AKENDE ja USTE kohal on FRONTOONID. Katedraal-toomkirik. Rustika-fassadid kividest, mille välispind jäeti tahumata. Frontoon-dekoratiivne madal viil, tugeva äärekaarniisiga. Sambad-Kreeka-Rooma mõjutustega. Karniisivööd-eraldavad korruseid. SKULPTUUR: Individuaalsuse-isikupära sünd. Itaalia skulptuur muutub ILMALIKUMAKS. Portree-taassünd, sarnasuse taotlus. Ratsamonument-Rooma ratasmonumentide kujul. ANATOOMIA vastu tuntakse huvi. AKTIPLASTIKA-vanast testamendist. KONTRAFORSS-tasakaal tugi- ja nõajala vahel. CANDORIA-lauljate tribüün. MAALIKUNST: Inimese kujutalisel õiged proportsioonid. Tähtis on realistlik RUUMI kujutamine. Vararenessanss-on inimesed asetatudpildi alläärde. Kõrgremessanss-kolmnurkne kompositsioon. Vararenessanss-kunstnikud tegelevad üksikprobleemide lahendamisega ja tervik läheb kaotsi. I pool.Maalidele on iseloomilik detailne laad. II pool.Firenzes valitseb Medici suguvõsa. Kunst on eriliselt aristokraatlik ja
Northill (Ingl.), Hein (Saksa.) jne. On veel palju erinevaid ankru tüüpe (Flipper Delta jt.) eriülesannetega laevadele ja ujuvobjektidele ujuvdokid, naftapuurtornid, nav. märgid jne. 9 Ankruketi pikkus on 200 300 m ja koosneb umbes 25 m pikkustest osadest, mida nimetatakse seekliteks. Ketiseekel koosneb tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest. Tugevdatud lülil on tugi või kontraforss, seda kindlasti juhul, kui ketilüli kaliiber (ristlõike läbimõõt mm) on 15 mm ja rohkem. Seeklid ühendatakse omavahel lahtivõetava ühenduslüliga. Neid ühenduslülisid kutsutakse leiutajate nimede järgi Kenter, Boldt, Neko jt. Ankruketi lubatud kulumisprotsent on kuni 10%. Ankru ja keti vahel on pöörellüli, mis väldib keti keerdumist. Kett kinnitatakse ankru külge ankruseekliga. Ankruketi teine ots kinnitatakse ketihalsiga ketikasti lae külge, mida on võimalik
Nišš – seinasüvend, mis avardab ruumi ja kuhu võib paigutada mitmesuguseid kujusid, ehteasju jne. tehniliselt on niššid vajalikud mitmesugustele kommunikatsioonidele, seadmetele. Pilaster – tema ülesanded on müüri toetamine ja tugevdamine ning katusetalade ja – fermide toetuspinna moodustamine. Lamedaid pilastreid kasutati rooma, renessanssi ja klassitsistlikus arhitektuuri seinapindade liigendamiseks. Kontraforss e. tugipillar –tema peamiseks ülesandeks on võlvlae külgsurve vastuvõtmine ja müüri tugevdamine. Tavaliselt paiknevad kontraforsid võlikanna kohal. Deformatsioonivuugid: 1) Temperatuurivuugid – temperatuurist tingitud materjali paisumised ja kahanemised viivad hoone tarindi pragude tekkimiseni. Selle vältimiseks „lõigatakse“ hoone katusest kuni vundamendi pealispinna läbi temperatuurivuukidega.
Ristlõikelt võib see olla nelikant, kaheksakant või ristikujuline. Erinevalt klassikalisest sambast võib piilaril puududa kapiteel (või on asendatud talumiga) ja baas (või on asendatud sokliga). Fuktsiooni ja vormi järgi eritatakse näiteks seina-, tugi-, rist-, kimp- kantonpiilarit. Piilar tuli ehituskonstruktsiooni elemendina kasutusele keskajal. Gooti stiilis võeti aga kasutusele eriline võlvikandu toetav tugipiilar ehk kontraforss. Pildil Corregio linnas asuva ehitise piilarid. Arhitraav (ka epistüül või ematala) antiikses arhitektuuris ja sellest sõltuvais stiilides otseselt sambakapiteelidele toetuva taladesüsteemi alaosa, ülevalt piirneb friisiga, alt abakusega, Kreeka ehitistel on arhitraav kaunistusteta. (Vt joonist termini ,,joonia order" juures) Friis algselt piki antiikse templi talastikku kulgev figuuride või ornamentidega kaetud kaunistusriba
Tugevdatud lülil on tugu või ülisage plinkiv; UQ- ultrasage plinkiv; IUQ- poole. Identne nii IALA ,,A" kui ,,B" regioonis. katkev ultrasage plinkiv; Al- vahelduv; Mo- kontraforss. Seeklid ühendadakse omavahel Lisaks on veel eraldi seisva ohu märgid, G lahtivõetava ühenduslüliga. Ankru ja keti vahel morsetuli.
Nišš – seinasüvend, mis avardab ruumi ja kuhu võib paigutada mitmesuguseid kujusid, ehteasju jne. tehniliselt on niššid vajalikud mitmesugustele kommunikatsioonidele, seadmetele. Pilaster – tema ülesanded on müüri toetamine ja tugevdamine ning katusetalade ja – fermide toetuspinna moodustamine. Lamedaid pilastreid kasutati rooma, renessanssi ja klassitsistlikus arhitektuuri seinapindade liigendamiseks. Kontraforss e. tugipillar –tema peamiseks ülesandeks on võlvlae külgsurve vastuvõtmine ja müüri tugevdamine. Tavaliselt paiknevad kontraforsid võlikanna kohal. Deformatsioonivuugid: 1) Temperatuurivuugid – temperatuurist tingitud materjali paisumised ja kahanemised viivad hoone tarindi pragude tekkimiseni. Selle vältimiseks „lõigatakse“ hoone katusest kuni vundamendi pealispinna läbi temperatuurivuukidega.
Ketiseeklid koosnevad tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest, omavahel ühendatakse need ühendusseekli või –lüliga. Ühendusseekli kasutamisel peab ketiseekel lõppema suurema läbimõõduga ja ilma toeta lõpulüliga. Ankruketti iseloomustab tema kaliiber- ketilüli ristlõike läbimõõt mm- tes. See sõltub laeva suurusest ja otstarbest. Ketilülil, mille kaliiber on suurem kui 15 mm, peab keskel olema tugi ehk kontraforss. Kui ankrupelil pole ketilugejat, tuleb ankrukett markeerida, et oleks võimalik pidada arvestus vette lastud ankruketi üle. Markeerimise viise on mitmeid. Nt esimese seekli viimane toega lüli ja teise seekli esimene toega lüli värvitakse valgeks ja kontraforsidele mähitakse pehmest traadist margid. Kui ankruketi üks seekel vette lastud, lüüakse laevakella, kui kaks seeklit vees siis kaks korda. 2. Lastiruumide hooldamine
Laeva sõidu ajal on ankrud tõmmatud ankruklüüsi. Ankru allalaskmiseks lahutatakse ketitrummel võllist ja tema pöörlemist aeglustatakse lintpiduriga. Ankrupeli peab suutma hiivata üheaegselt kaht ankrut 50 m sügavuselt, kiirusega 8m/min. Ankruketi pikkus on 200 kuni 300 m ja koosneb umbes 25 m pikkustest osadest , mida nim. seekliteks. Ketiseekel koosneb tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest. Tugevdatud lülil on tugi või kontraforss. Seeklid ühendatakse omavahel lahtivõetava ühenduslüliga. Neid ühenduslülisid kutsutakse leiutajate nimede järgi. Ankru ja keti vahel on pöörellüli, mis väldib keti keerdumist. Kett kinnitatakse ankru külge ankruseekliga. Ankruketi teine ots kinnitatakse ketihalsiga ketikasti lae külge, mida on võimalik avada tekilt avarii korral. • Tuleohutuse tagamine keevitustöödel laeva ruumides. Keevitustööd on laevas kõrgendatud ohtlikkusega tööd
massiivsed pinnasepaisud. Levinuimad on tänapäeval betoonpaisud. Ehitamise põhitingimus on et nende massiivsus/omakaal peab tagama stabiilsuse. Nt Linnamäe HEJ pais. • Kaarpaisud – nime saanud kaare kuju järgi. Õhukesed betoonpaisud töötavad survele, kandes vee surve oma kaarja paiskeha kaudu kalda kaljudele, millele ta toetub. Rajatakse kitsaste ja sügavate sängidega eelmäestiku ja mäestiku jõgedele. • Kontraforss-paisud ehk toestatud paisud – veetihe sein, mis omaette üleval ei seisa ja vee survet vastu ei võta. Selleks et võtaks, toestatakse vee põhja toetuvate tugedega. Toed tehakse raudbetoonist või terasest, väiksemate ehitiste korral ka betoonist C) Vee läbilasketingimuste järgi • Vett mitteläbilaskvad paisud ehk umbpaisud – betoon või pinnasepaisud • Vett läbilaskvad paisud ehk äravoolupais– seadmete kaudu mida nim veelaskudeks
annaabi.ee 
