Ehitusealused (2)

1. Ehitusprojekt on ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb seletuskirjast, materjalide loetelust ja spetsifikatsioonist (sisaldab koguseid ja mõõte), tehnilistest ja arhitektuurilistest joonistest, hooldusjuhenditest ja muudest asjakohastest dokumentidest ja materjalidest .
Ehitusprojekti sisu ja mõiste juriidiliselt on esitatud ehitusseaduses. Ehitusseaduse § 18 kohaselt on ehitusprojekt ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb tehnilistest joonistest, seletuskirjast, hooldusjuhendist ja muudest asjakohastest dokumentidest. Ehitusprojekt peab olema koostatud mahus , mis võimaldab hinnata ehitisele õigusaktides esitatud nõuete täitmist.
Ehitusprojekti olemasolu on oluline ka hilisema ekspluatatsiooni ja hoolduse läbiviimise seisukohast . Iga teine isik või organisatsioon saab ehitusprojekti abil ülevaate ehitise tehnilisest lahendusest ja oskab selle põhjal teha hooldus -, remondi- ja renoveerimisplaane, samuti ehitise parendus- ja laiendusplaane (näiteks lisakorrused, lisaukseavad jne).
2.Ehitusluba on luba ehitamise alustamiseks, mille kohalik omavalitsus annab kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus. Ehitusluba väljastatakse projekti alusel, mis on hajaasutuses koostatud vastavalt projekteerimistingimustele või detailplaneeringu kohustusega alal (sh tiheasustusalal) vastavalt kehtivale detailplaneeringule.
3. Ehitusettevõtja kohustused
4.Hoonetele esitatavad põhinõuded: 1 otsarbekus ehk funktsionaalsus. 2. tugevus ja püsivus. 3. kestvus, tööiga. 4. tulekindlus . 5. tervisekaitse. 6 keskkonnakaitse . 7.majanduslikkus. 8 nägusus.
5.Hoonete liigitus
Vastavalt hoonete otstarbele liigitatakse nad kolme põhirühma: tsiviil-, tööstus- ja põllumajandushooneteks
Tsiviilhooneteks on eluhooned ( elamud , ühiselamud, hotellid) ja ühiskondlikud hooned ( haiglad , sanatooriumid, koolid, kauplused, klubid, teatrid , kinod, administratiivhooned, spordihooned).
Tööstushooneteks on tööstusettevõtete põhitootmishooned, olmehooned ja muud abihooned.
Põllumajandushoonete hulka kuuluvad põllumajanduslikud tootmishooned ja põllumajandussaaduste töötlemise ja säilitamise hooned.
Korruste arvu järgi liigitatakse hooned ühe ja mitmekorruselisteks. Korruste hulka loetakse kõik hoone maapealsed korrused. Kui korruse ruumide põrand on maapinnast või kõnnitee pinnast madalamal, kuid mitte rohkem kui pool ruumi kõrgusest, nimetatakse seda soklikorruseks. Kui korruse ruumide põrand on maapinnast või kõnnitee pinnast madalamal enam kui ruumi poole kõrguse võrra, nimetatakse seda keldrikorruseks.
Hoonetele esitatavateks põhinõueteks on otstarbekus, tugevus, püsivus, kestvus, tulekindlus, majanduslikkus ja nägusus. Hoones toimuva tegevuse kogusummat nimetatakse funktsionaalseks protsessiks . Ruumilise lahenduse all mõistame kogu hoone planeeringut, vajalike ruumide õige paigutuse, suuruse jne valikut. Ekspluatatsiooniline kvaliteet iseloomustab hoonete tehnilist täiuslikkust ja viimistluse kvaliteeti samuti ruumide koosseisu ja mõõtmeid. Hoone tugevus sõltub tema konstruktsioonielementide tugevusest ja nende omavahelistest ühendustest. Igale projekteeritavale, ehitatavale hoonele ette nähtud kestvus. Hoone kestvus sõltub suurel määral ehitusmaterjalide omadustest ja tööde kvaliteedist.
6.Hoonete tulepüsivus
Hoone tulepüsivust (tulepüsivusaste) iseloomustavad tema konstruktsioonielementide süttivus ja tulepüsivuspiir. Süttivuse järgi jagunevad ehitusmaterjalid ja konstruktsioonid kolme rühma. Mittesüttivad ehitusmaterjalid tule või kõrge temperatuuri mõjul ei sütti, hõõgu ega söestu. Raskeltsüttivad ehitusmaterjalid süttivad, hõõguvad või söestuvad visalt ja ainult tuleallika juuresolekul. Süttivad ehitusmaterjalid põlevad või hõõguvad ka pärast tuleallika eemaldamist. Ehituskonstruktsioonide tulpüsivuspiiri määrab ajavahemik (tundides) konstruktsiooni tulepüsivuskatse algusest kuni ühe järgneva tunnuse ilmumiseni: läbiulatuvate pragude tekkimine, keskmise temperatuuri tõusmine konstruktsiooni vastasküljel 140ºC võrra, konstruktsiooni kandevõime kaotamine. Tulepüsivusaste dikteerib hoone pindala ja ruumala. Hoone suurema pindala korral ehitatakse neisse spetsiaalsed tuldtõkestavad piirded – tulemüürid ( tulekindlast materjalist avadeta sein keldrikorruselt kuni katuse alla).
8.Hoone põhiosad
Hoonete konstruktsioonid jagunevad kande- ja piirdekonstruktsioonideks. Osa konstruktsioone võivad üheaegselt ka mõlemaid funktsioone täita.
Hooneosi, mis võtavad vastu koormusi (tuul, lumi, omakaal, kasulik koormus jne) ja kannavad need üle kas pinnasele või spetsiaalsele alusele, nimetatakse hoone kandekonstruktsioonideks. Kandekonstruktsioonid on kas vertikaalsed (seinad, sambad, postid , vundamendid ) või horisontaalsed ( paneelid , talad, fermid , laudised).
Hooneosi, mis moodustavad ruume , nimetatakse piirdekonstruktsioonideks. Siia kuuluvad kõik seinad koos uste ja akendega, vahelaed , laed, katused. Mõned hooneosad , näiteks seinad, võivad olla üheaegselt nii kande- kui ka piirdekonstruktsiooniks. Seinad, millele ei toetu katus ega vahelaed, on piirdekonstruktsiooniks.
Välisseinad liigitatakse:
kandvateks, kui nad kannavad lisaks omakaalule veel koormusi katuselt, vahelagedelt jne
ennastkandvateks, kui nad võtavad vastu ainult omakaalu ja tuulekootmust kogu hoone välisseina kõrguses
mittekandvateks, kui nad võtavad vastu koormusi omakaalust ja tuulest ainult ühe korruse ulatuses
rippuvaiks
Ennastkandvate või mittekandvate seintega hoonetes kannab katuse, vahelagede jne koormust sisemine karkass või põikseinad. Seinte materjaliks võib kasutada looduslikke kive, telliseid, suurplokke, paneele. Ühe- ja kahekorruseliste hoonete välisseinamaterjalina kasutatakse veel puitu, kergbetooni , savibetooni vms vastavalt kohalikele võimalustele. Kuna seinad moodustavad hoone põhiosa, siis nimetatakse hooneid sageli seinamaterjali järgi kas tellis -, suurplokk-, paneel - või puithooneteks. Välisseinad peavad olema piisavalt soojapidavad.
Hoone vundamendiks nimetatakse maaaluseid konstruktsioone, millele toetuvad seinad või postid ja mis annavad koormused edasi ehitise alusele. Vundamendi toetuspinda nimetatakse tallaks, seda moodustavat konstruktsiooni taldmikuks, maapinnast väljaulatuvat osa aga sokliks.
Vahelagedeks nimetatakse horisontaalseid konstruktsioone, mis jaotavad hoone korrusteks, võtavad vastu koormused inimestest, mööblist, seadmetest jne ning annavad need üle seintele ja postidele. Viimase korruse lage nimetatakse pööninguvahelaeks, keldri- ja esimese korruse vahelist vahelage aga keldrivahelaeks. Vahelae alumist pinda nimetatakse antud korruse laeks, pealmist pinda aga järgmise korruse põrandaks.
Katus kaitseb hoonet sademete eest. Sademete ärajuhtimiseks moodustatakse katused kas ühest, kahest või enamast kaldpinnast. Kasutatakse ka täiesti rõhtsaid katuseid.
Pööning kujutab endast kütmata ruumi sooja pööningulae ja katuse ( sarikad , roov ja kate) vahel. Katuslagede korral pööning puudub – katus on ühendatud soojapidava laega .
Välisseintesse ehitatakse akna- ja ukseavad. Need täidetakse akna- ja ukseplokkidega, mis koosnevad piidast koos aknaraamide või uksetiibadega. Hoone sisemus jaotatakse üksikuteks ruumideks vaheseintega. Korruselt korrusele liikumiseks ehitatakse hoonetesse trepid ja liftid. Ärkel on hoone väljaulatuv osa – seda võib kujutleda kui rõdu, mis on kolmest küljest piiratud akendega seinaga . Lodža on rõdu, mis paikneb hoone gabariidi sees. Sanitaartehnilised seadmete hulka kuuluvad küte, veevarustus , kanalisatsioon , kuumaveevarustus, gaasivarustus, ventilatsioon , elektrivõrk, prügišahtid. Sisustuseks on sisseehitatud kapid, köögimööbel. sanitaarseadmed jne.
9.Looduslikud alused
Looduslikeks alusteks nimetatakse pinnasekihte, mis võtavad vastu hoonete ja ehitiste koormuse. Looduslikud ehitusalused peavad rahuldama järgmisi nõudeid:
1. olema vähe ja ühtlaselt kokkusurutavad, see tagab hoonete ühtlase ja vähese vajumise
2. olema vajaliku tugevusega
3. olema vastupidavad pinnasevee toimele (ujumiskindlad)
4. ei tohi külmumisel paisuda, paisuva pinnase korral peab vundamendi rajama allapoole külmumispiiri
5. olema püsivad (mittelibisevad)
Oluline on teada, et aluse deformeerumise suurus sõltub mitte ainult koormusest, vaid ka vundamendi kujust ja mõõtmetest.
Pinnasevesi mõjutab tunduvalt pinnase mehaanilisi omadusi ja struktuuri ning tavaliselt vähendab aluse kandevõimet. Pinnasevee taset on võimalik muuta tehniliste abinõudega (drenaaž, planeerimine ). Pinnase poorides leiduva vee tõttu pinnas külmudes tavaliselt paisub , sulamisega kaasneb kahanemine. Aluse külmumine ja sulamine tekitab hoonete ja ehitiste ebaühtlasi deformatsioone, millega kaasnevad ebasoovitavad ja ohtlikud praod . Külmunud pinnase mahumuutus sõltub niiskusest, lõimisest (terade suurusest ) ja pinnasevee tasemest. Ebasoovitavate deformatsioonide vältimiseks tuleb hooned toetada allapoole pinnas külmumispiiri.
Aluse püsivuse all mõistetakse kogu aluse kandvate kihtide liikumatust üksteise suhtes.
Ehitusalusena kasutatav pinnas koosneb skeletist, mille moodustavad mitmesuguse läbimõõduga pinnaseosakesed ( terad ), ja osakestevahelistest pooridest. Kuivades pinnastes on poorides õhk, märgades on poorid kas osaliselt või täielikult veega täidetud. Poorides oleva vee kaalu ja skeleti kaalu suhet nimetatakse pinnase niiskuseks ja väljendatakse protsentides. Vähe niiske – vesi on täitnud 50% pooride mahust; niiske – 50%..80%; veega küllastunud – 80%.
Ehitusalusteks kasutatavad pinnased liigitatakse kalju-, poolkalju-, liiv-, savi- ja täitepinnasteks.
Kaljupinnastes on mineraalosakesed omavahel liitunud tugevateks massiivideks või pankadeks. Siia kuuluvad graniidid, kvartsiidid, pae- ja liivakivid jne. Koormuse all need ei deformeeru praktiliselt üldse (vähesel määral). Neid iseloomustab suur tugevus ja need on parimateks ehitusalusteks.
Poolkaljupinnased on tihedad massiivid – mergel , tihe savi, kips, kipsliivakivi jne, mille tugevus veega küllastunud olekus on alla 50 kG/cm².
Jämepurdpinnasteks loetakse kivimite murenemise saadusi, mille terade Ø on üle 2mm. Siia kuuluvad kruus- ja klibupinnased. Pinnas loetakse kruusaseks, kui osakeste Ø on 2..10mm ja nende servad on ümardunud; klibupinnaseks, kui osakeste Ø on 10..100mm ja servad on teravad . Koormuse mõjul on need vähe kokkusurutavad ja pinnasevete suhtes uhtumiskindlad. Jämedateralised pinnased on hesd ehitusalused.
Liivpinnased kujutavad endast samuti kivimite murenemise saadusi terade Ø 0,1..2mm. Liivpinnaste omadustest on ehitusel olulised lõimis (terade suurus), tihedus ja veesisaldus . Lõimise järgi liigitatakse: kruusaseks, jämedateraliseks, keskmiseteraliseks, peeneteraliseks ja tolmliivaks (üle 75% alla 0,1mm Ø osakesi). Tiheduse järgi liigitatakse: tihedateks, keskmise tihedusega ja kobedateks. Veesisalduse järgi: vähe niisketeks, väga niisketeks ja veega küllastunuiks. Jämedateralised kuivad tihedad liivpinnased on tugevad ehitusalused, kui nad esinevad küllalt paksu kihina. Koormuste tekitatud vähesed deformatsioonid vaibuvad kiirelt. Jämedateralised liivpinnased lasevad vett kergelt läbi ja paisuvad külmumisel vähe. Halvemate ehituslike omadustega on tolmliivad, eriti veega küllastunud olekus. Liivpinnaste kandevõime on 1..4,5 kG/cm².
Savipinnased on tekkinud aegade jooksul keemilise lagunemise tulemusena. Savipinnase skelett koosneb lapergustest saviosakestest Ø alla 0,005mm ja paksusega alla 0,001mm. Osakestevahelised üliõhukesed poorid on tavaliselt veega täitunud. Molekulidevaheliste jõudude tõttu on osakesed omavahel seotud, savipinnased on sidusad pinnased. Puhast savi leidub looduses harva, savis leidub liiva. Savipinnased liigitatakse osakeste, mille Ø alla 0,005mm, %-aalsuse alusel: savid – üle 30%; liivsavid – 10..30 % ja saviliivad – 3..10 %. Oluline on savipinnases sisalduv vee hulk. Vastavalt veesisaldusele on savipinnas kõva, plastne või voolav. Võrreldes liivpinnastega on savipinnased enam kokkusurutavad ja deformatsioonide vaibumine on palju aeglasem . Külmumisel paisuvad nad tunduvalt rohkem. Kuiv ja väheniiske savipinnas on üldiselt hea ehitusalus, plastse ja voolava savipinnase korral on hoonete vundeerimine raskendatud. Savipinnaste kandevõime on 0..6 kG/cm².
Täitepinnasteks võivad olla prahi mahapanekuga tekitatud mulded , ummistunud jõesängid jms. Täitepinnastes võib esineda orgaanilisi jäätmeid, tuhka , räbu jne, mis vähendavad aluse kandevõimet. Täitepinnase tihedus sõltub peamiselt täitematerjali iseloomust, mulde vanusest ja moodustamise viisist. Hoone rajamisel täitepinnasele tuleb arvestada selle iseloomu ja püstitatava hoone laadi . Ebaühtlase koostisega kobedaid kokkusurutavaid pinnaseid (turvas, muda , mustmuld) tavaliselt ehitusalustena ei kasutata.
10.Tehisalused
Kui looduslikud alused osutuvad nõrkadeks või kergesti kokkusurutavateks, tuleb neid tugevadad. Tugevdatud looduslikke aluseid nimetatakse tehisalusteks. Aluste tugevdamiseks kasutatakse pinnase tihendamist, nõrga pinnase asendamist, tsementimist, silikaatimist, termilist töötlemist ja vaivundamente.
Pinnase tihendamiseks vundamendi talla all kasutatakse tampe (1..2t ja 3..4m kõrguselt). Väiksel töömahul pinnasesse koonilised puitvaiad (L 1,5..2m, vahed 0.8..1m), pinnas tiheneb, augud täidetakse liiva, killustiku või kergbetooniga.
Kui vundamendi all õhuke nõrk pinnasekiht, siis võetakse see välja ja asendatakse korralikult tihendatud liivapadjaga.
Pinnase tsementeerimine – nõrka poorsesse pinnasesse surutakse kas tsementpiima või tsementmörti.
Silikaatimise mõiste – pinnasesse süstitakse keemilisi silikaadilahuseid, mis seovad skeleti tervikuks. Saame tugeva veekindla pinnase. Liivadesse – vesiklaasi ja kaltsiumkloriidi segu; tolmliivadesse – vesiklaasi ja fosforhappe segu. Silikaatimist saab kasutada pinnasevee väikese liikumiskiiruse korral.
Termilisel töötlemisel surutakse pinnasesse 600º..800ºC kuuma õhku. Kuumutamine muudab mõned pinnad tugevamaks.
Vaivundamendid on laialdaselt levinud tehisalused. Kasutatakse kaht tüüpi vaiu – post- ja hõõrdvaiu. Postvaiad läbivad nõrga pinnase ja toetuvad kandvasse kihti. Hõõrdvaiad annavad koormuse alusele vaiade külghõõrdega. Vaiade materjaliks võib olla raudbetoon , betoon , puit või erakordsetel juhtudel ka teras. Vaiad võib sisse rammida (süvistada) või valada pinnasesse puurutud auku . Puitvaiad peavad jääma mädanemise ja kõdunemise vältimiseks allapoole pinnasevee minimaalset taset, nende iga pikendab immutamine (kersool). Vanemat tüüpi puidust vaialustele ehitatakse nn rostvärk. Niisuguse vaialuse kõik puitkonstruktsioonid peavad jääma kogu ekspluatatsiooni ajaks pinnasevee sisse.