Albert Schweitzer "Kultuur ja eetika" (2)

Alber Schweitzer (1875-1965) „Kultuur ja eetika “
Kaks osa:“ Kultuuri allakäik ja taasloomine“, „Kultuur ja eetika “
--Liiga palju mõtteid kokku surutud, võiks olla illustreerivaid näiteid
--Raske lugeda, sest väga keerulised laused: Paneb eestleitud utilitaristliku eetika kategoorilise imperatiivi protektoraadi alla
--Samas siiski huvitav, sest tihti ei anna otseseid vastuseid, pigem esitab erinevaid vaateid ja paneb neid kahtluse alla.
Esimeses osas kirub kultuuri allakäiku.
1. filosoofia roll ühiskonnas on langenud
18.-19. sajandil oli filosoofia avaliku arvamuse juhtija. 19. saj keskel tõusid esile loodusteadused ja sestsaadik on eetilised mõistuseideed kõrvale jäänud. Selles süüdistab ta ka filosoofe. Filosoofiast sai peaaegu filosoofia ajalugu, loov vaim oli ta maha jätnud.
2. uus eluviis on inimestele laastavalt mõjunud
Majanduse mõju kultuurile : vähenenud on sõltumatute eksistentside arv (käsitöömeistrid on muutunud vabrikutöölisteks, iseseisvad kaupmehed näiteks ametnikeks).
Pidev olelusvõitlus ei lase kultuurile keskenduda. Ületöötamine viib keskendumisvõimetuseni (pärast tööd otsitakse pingutust mittenõudvaid tegevusi). Spetsialiseerumine .
Mentaliteedimeediumis domineerivad nüüd arvamused ja tunded, mida mõistuseideed seni korrastasid ning alla surusid. Nt natsionalism , mida ta nimetab väärituks ja absurdini viidud patriotismiks.
Inimeste suur mõjutatavus, sest nad ei mõtle enam oma peaga.
Kus iganes kollektiiv mõjub üksikisikule tugevamini kui see temale tagasimõju avaldab, seal tekib allakäik. Rõhutab üksikindiviidi vaimse täiustamise vajalikkust .
Nii tervikule kui üksikindiviidile on elu ilma maailmavaateta kõrgema orienteerumisvõime patoloogiline häire. Tänapäeva inimene oma kahanenud mõtlemisvajadusega on patoloogiline nähtus.
Teises osas annab ülevaate eetika arengust läbi ajaloo, alustades Vana-Kreeka mõtlejatega ja jõudes lõpuks enda mõteteni välja
1.Palju üldfilosoofilisi mõtteid:
Elumõttest. Kui võtta maailma sellisena, nagu ta on, siis on võimatu omistada talle mõtet, milles inimese ja inimkonna toimumise ja otstarbe sihid on mõttekad.
Pessimistlik tunnetus: mis tähtsust oli sel, mille poole need, kes toimisid enne mind, püüdlesid, lõputus maailmaprotsessis?
Kõigi oma miraažidega tahab elutahe mind ainult selleni viia, et ma oma eksistentsi edasi veeretaksin ja annaksin elu olendeile, kellele on määratud sama armutu saatus nagu mulle, et mäng ikka edasi kestaks.
Millest tekib siis see elutahe, mis ei lase meil endalt elu võtta? Instinktiivne vastumeelsus selle teo vastu? Aukartus elu ees? Salapärane elutahe, mis meis pesitseb?
Elutahe pole leek , mis põleb ainult soodsate sündmuste kütusega.
„Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada.“
2.Miks inimesed käituvad eetiliselt?

• Bentholm: Eetika ei tule inimese seest (südametunnistus), vaid me saame selle kultuurist.
  
• Ernst Laas : Esmajoones seisneb eetika ühiskonna loodud normide harjumuspärases ja viimaks ebateadlikuks muutuvas ülevõtmises üksikindiviidi poolt.
  
• Hume: Eetika ei teki õilsast mõtlemisest, vaid elementaarsest tundest, soovimatusest näha inimesi viletsuses.
  
• Inimese eetilist käitumist pole võimalik otseselt naudingu printsiibist lähtuvalt seletada, inimene teeb seda võib-olla selleks, et pälvida teiste tunnustus.
  
• Kristluses on motivaatoriteks paradiis /põrgu.
  
• Veendumus , et üksikindiviidi heaolu säilib kõige paremini siis, kui paljud üksikindiviidid toimivad ka üldise hüve heaks on ennast olelusvõitluses kogemuse kaudu maksma pannud .
  
• Eetika on solidaarsus vaba mõtlemise alusel, mida pealegi ei tunta sama liigi indiviididega, vaid kõige elavaga üldse. (See on vastuväiteks darvinismile)
  
• Schweitzer: Eetika seisneb selles, et ma kogen sundi suhtuda igasugusesse elutahtesse samasuguse aukartusega elu ees nagu enda elutahtesse. Mõtlemisparatamatu põhiprintsiip: hea on elu säilitada ja edendada, halb on elu hävitada ja takistada.
  

Me peame alluma paratamatusele elu kahjustada (putukad metsateel, hiired majas , pesemine kui massimõrv bakterite tapmise näol, sööme teisi organisme).
Elu võib kahjustada vaid siis, kui see on paratamatu: talumees niidab lehmatoiduks 100 lille , hiljem koju jalutades pole aga enam õigustatud suvalisele lillele jalaga virutamine.
Loomkatsed inimhaiguste raviks?!
Kokkuvõtteks: huvitav raamat, mis pani mitmete asjade üle sügavamalt järgi mõtlema, kuigi autori keerukaid mõttekäike oli vahel raske jälgida.