GM-taimed - referaat (1)

GM-taimede kasvatamise kasu-ja ohutegurid
Transgeenseid taimi luuakse peamiselt põllumajanduslikel eesmärkidel ning nende loomine on üldsiselt lihtsam kui transgeensete loomade loomine. See on ühitatud meristeempaljundusega ja õnnestunud geenisiirdega taimerakud valitakse välja in vitro ja neist kasvatatakse taimed. Tehnogeneetilise muundamise peamine erinevus tavaaretusest seisneb selles, et GMO-sortidesse viiakse geene võõrastelt liikidelt, isegi fülogeneetiliselt kaugetelt liikidelt, näiteks bakteritelt, teistelt taimeliikidelt ja ka loomaadelt.
Kõigepealt, GM-taime loomise protsessi toimub järgmiselt. Mõne organismi genoomist on eraldatud mõni geen või geeniosa, mida uurinud teadlased on jõudnud järeldusele, et see DNA-lõik kannab bioloogilist tunnust, mis võiks näiteks teatud põllumajandussordile anda mingi lisaväärtuse. Nüüd viiakse (kloneeritakse) see DNA- lõik niinimetatud vektorisse. Geenitehnoloogia võimalused on avaramad: niimoodi saab viia taimedesse või ka teistesse organismidesse suvalisest organismist pärit geene. Sordiaretus piirdus enamasti samasse sugukonda kuuluvate taimegeenidega. Kuid geenitehnoloogia tegeleb siiski looduses leiduvate geenide ülekandega.
Kultuurtaimede muundamisel tähtsamad taotlused eesmärgid on parandada saaduste tarbekvaliteeti, näiteks säilivust, ainelist koostist ja välimust; suurendada vastupidavust haigustele ja kahjurputukatele, tõsta taluvust umbrohutõrje kemikaalide suhtes ning tõsta karmide keskkonnatingimuste, nagu külma-, kuuma- ja põuataluvust.Tänu sellele saab suurendada saagikust ning nüüdisühiskond suudab oma liikmed kuidagiviisi ära toita suuresti tänu nn. rohelisele revolutsioonile. Selle käigus lõid sordiaretajad 1960. aastatel lühikese aja jooksul terve hulga senisest märksa paremate agrotehniliste omadustega sorte .
Geenitehnoloogia soovigi töötada katse ja eksituse meetodil. Enne kui viia mingi olendilt eraldatud geen uude organismi, näiteks kultuurtaime, uuritakse selle omadusi põhjalikult. Seepärast on geenitehnoloogilist sordiaretust nimetatud ka täppisaretuseks, kuigi lõpptulemus ei pruugi suurt erineda sellest, mida veidi pikema aja jooksul oleks suutnud sordiaretaja.
Kuid GM-taimede kasvatamise pooldajatele tekkis ka kiiresti tugev vastasrind, kes kinnitavad, et geenitehnoloogia abil loodud geenikombinatsioonid kujutavad endast suuri ja enneolematuid ohtusid, erinevalt muul viisil tekkinud või saadud organismidest. GMO-dest rääkides nimetatakse tavaliselt riskidena keskkonna-, tervise- ja sotsiaal-majanduslikke riske, samuti eetilisi küsimusi. Neil on palju mõjuvaid vastuargumente GM-taimede loomise kohta, kuigi GMO-de reklaamist jääb sageli mulje, et tegemist on taimedega, mis on suuremad, kõrgemad, saagikamad ja sellega põhjendatakse nende vajalikkust , ei ole see päris nii.
Näiteks, geenitehnoloogiale eelnenud sordiaretusel on samuti õnnestunud luua mitu liiki, mida metsikus looduses ei leidu. Sellised inimkätega loodud liigid on ju kõik meie teraviljad, kartul , enamik köögivilju jne. Tegu on uute liikidega, mitte ühe-kahe geeni lisamisega looduslikes taimedes sisalduvale umbes 30 000–50 000 geenile. Need inimtegevuse tõttu tekkinud uued liigid ei ole tekitanud erilisi ökoloogilisi ega meditsiinilisi probleeme.
GMO-de keskkonnaohtlikkusele on palju tähelepanu pööratud. Kuna geenitehnoloogia viib taimedesse neile kasulikke geene, siis on kardetud, et GMO-dest võivad saada umbrohud, mis ohustavad põlde ning ka neid ümbritsevaid elupaiku. Umbrohuks olemine on keeruline tunnus ja ökoloogid näevad siin reaalset ohtu üksnes siis, kui muudetud kultuurtaim hakkab toimima umbrohuna.
Kuid samas seisavad GM-taimede pooldajad vastu faktiga, et pole teada ühtki näidet, kus üks-kaks võõrast geeni suurendaks mis tahes taime suutlikkust käituda umbrohuna. Miljonite aastate vältel tekkinud kohastumus on looduslikel liikidel selleks liiga hea. Ühegi praegu kasutatava GM-taimesordi puhul pole aastatepikkuste katsetega suudetud tõestada, et tema ellujäämisvõime looduslikus keskkonnas oleks suurenenud, võrreldes tavalise vanemtaimega. Küll aga on paljude kolleegide-ökoloogide katsed näidanud, et GM-taimede sobivus väheneb, võrreldes sama sordi mittetransgeensete suguvendadega. Seevastu on küllalt näiteid, kus kultuurtaimest pärit võõras geen on ristumise käigus sattunud mõnda naabruses kasvavasse metsikusse populatsiooni. See pole üllatav: ammu on teada tõsiasi, et kultuurtaimed ristuvad metsikute sugulastega ning kannavad sinna üle oma aastatuhandete jooksul akumuleerunud “kasulikke” geene.
Kuid nagu öeldud, ei piisa ilmselt ka ühest-kahest võõrgeenist, et anda looduses taimedele mingeid olulisi eeliseid . Senistest kultuurtaimedest pärit haiguskindluse jmt. geenid pole seda ju teha suutnud. Vähemalt pole ulatuslik uurimistöö seda kinnitanud. “Superumbrohtude” tekke tõenäosus on kaduvväike. Rääkida, et juba praegu hõivavad säärased hüpoteetilised umbrohud suuri alasid, on GM-taimede pooldajate meelest vale.
Ometigi on teateid selle kohta ilmunud ka Eesti ajakirjanduses. Ent oludes, kus ei kasva kultuursordi metsikuid sugulasi , ei tule arvesse isegi teoreetiline oht. Seetõttu on Eestis keskkonnakaitse seisukohalt ohutu kasvatada näiteks GM-maisi.
Võõrgeenide kunstlik lisamine taimesse insenergeneetiliste meetodite abil uute põllukultuurivormide saamiseks erineb oluliselt tavalisest sordiaretusest. Geenidega manipuleerimise tagajärjel võivad taimes tekkida ettearvamatult uued ained, mis võivad olla toksilised, allergiat tekitavad või teistmoodi kahjulikud. Selliseid uusi aineid ei teki tavalise sordiaretuse teel saadud taimedes, mis on seepärast ohutud . See on nüüd hästi tõestatut teaduslik fakt. Kuid vaatamata sellele pole ükski siiamaani turule jõudnud GM toiduaine läbinud vastavat toksikoloogilist kontrolli ja sellega on seatud ohtu nende toiduainete tarbijad.
Samas aga GMO-de mõjust inimeste tervisele kõneleb suurejooneline “inimkatse”: 300 miljonit põhjaameeriklast on geneetiliselt muundatud toitu söönud juba ligi kaheksa aastat. See on üpris veenvalt tõestanud, et pole lisandunud uusi riske, mis ei kaasneks samaväärse tavatoiduga.
Palju vaieldakse ka, et GM-taimed mõjutavat kaudselt keskkonda.. Tuntuim näide: kahtlustatakse, et teatud Bt-putukatoksiini tootvad taimed põhjustavad paljude kahjutute putukate, näiteks teatud liblikate hulgihukku. Kuid selliste taimedega põldudel ei ole mingit toksilist mõju liblikatele siiski märgatud. Kõnealused liblikad ei toitu otseselt maisil, mõju saab olla vaid kaudne, näiteks maisi õietolmu vahendusel.
Küll aga võib täheldada liblikate suuremat ellujäämust säärastel põldudel, kuna neid põlde ei pritsita enam tugevate putukamürkidega. Täpselt samal põhjusel hakkavad USA-s intensiivpõllumajanduspiirkondade jõgedesse tagasi tulema sealt aastakümneid tagasi kadunud kalaliigid : insektitsiidide ning mullas mittelagundatavate herbitsiidide kasutus on tugevasti vähenenud.
GM organismid võivad tõsiselt kahjustada keskkonda, mida tõenäoliselt pole võimalik parandada. Mõnede GM organismidega seonduvaid ohte on tunnistanud ka USA ja Suurbritannia valitsused. Suurbritannia Põllumajandus-, Kalandus - ja Toiduaineteministeerium on jõudnud järeldusele, et GM taimede ja nende õietolmu sattumine väljapoole põldu on vältimatu. See on juba põhjustanud herbitsiididele vastupidavate umbrohtude tekkimist. Suurbritannia valitsuse tellitud uurimised on näidanud, et erinevatele herbitsiididele vastupidavate GM rapsi vormide kasvatamine kõrvuti olevatel põldudel on põhjustanud mitmele herbitsiidile vastupidava rapsi hübriidi teket. Samuti on leitud, et põldudel, kus on kasvatatud Bt-toksiini geeniga GM taimi, on arenenud Bt-toksiini suhtes mittetundlikud taimekahjurid .
1901. aas­tal tap­pis üks tol­lal tund­ma­tu bak­ter Jaa­pa­nist too­dud sii­dius­se. Sel­le­le an­ti ni­mi Ba­cil­lus thu­rin­gien­sis. Bak­te­ri gee­ne on li­sa­tud näi­teks tu­ba­ka­tai­me­de­le ja mai­si­le, et muu­ta need kah­ju­ri­te jaoks hu­ku­ta­vaks.
Tänase seisuga turul olevad muundkultuurid on kas pestitsiidi ekspresseerivad ja seega kahjurikindlamad (nn Bt taimed) või umbrohumürke taluvad (nn HT taimed), mis teeb nende kasvatamise mõneti lihtsamaks. Sageli on võit aga lühiajaline: aja jooksul muutuvad aga umbrohi ja kahjurid mürkidele resistentseks.
Niisiis : kasutades GM-taimi, reostame keskkonda märksa vähem mürkkemikaalidega. Üha enam juurdub arusaam, et lõppkokkuvõttes pole olemas “mahedamat” ja keskkonnasäästlikumat põllumajandust kui geenitehnoloogiline.
Kardetud on ka Bt pikaajalise looduses akumuleerumise tagajärgi. Tegelikult on Bt-valk küllalt ebastabiilne ja tema kuhjumine mis tahes süsteemis ei ole reaalne. Samuti ei ole suudetud tõestada GM-taimede kahjulikku mõju mulla mikrofloorale, mida on eriti aktiivselt uuritud B-taimede puhul. Väide, nagu oleks taimedes toodetud Bt-toksiinil teistsugune aktiivsus kui bakteris sünteesitul, on kogu senise teadusteabe põhjal täiesti väär. Neidki hüpoteese on võimendatud Eesti ajakirjanduses.
Kesk­kon­na­kaits­ja­te ar­gu­men­did geen­muun­da­mi­se vas­tu on sel­ged. Loo­du­ses sel­list as­ja ei esi­ne. Ja sä­her­du­ne gee­ni­de­ga ma­ni­pu­lee­ri­mi­ne võib al­ga­ta­da pöör­du­ma­tuid prot­ses­se öko­loo­gi­lis­tes süstee­mi­des. Ning vä­hen­dab ka lii­gi­list mit­me­ke­si­sust. Li­saks sa­tu­vad GM-fir­ma­de sõltu­vus­se põllu­me­hed, sest nen­de vil­ja­de seem­ned ei ida­ne ega mä­da­ne ja igal aas­tal tu­leb os­ta uued seem­ned. Ning ta­ga­ti­puks võivad GM-vil­jad ol­la ka al­ler­gee­nid. See vas­tuv­äi­de on ai­nus, mil­le­ga suur osa gee­ni­tead­la­si nõus­tub
Mahepõllumehed näevad GM-põllumajanduses suurt ohtu, kuna GM-kultuuridest võivad võõrad geenid sattuda ristumise teel ka mahepõllumeeste saaki. Tõepoolest, praeguste õigusaktide puhul on see reaalne probleem, millele otsitakse lahendusi. Kuid ristuvad liigid “vahetavad” omavahel niikuinii geene, ka mahepõllunduses. Aga tavaliste sortide puhtuse pärast ei muretseta ning geenide ülekannet ei püütagi analüüsida.
Taimede geenitehnoloogias kasutatavad DNA- konstruktid sisaldavad enamasti teatud taimeviiruste ning -bakterite DNA-järjestusi. Oletatavasti võivad need DNA-järjestused põllul rekombineeruda taimi looduslikult nakatavate viiruste ja bakteritega, pannes aluse uutele, epideemiaid põhjustavatele patogeenidele. Paraku on neid rekombinante äärmiselt raske leida: neid tekib väga harva ja üksnes teatud kindlate patogeenide puhul.
Taimede muundamisel geenitehnoloogia abil koos soovitud tunnust kodeeriva geeniga lisatakse alati ka geneetilist materjali, mis pärineb patogeensetest viirustest või teistest parasiitidest, ning bakteritest ja teistest organismidest. Nende hulgas on ka bakteri antibiootikumi resistentsuse geen, mis teeb baktereid mittetundlikuks antibiootikumi suhtes. Sellise geneetilise materjali ülekande tagajärjel võib antibiootikumi resistentsuse geen levida haigustekitavatele pisikutele, võivad tekkida uued patogeensed viirused ja bakterid . See võib esile kutsuda ka mutatsioone , mis põhjustavad vähi arengut imetajate rakkudes. Ka inimese suuõõnes ja hingamisteedes on baktereid, mis on võimelised lisama oma päriliku aine juurde keskkonnas olevaid DNA fragmente, mis sisaldavad antibiootikumi resistentsuse geene. Seoses sellega on Briti Meditsiini Ühing 1999.a üles kutsunud kehtestama moratooriumi GM organismide keskkonda viimisele seniks , kuni pole läbi viidud uurimistööd uute allergeenide, antibiootikumi resistentsuse geenide ja transgeense DNA kohta.
Biotehnoloogia korporatsioonid, kes on huvitatud GM põllukultuuride kasutamisele võtmisest, on väitnud, et see aitab lahendada näljaprobleemi maailmas. See väide võib eksitada neid, kes pole teadlikud toiduainete ressursside olukorrast ja nälja põhjustest maailmas. ÜRO Toiduprogrammi andmetel on praegune toidutootmine 1,5 korda suurem, kui on vaja, et toita ära maailma rahvastik. Viimase 40 aasta jooksul on maailma elanike arv kasvanud 90 % võrra. Samal ajal on toidu tootmine ühe inimese kohta kasvanud 25 %. Vaatamata sellele nälgib üks miljard maailma elanikkonnast. Põhjused on sotsiaalsed, aga mitte toidunappus.
Tööstus väidab sageli, et GM puuvill (Bt puuvill) on suurendanud puuvillasaake ja seega aitab kaasa vaesuse leevendamisele. Siiski selgub selle väite põhjalikumal uurimisel , et saakide suurenemine on olnud tingitud hoopis teistest teguritest, nagu soodsad kliimatingimused, niisutamine ning uute (mitte-GM) seemnete kasutuselevõtt. Mitmes riigis on juhtunud ka see, et põllumehed, kes maksid Bt puuvilla seemne eest rohkem, kui tavaseemne eest, pidid kemikaalidele sama palju raha kulutama, kui põllumehed, kes tavapuuvilla kasvatasid.
Friends of the Earth International GMO koordinaator Nigeeriast, Nnimmo Bassey sõnul  "ei ole GM taimed toonud kaasa pikka aega biotehnoloogia tööstuse poolt lubatud tulu. Selle asemel ähvardab maailma erinevates piirkondades keskkonda ja kohalikke kogukondi GMO-de tõttu suurenenud mürgikasutus. Biotehnoloogia tööstus on rääkinud aafriklastele, et me vajame GM taimi, selleks et toita ära oma elanikkond. Kuid enamik kasvatatavatest GMO-dest läheb rikastesse riikidesse loomasöödaks, keskkonda kahjustavate kütuste tootmiseks - ja isegi saagikus ei ole suurem kui tavataimedel."Enamus tänaseks päevaks kommertskasutusse jõudnud GM taimi on mõeldud liha- ja piimaloomade söödaks kasutamiseks rikastes tööstusriikides, mitte vaeste inimeste toduks. Olles osa intensiivpõllumajanduslikust mudelist aitavad GMO-d kaasa väikepõllumeeste hävitamisele ning ei leevenda sellega kaugeltki vaesust . Ükski turul olev GMO ei ole otseselt saagikamaks muundatud, kuid GMO-d võivad siiski kaudselt vähendada põllumajanduses tehtavaid kulutusi.
Kuid USA-s suh­tu­tak­se geen­muu­da­mis­se lee­be­malt kui Eu­roo­pas ja nõnda ei jää Eu­roo­pa Lii­dul üle muud kui siis­ki geen­muun­da­tud tai­mi ühe või tei­se suu­re­ma või väik­se­ma pii­ran­gu­ga kas­va­ta­da las­ta. Sest hirm jää­da teh­no­loo­gi­li­selt USA-st ma­ha on suur. Tea­du­se­ga on ju­ba kord nii, et mis võima­lik, te­hak­se ära va­rem või hil­jem. Kuid tea­dus­saa­vu­tus­te ra­ken­da­mi­ne ei ole enam tead­las­te kä­tes. See on pa­ra­ta­ma­tult nõnda ka geen­muun­da­mi­se pu­hul, võidel­da­gu sel­le vas­tu kui pal­ju ta­hes. Ükski turul olev GM toiduaine pole läbinud vajalikku toksikoloogilist kontrolli, kuna FDA käsitleb insenergeneetiliste meetoditega geeni lisamist taimesse samaväärsena ristamise teel toimuva geenide vahetamisega. Ameerikas pole ka kohustuslik GM toitude märgistamine. Tavaameeriklane ei teagi, et ta tarbib iga päev geneetiliselt muundatud toitu, mille osakaal on ameerika toidukaupluste lettidel ligi 70 %.
Kasutatud Kirjandus:

• Bioloogia Gümnaasiumile II osa 3. kursus , 2008
  
• Jeremy Rifkin „Biotehnoloogia sajand“ 2000
  
• http://www.eko.org.ee/gmo/index.php
  
• http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?ajakiri=599&artikkel=601
  
• http://www.terviseleht.ee/200030/30_toit.php3
  

6