2. seminar filosoofia üldkursuse raames. (9)

2. seminar filosoofia üldkursuse raames.
Tekst: James, W. Pragmatismi tõekontseptsioon — Akadeemia. —Nr. 8/1997 — Lk. 1702-1721. Abistavad küsimused: 
0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus ?
Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõesus juhtub ideega. See muutub tõeseks, sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise, veri-fikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtes-tamise protsess.
1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde? 
“Tõde ei tehta ,” ütleb ta; “ta kehtib absoluutselt, sest on unikaalne suhe, mis ei teeni ühtegi protsessi, vaid sööstab kõrges kaares üle kogemuse ning tabab iga kord oma reaali . Meie uskumus , et too ese seal seinal on kell, on juba tõene, kui ka mitte keegi kogu maailma ajaloos seda ei peaks verifitseerima. Ainuüksi omadus olla selles transtsendentses suhtes muudab tõeseks iga mõtte, millel see omadus on, verifitseerimisega või ilma. Teie, pragmatistid, vahetate põhjuse ja tagajärje ka, kui lasete tõe olemisel asuda verifitseerimisprotsessides. Need on üksnes selle olemise margid , üksnes meie lombakad moodused toimunu järel kindlaks tegemiseks, millistel meie ideedest juba on see imeline omadus. See omadus ise on ajatu nagu kõik olemused ja loomused. Mõtted saavad sellest otseselt osa, nagu saavad osa ka väärusest ja ebaolulisusest. Seda ei saa analüüsiga lahutada pragmaatilisteks tagajärgedeks.”
2. Milles seisneb pragmatistide ja intellektualistide tüliküsimus tõe defineerimisel? Millise loengul õpitud tõeteooriaga James vaidlusse astub ? 
Te tajute selles probleemi. Kui meie ideed ei suuda oma objekti täpselt kopeerida, mida tähendab siis sobivus selle objektiga? Mõned idealistid näivad ütlevat, et ideed on tõesed alati, kui nad on seda, mida me Jumala arvates peaksime selle objekti kohta mõtlema. Teised hoiavad koopia-vaatest lõpuni kinni ja räägivad, nagu oleks meie ideedes tõde proportsioonis sellega, kuidas need lähenevad Absoluudi igavese mõtlemisviisi koopiateks olekule.
Nagu mõistate, kutsuvad need ideed üles pragmatistlikule diskussioonile. Kuid intellektualistide põhjapanev oletus on, et olemuselt tähendab tõde inertset staatilist suhet. Kui teil on olemas tõene idee ükskõik millest, on lugu sellega lõpetatud. Teil on see olemas; te teate; te olete teostanud oma mõtlemissaatuse. Te olete seal, kus mentaalselt peaksite olema; te olete kuuletunud oma kategoorilisele imperatiivile; ning teie ratsionaalse saatuse kõrg-[1703]hetkele ei tarvitse järgneda muud midagi. Epistemoloogiliselt olete stabiilses tasakaalus.
Teisalt esitab aga pragmatism oma tavalise küsimuse. “Kui eeldame, et mingi idee või uskumus on tõsi,” kõlab see, “siis milliseid konkreetseid erinevusi põhjustab selle tõsiolek ükskõik kelle tegelikus elus? Kuidas see tõde realiseeritakse? Millised kogemused oleksid erinevad neist, mida saadaks siis, kui see uskumus oleks väär? Lühidalt, mis on tõe praktiline väärtus kogemuslikus väljendusviisis?”
Hetkel, mil pragmatism selle küsimuse esitab, koidab ka vastus: Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Väärad ideed on need, mida ei saa. Selles seisnebki praktiline vahe, mille tõeste ideede omamine meie jaoks tekitab; see ongi seetõttu tõe tähendus, sest see on kõik, millena tõde teada on.
3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide).
4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus. 
Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises – nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise [ 1715 ] või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud. Selle sisemise oivalisusena ei ole tõel meie kogemustega midagi pistmist. Ta ei lisa midagi kogemuse sisule. Ta ei muuda midagi tõelisuses endas; ta on midagi, mis juhtub lisaks, inertne, staatiline, pelk peegeldus. Tõde ei ole olemas, ta kehtib või on maksev, ta kuulub teise mõõtmesse kui faktid või faktisuhted, lühidalt, kuulub epistemoloogilisse mõõtmesse – ning selle kõlava sõnaga lõpetab ratsionalism arutelu.
Nagu mõistate, kutsuvad need ideed üles pragmatistlikule diskussioonile. Kuid intellektualistide põhjapanev oletus on, et olemuselt tähendab tõde inertset staatilist suhet. Kui teil on olemas tõene idee ükskõik millest, on lugu sellega lõpetatud. Teil on see olemas; te teate; te olete teostanud oma mõtlemissaatuse. Te olete seal, kus mentaalselt peaksite olema; te olete kuuletunud oma kategoorilisele imperatiivile; ning teie ratsionaalse saatuse kõrg-[1703]hetkele ei tarvitse järgneda muud midagi. Epistemoloogiliselt olete stabiilses tasakaalus.
5. Pragmatistlik küsimusasetus tõe kohta. 
Selle mööndusega, et on tingimusi, mis piiravad abstraktse imperatiivi rakendamist, uhab pragmatistlik tõekäsitlus oma täiuses meist taas üle. Meie sundust sobituda tõelisusega peetakse konkreetsete abinõude täielikust džunglist võrsuvaks.
Loodan tõesti näha, kuidas pragmatistlik arusaam tõest teeb läbi klassikalised astmed ühe teooria karjääris. Esiteks rünnatakse uut teooriat kui absurdset; siis mööndakse, et see on tõsi, kuid lihtlabane ja ebaoluline; lõpuks hakatakse seda pidama nii tähtsaks, et selle vastased väidavad, et nad ise avastasid selle. [1702] Meie õpetus tõest on praegu neist kolmest staadiumist esimeses ja teatud ringkondades on tal ka juba mõned teise staadiumi sümptomid. Sooviksin, et see loeng aitaks seda paljude silmis teie seast esimesest astmest kaugemale.
6. Pragmatistlik verifikatsiooni ja kehtestamise käsitus. 
Kuid mida tähendavad sõnad “ verifitseerimine ” ja “kehtestamine” ise pragmatistlikult? Need tähistavad omakorda verifitseeritud ja kehtivaks kuulutatud idee teatud praktilisi tagajärgi. On raske leida üht fraasi, mis iseloomustaks neid tagajärgi paremini kui tavaline sobivusvalem – just sellised tagajärjed on need, mida me silmas peame, kui ütleme, et meie sõnad “sobivad” tegelikkusega. Nimelt juhivad need meid tegude ja teiste ideede kaudu, mida nad ajendavad, teiste kogemusvaldade poole, nende suunas või juurde, mille suhtes me kogu aeg tunneme – sellised tunded kuuluvad meie potentsiaali hulka – et algideed on nendega sobivuses. Need seosed ja üleminekud jõuavad meieni argumendilt argumendile progressiivsete, harmooniliste , rahuldust pakkuvatena. Meeldiva juhtimise funktsioon ongi see, mida me peame silmas idee verifitseerimise all. See selgitus on ebamäärane ja kõlab esialgu üsna triviaalsena, kuld sel on tagajärgi, mille seletamiseks kulub ülejäänud osa mulle antud tunnist .
7. Tõeste uskumuste valdamise praktiline tähtsus, tõemõiste tuletamine sellest. Mõtle järele, kas nõustud punktides 5-7 väidetuga, see on üks teksti keskmeid. 
8. Mis on "reaalid" e. "objektid". 
“Reaalide” või “objektide” all mõtleme siin kas meeleliselt kohalviibivaid argimõistuslikke asju või argimõistuslikke suhteid, nagu kuupäevad, kohad, vahemaad , liigid, tegevused. Järgides oma mentaalset kujutist lehmaraja lõpus asetsevast majast, saamegi maja lõpuks tegelikult näha; saame kujutise täieliku verifikatsiooni. Sellised lihtsad ning täielikult verifitseeritud juhtimised on kahtlemata tõeprotsessi originaalideks ja prototüüpideks. Kogemus pakub tõepoolest ka teisi tõeprotsessi kujusid , kuid need kõik on mõeldavad pidurdunud, mitmekordistunud või üksteisega asendunud esmaste verifikatsioonidena.
9. Miks on mõttekas täielikust verifitseerimisest loobuda (2 põhjust)? 
Rataste ja pommide ja pendli verifitseeritavus on sama hea kui verifitseerimine. Iga lõpuleviidud tõeprotsessi kohta on meie elus miljoneid sellises tärkamisseisundis. Need suunavad meid otsese verifitseerimise poole; juhivad meid nende objektide ümbrusesse, mida ette näevad; ja siis, kui kõik kulgeb harmooniliselt, oleme nii kindlad selles, et verifitseerimine on võimalik, et jätame selle ära, ja tavaliselt on see igati õigustatud.
Tegelikult elab tõde enamasti krediidisüsteemi najal . Meie mõtted ja uskumused “lähevad läbi”, niikaua kui miski neile vastuväidet ei esita, täpselt samuti nagu pangatähed lähevad läbi, seni kuni keegi neid vastu võtmast ei keeldu. Kuid kõik see osutab kuskil asuvatele otsestele silmast silma tõestustele, ilma milleta tõe ehitus kokku variseb justnagu finantssüsteem, millel kusagil rahalist katet ei ole. Teie aktsepteerite ühe asja verifitseerimist minu poolt, mina millegi muu oma teie poolt. Me äritseme teineteise tõdedega. Kuid kellegi poolt konkreetselt verifitseeritud uskumused on kogu pealisehituse alustalad.
Teine oluline põhjus – peale aja kokkuhoiu – täielikust verifitseerimisest loobumiseks tavalises elutegevuses on see, et kõik asjad on olemas liigikaupa ja mitte üksi. Ükskord selgub lõplikult, et meie maailmal on selline iseärasus. Nii et kui oleme kord otseselt verifitseerinud oma ideed mõnesse liiki kuuluva näidise kohta, leiame, et meil on vabadus rakendada neid teiste näidiste kohta ilma verifitseerimiseta. Vaim, mis harjumuspäraselt eristab kohatava asja ning toimib otsekohe selle liigi seaduse järgi, verifitseerimiseks peatumata, on üheksakümne üheksal ootamatusjuhul sajast “tõene” vaim, mida tõestab see, et selle käitumine sobib kõige kohatavaga ja seda ei lükata ümber.
10. Tõesus puhtalt mentaalsete ideede vahel, ideaalse ja meelelise vahekord. 
Kuid tõsiasjad ei ole meie ainus tagavara . Suhted puhtalt mentaalsete ideede vahel moodustavad veel ühe sfääri, milles kehtivad nii tõesed kui väärad uskumused, ning siin on uskumused absoluutsed ehk tingimusteta. Kui need on tõesed, kannavad nad kas definitsioonide või põhimõtete nime. On kas põhimõte või definitsioon, et üks pluss üks on kaks ja et kaks pluss üks on kolm ja nii edasi; et valge erineb hallist vähem kui mustast ; et kui põhjus käivitub, saab alguse ka tagajärg. Sellised propositsioonid kehtivad kõigi võimalike “ühtede”, kõigi mõeldavate “valgete” ja “ hallide ” ja “põhjuste” kohta. Need objektid on mentaalsed objektid. Nende suhted on esmapilgul tajumuslikult ilmsed ning meelte abil verifitseerimine ei ole vajalik. Veel kehtib nendesamade mentaalsete objektide kohta: üks kord tõene, alati tõene. Tõel on siin “ igavene ” iseloom. Kui te leiate ükskõik kus mõne konkreetse asja, mis on “üks” või “valge” või “ball” või “tagajärg”, siis kehtivad teie põhimõtted selle kohta igavesti . Tuleb vaid liik kindlaks teha ning siis rakendada selle konkreetse objekti puhul tema liigi seadust. Te saate tõe kindlasti kätte, kui te vaid liigile õige nime annate, sest teie mentaalsed suhted kehtivad eranditult kõige sellesse liiki kuuluva kohta. Kui teil siiski ei õnnestunud tõde konkreetselt tabada, ütleksite, et liigitasite tõelised objektid valesti.
11. Sõna " sobima " erinev tõlgitsus intellektualistidel ja pragmatistidel.
Tõde, nagu iga sõnaraamat teile ütleb, on meie teatavate ideede omadus. See tähendab nende “sobivust tõelisusega”, justnagu vale tähendab sobimatust sellega. Pragmatistid ja intellektualistid mõlemad peavad seda definitsiooni enesestmõistetavaks. Tülitsema hakkavad nad alles siis, kui on tõstatatud küsimus, mida täpselt võiks tähendada termin “sobivus” ja mida termin “tõelisus”, kui tõelisuseks pidada midagi, millega meie ideed peaksid sobima.
Neile küsimustele vastates on pragmatistid analüütilisemad ja süvitsi minevamad, intellektualistid on lohakamad ja vähem tõhusad. Populaarse arusaama järgi kopeerib tõene idee oma tõelisust. Nagu teisedki populaarsed seisukohad järgib see analoogiat kõige tavalisema kogemusega. Meie ideed aistitavaist asjadest kopeerivad neid tõepoolest. Pange silmad kinni ja mõelge tollele kellale seal eemal seina peal ning tulemuseks on just niisugune tõene pilt ehk koopia sellest sihverplaadist. Kuid teie ettekujutus selle “mehhanismist” (kui te just kellassepp ei ole) on palju vähem kui koopia, ent osutub siiski kõlblikuks, sest ei ole mitte kuidagi tõelisusega vastuolus . Kuigi see kahaneb pelgaks sõnaks “ mehhanism ”, ajab see sõna siiski asja ära; ja kui te räägite kella “aega mõõtvast funktsioonist” või selle vedru “elastsusest”, on raske mõista, mida nimelt teie ideed saaksid kopeerida.
12. Milles seisneb pragmatismi pluralistlik tõekäsitus?
tõe mõiste rüvetamises süüdistamise asemel seda ise defineerida, öeldes, mida täpselt nemad selle all mõistavad, on ainsateks positiivseteks katseteks, mis mulle pähe tulevad, need kaks:

“Tõde on propositsioonide süsteem, mis tingimusteta nõuavad, et nende kehtivust tunnustataks.”

Tõde on nimi kõigile neile otsustustele, mille tegemiseks me tunneme kohustust mingi imperatiivse sunduse tõttu.
Esimene asi, mis selliste definitsioonide puhul silma torkab, on nende väljendamatu triviaalsus. Mõistagi on nad absoluutselt õiged, aga enne seda, kui neid pragmaatiliselt käsitleda, absoluutselt tähtsusetud. Mida te mõtlete siinkohal “nõudma” all ja mida te mõtlete “sunduse” all? Kokkuvõtvate nimedena neile konkreetsetele alustele, miks tõeselt mõtlemine on surelike jaoks enamasti tulus ja hea, võib tõepoolest rääkida tõelisuse nõuetest, millega tuleb sobituda, ja meie kohustustest sobituda. Me tunneme nii neid nõudeid kui kohustusi ja tunneme neid just nende aluste tõttu. [1716]
13. Ratsionalismi vastuargument . Kuidas James selle ümber lükkab, milliseid 
analoogiaid toob? 
Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises – nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise [1715] või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud. Selle sisemise oivalisusena ei ole tõel meie kogemustega midagi pistmist. Ta ei lisa midagi kogemuse sisule. Ta ei muuda midagi tõelisuses endas; ta on midagi, mis juhtub lisaks, inertne, staatiline, pelk peegeldus. Tõde ei ole olemas, ta kehtib või on maksev, ta kuulub teise mõõtmesse kui faktid või faktisuhted, lühidalt, kuulub epistemoloogilisse mõõtmesse – ning selle kõlava sõnaga lõpetab ratsionalism arutelu.
Seega, nii nagu pragmatism vaatab tuleviku suunas, vaatab ratsionalism taas kord tagasi möödunud igaviku suunas. Oma sissejuurdunud harjumusele truuna pöördub ratsionalism “põhimõtete” juurde ja arvab , et kui mõnele abstraktsioonile on kunagi nimi antud, on meil olemas vastuvaidlematu lahendus.
Selle vaadete radikaalse erinevuse tohutu kaalukus elu puudutavate tagajärgede osas ilmneb alles mu hilisemates loengutes. Vahepeal tahaksin aga lõpetada käesoleva loengu, näidates, et ratsionalismi ülevus ei päästa seda rumalusest.