise mõistuse tegevust ja leiab sealjuures, et selle üldine printsiip on kategooriline imperatiiv. Nii nagu Kant, võivad kõik inimesed igal ajal sama tulemuseni jõuda, kui nad oma südametunnistuse häält kuulavad, mis neis kõneleb, ja kui nad selle puhast põhimõtet ellu viivad. Vabadus. See üleüldine moraaliseadus (kategooriline imperatiiv) on midagi, mida me võiksime järgida. Aga kas me seda üleüldse suudame
Imperatiiv on üldine põhimõte, mis on samal ajal ka universaalne (suunatud kogu inimkonnale). Imperatiive liigitab Kant hüpoteetilisteks ja katekoorilisteks. Hüpoteedilised ütlevad seda, mida tuleb teha etteantud eesmärg saavutamiseks. Kategooriline imperatiiv on orienteeritud teomotiividele ja seega on absoluutselt ja paratamatult kehtiv ning määratleb ühtlasi ära ülima moraalse motiivi. Kategooriline imperatiiv on moraaliseadus ise. 5.Kategoorilise imperatiivi kaks tuntuimat sõnastust: Toimi üksnes vastavalt sellistele maksiimidele, mille puhul sa võiksid ühtlasi tahta , et nad saaksid üldiseks seaduseks. Talita nõnda, et sa inimkonda nii oma isikus, kui ka ükskõik kelle teise isikus, suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse. 7 8 WITTGENSTEIN JA ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA 1
Reklaamikeel järgib trende. Piiratud – viitab kogusele, arvule, st eksklusiivne, mõjub ahvatlevalt, et võimalikult kiiresti tarbija osta tahaks, sest muidu saab otsa. Eesti reklaamikeeles kirjeldatakse adjektiividega toote kättesaadavust, isikupärale (tarbijakesksus), kvaliteeti. Reklaamikeeles hoidutakse umbisikulisest tegumoest, eitavatest vormidest (ilukirjanduses ja kõnekeeles üle 10%, aga reklaamikeeles mitte). Reklaamikeeles on palju imperatiivi. Ajalehereklaamides on sina-vorme üle 5%, teie-vormid vähem sagedased. Televisioonis esineb imperatiivi tunduvalt rohkem. Teksti kvalitatiivsed tunnused näitavad reklaamikeelele iseloomulikke jooni. Reklaamikeele üks eesmärke on äratada tähelepanu, olla lööv – seega peab olema teistest reklaamidest erinev, silmapaistev. Reklaam võib olla kas sisuliselt erinev või vormiliselt erinev. Poeetilisus ja riim teevad tarbija reklaamile vastuvõtlikumaks, tihti ka naljad jäävad meelde,
Võimalikult suur hulk naudinguid võimalikult suurele hulgaleinimestele!Kategooriline imperatiiv- kui minu teod peavad saama üldiseks seaduseks, siis ei tohi ma ju teha midagi vägivaldset, kuna ma enda suhtes vägivalda ei soovi. Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse! Moraalne on vaid teadlik kategoorilise imperatiivi järgimine. 24. Aktiivne ja passiivne eutanaasia: kas lõpetame lootusetult haige kunstliku elushoidmise või teeme aktiivse süsti. Tahtlik ja tahtmatu eutanaasia: kas patsient avaldab oma tahet või on letargilises seisundis. Viimasel juhul kaasatakse sugulasi. tahtlik passiivne eutanaasia pole midagi muud kui patsiendi soovi täitmine -- inimese õigusest elule lähtudes ei tohi kedagi vastu tema tahtmist ravida. Tahtliku aktiivse
soovituslik, ei kehti moraaliotsustustele, nt kui tahad X-i, tee Y. Kui tahad olla terve, tee sporti. 11. Esitage Kanti eetikateooriale vähemalt kaks vastuväidet! See teeb võimalikuks triviaalsed teod (nt. Igaüks peaks sidumist alustama paremast kingapaelast. Me võime selle ilma probleemideta universaliseerida, kuid sellel poleks mõtet.) See omistab emotsioonidele ebaadekvaatse rolli. Nt. talitatakse küll kategoorilise imperatiivi järgi, ent seda tehes tuntakse vastikust aidatava vastu. 12. Tooge näide kohustuste konfliktist! Kui on kaks kohustust: kohustus rääkida tõtt ja kohus kaitsta oma lähedasi, ja kui keegi ajab taga kirvega minu sõpra, sõber peidab end minu majja, ja kirvemõrvar tuleb küsima, kas ta on minu majas, siis ei ole mul vastust. 13. Kritiseerige teopõhiseid eetikasüsteeme vooruseetika positsioonilt (vähemalt kahel viisil)!
Moraali imperatiivid Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid hüpoteetilised, katekooriline imperatiiv. Hüpoteetiline imperatiiv pigem soovituslik käitmusjuhis ja ei kehti moraaliotsusustele. Kui tahad A, tee X. Kategooriline imperatiiv absoluutne moraaliseadus. Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategorilise imperatiivi testi. 8) Utilitaristlik eetika ja deontoloogiline ehk kohuse-eetika (Pojman, 170-190; 215-241) utilitarism - Teooria, mille järgi õige tegu on selline, mis maksimeerib kasulikkust. Kasulikkus võidakse siinjuures määratleda naudingu (Jeremy Bentham), õnne (J. S. Mill), ideaalide (G. E. Moore ja H. Rashdall) või huvide kaudu (R. B. Perry). Utilitarism võetakse sageli lühidalt kokku motoga
moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: ,,Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse. Immanuel Kanti transtsendentaalne filosoofia
annaabi.ee 
