õigusnormid (5)

Peatükk III: Õigusnormid
1. Õigusnorm süsteemi osana ja sotsiaalse normina
Inimkäitumises kehtivad kindlad reeglid ning seal valitseb kindel kord. N. Luhmann käsitleb ühiskonda kui süsteemi, mis funktsioneerib sarnaselt iseseisva organismiga. Sotsiaalne reguleerimine on teatud süsteem, milles toimivad ühe elemendina õigusnormid. Täpsemalt: sotsiaalne reguleerimine on süsteem, mille elemendid on sotsiaalsed normid ja mis on üksteisega teatavas suhtes.
Iga süsteemi kaks omadust on mitteamorfsus ja terviklikkus . Mitteamorfsus – temas võib leiduda erinevaid elemente, mis on omavahel teatud viisil seotud. Terviklikkus – ehk ühtsus viitab süsteemi eraldatusele teistest süsteemidest. Süsteemi mõiste rajaneb elemendi ja suhte mõistetel.
Süsteemi iseloomustatakse tunnuste järgi: hierarhilisus, iseseisvus , eesmärk, organiseeritus, isereguleerivus jne. Hierarhilisus – süsteemi element on ühest küljest süsteemi terviklik osa, teiselt poolt aga iseseisev madalamat järku süsteem. Sotsiaalse reguleerimise elemendid – sotsiaalsed normid – on seega süsteemi terviklikud osad, moodustades ise sotsiaalse reguleerimise süsteemiga võrreldes madalamat järku süsteeme. Süsteemid on paratamatult hierarhilised. Hierarhilisust saab jälgida süsteemis hierarhiat pidi ülespoole või allapoole. Igal süsteemil on oma struktuur. Struktuur rajaneb süsteemi elementidel.
Süsteem on seda liigendatum, mida rohkem on temas elemente. Struktuuri reguleerivate seaduspärasuste toimel kohanduvad isereguleeruvad süsteemid keskkonnatingimustele ja iseenda muutustele ning saavutatu optimaalsele lähedase hierarhilise struktuuri.
Sotsiaalse regulatsiooni liike ehk hierarhilisi süsteeme on mitmeid. Olemus sõltub nende üldiste ja üldkohustuslike käitumismastaapide iseloomust, on antu reguleerimise liigi normatiivseks aluseks, lähtepunktiks.
Suhete reguleerimine reeglite abil. Reeglitega määratakse käitumisvariandid nendele, kes satuvad reeglis kirjeldatud olukordadesse. Üldist reeglit tuleb mõista kui normi.
Paljusid inimestevahelisi suhteid reguleerivad tavanormid. Tavanormidest kinnipidamist ootab ühiskond tervikuna . Ühiskond koosneb mitmetest sotsiaalsetest kordadest: moraalikorrast, tavakorrast, korporatiivsest korrast, religioossest korrast jne. Tegemist on normatiivse reguleerimisega, kujunemise aluse moodustavad eriliigilised sotsiaalsed normid.
Normatiivse reguleerimise süsteeme iseloomustab ühtsus, süsteemi elemendid on omavahel seotud. Terviklikkuse tagab, et elementide vahel on arvukamad ja tugevamad suhted, kui näiteks mõne teise süsteemi vahel. Ühtsus, terviklikkus ja iseseisvus on süsteemide puhul väga lähedal asuvad mõisted.
Oluline on süsteemi organiseeritus ehk korrastatuse aste. Eeldab süsteemi arengut, kõrgemale astmele jõudmine tähendab kvalitatiivseid muutusi. Mida organiseeritum on süsteem, seda vähem saab seda mõjutada väljastpoolt.
Sotsiaalse korra hulka kuulub ka õiguskord kui hästi organiseeritud õigussüsteem. Õiguskorra normatiivse aluse moodustavad õigusnormid.
Õiguse normatiivne tõlgendamine näitab, et olemasolevast õigusest võib luua normi-reegli vaid juhul, kui olemasolevat õigust mõistetakse kui ühtset ja põhimõttelist alget.
2. Õigusnormi funktsioon
Õigusnormid ei ole lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid. „Sein“ ja „sollen“ (olema ja pidama ) eristamine. Kirjutatud õiguses on õigusel lause vorm (nn. õiguslause). Õiguslaused on sellised laused, mis sisalavad tähendusi õiguse sisu või õiguse kehtimise kohta. Nad on pidamislaused. Õiguskord on ka sotsiaalse liigina pidamiskord. Tegusõna „paenduma“ eristab õigust teistest nähtustest. Õigusnormist saab teada, mida võib normi adressaat teha või kuidas peab ta antud olukorras otsustama. Selline teadaandmine on seotud normatiivse funktsiooniga. Õigusnorm ei väida kunagi millegi olemasolu. Õigusnorm lubab, kirjutab midagi ette, tagab või jätab ilma.
Õigusnormid on seega käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud õiguslausetena. Nad pole tõesed ega väärad. Nad on kas kehtivad või mitte, ehk nad kas kuuluvad õiguskorda või mitte.
Kontinentaalses õigussüsteemis on õigusnorm anda üldiseid, kättesaadavaid ja mõistetavaid käitumisnorme, mille alusel kohtunikud ja kodanikud võiksid lihtsalt määrata, millisel viisil tuleb probleem lahendada.
Kontinentaalses õigussüsteemis eristatakse õigusperekondasid, mis on rajatud põhimõtteliselt ühtsetele alustele , kuid on ka erinevusi. Ühtse alusena peetakse silmas õigusnormi kui kontinentaalse õiguse vundamenti. Romaani õigusperekond: Prantsusmaa, Belgia, Luxemburg, Monaco , Itaalia, Hispaania ja Holland . Osaliselt ka Ladina-Ameerika riigid, Quebec Kanadas, endised Prantsusmaa kolooniad Aafrikas ning endine Hollandi koloonia Indoneesia , Maghrebi riigid Maroko, Tuneesia , Alzheeria, Liibanon ja Süüria. Saksa õigusperekond: Saksamaa Liitvabariik, Austria, Liechtenstein, Sveits , Türgi ja Kreeka. Siia võib paigutada ka Tai, Jaapani ja Lõuna-Korea. Kuni 1949. aastani kuulus siia perre ka Hiina RV. Soome, Rootsi, Taani, Norra, Island . Eesti õigussüsteem on ka lähedasem germaani õigusperekonnale.
Õigusnormi üldisus tähendab tema abstraktset iseloomu, sätestab tüüpjuhtumid. Abstraktne iseloom viitab heale õiguskultuuri tasemele . See tunnus on nii tähtis, et peetakse koguni õigusriigi vältimatuks tunnuseks. Õigusnormide kättesaadavus viitab õigusnormide kinnitamisele õiguse allikates . Mõistetavus on seotud keele lihtsusega ja arusaadavusega.
Õiguse funktsioonid: 1. Sisemise rahu kindlustamine, mis hõlmab a) konfliktide ennetamist ja b) konfliktide lahendamist; 2. Vabaduse kindlustamine, mis hõlmab a) kaitset teiste sekkumise eest isikuvabadusse, b) kaitset riigi sekkumise eest ja c) vabaduse realiseerimise garanteerimist; 3. Õigusliku võrdsuse tagamine; 4. Sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine; 5. Sotsiaalsete protsesside juhtimine. Õigusnormide keskne funktsioon on suunata ja juhtida kodanike ja ametnike käitumist. Õigusnormid stabiliseerivad suhteid ühiskonnas. Soodustavad inimeste sotsialiseerumist. Tagavad õigusriigis füüsilise ja mõneti sotsiaalse kaitse, mida võib tähistada kui õigusnormi turvafunktsiooni. On ka otsustamisfunktsioon – õigusnormid on vastavate otsuste tegemise aluseks ning nende legitiimsuse põhjenduseks.
3. Õigusnormi mõiste ja struktuur
Levinud on arusaam, et õigusnormid kuuluvad käsulausete ehk imperatiivide alla. Imperatiivi teooria on pärit juba XIX sajandist. Selle teooria kohaselt peaksid kõik õigusnormid olema kas keelavad või lubavad. Kuid imperatiiviteooria ei sobi, sest õigusnorme liike on palju rohkem kui lihtsalt lubavad ja keelavad normid. Õigusnormide mõte pole vaid lubada ja keelata, vaid õiguslike tagajärgede esilekutsumine.
Normide struktuurid on inimeste poolt kunstlikult konstrueeritud. On omapärased mõttepildid, mis püüavad standardiseerida ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku käitumise vahelist seost. Õigusnormi struktuur on teatud mudel sellise seose esitamiseks . Normi struktuuri saab tuletada tänu tema formaalsele määratlusele. Õigusnorm on ius scriptum . Õigus kujutab endast formaalsete sidemete ühtsust, kuid tal on konkreetne sisu.
Iga täielik õigusnorm koosneb kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis on eluline asjaolu kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud. Õiguslik tagajärg on lubamine (õigustus), käsk või keeld ise. Faktiline koosseis tähistada T ja õiguslik tagajärg R. Kui T, siis R. Tavaliselt koosneb faktiline koosseis mitmest elulisest asjaolust (juriidilisest faktist).
Kui faktiline koosseis koosneb ühest elulisest asjaolust, siis on tegemist lihtsa struktuuriga. Mitu elulist asjaolu tähendab kas keerulist ( elulised asjad toovad kaasa õigusliku tagajärje oma kogumis) või alternatiivset ( õigusliku tagajärje saabumiseks piisab ühe elulise asjaolu esinemisest) faktilist koosseisu. 1. Keeruline - kui on T-1 ja T-2 ja T-n, peab olema R. 2. Alternatiivne – kui on T-1 või T-2 või T-n, peab olema R.
Saabuvad õiguslikud tagajärjed võivad olla lihtsad, keerulised või alternatiivsed. Lihtne näeb ette ühe võimaliku või vajaliku tagajärje. Keeruline näeb mitu võimalikku või vajalikku tagajärge. Alternatiivne näeb ette ühe võimaliku/vajaliku tagajärje mitmest.
Eluliste asjaolude kirjeldus on hüpotees (H) ning juriidiliste faktidele järgnev õiguslik tagajärg on dispositsioon (D) või sanktsioon (S). Hüpoteesis kirjeldatakse, mille puhul tuleb antud normist lähtuda. Dispositsioon näitab, milline peab olema käitumine, kui inimene on sattunud teatud situatsiooni. Sanktsioon näeb ette mõjutusvahendite kasutamise.
Ilma hüpoteesita pole õigusnormi. Siis puudub tal praktiline tähendus. Õiguslik tagajärg võib tulla kas õiguspäraselt käitudes või õigusnormi rikkudes . Vastavalt leiame õigusliku tagajärje dispositsioonist ning sanktsioonist.
Õiguslikkus mõttes on subjektiivne õigus ilma vastava juriidilise kohustuseta sotsiaalne „null“. Riikliku sunni rakendamise mudel: Kui T, siis R, vastasel juhul S. S on seal riikliku sunni liik ja määr. Aulis Aarnio jaotab õigusnormid primaarnormideks ja sekundaarnormideks. Primaarnormid sätestavad kodanike käitumist, neid võib nimetada ka käitumisnormideks. Sekundaarnormid on määratud ametiisikute jaoks, võib nimetada ka reaktsiooninormideks. Kolmeelemendilist struktuuri nimetatakse loogiliseks struktuuriks. Faktiliselt on täielikud õigusnormid kaheelemendilised, koosnedes abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest.
4. Õigusnormide liigid
4.1. Avaliku- ja eraõiguse normid
Kõik õigusnormid jagunevad traditsioonide kohaselt avaliku õiguse ja eraõiguse normideks. Nii era- kui ka avalikus õiguses eristatakse üksikuid õigusvaldkondi – õigusharusid. Õigusharu on suhteliselt iseseisev õigusnormide kogum. Eraõigusesse kuulub näiteks tsiviilõigus, kaubandusõigus, asjaõigus, autoriõigus jne. Avalikku õigusesse kuuluvad riigiõigus, haldusõigus, kirikuõigus, kriminaalõigus, kriminaalprotsessiõigus jne.
Era- ja avaliku õiguse normid on mitmeti seotud. Seos võib avalduda juba üksikutes õigusvaldkondades enestes. Tööõigus pole näiteks ainult eraõiguslik, vaid seal on ka avaliku õiguse õigusnorme ( kollektiivleping ). Sidemed era- ja avaliku õiguse vahel võivad olla ka funktsionaalsed . Näiteks võib avalik-õiguslike õigusnormide nõuete rikkumine kaasa tuua eraõiguses lepingu õigustühiseks tunnistamise. Kuid ka avaliku õiguse normid on eraõiguse „teenistuses“.
4.2. Regulatiivsed ja õigustkaitsva normid
Regulatiivsed normid kehtestavad juriidilised õigused ja kohustused. Need on käitumisnormid. Sellised normid on mõeldud õiguspärase käitumise jaoks, sest nad kirjeldavad , kuidas õiguspärane käitumine peab välja nägema. Regulatiivsed jagunevad neljaks. 1. Lubav – „Üürnikul on õigus koos elavate perekonnaliikmete ja üürileandja kirjalikul nõusolekul anda allüürnikule käesoleva seaduse § 29 1. lõike tingimustele vastav osa tema poolt üüritud eluruumist...“. Toodud õigusnorm lubab teatu viisil käituda. 2. Kohustav – Elamukoodeksi § 52 sätestas: „Üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks poolte kokkuleppel peab olema kõigi üürnikuga koos elavate perekonnaliikmete kirjalik nõusolek“. Toodud õigusnorm kohustab teatud kindlaks käitumiseks. 3. Keelav – Elamukoodeksi § 60 lg 4 sätestas: „ Tööandja eluruumist ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andmata...“ Toodud õigusnorm keelab teatud tegevuse. 4. Ergutusnormid – nende hulka kuuluvad sellised õigusnormid, mis sisaldavad seisukohti, õiguspärase ja ühiskondlikult kasuliku käitumise ergutamiseks.
Õigustkaitsvad normi näevad ette riikliku sunni ehk sanktsiooni olemasolu. Kui regulatiivsed normid on seotud õigussubjekti positiivsete tegudega, siis õigustkaitsvad normid sisaldavad riigi negatiivset hinnangut õigusvastasele käitumisele. Õigustkaitsvad normid on ametiisikutele suunatud ja kujutavad endast sekundaar- ehk reaktsiooninorme.
Mõlemad, nii regulatiivsed kui ka õigustkaitsvad normid, on täielikud normid.
4.3. Mittetäielikud (spetsialiseeritud) normid
Grammatiliste lausetena on nad täielikud, aga õiguslausetena on nad mittetäielikud. Nad on osa õigustloova akti kehtivusest. Õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu omandavad nad alles seoses teiste õigusnormidega. Mõnikord nimetatakse neid ka spetsialiseeritud õigusnormideks.
Mittetäielikud õigusnormid jagunevad seletavateks, viitavateks ja kitsendavateks. 1. Seletav – „Valimistulemused selgitatakse valimisest vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel“. Seletab otsese valimise jooni. 2. Viitav – „Kohus võib kohaldada käesolevas jaos sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule“. Viide paragrahvile, täieliku õigusnormi moodustabki koos teise paragrahviga. Viitavad õigusnormid on vahendiks , et vältida kordamist. Õigusnormi tekst ei korda paragrahve, ta viitab neile. Kui õigusnorm viitab oma sisus teisele paragrahvile, on ta viitav õigusnorm. Kui aga õigusnorm osundub mõnes teise õigusaktis sisalduvale õigusnormile, siis on tegemist blanketes õigusnormiga. 3. Kitsendav - Kui faktilisele koosseisule lisandub tunnus K, siis T-ga seotud õiguslik tagajärg R ei kehti. Kitsendavad õigusnormid sisaldavad mittekehtivust, mis on aga seletatav ainult positiivse kehtimisega. Kitsendavad õigusnormid näitavad , et õigusnormid ei asu üksteisest mõtteliselt lahus.
Aarnio järgi jagunevad õigusnormid regulatiivseteks ja konstitutiivseteks normideks, viimased omakorda menetlusnormideks, kompetentsinormideks ja seaduskeele määratlusteks. Regulatiivsed normid on käitumisnormid. Konstitutiivsed reeglis määravad, mis on mis, näiteks milline malend on ettur, oda, ratsu. Kompetentsinormid määravad täpselt kes ja kuidas õigusega antud võimu ja õigusi kasutab. Menetlusnorme võib võtta kui kasutusjuhendit. Selline on näiteks norm abielu sõlmimise kohta. Seaduskeele määratlus on vajalikud selleks, et defineerida mõningaid seaduse tekstis sisalduvaid mõisteid juriidilis-tehniliselt. Võib sisaldada ka loendit. Näiteks pärandi saajate loend .
5. Juriidiline fakt
Kui T, siis R. T on elulised asjaolud , millega õigusnorm seob juriidilised tagajärjed. Seega on õigusnormis kõrvuti õigusliku tagajärjega kirjas ka teatud elulised ajaolud, mida nimetatakse juriidilisteks faktideks. Mitte kõik elulised asjad ei ole juriidilised faktid. Eluline asjaolu on juriidilise fakti tähendusega, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude seast ja kinnistanud üldistatud kujul õigusnormid.
Õigusnorm kui sotsiaalne norm saab olla ainult üldise iseloomuga , ta ei saa anda juhiseid konkreetse juhuse jaoks. Juriidilised faktid kujutavad endast kõige mitmekesisemais elulisi asjaolusid. Neid on võimalik liigitada suurtesse gruppidesse. Kui võtta aluseks nende seos inimese teadvuse ja tahtega, siis jagunevad ja sündmusteks ja tegudeks . Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sõltu õiguse subjektide tahtest. Sündmus kui juriidiline fakt on ka näiteks inimese suremine . Tegu on aga juriidiline fakt, mis on sõltuvuses õiguse subjektide teadvusest ja tahtest. Teod võivad olla õiguspärased või õigusvastased. Õiguspäraste tegude puhul käituvad subjektid vastavuses õigusnormidega. Õigusvastaste tegude puhul ei vii subjektid oma käitumist vastavusse õigusnormidega. Juriidilised teod võivad olla õiguse subjektide käitumise individuaalaktid, mis on otseselt suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele . Alati pole individuaalaktid suunatud tagajärje saavutamisele, sellist käitumist nimetatakse juriidiliseks tegevuseks.
Juriidilisi fakte võib liigitada ka õigusliku tagajärje iseloomu alusel. Õigustmoodustavad, õigustmuutvad ja õigustlõpetavad. Õigustmoodustavad juriidilised faktid kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise konkreetsetel õiguse subjektidel. Tegemist ei ole õiguse loomisega . Õigustmuutvad juriidilised faktid muudavad juba olemasolevaid subjektiivseid õiguseid või juriidilisi kohustusi. Teatud muudatusi tuleb näiteks töölepinguseaduses töölaadi või töö keerukuse osas käsitleda õigustmuutvate juriidiliste faktidena. Õigustlõpetavad juriidilised faktid kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja kohustuste toime lõppemise.
Üks ja seesama juriidiline fakt võib olla seotud mitme õigusliku tagajärje võimaliku saabumisega. Kui T, siis R-1 ja R-2 ja R-n; Kui T, siis R-1 või R-2 või R-n. Näiteks toob inimese surm kaasa töölepingu lõppemise, pärandi avanemise jne.