Absoluutsest ja relatiivsest (0)

Absoluutsest  ja relatiivsest 
  
 
 
Keegi vaga mees õpetas meid kord laulma: „Nüüd olen mina põhja leidnud, mis minu ankru kinnitab” 
 
Neis sõnades on väljendatud õieti kogu  inimelu  mõte: inimene polegi muud teinud, kui otsinud 
põhja, kuhu kinnitada oma  ankur  — hingeliselt ja vaimselt muidugi. 
 
Veel praegu peetakse suureks või suurimaks kultuurisammuks asjaolu, et inimene avastas oma 
kindlaks ankrupõhjaks Jumala, selle kõige­väelise olendi, kes pidi olema kõige algus ja ots. Usus 
Jumalasse  peitus ja peitub ikka veel kõigutamatu kindlus paljudele  inimestele elus ja surmas. 
 
Aga varsti ilmus neid, kes ei rahuldunud, et nende hinge ja vaimu ankruplatsiks oleks kõigeväeline. 
Neile ei olnud sellest küllalt. Nemad ihkasid veel kindlamat kui on jumal, see kõigeväeline. Nemad 
ihkasid, et nende hinge ja vaimu ankruplats oleks neis enestes. 
 
Nagu võiduhüüe kõlas lõpuks läbi maa­ilma: „Mõtlen, seega olen.“ Mõte oli see, mis pidi olema kõige 
inimliku aluspõhi ja mõttevõimuga hakati ehitama inimese olemise iga­vest koda. Ühes ehitustööga 
kasvas inimese mõtte võimsus ja ulatus ja ka usk iseendasse. 
 
Varsti ei ihatud ehitada ankrupõhja mitte ai­nult inimese hingele ja  vaimule , vaid kogu maailmale. 
Püüti leida igavesed ja paratama­tud seadused kõigele, säras see taevas, lendas  õhus. ujus vees, ronis 
maapinnal või hingitses maa all. 
 
Aga kõige suuremas tööhoos kõlas äkki maailma  tarkade  kõrvu: „Ignorabimus (ei tea)“. See oli 
kuulmatu hoolimatus, jõhkrus, otse julmus. Inimene oli kõik nii ilusasti kogu maailmas oma mõistuse 
järele seadnud ja nüüd äkki öelda: ei tea! 
 
Muidugi, leidus nii paljugi, mida inimene veel ei  teadnud , aga vähemalt oldi veendunud, et inimese 
mõistus on võimeline kõik teadma, antagu ainult talle veel mõnigi sajand tööta­miseks mahti. 
 
Kuid mitteteadmise apostlite tõsine iulmus selles seisiski, et nad kahtlesid inimmõistuse 
teadmisvõimes üldse. Nad tormasid inimliku teaduse kindlakspeetud aluste kallale ja hakka­sid neid 
õõnestama. Ning ennäe!  Talad , mil­ledel seisis kogu mõttetöö, lõid kõikuma. Ab­soluutselt kindel alus 
jäi parimal korral ainult relatiivselt kindlaks. 
 
Seal me nüüd oleme:  teadusel on veel ainult praktiline tähendus, mitte rohkem. Seda tea­vad 
ameeriklased kõige paremini. Nemad ta­pavad autodega rohkem inimesi kui ühes eu­rooplastega 
Maailmasõda pidades ja nemad ehitavad kahesajakordseid maju, aga oma hinge ja vaimu ankrupõhja 
otsivad „kristlikust teadusest“. 
 
Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlbelisu­sega. 
Inimmõistus lõi kategoorilise impera­tiivi, aga see langes või paindus ühes teiste ta­ladega, milledele 
tugenes inimlik teadus. Kate­goorilisest imperatiivist sai parimal korral hari­lik imperatiiv, mis polnud 
enam käsuks kogu inimkonnale, vaid ainult käskijale endale. 
 
Samuti sündis kirjanduses ja kunstis. Ini­mene uuris läbi vana Kreeka ja  Rooma loo­mingu, niipalju kui 
teda leiti säilinuna, ja jä­reldas sellest kindlad juhtnöörid, milline peab olema eeskujulik teos, mis on 
ära seletatud klassikaline. Ja Euroopas leidus küllalt annet, veel enam aga lihtsat nutikust, et luua 
klassikalist. 
 
Aga ühel ilusal päeval leiti, et klassikalist Kreekat pole vististi kunagi olnud. See mõiste on sündinud 
meie mõistuse pealiskaudsusest ja meie teadmiste nappusest. Kreeka pole ku­nagi olnud klassikaline, 
vaid alatiselt keev, kob­rutav, tormitsev,  muutlik , püsimatu. 
 
Nõnda kaotasime viimse  lootuse , et meiegi võiksime saada kord sõna tõsises mõttes klassikaliseks, 
nagu olime seda arvatava Kreeka ees­kujul seletanud ja unistanud. Ühes sellega kipume aga kaotama 
veel enam: kipume kaotama veendumuse üldse, et on olemas mingisugused tunnused või mõõdud, 
millede põhjal otsustada teoste väärtuse või kaalu üle. 
 
Et see tõesti nõnda on, näitab seegi asjaolu, et Euroopas on  arvustus  üldiselt muutunud ai­nult 
reklaamivahendiks. Meie ei taha seda olukorda veel õieti maksvaks tunnistada ja süü­distame 
teineteist reklaamarvustustes. Me ei ole veel õiged eurooplased . Aga me püüame selleks saada 
kõigest hingest, mis on üpris loo­giline, arvestades eelöeldut. Ei saa olla vähegi erapooletut arvustust, 
kui pole mingit ühist  arusaamist   arvustuse  ülesandeist või teoste väärtustest. 
 
Pealegi, kui teadusel lõid kõikuma abso­luutsed alused, siis hakati toonitama tema ka­sulikkust. 
Loomulik, et kunsti ja kirjandusega peab sündima seesama, kui ka nemad, kaota vad oma 
absoluutsed tunnused või mõõdud: ka  neilt  peab hakkama nõudma praktilist kasu, mille võib elu 
konjunktuuri vahelduvuse tõttu kas või igapäev uuesti ja muudetult kindlaks määrata. 
 
Ja et seda Euroopas ning mujalgi nii laial­daselt viimasel ajal tehakse, siis on see uueks tõenduseks, 
mil määral oleme kaotanud usu mitte ainult klassikalise kunsti ja kirjanduse olemasolusse, vaid 
kirjandusse ja kunsti kui omapäraseisse hinge- ja vaimuavaldusisse üldse. Ikka enam ja enam kaldume 
uskuma, et aja­leht oma juhtkirja ja kuriteo- ning õnnetuse sõnumitega on ainuke õige hinge kosutus 
ja vaimuvara. 
 
Aga samal ajal, kui isegi sellisel vagal maal, kui on seda Inglismaa, kõrgemad vaimu­likud kinnitavad, 
et inimesed ei usu enam kõi­geväelist jumalat ja muutuvad uuesti paganaiks, samal ajal, kui mõistuse 
saavutuste  alu­sed on kõigutatud, kui inimesed muutuvad kõlbeliste piiride vastu ükskõikseiks ja kui 
kunst  ja kirjandus kaotavad  oma tõsise olemasolemise mõtte, samal ajal püütakse luua uut 
ab­soluutselt kindlat ja vääramatut elumõtte alust ühe või teise üksiku isiku kõigeväelise tujuna, 
tahtmisena. 
 
Et see püüe maa maalt ikka enam teostust leiab, see ei tõenda midagi muud, kui et ini­mene 
kariloomana ihkab nii paratamatult mingit hingelist ja vaimset tuge, kindlat alust, kuhu võiks ometi 
jälle kord kinnitada oma lo­hiseva ankru. Ta on kõigutatud oma usus ju­malasse, iseenda mõistusse, 
tundmusse, taht­misse, aga teise inimese mõistust ja tahtmist suudab ta alles  uskuda , nagu oleks see 
vägevam ja kindlam kui kõik muud hinge ja vaimu kind­lused kokku. 
 
Õnn kaasa sulle, inimene, sinu uues usus! 
 
A. H. Tammsaare 
 
Tänapäevast nr. 3/1937