Illustreeritud antiigisõnavara – terminid ja pildid (0)

Illustreeritud  antiigisõnavara – terminid ja pildid
Kreeka   tempel.  Vanimad   templid  arenesid   välja    egeuse    ajajärgul  tollasest  elamust, 
megaronist. Algselt ehitati templeid puust, 6. sai e. Kr. hakati puidu asemel järk-järgult 
kasutama   kivi   ( lubjakivi ,   marmor,    liivakivi ).   Arhailisest   ajastust   kuni   hellenistliku 
ajajärguni   kujunes   väljas   kümmekond   erinevat   templitüüpi,   mida   eristab   üksteisest 
sammaste arv ja  asetus .  Templitüüpidest vanim  ja lihtsaim on  antidega tempel, mis on 
väga sarnane megaroniga. See oli põhiplaanilt ristkülikukujuline,  nagu ka kõik teised 
templitüübid. Antideks nimetati  kahte templi külgseintest  eenduvat  müürijuppi.  Sellise 
templi ukse juures oli ka kaks sammast. Topeltantide templil olid antid ja sambad templi 
mõlemas otsas. Kõige levinum kreeka templi tüüp oli  peripteer . See oli ristkülikukujulise 
põhiplaaniga tempel, mida ümbritses igast küljest ühekordne sammaste rida.  Suurimad 
Kreeka templid, dipteerid, olid ehitatud kahekordse sammastereaga templi ümber.
Kreeka   templid   olid   ehitatud   väga   kindlate   reeglite   (orderite)   järgi.  Templiorderite 
( dooria ,    joonia ,   korintose)  vahel   tehakse   vahet   eelkõige   sambakapiteelide   erinevuse 
kaudu, kuid tegelikult kaasnes iga stiiliga veel terve rida  veel olulisemaid, kuid vähem 
silmatorkavaid erinevusi.   Order  määrab täpselt ehitise mõõdud ja üksikosade suhte, ka 
sammaste arvu.
Kreeka templi juures oli olulisim selle kaunis ja korrapärane välisilme ning igati paigas 
proportsioonid. Seest olid templid valgustamata  - valgus tuli  ainult  läbi ukse, aknaid ei 
olnud. Hiljem hakati suuremate templite katustesse valguse läbipääsuks ka avasid rajama. 
Kreeka   templi   pearuumiks   oli  cella,   kus   asus   selle   jumala   kuju,   kellele   tempel 
pühendatud oli. Kreeklaste uskumuse kohaselt elas jumal templis  ja teda ei võinud seal 
segada.  Altar asus aga templi ees ning pühasid riitusi ja ohverdamisi toimetati väljas.
Joonisel on kujutatud enamik kreeka templite põhitüüpe. (Näitlikku pildimaterjali kreeka 
templitest vaata mõistete dooria,  joonia , korintose order all)
1
 
Rooma  tempel.   Rooma  templiehituse arengut  hilise vabariigi ajajärgul mõjutasid ühelt 
poolt    etruski    tempel,   mis   oli   terrakotaplaatidega   kaetud    puitehitis    ja   teiselt   kreeka 
templid, eriti hellenistliku ajajärgu toretsevad ehitised. Rooma  ehituskunstis  võib eristada 
viit    orderit    (toskaana,   rooma-dooria,   rooma-joonia,   korintose,   komposiitne),   ent   väga 
valdav oli hellenistlik korintose stiil. 
Rooma  tempel  meenutab  suures osas  kreeka  templit,  kuid  see asub reeglina  oluliselt 
kõrgemal   alusel,  poodiumil,   kuhu   viis    trepp .  Kui    kreeklased     pidasid    templit   jumala 
asupaigaks ja selle pühamasse ruumi rahvas siseneda ei võinud, siis Rooma templisse 
kutsuti inimesed sisse.  Rooma templiehitusel (ja ehituskunstis laiemalt) rakendati  küll 
kreeka sambaehitust, kuid see sai peamiselt dekoratiivse tähenduse, kuna täissammaste 
asemel hakati enamasti ehitama müüri külge liidetud poolsambaid ja pilastreid, millel 
polnud enam otsest kandefunktsiooni.  Suuremal  osal rooma templitest on ilmselt etruski 
eeskujul   fassaadil   sügavad   sammasportikused,   külgseinte   sambad   asetuvad   kas   päris 
2
seinte ligidale või on külgseinad kaunistatud pool- või kolmveerandsammastega. Roomas 
peeti väga lugu ka ümartemplist, tavaliselt olid need korintose sammastikuga ning madala 
koonilise  katusega .
Rooma    ehituskunsti    suured   uuendused   olid    kaared ,   võlvid,    kuplid    ja   lubimördi 
kastuselevõtt.  Ainuke   täielikult   tänapäevani   säilinud   Rooma-aegne   ehitis,   kõikidele 
jumalatele  pühendatud  Panteon  (ehit.   keiser  Hadrianuse ajal  2. saj. p. Kr)  oli ühtlasi 
antiikaja   suurim   kuppelehitis.   Panteoni   kerakuju   on    otseses    seoses   Rooma 
kosmoloogiaga:  kuppel  kujutab taevavõlvi ja ava selle keskel valgusallikat – Päikest. 
Kuplit katab kassettlagi.
Pildil  jumalanna  Vesta tempel  (2. saj. e. Kr) Roomas.  (Pildi  Panteonist  leiab  mõiste 
„ portikus “ juurest)
 
Dooria order – vanim kreeka orderitest, mis kujunes arhailisel ajastul, 7. sajandil e. Kr ja 
sai  nime   doorlaste   hõimu   järgi.  Seda   iseloomustab  lihtne   joon,   rangus ,   jõulisus, 
kaunistuste nappus.  Dooria sammas on raskepärane, keskosas  pisut jämedam.  Sambal 
pole   baasi   ja   tüves   on  reeglina  kaetud  kannelüüridega,  vahel   ka   sile.   Kapiteel    on 
kaunistusteta,  koosnedes   pealistikku   asetatud   ümmargusest   ja   nelinurksest   (ülemine) 
plaadist .    Friis    on   jagatud   vertikaalsete   vahelduvate   plaatidega   -  metoopide   ja 
3
triglüüfidega.  Metoope   kaunistavad   (algselt  värvitud)   reljeefid   ja triglüüfidel   on  kaks 
püstivagu. 
Huvitaval   kombel   on   just   dooria   stiilis   templeid,   mis   on   ju   vanimad,   säilinud   kõige 
rohkem.   Neist   kuulsaim   on    Ateena    akropolil   asuv  jumalanna   Athenale   pühendatud 
Parthenon   (5. saj e. Kr), mis on ehitatud arhitektide Iktinose ja Kallikratese poolt ning 
mille cellas asus Phediase loodud  Athena  kuju.
Joonisel on kujutatud dooria orderis templi põhielemendid ja pildil Parthenon.
   
 
Joonia  order  –  tekkis   klassikalisel    ajastul,   6.   sajandil   e.   Kr  Väike-Aasias   Joonia 
piirkonnas,  kust levis ka päris  Kreekasse .  Joonia stiili  iseloomustab kergus ja elegants. 
Sammas   toetub  baasile  ning on sihvakam,  kõrgem  ja tihedamate  kannelüüridega,  kui 
dooria sammas. Samba kapiteelil on  stiilile  iseloomulik  abakus , mis kõverdub spiraalselt, 
moodustades   voluudi,   mis  meenutab  oinasarvi   Arhitraav    jaguneb   pikuti   kolmeks 
võrdseks talaks ja friis kulgeb ühtlase, tavaliselt reljeefidega kaunistatud lindina.
Enamik joonia stiilis templeid on kahjuks hävinud.
Joonisel joonia stiilis templi põhielemendid, neist h-  frontoon  (tümpanon), g-  karniis , f- 
friis, e- arhitraav, d- voluudiga sambakapiteel, b- baas. 
Pildil joonia stiilis  Nike  tempel Ateena Akropolil. 
4
  
 
Korintose   order  –  kujunes  5.  sajandeil   e.   Kr  Korintosel  ja   sai  valdavaks   stiiliks 
hellenistlikul   ajastul,   kui   ehitiste   juures   pandi   suuremat   rõhku   toredusele   ja 
dekoratiivusele. Korintose stiili kannelüüridega  sammas toetub  samuti  baasile ja  samba 
kapiteel   on  kõrgem,   kui   teistes   stiilides.   Kapiteeli   katab  äärmiselt  plastiliselt   raiutud 
karikakujuline  stiliseeritud  akantuse  lehe motiivistik.  Arhitraav jaguneb kolmeks nagu 
joonia stiiliski ja friis on sile ning kaunistuseta. 
Joonisel on  kujutatud  korintose  orderis templi  põhielemendid  ja pildil  Ateenas asuva 
korintose stiilis Zeusi templi (175 e. Kr) varemed. (Jooned sammastel on kannelüürid).
5
  
 
Pilaster   –  lame   nelinurkne   seinasammas  ( poolsammas ), baasist, tüvesest ja kapiteelist 
koosnev arhitektuuridetail, mis toetab talastikku ja liigendab seinapinda ( eendub  seinast, 
kuid ei ole sellest eraldatud). Pilaster oli eriti omane rooma arhitektuurile, kust see võeti 
üle renessansi, baroki ja klassitsismi ehituskunsti.  Üldiselt on pilastril  pigem kunstiline 
mõte, dekoreerides ja liigendades seina või hoone fassaadi. Pilastrit on kasutatud ka ukse 
ja akna raamistusena.
Piltidel pilastrid. 
 
 
6
Piilar   –  harilikult   kandiline   tugipost, mis  kannab laekonstruktsiooni,  kaart  või võlvi. 
Ristlõikelt võib see olla nelikant, kaheksakant või ristikujuline.  Erinevalt klassikalisest 
sambast   võib   piilaril    puududa    kapiteel   (või   on   asendatud   talumiga)   ja   baas   (või   on 
asendatud sokliga). Fuktsiooni ja vormi järgi eritatakse näiteks seina-, tugi-,  rist -, kimp- 
kantonpiilarit.  Piilar  tuli   ehituskonstruktsiooni   elemendina   kasutusele   keskajal.   Gooti  
stiilis võeti aga kasutusele eriline võlvikandu toetav  tugipiilar  ehk kontraforss .
Pildil Corregio linnas asuva ehitise  piilarid .
 
Arhitraav (ka epistüül või ematala) – antiikses arhitektuuris ja sellest sõltuvais stiilides 
otseselt   sambakapiteelidele    toetuva   taladesüsteemi   alaosa,   ülevalt   piirneb   friisiga,   alt 
abakusega, Kreeka  ehitistel  on arhitraav kaunistusteta. (Vt joonist termini „joonia order“ 
juures)
Friis – algselt piki antiikse templi talastikku kulgev figuuride või ornamentidega kaetud 
kaunistusriba .  Antiigileksikoni   järgi   nimetatakse   friisiks   vaid   joonia   stiilis   templi 
talastiku ülemist figuuridega kaunistatud osa, aga tegelikult  oli  friis  olemas  ka teistel 
templitüüpidel. Dooria templi friisiosa koosnes üksteisega vahelduvatest triglüüfidest ja 
metoopidest,  korintose   templi   friis   oli   sile   ja   kaunistusteta.  Friis   arhitektuurilise 
elemendina esineb ka  hilisemates  kunstivooludes ja eristatakse erinevaid friisitüüpe, nagu 
hammas-, kaar-, siksakfriis jt. (Vt joonist termini „joonia order“ juures)
Karniis  –  ehitise   (sh   templi)  seina   ülaosast   eenduv   horisontaalne  liist,   millel   on 
ehituskunstiline ja ka vett seinale mittelaskev otstarve. Karniis on ehitatud ahitraavi ehk 
rõhttala külge ja asub  friisi  peal. (Vt joonist termini „joonia order“ juures)
7
Frontoon  –  antiikarhitektuuris   dekoratiivne    viil  (vt   tümpanon),  mis  ehiti   sageli 
skulptuuride,  ornamendi  või muu dekooriga. Kuju järgi eristatakse kolmnurk-,  murd -, 
astmik-,  segment - jm frontoone. Alates renessansist kasutati frontooni fassaadi eenduvate 
osade, akende ja uste kaunistamiseks.  Esineb ka sisearhitektuuris ja mööblikunstis.  (Vt 
joonist termini „joonia order“ juures ja pilti termini „tümpanon“ juures)
Kannelüürid  –   kitsad   teravate   äärtega  püstloodis   ehisvaod,   mis   liigendavad   samba 
tüvest.  Kannelüürid  täksiti  sisse selleks, et imiteerida   varasemaid  puidust valmistatud 
sambaid,   kuhu   sarnased   täkked   olid   jätnud   tööriistad.  Olid   iseloomulikud   kõigile 
sambatüüpidele, kuid dooria sambal oli neid hõredamalt ja vahel võis dooria sammas olla 
ka sile. (Vt joonist ja pilti termini „korintose order“ juures)
Entaas  –  dooria samba  keskosa  sujuv  paisutus , millega  püüti saavutada  esteetilist  ja 
optilist  tasakaalu ning teha nähtavaks samba tektooniline funktsioon.
Abakus  (lad.   k.   abakus   –   plaat,   kr.   k   –    arvutuslaud )   –   sambakapiteeli   nelinurkne 
katteplaat vanakreeka sammastikus, ka friisi ülalt  piirav  katteliist. Samuti nimetati Vana-
Kreekas  ja  Vana-Roomas   abakuseks kivikeste  või  pulgakestega   arvutuslauda,  mis  on 
arvelaua   eelkäijaks.   See   võeti   kasutusele   4   saj.   e.   Kr   ja   kasutati   Euroopas   kuni   18. 
sajandini.
Joonisel samba kapiteeli katteplaat abakus (ab).
 
Voluut   (lad.   k.  volutum  –   keeratud)   –   arhitektuuris   kasutatav   lehtedest,   väätidest   jt 
taimornamentidest koosnev spiraalselt kokkurullitud  kaunistus . Klassikaline voluut,  mis 
meenutab oinasarvi, kuulub alati joonia stiilis sambakapiteeli juurde. Akantusevartest rull 
kuulus   aga   korintose   kapiteeli   juurde.  Kasutati   ka   hilisemates   ehitusstiilides,   näteks 
barokis.
Pildil voluut joonia stiilis samba kapiteelil
8
 
Tümpanon (kr. k. tympanon, ld. k. tympanum) – 1) Kreeka ja rooma templi kolmnurkne 
viiluväli (vt frontoon), mida sageli kaunistavad reljeefid. 2) Hiljem hakati tümpanoniks 
kutsuma   ka   romaani   ja   gooti   kirikute   portaali   kohal   olevat   (tavaliselt   dekoreeritud) 
kaarjat välja.
Pildil   Nashville´is   asuva   Parthenoni   templi   koopia   ( originaal    asub   Ateena   akropolil) 
tümpanon.
 
9
Akantus –  Vahemeremaades  levinud taimeperekond karusõraliste sugukonnast, tuntuim 
on   pehmete    lehtedega    karusõrg,  mille   sakilisi  lehti  kujutati   stiliseeritult   kreeka 
ornamendis   alates  5.  saj. e.  Kr, kõige  rohkem  korintose  samba   kapiteeli  kujunduses. 
Hellenisimi   aja  ja rooma  kunstis  kasutati  akantusemotiivi  dekoratiivelemendina  peale 
kapiteeli ka akroteeridel (kaunistus ehitise  viilu  nurkadel), ehitiste friisidel ja muudel 
reljeefidel,   metallilõike-   ja   kullassepakunstis.   Akantuseleht   oli   sage   ehismotiiv   ka 
bütsantsi, romaani, eriti aga renessansi ja baroki ehituskunstis.
Esimesel pildil karusõrg (achantus mollis), teisel rikkaliku akantusemotiiviga korintose 
samba kapiteel.
 
 
Akantusväänel  –   akantuslehtedest   taimornamentika,   mida   on   kasutatud    dekoratiiv -
elemendina nii ehituskunstis, mööblidekooris ( manerism ), puidust nikerdatud kantslitel 
jne. Pildil 16. sajandist pärineva kantsli kõlaräästas akantusväänlaga.
10
 
Meander  –   täisnurgi   murtud    joonega   ornament,  mille  nimetus   tuleneb   Väike- Aasia  
käänulise   jõe   Maiandrose   nimest.  Meandrit   kasutati   juba   esiajaloolisel   ajal,   kuid 
klassikalise kuju sai see kreeka kunstis.
Palmett   –  palmilehesarnane, õietupest kodarjalt  laienev  taimornament kreeka kunstis, 
mis juurdus  Idamaade  mõjule 7-8. saj. e. Kr ja sai üheks meelisornamendiks ka Roomas. 
Hilisemal  ajal oli palmett eriti  kasutuses klassitsismis.   Palmett  on enamasti asetatud 
sümmeetriliselt, sageli on ka väänseoses.  Antiigis esindas palmett  looduslikku vormi, 
muutudes hiljem puhtalt ehismotiiviks.
Pildil erinevad kreeka ornamendid, millest esimene on meander ja keskmine palmett:
11
 
Aatrium   (lad.   k.   atrium   –  koldesuitsust   mustunud  ruum)   –     laes   asuva  valgusavaga 
nelinurkne  pearuum  vanarooma elamu keskel. Aatrium oli  majas  nö elutuba, kust pääses 
ümbritsevatesse   ruumidesse.  Aatriumi   kohal   oli    katuses    ava,   kust   pääses   sisse 
päikesevalgus.   Põranda   keskel   oli   väike   bassein   katuseavast   sisse   sadava    vihmavee  
kogumiseks.  Ainult   nelja   sambaga   aatriumi   nimetatakse  atrium   tetrastylicum 
(neljasambaline aatrium). Aatriumi, mille katuseava kannab palju sambaid, nimetatakse 
atrium corinthicum (Korintose aatrium). Väiksemates majades oli ka täielikult katusega 
kaetud aatriume, mida nimetati atrium testudinatum.
Tänapäeva arhitektuuris nimetatakse aatriumiks klaaskatusega kaetud siseõue.
Pildil aatrium nn. Traagilise poeedi majas Pompejis. Rekonstruktsioon. 
12
 
Peristüül  (kr. k.  Peristylon -  ümberringi sammastega piiratud) – 1) antiikelamu keskel 
asuv   nelinurkne   sammastega   ümbritsetud   õu,   kust   pääses   eluruumidesse.   Peristüüliga 
maja oli hellenismiaegne nähtus.  Roomlased  hakkasid neid tegema kreeklaste eeskujul 
ning kombineerisid neid aatriummajadega. 2) sammastega ümbritsetud sisehoov templis. 
3) eesõu varakristlikes kirikutes ja islami mošeedes.
Pildil ühe Pompeij maja peristüül.
 
13
Klismos  – Antiik-Kreekas 5. saj e. Kr välja kujunenud, peamiselt koduseks otstarbeks 
mõeldud tooli tüüp. Klismos on tugevalt väljapoole kaarduvate  jalgadega , tagajalad 
moodustavad sel moel seljatoega ühtse kurvi. Oli eriti populaarne 4. saj e. Kr. Klismosel 
istuvaid inimesi on sageli kujutatud Antiik-Kreeka amforatel ja bareljeefidel.
 
Alabaster   (lad.   k.  alabaster,   algselt   sõna   pärist   egiptusest)   –   peeneteraline   kergelt 
läbikumav kipsi liik, väga pehme, küünega kriimustatav. Enamasti on alabaster valge, 
kuid  kolmes  kohas maailmas (Itaalias, Hiinas, Oklahomas) on leitud ka musta alabastri 
sooned.  Alabastri all on peetud silmas ka   marmorit , kuid ilma täpsustuseta   tähendab 
nimetus  alabaster  tänapäeval   kindlasti   kipsi.  Alabastrit   kasutatakse  ehiskivina 
mitmesuguste nikerdiste, kujude jms valmistamiseks. Läbi aegade on sellest valmistatud 
religioosse tähtsusega esemeid.   Juba Vana-Egiptuses tehti alabastrist  hauakambritesse 
kaasa   pandavaid   kujukesi    ja   anumaid.  Alabastrit   kasutati   kõigis   antiikkultuurides. 
Viimastel sajanditel on alabastrist tehtud siseruumides olevaid käsipuid. Välistingimustes 
ei saa alabastrist esemeid säilitada, sest ta on vees lahustuv.
Pildil alabastrist kujuke Vana-Egiptusest, 22-23 saj. e. Kr.
14
 
Terrakota   ( it. k. terra cotta - põletatud  muld , küpsetatud maa) –  on põletatud savi või 
sellest tehtud  kujukesed , nõud drenaažitorud jt  keraamilised  esemed.  Terrakota tähendab 
ka punase savi põletusjärgset oranžikas-pruuni värvust. Terrakotatooteid tehti vormis ja 
seejärel   põletati.   Nii   valmistati   antiigiajal   templite   jm   hoonete   katteplaate,   kujusid, 
reljeefe, nõusid. Eriti palju tehti terrakota kujukesi. Maalitud pisikujukesed pühendati 
jumalaile,   pandi   matmisel   hauda   kaasa   või   anti   ka   lastele   mängida.   Terrakota 
savipõletustehnika   on   selle   väljakujunemisest   püsinud   põhimõtteliselt   muutumatuna 
tänapäevani. Eestis on parim näide  terrakotast  Tartu Jaani kiriku 14. sajandist pärinevad 
terrakotaskulptuurid. 
Pildil etruski terrakotaskulptuur
15
 
Curulis   (lad.   k.  sella   curulis)   –   Vana-Rooma   x-jalgadega   ja   kokkupandava 
konstruktsiooniga tool, millele leiab  eeskujusid  juba Vana-Egiptuses, Antiik-Kreekas kui 
etruski kultuuris. (Tänapäeval on sellist tüüpi tooli nimetatud kalamehetooliks). Curulis 
oli   tehtud   elevandiluust   või   vähemalt   sellega   kaetud,   ning   rikkalikult   kaunistatud. 
Curulisest kujunes omamoodi auiste, millel võisid istuda vaid teatud kõrgemad riigijuhid 
ja ametimehed. Kuna pikemat aega on sellist tüüpi ilma seljatoeta toolil ebamugav istuda, 
siis sümboliseeris curulis ka seda, et ametimees, kellel oli õigus seda istmena kasutada, 
pidi end oma ametikohal õigustama, mitte mugavaks  muutuma .
Esimesel pildil bareljeef, mis kujutab Rooma  keisrit  Marcus Aureliust istumas  curulis-
tüüpi toolil. Teisel pildil curulis.
 
 
16
Trapezofoor – vana-rooma söögilauda kandvad, looma või linnu täisfiguure kujutavad 
jalad.
Pildil laud trapezofoor-jalgadega.
Kassettlagi  –  korrapäraselt   raamistatud   kassettidest   kujundatud   tasapinnaline   või 
võlvitud   lagi.  On   olnud   eriti   soositud   võte   kuppelehitiste   lagede   kujundamisel. 
Kassettlagi võib olla valmistatud nii puust, raidkivist kui stukist või selle asemel võib olla 
maalitud imitatsioon. 
Piltidel Pisa katedraali ja Rooma Panteoni kassettlaed.
17
 
 
Cartibulum (ka gartibulum) – Vana-Rooma  esinduslik , aatriumis seisev marmorist laud, 
mille jalgadeks olid kaks massiivset  plaati , millel kujutati tiivulisi lõvisid. 
 
18
Komposiitkapiteel – kapiteel, mille ehhiinis on kasutatud üheaegselt erisuguste, 
(peamiselt joonia ja korintose) orderite osi ja mõnikord ka figuraalseid kaunistusi. 
Komposiitkapiteeli näol on tegemist erinevate stiilide seguga.
Pildil komposiitkapiteel.
Arkaad   –  sammastele   või   piilaritele   toetuv    kaarkäik,   kaaristu.   Arkaad   on   üks 
lemmikdetail  rooma   ehitiste,   eriti   teatrite   väliskujunduses.   Arkaade   on  arhitektuuris 
kasutatud   võlvlae,   silla   ja  akvedukti  toena,   seina   avajana   ruumide   ühendamiseks   ja 
fassaadi liigendajana. Kaunistuseks ja liigenduseks on ehitatud ka petikarkaade. 
Pildil   Rooma    Colosseum ,   1.   saj   p.   Kr   ehitatud    hiiglaslik     amfiteater ,   mille   välissein 
koosneb arkaadidest.
19
 
Portikus    (lad.   k.    sammaskoda )   –   ühelt   küljelt   lahtine   koda,   kus   seina   asemel   on 
sammastik . Paikneb reeglina hoone peasissekäigu ees. Portikusel oli kreeka ja eriti rooma 
arhitektuuris väga suur tähtsus. Portikus võis olla piklik, poolringikujuline, kaheosaline 
(nt Augustuse ja  Traianuse  foorumil), kolmeosaline (nt Pergamoni altaril) või paikneda 
neljaosalisena   siseõue   ümber   (peristüül).   Portikus   oli   nii   välis-   kui   siseehituses 
iseloomulik ka alates renessansi ajast kuni 19. sajandini.
Pildil Rooma Panteoni portikus.
20
 
Karüatiid – maani ulatuvas rüüs seisva naise kuju, mis talastikku kandes täitis samba või 
muu   toendi   ülesannet.   Eriti   levinud   olid   Antiik-Kreekas   ja   uuesti   hakati   neid 
arhitektuurielemendina kasutama renessansiajal. 
Pildil  Ateena  akropolil  asuva Erechtheioni  templi   kuulsad  naisekujulised sambad  ehk 
karüatiidid.
21
 
22