BENGT GOTTFRIED FORSELIUS – EESTI TALURAHVA KOOLIDE RAJAJA (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Kristine Niit
BENGT GOTTFRIED FORSELIUS – EESTI TALURAHVA KOOLIDE RAJAJA
Referaat
Juhendaja : lektor Annika Hussar
Tallinn 2013
Bengt Gottfried Forselius oli Eesti talurahva koolide võrgu rajaja, eesti kõnekeelele läheneva kirjakeele looja, aabitsa autor ja humanismi ideedele rajatud õpetuse elluviija.
Bengt Gottfried Forselius sündis umbes 1660. aastal (täpne aeg ei ole teada) Harju- Madise kihelkonnas. Peres oli veel kaks õde ja vend. Tema kodus räägiti valdavalt rootsi keelt, kuid suheldi ka eesti ja saksa keeles. Noore Forseliuse koolitee sai alguse Tallinnas, kus asus tol ajal Baltikumi ainus gümnaasium. Pärast kooli lõpetamist jätkas noormees õpinguid Wittenbergi ülikoolis, kus asus õppima juurat. (Andresen: 1991, 34.)
Õpingutest saadud teadmised ja eeskujud süvendasid Forseliuses huvi rahvaõpetuse vastu. Ta sai aru, kuivõrd on haridus maha jäänud Baltimaades. Innustust olukorra parandamiseks sai noormees Wittenbergis nähtud uut tüüpi koolidest, õpetlastest ja õpetustest. Esmalt asus ta lugemist õpetama kodukoha talulastele. Kui siiani õpetati lugemist veerimismeetodil, siis uue õpetuse kohaselt püüdis Forselius seda teha häälikumeetodil. Forselius sai aru, et senised kooliraamatud on õppetööks keeleliselt ebasobivad. Koos Johann Hornungiga töötati välja uus kirjaviis , milles ortograafia kohaldati maarahva kõnekeelele, võõrtähed c, f, q, z, y ja x jäeti välja, loobuti h-st eelneva vokaali pikendusmärgina ning kasutusele võeti „ä“ täht. (Andresen: 1991, 35.)
B. G. Forseliuse tegevusele ja rahvakooli loomise ideele oli suureks eeskujuks tšehhi päritolu humanist , filosoof, usuteadlane ja pedagoogikateaduse rajaja Jan Amos Komensky . „Komensky seisukoha järgi on kõik inimesed arenemisvõimelised, riigi ülesandeks olla seepärast koolide avamine vaestele ja rikastele, poistele ja tüdrukutele, teisisõnu : üldise kooliõpetuse kehtestamine“ (Andresen: 1991, 35).
Komensky pidas oluliseks emakeelset algõpetust ning asetas esikohale huvi äratamise kooliõpetuse vastu ja võimete edendamise. „Enne Forseliust oli vähestes olemasolevates koolides õpetust korraldatud õpilaste individuaalse õppimise, harvem rühmatööga“ (Andresen: 1981, 4).
Forselius seadis kooliõpetusele uued põhimõtted. Ta pidas oluliseks kooliõpilaste püsivat koosseisu ning õpilaste kooli saatmist kindlaksmääratud päeval, et õpetaja saaks töötada kõigi lastega ühel ja samal ajal ning ühesuguses tempos . Iga õppeaine jaoks pidi olema eraldi õpik. (Andresen: 1981, 4.)
Lähtudes J. A. Komensky ideedest rahvakoolide rajamisel, kohandas Forselius neid Eesti oludele. Ta sai aru, et enne laialdasemat kirjaoskuse õpetamist tuleb ette valmistada vastavate teadmiste ja oskustega koolmeistreid. 1684. aastal avati Forseliuse eestvedamisel Tartu lähedal Piiskopimõisas koolmeistrite seminar . Seminari töö kestis lühidalt, ainult neli aastat, kuid selle aja jooksul omandasid seal erihariduse esimesed eesti soost õpetajad, kelle abiga rajati uut tüüpi rahvakoolide võrk. (Andresen: 1998, 28.)
Forselius rajas oma õppesüsteemi sel ajal Lääne-Euroopas laialt levinud looduspärasuse põhimõttele, kus esimese õppeaasta lõpul valiti välja need noormehed , kellel olid loomupärased eeldused õppimiseks ja õpetamiseks. Teisel aastal jätkus võimete edasiarendamine. Vajalik praktika omandati nooremate õpilastega töötades. Õpetamisel keskenduti keskmisele õpilasele s.t edasijõudnumad abistasid mahajääjaid. (Andresen: 1981, 12.) „Forseliuse seminar kujutas endast oma aja kohta eesrindlikku õppeasutust, kus koolitati kutselisi koolmeistreid, mida ei olnud varem tehtud ei Rootsis ega kusagil mujal Euroopas“ (Laar: 2010, 60).
Õpetajakandidaadid õppisid esimese kooliaastaga lugema ning prooviti ka nende pedagoogivõimeid. Teisel õppeaastal jätkati tööd koolmeistriks sobivate õpilastega kutseoskuste harjutamiseks, arvestades sealjuures kasvatamise ja õpetamise eakohasust. Seminaris said hariduse umbes 160 noormeest. 1688. aastaks tegutses Eesti territooriumil juba 50 kooli, õpetajateks olid Forseliuse seminaris hariduse saanud koolmeistrid. (Laar: 2010, 60.)
Rahvakoolide õigusliku aluse taotlemiseks sõitis B. G. Forselius 1686. aasta suvel Stockholmi piiskopi jutule. Juba sama aasta detsembris anti välja kuninga korraldus, kus nõuti koolide asutamist igasse kihelkonda. Korralduses toodi välja, et koolimajad tuleb ehitada kirikute juurde, tööle peavad hakkama koolitatud koolmeistrid, kes õpetavad noortele lugemist ja palveid ning selle töö eest on õpetajale ette nähtud palk. Esimesed koolid avati Tartule lähemates kihelkondades: Laiusel, Pilistveres, Sangastes ja Kambjas. (Andresen: 1981, 20.)
Forselius mõistis , et ühest koolist kihelkonnas ei piisa selle piirkonna laste õpetamiseks. Ta soovitas lugemisoskuse kiiremaks levitamiseks asutada lisaks küla- ning mõisakoole. Tema kaugemaks eesmärgiks oli lugemisoskuse levitamine ettevalmistuse saanud koduõpetajate kaudu. Sel viisil hakkas lugemisoskus levima ka tütarlaste hulgas.
„Forseliuse eluajal õpetati koolides lugemine selgeks umbes tuhandele lapsele“ (Andresen: 1981, 22).
Rahvakoolide rajamisega kaasnes vajadus õppekirjanduse järele. Seni puudusid ka lastepärased kooliraamatud. Kuna Forseliuse õppemeetod eeldas, et kõigil lastel oleks ühesugune õpik, otsustas ta kirjutada aabitsa. „Aabitsast sõltus lugemaõpetamise edukus, aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi levik ja võidulepääs“ (Andresen: 1981, 25). Aabits ilmus 1684. aastal.
Olulise tähtsusega oli Forseliuse põhimõte, et lapsed õpiksid koolis sunduseta, seega jäi paljudele arusaamatuks tema kasvatusteooria põhiprintsiip – kõigi õpilaste õpetamine ja töölerakendamine ilma karistamiseta (Andresen: 1981, 15). „Raamatusse suhtuti austusega, raamatulugemise oskus tõstis talulaste iseteadvust, ergutas õppimisele, hiljem iseseisvale lugemisele. Koolitöö tulemusi demonstreeriti kogu kihelkonna rahva ees. Edukamaid õpilasi pandi ette lugema kirikus. See ergutas vanemaid oma lapsi kooli panema , ja oli tunnustuseks nendele, kes lugemisoskuse olid juba omandanud .“ (Andresen: 1981, 15.)
B. G. Forseliuse poolt kasutusele võetud uus lugemismeetod ja uued õpperaamatud panid aluse talurahva lugemisoskusele, mis jätkus koduõpetuse kaudu ka siis, kui hävis tema poolt rajatud koolivõrk.

Kasutatud kirjandus

Andresen, L. (1981). B. G. Forselius ja Eesti rahvakooli algus. [Metoodiline materjal]. Tallinn: Eesti NSV Haridusministeerium .
Andresen, L. (1991). Eesti rahvakooli vanem ajalugu. Tallinn: Valgus.
Andresen, L. (1998). Jan Amos Komensky. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
Laar, M. (2010). 101 Eesti ajaloo sündmust. Tallinn: Varrak .