Mis on valetamine ja kas ja millal on see lubatud? (0)

Mis on valetamine ja kas ja millal on see lubatud?
Pole olemas universaalset definitsiooni valetamisele. Mitte, et see oleks keeruline nähtust, millest enamik inimesi aru ei saaks, vaid raske on panna seda sõnadesse nii, et see oleks ühtselt mõistetav ning kajastaks endas kõikvõimalikke situatsioone, mil valetamine võib aset leida. Kõige laialdasemalt levinud definitsiooniks peetakse aga järgmist: valetamine - see tähendab edastada mittetõene väide teisele inimesele eelduse ja kavatsusega, et teavet vastuvõttev inimene usub saadud informatsioon tõelisusesse (Primoratz, 1984: 35 – 37).
Selline definitsioon on hästi lahti seletatav nelja osana. Esiteks, valetamine eeldab, et inimene koostab väite. Teiseks, see sama inimene peab ise uskuma, et koostatu väide ei ole tõene ehk väide peab alati olema ebatõene. Kolmandaks, valetamine eeldab, et see ebatõene väide edastatakse ka kindlasti teisele inimesele, kes siis neljandaks usub, et tegemist on tõese väitega ning teate edastaja on veendumusel, et see, kellele ta teate edastab, peab seda ka tõeseks (Mahon, 2008). Kui mõni antud etapist ei toimuks, siis ei oleks ka valetamist.
Ameerika poetess Adrienne Rich on öelnud : „Inimene valetab nii oma sõnade kui ka oma vaikusega.“ Ükskõik, millist valetamise definitsiooni me ka lõpuks õigeks ei peaks, olen veendumusel, et see ütlus ütleb valetamise kohta kõik.
Sellega on küll valetamine teoorias defineeritud, kuid mitte miski ei vihja sellele, kas tegemist on moraalselt õigustatud või mitteõigustatud teoga. Kuigi iga inimene teab, mis on valetamine, ei ole seda praktilisest aspektist lähtuvalt kerge sõnadesse panna ja seega ei ole ka lihtne valetamist mõista või hukka mõista. Iga definitsiooniga tekib tunne, et teatud olukordades on tõesti nii, kuid alati see ei kehti. Näiteks väide, et valetamine on tõe varjamine ning seega teiste petmine ning neile haiget tegemine. Kuid kui tõe rääkimine teeks teistele haiget, kas siis oleks valetamine õigustatud? Leian, et kõige parem on valetamist defineerida ning õigustada või mitte õigustada näidete abil.
Legendaarse jalgpallitreeneri Knute Rockne’ üks kõige kurikuulsamaid ning motiveerivaid kõnesid on „Win one for the Gipper“ kõne, milles ta vihjab endise Notre Dame’i jalgpalluri, George Gippi väidetavale viimasele soovile. Tema soov seisnes selles, et kui mängijatel tekib raske olukord, siis treener tuletaks neile Gippi meelde ning et nad võidaksid mängu just tema nimel. Ta pidas selle kõne 8 aastat pärast Gippi surma, ühe otsustava mängu poolajal ning Rockne kõne läks mängijatele väga hinge. Nõnda õnnestus tal oma mängijad emotsionaalselt nii üles kütta, et nad läksidki ja võitsid mängu. Tegelikult ei viibinud Rockne aga Gippi surivoodi ääres ning puudub lõplik tõde selle osas, kas ülalmainitud vestlus üldse aset leidis (Notre Dame’i ülikool, 1996).
Immanuel Kant (1724 – 1804) on saksa valgustuse suurim filosoof ja üks kõigi aegade olulisemaid filosoofe üldse. Ta oli ühteaegu nii ratsionalist kui ka absolutist. Kant ning kantiaanlik moraalieetika ütleb, et valetamine iseenesest ei ole moraalne ega hea tegu ja me ei tohi valetada mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel. Kantiaanlik süsteem on reegli - deontoloogiline süsteem, mis tunnistab universaliseeritavuse põhimõtet ning ka mõtet, et moraalihinnanguid andes lähtutakse reeglitest ehk printsiipidest (Pojman, 2005: 221 – 226). Seega vale, mille rääkis treener Rockne oma mängijatele nende motiveerimiseks ja ergutamiseks, ei ole Kanti põhimõtetega kooskõlas. Isegi, kui treener arvas, et teeb seda hea eesmärgi nimel, siis sellegi poolest mõistaks Kant tema vale hukka, kuna tulemused ei ole olulised. Ainus, mis loeb, on sisemine headus ja siirus ning sellel hetkel polnud kuulus jalgpallitreener oma käitumises siiras ega ka mõtetes aus.
Veel üks aspekt, millest lähtudes Kant treeneri tegevuse hukka mõistaks, on fakt, et treener Rocke kasutas Gippi vahendina (võib-olla oleks siinkohal õigem öelda, et kasutas vahendina ainult mälestust temast, kuid leian, et idee jääb samaks). Kanti arvates on inimene väärikas ja ratsionaalne olend, kellesse ei tohi suhtuda , kui ainuüksi pelgalt vahendisse, vaid alati ka ühtlasi eraldiseisvasse eesmärki. Vale aga tähendab alati, et me instrumentaliseerime teise inimese, allutame ta enda suhtes välistele eesmärkidele ning selles tähenduses võtame temalt vabaduse ja vastutuse (Kant, 2004: 2694). Kuid antud olukorras kasutab treener Rocke Gippi nii valetamiseks kui ka vahendina täitmaks oma eesmärke, mis mõlemad on vastuolus Kanti põhimõtetega. Siinkohal võib veel lisada, et teatud mõttes kasutas treener ka oma meeskonda vahendina, et võita mäng (ehk täita oma eesmärk).
Ainus, mis Kanti arvates on hea iseenesest ning ilma igasuguse täpsustuseta, on hea tahe . Hea tahe on tahe täita kohust kohuse enda pärast. Kõik ülejäänud seesmised hüved , nii moraalsed kui ka intellektuaalsed, võivad teenida halba tahet ning seetõttu tõenäoliselt aidata kaasa ka kurjale. Need ülejäänud seesmised hüved on moraalselt väärtuslikud vaid siis, kui nendega kaasneb hea tahe (Pojman, 2005: 225). Kas sellise teooria järgi peaks valetamine olema siiski lubatud, eeldusel , et sellega kaasneb hea tahe ning hea tahe ainult?
Lisaks eelnevalt mainitule oli Kant ka veendumusel, et inimesed peaksid järgima reegleid, mis on universaalsed kõigile. Moraalne kohustus on absoluutne, see kehtib tingimusteta. Kuid siinkohal ei saaks treener Rocke käitumist universaliseerida kategoorilise imperatiivi abil kõigile kehtivaks, kuna see viiks inimeste omavahelisele mitteusaldamisele. Seda, millist kasu meeskond sai ja kas treener käitus targalt , ei pea Kant nii oluliseks. Kategoorilise imperatiivi järgi oleks treener pidanud käituma selliste maksiimide alusel, mida ta sooviks näha universaalsetena, kõigile kehtivate seadustena. Antud juhul oleks kehtiv maksiim : treener valetab meeskonnale alati, kui meeskonnal läheb täbarasti ning see printsiip peab olema avalik. Sellisel juhul kaoks ära tõe väärtus treeneri ja meeskonna suhtes, sest meeskond teaks kohe, et treener motiveerib neid vale informatsiooniga, kui neil mängus halvasti läheb. Kokkuvõttes pole see printsiip universaliseeritav, kuna nii kaoks inimeste vahelt igasugune usaldus ning keegi tegelikult ei taha, et neile valetataks, seega mõistaks kantiaanlik moraalieetika valetamise alati hukka.
Utilitaristid aga ütlevad, et oluline on, et oleks suurim õnne suurimale hulgale võrdselt jaotunud, seega, kui selleks on vajalik ka vale, siis see on lubatud ning õigustatud. Siinkohal võivad utilitaristid treeneri vale mitte hukka mõista, kuna valetamise eesmärk oli viia oma meeskond võidule ning saavutada hea tunne nii meeskonnaliikmetes kui ka nende toetajates. Siinkohal arvan, et pigem mõistaksid tema käitumise õigeks teoutilitaristid, kelle jaoks on tegu õige siis ja ainult siis, kui selle tulemuseks on niisama palju hüvet, kui mistahes mõeldaval alternatiivil (Pojman, 2005: 182), sest mängu võit toob kasu nii treenerile, mängijatele kui ka kogu meeskonnaga seotud inimestele ja nende poolehoidjatele, mis on suhteliselt suur hulk inimesi. Siiski võib siin tekkida lahkheli selle osas, et kummale meeskonnale see rohkem mõjub ehk kas suurem on võitjate kasu või kaotajate kahju. Sellegi poolest ei mõistaks teoutilitaristid treeneri valet täielikult hukka, kuna tegu sooritades on mõeldud tagajärgedele , mis suure tõenäosusega tooks kasu väga paljudele.
Jalgpalli juurest eemale liikudes saab siinkohal tuua veel ühe hea näite: kurjategija ajab taga teie sõpra, kes enda päästmiseks teie juurde jookseb ning ennast teie maja ülemisele korrusele peidab. Natukese aja pärast koputab kurjategija teie uksele ning küsib, kas te olete seda meest näinud ja kas te olete teadlik tema asukohast. Kanti moraalifilosoofiast lähtuvalt on teil kohustus oma sõbra asukohta reeta. Immanuel Kant on veendumusel, et meil ei ole õigus valetada isegi hädaolukorras või õilsal eesmärgil. Kokkuvõttes pole oluline, kas meie vale otseselt ka kedagi kahjustab või mitte, vale õõnestab ühiskonna aluseks olevaid kokkuleppeid ning seetõttu teeb usaldamise põhimõtteliselt võimatuks (Kant, 2004: 2692 – 2693). Kuid utilitaristliku moraalifilosoofia kohaselt peate te kaaluma kõigi variantide tagajärgi ning seega on teil ka võimalus kurjategijale valetada, sest vale informatsiooni edastamine võib päästa teie sõbra elu ning see võib olla ühiskonnale kasulikum kui teie sõbra surm.
Seega võime öelda, et näiteks kantiaanliku moraalifilosoofia pooldajad mõistaksid valetamise alati hukka, kuid samas näiteks utilitaristid kaaluksid valetamisega seotud teo tagajärgi ning teatud olukordades oleks valetamine ka lubatud. Järelikult võime vaadelda valetamist kui sisemist väärtushinnangut, mistõttu tuleb alati olla aus, või siis jällegi keskenduda sündmuse tagajärgedele ning sellest lähtuvalt tegutseda nii, et keegi ei saaks kannatada või et enamusel oleks hea.
Usun, et me ei saa mitte kunagi hakata üheselt ütlema, kas valetamine on õige või vale. Me saame öelda, et me ei tohi teistele halba teha ning seetõttu ka halva eesmärgi nimel valetada, kuid valetamine ei ole kunagi ühekülgne. Siinkohal ongi paslik öelda, et valetamine sõltub inimese enda moraalsetest tõekspidamisest või siis sõltuvalt millist moraalifilosoofiat inimene järgib. Sest ükskõik mis situatsioonis inimene ka ei oleks, tähtis on enda ja teiste mitte ohtu seadmine , kuid kas selle nimel tasub valetada, see jääb iga ühe enda otsustada.
Kasutatud kirjandus:

Kant, I. Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada ja valest. Tõlkinud Eduard Parhomenko. – Akadeemia, 2004, nr 12, lk. 2682 – 2695.

Mahon, J. E. The Definition of Lying and Deception. Stanford Encyclopedia of Philosophy , 21 February 2008. [ http://plato.stanford.edu/entries/lying-definition/#DefLy i ] 20.12.2014

Pojman, L. P. Eetika – õiget ja väärt avastamas. Tõlkinud Tiiu Hallap . Tallinn: Eesti keele sihtasutus , 2005, 423 lk

Primoratz, I. Lying and the “Methods of Ethics. -  International Studies in Philosophy, 1984, Vol. 16, No. 3, pp. 35-57

University of Notre Dame. Knute Rockne's "Win One for the Gipper" Speech. University of Notre Dame’s Archives, 1996. [ http://archives.nd.edu/research/ texts/rocknespeech.htm ] 20.12.2014