Vana-Kreeka arhitektuur (4)

Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand e.m.a.), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel. Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.
Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.
Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria , joonia ja korintose.
Vanim neist on dooria order , mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati , neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba - friis. See on tehtud vaheldumisi